london.

oleme nüüd siis sellel tõotatud maal ja tõotatud linnas juba paar päeva veetnud. tore on. lund pole, kingadega saab käia, poodides on irmjubedad allahindlused.
niisiss
day1: saabumine, üllatus-üllatus, udusel inglismaal paistab päike. meie rõõmsasti lennujaamast victoriasse, et sealt edasi peckhamisse sõita. massa vigiseb aktiivsete sitajunnide üle (rassistid oleme, jajaa). kodus kraamib trainu kotist välja verivorstid, kõigil on kaasas metsikutes kogustes viint. chill, eesti söök, eesti viin. puhume täis batuute.
day2: äratus, eestimaine veski-mati kaerahelbepuder massa esituses. linna. bussis: "Attetntion, attention, homosexuelle!" vaatamisväärsused: westminister abbey, biigbenn, trafalgar, ostame tescost süüa ja istume nagu 7 lubja tänava varjupaiga elanikku pingi peale transpordimuuseumi ette ja laseme oma leival ja reduced pricega kanal hea maitsta. fotosüüdistus antud toimingust on ka täiesti olemas. siis covent gardeni lush (sven ostab 45 naela eest ja saab pealekauba kingitusi 50 naela eest). kohmi neros (mina ja sven), istumine costas :S
õhtul oli plaan heavenisse minna. aga kui eestlased heaveni ukse taha jõudsin, oli järjekord juba 100 m pikk. ilma liialdusteta. võibolla rohkemgi. eks siis sohosse. GAY, meie massaga tahtsime ikka heterobaari ka, aga seda pandi juba kinni. järgmises küsiti 5 naela, mu töllakilevajunud suu tõttu arvas turva ilmselt, et ma ei saanud aru ja hakkas sõnu väga aegalselt välja häälima, ise sõrmedega zestikuleerides. mispeale meie massaga naerma purtsatasime ja minema jooksime. eks need väljamaalsed ju kohtlasevõitu ole! siis üsna saast paik escape, aga kuna napsu oli piisavalt ja seda juurde tuli, siis hakkas üsna lõbus. britni vidjud telekast! jess! massale tekkis vanemapoolne härrasmees, ilmselt laksu all, sest selget juttu sealt küll ei tulnud. massa oli ülitüdinud näoga ja ma läksin mehe käest küsima, kas ta ei tea, et see on gaybaar. mille peale härra vastas hoopis: "do you know who i am? i work for rolling stones magazine!"
"umm? so?" i really dont care...
"i work for rolling stones magazine!!!"
"i work for vogue!"
vihtusime sveniga tantsu, niiett kurjad briti peded oleks tahtnud mul pea otsast hammustada.
day3: olles eelmisel päeval avastanud topshopi, ei suutnud miski vägi massat oxfordilt eemal hoida. ahjaa, eelmisel päeval olin sealt isegi pijaama ostnud. sale 22 naelalt kuuele :)
bank-holiday oli küll terve london shoppamisele kulutada otsustanud. rüslemine-rüselemine-rüselemine. istusime sveniga roosa plastikdiivani peal ja mõtlesime, et mille kuradi pärast. kas ometigi ei võiks pohmelliga kodus magada. sis tuli näljane toomas ja me läksime siuksesse aasia kiirtoidukohta nagu wagamama. koht ise nagu keldris olev koolisöökla. paber sinu ees täidab nii lauakatte kui ka desserdimenüü kui ka tellimuse numbri aset. ettekandja kritseldab sinna tellimuste numbrid. minul oli 40 ja svenil 25, teisi ei mäleta, mis seal täpselt juhtus, aga sven sai oma toidu ja meie mitte. ootasime. ootasime veel. ja sis tuli välja, et segadus, et meie tellimus pold kööki jõudnudki. ja pika ootamise peale saime tasuta magustoidud.
sis koju. viinad, mina, trainu ja sven kaapisime ghettosse pidusse. järjekord oli umbes 60 m. millegipärast jäimegi sinna seisma. kuna me olime bussis peaaegu terve limonaadipudeli miskit vedelikku manustanud, siis oli kõigil kibe pissihäda. trainu viisin soho squareil olevasse meestepissuaari, mis ühelt poolt lahti. lõin kui kammerneitsi oma mantlihõlmad valla, et kaitsta proua au, kui see seal haisvas putkas oma toimetusi toimetas. miskid 2 mutat pakkusid ka abi ja ajasid oma hõlmad valla :D, pärast tahtsid veel teada, kust me pärit oleme, nooh, arvake ära poisid, milline balti riik... "oo, jeez, we know, it must be hungary!"
sven oli juba natuke edasi jõudnud, jätsime trainu seisma ja läksime mulle sobivat pissipaika otsima. mingi õu. tagapool tõmbavad paar tüüpi oma tobi. miski nurgatagune, kuhu keegi oma shoppingcarti on parkinud. sven tõmbas selle lahkelt eest ja käskis mul käru koha peale ronida. hoidis veel kenasti mantlit ees.
klubis olime umbes 1.5 h. sest siis pandi koht kinni. tore oli, tantsisime, aga place was so crowded... irrmus. kõrval tantsis rinnahoidja väel paksu kõhu ja väikeste tissidega naine.
koju minnes võtsime friikaid, istusime bussi, mina kaotasin ilmselt oma telefoni, ilmselt karistuseks selle eest, et koju jõudes oli meil eriti purjumaja kätte jõudnud ja oma kihistamisega ajasime kõik üles. njahh.
day4: toomasel on sügav soov ja tahtmine endale klubisussi hankida. selfridges it iis. massa tahab ka oma formarina poodi kaeda (pornoriina pigem), mina ihalen mingite kaunite kontsaga värviliste jalavarjude järele. selfridges oma viie tohutu korrusega. jagunesime, et kohtuda 2 tunni pärast. mina, kellatu ja mobiilitu, saabusin ilmselt täpselt tund aega hiljem... ise üsna frustreeritud massidest, mis mind igal sammul nügisid ja sellest, et imeilusad miu-miu kingad maksid kõigest 235 naela. ma arvan, kui nad oleks poole võrra olnud alla hinnatud, ma oleks vist ostnud kahh... selle asemel läksin vanasse heasse odavasse faithi ja ostsin 2 paari kingi. 25 ja 30 naela. sinised ja rohelised.
eriti paha oli olla ja otsustasin oxfordilt mööda regent st. bussiga trafalgarile sõita. mõttetu ettevõtmine, need bussid seal ju ei sõida! sama ajaga oleks ma umbes 3 korda jala trafalgarile jõudnud, aga mul oli üsna pohh ja hirmus väss. trafalgaril ma loomulikult esimese bussi peale üldsegi ei mahtunud.
kui ma koju jõudsin, siis mõtlesin, et teised on juba kodus ja on pahased ,et ma niiviisi kaduksisse läksin. aga kodus oli ainult raivo. muretsesin irmsasti massa ja trainu pärast. et pole nad varem londonis olnud ja jumal teab kuidas koju saavad. aga kesse sõitis rongiga tiiru ja hoopis valesti kuidagi ja ei teadnud ästi kuidas siia mutalinna saab? metsikute pakkidega toomas oli kuskil raudteel ekslemas, kui massa ja trainu võtsid samamoodi kui mina oxfordilt bussi ja trafalgarilt 453 ja kenasti õiges peatuses maha tulid. 1:0 naiste kasuks.
sis pidi jälle väike jooma olema ja me pidime jälle ghettosse minema, mingi niginanaginapaarti. triin ja moon pidid ka tulema. mina olin jällegi jõle endast väljas, et me sinna urkasse lähme ja ma oma uusi kingi kanda ei saa ja üldsegi mitte beibetada. juhtus nii, et jäime jälle hiljaks ja saba oli seekord veel pikem. massa sai mingi vlaiku, millega väljaspool järjekorda kluppi sai ja tema oli seal tantsinud pööraselt hommikuni. suur must tädi kulutas, et enam kedagi sisse ei mahu ja me otsustasime mõnda kohmikusse või baari minna. mingi kole koht, kus paksu kõhuga ja vuntsidega pedeisand ukse ees paksu sigarit popsutas... ülejäänud seltskond oli samaväärne... sis üks klaab, shadow lounge. pidi irmvipp olema ja kallis kahh. kallidusest siis niipalju, et 5 naela. nael rohkem kui ghetto ja heaven... ilmselt nägime me välja kui tõsised idaeuroopa vaesurid, sest ülituus turva pidas vajalikuks meile korrutada, et pilet on 5 naela. poola tüübiga bartoszsiga arutasime, et njahh, ega see on suur raha, meil elab pere terve aasta sellest rahast!
töötame kõik põllul ja... enivei, ei tea, mis värk on, aga iga kord, kui ma tahan siin niisama suvalt välja minna, siis juhtun supervippi kohta ja tunnen end seal natuke kehvasti. kõik on kingakeste ja topikestega ja minul on jällegi mingi miki hiirega maika nagu suvelgi, kui me cafe de paris'i läksime. sis olin üldsegi hommikul kl 10 kodust välja tulnud, miljon muusjumi läbi käinud ja siis praidil olnud...
ja ma ei saa aru, siin mõtleb mingi koht, et on jäleäge, aga enamus eesti ööklubisid annavad silmad ette. bonbon, tallinn, prive...
igatahes, ka see klaab oli crowded mis crowded, ei mahtunud liikuma ja higised homod hõõrdusid vastu paljaid käsivarsi. ja muss oli liiga deep house. konditsioon hakkas lähenema kainusele... ja siis saigi nii, et meie trainu ja toomasega olime üsna nõrgad lülid ja tulime ära koju, kui sipu ja sven ja bartoszs jäid pidusse...
nüüd kõik ikka magavad, vaatap, läheks veertaks nad oma batuutidelt maha...

merri kristmas

nüüd sis niuke lugu, et paljuräägitud-kiidetud pulma ma ei jõudnudki. põhjused tähtsusetud, liigagi proosalised (eiei, mul oli küll kingraha!), ei tasu rääkidagi. kuni täna hommikul kl 1-ni oli mul ikka plaan minna. issand,ma ütlen juba kella ühe kohta hommik... kretiin. niisiis. jõulud, jahh... tegin sel aastal isiklikult täpselt ühe jõulukingituse. emale. ja vist tuleb veel paar väiksemat vidinat, aga teap kas saab neid ka kingitusteks nimetada. kerttu viisi, meened võibolla... vanamale vanaisale ostis ema, minu panus oli hea maitse. ja teistega on juba kokku lepitud, et mingit kinkimist ei toimu, meil on kingitus iseendale... paari nii hea sõbraga koos londonisse minna ja seal pead-jalad koos kuni tülitsemiseni elada: kas saab paremat jõulukinki oodata?! ei, kohe kindlasti mitte! sis veel tuli välja, et me ainult neljakesi reisime, üks viiendik tuleb teisipäeval järgi, vist seepärast, et ta kardab lössis batuudi peal magamist, et küll mina olen teisipäeva õhtuks oma kopsud koos tükikestega sinna õhkmadratsi sisse valmis puhunud, siis hr. printsess saab heljuda-heljuda-heljuda... massal on ka riisi ja parmesani kaasa ostetud, jutskui kardaks nirk uskumatut näljahäda. minu nö toiduvarudesse kuuluvad paar sokulaadi, kaks pooleliitrist ja 80% viina, üks liitrine, ja üks pooleliitrine vaniljeviin. khm. päris lõbus puhkus peaks tulema... trainu saab raivo ema käest verivorsti kaasa. kapsast me vist ei võta. sis jahh, eilne õhtu. ei armasta ma jõulusid, isegi nostalgiat ei tule enam peale. aga püüdisn ikkagi ülimalt positiivne ja asjalik olla. vanaisa oli juba enne pühade puhul napsu võtnud, niiett ta teenis oma pisut läperdava (kui lõuga tahetakse käele toetada ja siis küünarnukk lauast mööda pannakse faas) oleku eest vanama õiglase pahameele auga ära. no aga vanamagi lasi ise likööril hea maitsta, ehkki korrutas kogu aeg, et oi, tema ei või, rohtude pärast... juba sai asi nii kaugele, et vanaisa tõstis üles igajõuluse küsimuse: kuidas siis maarja ikkagi niiviisi pühast vaimust käima peale sai. ma ütleks, see on juba teatud näitaja... nagu autojuhil puhumine... sis kurtis taat, et tal jalad na kanged ja kipuvad ära surema ja kuidagi bussi peale ei jõua, soovitasin siis jaladvälja vahetada, et nüüd on uued titaansulamist kunstjalad, imekerged, mõtle kui tore oleks säärastega bussi peale kepsutada. vanaisa kohendas oma suurte raamidega prille ja ei osanud midagi kosta... sain martinilt elulaheda jõulusmsi ja see tegi mu kööbakat jõuluõhtut natuke paremaks. õhtuks oli ilm külmaks ja selgeks läinud, täiskuu ja udu, eriti ilus öö tulime emaga enne ööd linna, vahtisime telekat ja jõime sampust. ja jagasime oma kingitusi, sel aastal, oh imet, oli ka ema kingitus täppi läinud. tore!

nilbe lugu

proovin siin keset ööd midagi leida, mida laupäeval pulma selga panna. kõik mis ma endale selga ajan kas ragiseb, käriseb, kisub, ahistab, on moest läinud või näeb mingil muul kombel nilbe välja... millegipärast kummitab koera lugu: "maiuuuu on piima-auutooo...." siis, et ennast veelgi ärritada, proovisin ema roosat kostüümi :D, jaa uskumatust nilbusest saab siiski midagi hullemat olla!!! ja siis on mul mõned paarid pükse, mida ma ei raatsi ära visata, sest nad on nii ilusad ja... väikesed. proovisin ühtesid valgeid, mis mul tagumiku pealt lotendasid, kui ma nad ameerikast ostsin ja hakkasid seal elades veelgi enam lotendama. uskumatu, burgerimaal olin ma oma elu parimas vormis! no ja ometigi suutsin püksinööbi praegugi kinni tirida, sest tegu strechpükstega... aga mis seal kõik üle jäi... kontrast missugune, mai imesta, et kõik need ameerikamaa mutad mulle järele vilistasid ja oma autosse kutsusid ja baaris drinke välja tegid ja kinusse kutsusid. mai tea, tahaks ka siukest regulaarset elu nagu seal... maja suburbis, kord nädalas poodi, ostad kõik oma juurviljad valmis ja prepareerid endale hommikuks korralikku putru ja mitte mingit autot... võibolla sõber john viib kord nädalas oma truckiga supermarketisse, aga mitte rohkem. ja ei mingit söömist kell neli peale pidu, et siis täiskõhuga pohmaunne vajuda! oehh. suurlinnas ei tuleks siuksest elust midagi välja, sest iga nurga pealt saab osta XL latte või kakao ja liiga palju on restorane, baare, kohmikuid. ja tartus kodus on külmkapis kotletid ja kardulasesalat ja üsna tihti miskit kakkugi...:P deem...

jama

istun siin töö juures. pole ammuammu midagi kirjutand. jama on. õudsalt jama. paar päeva on siuke tunne olnud, et vihkan kogu kupatust, mille keskel elan.
kool-kõik kursaõed on abielus või rasedad ja kõigi teed käivad oma rada... mitte midagi asjalikku ka ei toimu. kui korra kooli külastad, siis pole jällegi õppejõude või ajavad nad lõpmatult rumalat juttu... on see minu isepäisus ja üleolek, mis paneb mind arvama, et tkk-s on suures enamuses perssekukkunud karjääriga kunstnikud õppejõududeks? või üleolevad mutid. ühte neist näen siin töö juures kogu aeg meie boksist mööda tuiamas, küll üksi, küll oma jubeda hambumusega tütrega, küll mõne rumala kliendiga, kes talle ta nime ja jama siseka eest tuhandeid plekivad...
töö-issand, ma taha enam. inimesed. paar tk on ok-d. mitte mingit tööd pole, ehkki ülemis korrutab, et küll tuleb, "tööd on siin küllalt, hullult, sitta kanti, kui sa arvad, et tööd pole, siis sa eksid!" räägib Mitte Kunagi Eksiv Mees.... tema seltskonnas tunnen end nulltemperamendiga olevat. ja juttu jätkub kauemaks. minu suu on lukus ja tema muudkui pläägutab. see mees müüks eskimole lund ka. 2 tonni. vähemalt.
ja siis on raha. miks mul seda piisavalt pole?! miks ma ei saa massale jõuludeks escada parfüümi kinkida? trainule ivo nikkolo karvamütsi? miks ma ei saa ennast ilusas ilusate inimestega stiilses ja kallis baaris headest koksidest läperdavaks juua? miks ma pean juurdlema, kas ma ikka raatsin londonis travelcardi osta või saab hakkama ka 10 naela odavama bussipiletiga? miks ma ei saa endale seda 2000 eegust iitala söögiriistade komplekti?
ja siis kui eile kärdiga vastavatud suudlevate tudengite lokaali sattusime, olid seal truissik ja riho. riho oli tore ja kiitis mu juukseid, aga trussik pööras jutu maailma näljahädadele ja ebaõiglaselt koheldud lastele... mul on õudsalt kahju, aga ma arvan, et minu missioon pole praeguses elus ja praegusel ajahetkel nendega tegeleda... ja kui ma mõtlen vihmametsadele, siis hakkab niikuinii paha. ja koertevarjupaigale, ja ühele haisvale mutikesele, keda nähes ja haistes tuli pisar silma nii kurbusest kui ka vängest lehast.
ometigi hakkas trussiku jutu peale iitala komplekti-kompleksi peale häbi. ja oligi kogu mu vaese inimese virisemisrõõm võetud! lubasin endale ühe salati, mis koosnes lollo rossost ja paarist astelpajumarjast. ja latte. ja õlle.
siis tulid juba trainu ja urvo. ka juhuslikult. mina kaapisin poodi, et leida mingeid jõulukinke... ometigi ei näinud ma midagi kinkimisväärset. alguses mõtlesin emale osta ridiküli, siis tulid mingeid muud ideed, sest ridikülid meie kaubandusvõrgus ei kannata kriitikat ja hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. mingi hetk tundus, et esinduslikud trennipüksid (lühikesed) oleks suurepärane valik. leidsin ühe paari väga ilusaid ja esinduslikke, aga nad olid liiga väikesed. teised... esteet spordipoes... hmm...
kakerdasin kaubamajas ringi, mis ka sel aastal on muutnud end loomalaudaks, pühade puhul pooltele müüjatele põrsakostüümid selga ja jõulumeeleolu missugune! juba ükskord varem olen seal kohanud üksikut roosakat jänest, kes uiksude keskel laiali laotatud matil üksi dominot kokku pani. natuke kurb oli tookord ja natuke naljakas ka. eriti kui ma kõvasti trainule ütsin: "vaata, jänis!" ja siis jänis seepeale meie poole vaats ja armsasti oma roosa käpakesega lehvitas. jänks sai kohe oma 10 plusspunkti, et ta oma tavaliste mallide järgi üsna piinlikku töösse nii rõõmsalt suhtub. seekord ei pannd ma jänksi alguse tähelegi, kaapisin spordiosakonda. vaatan maha, hmm... pruunid karvased sussid...hmm, püksid ka... hm, hoopis kombinesoon... miks seisab pruuni karvase kombinesooniga mees kaubamaja riiulite vahel? hästi vaikselt ka veel? ai see on ju hoopis turvamees! ebamäärane suur pruun ürbak osutus hoopis karukostüümiks! suu hakkas muigvele tõmbuma, karu näost oli näha ääretut häbi, piinlikkust, ta oleks tahtnud läbi põranda sinnasamma kaubamaja kodumaailma käterättide vahele vajuda. mina loomulikult ei suutnud oma itsitust maha suruda ja keerasin pea ära. ei aidanud midagi, piinlik mees oli mu mällu nii sööbinud, et ma hakkasin kõva häälega naerma ja keerasin otsa ringi ja seal nägin ka jänksu jällegi, seekord mitte nukralt üksi doominot ladumas, vaid koos paari jõnglasega, kes jänksule sülle ja selga ronisid. jänes oli kõigega silmnähtavalt rahul ja lasi end kõrvast sikutada, ise rõõmsasti kihistades.
päev muutus päris helgeks. läksin kärdi, trainu ja urvo juurde suudlevate tudengite lokaali tagasi. nad olid teisele kolinud. ma ma pean ütlema, et mu päev muutus ikka juba täitsa ilusaks. toredad sõbrad istvad sinuga toredas kohas ,kus on hea muusika ja tuliuus kujundus. tundisn end inimesena, istudes ässtisuurel heledal pehmel nurgadiivanil koos oma heade sõpradega, jõin õlli, tsättisin, vahtisin lakke, kus olid eriti ilusad heledad kandilised tekstiilvalgustid, ühes seinas oli puitraamistikus suurendatud mustvalged fotod, muud seinad olid soojad kakaobeezid. tammepõrmand mis muuga kahh hästi kokku klappis. niisugune 30 ja tänapäeva miksiv interjöör, tartu oludes üsnagi minimaalne nii vormis kui värvis, aga ometigi õdus ja soe ja hubane. issakene, ma olin nii erutet, et pisar kippus silma tulema... võibolla on mäletsus liiga soe ja kena, sest mul nii toredad inimesed kahh ümber olid ja kõlarist õrna jazzi tuli.

insener Alari Piispea

... selline silt ripub minu toa uksel. võtsin selle eilselt kunstikooli jõulupeolt kellegi ukselt maha... viisin kõigepealt dj puldi peale, lasin inimestel arvata, et mussi mängib dj insener alari piispea, siis toppisin kotti ja panin sildi oma ukse peale, seda kleepekanätsu oli ka seal taga veel... tegelt alustasime kerttu juures, kui ma ta keldriaknast pudeleid sisse toppisin "tädi, võtke õuna!" viinakoksid, massa, kerttu, mina, maarika, liisa... siis kipa kõpa jala minekit, pensumart pidi liituma, ootasime teda massaga kuskil nurga peal, kui see oma sõbranna ja tolle kiiksuva punase villisega meist ca 3 korda mööda sõitis... lõpuks võeti meid ka ikka peale, siuke 2-uksega litsilõksuke oli, sellega loksusime lõpuks laululava ette, tundus, et pool kunstikooli vaats pealt, kuidas ma sealt logisevast porisest jeebist seeliku ja kontsadega maha ronisin. siis. madis nägi fantasitiline välja, valged sukad ja platvormkingad ja mini. punane huulepulks ka. kris ja kristi joujoumehed. albert kulgil olid jänesekõrvad peas. mapp käes nagu alati. alguses oli kolepaha muss, siis me läksime pubbi ja sõime selle vist tühjaks. massa hakkas piimaautoks, toppides endale õhupallid kampsuni alla. lõbu ja lusti küllaga. sis hakkas kerttu tuigerdavaks, ei leidnud oma pruuni jopet üles. keegi ei leidnud, kuni mina kui kõige adekvaatsem (ime küll!) kogu riidekuhja läbi tuustisin, kunstnikupreilile parka selga avitasin ja ta riinu-tarmo autosse tassisin. siis oli ka paremat muusikat mingi hetk... siis tuli kuskilt ahto, kes massat kärdiks pidas. me läksime kõik sellega rõõmsalt kaasa ja massa seletas, kuidas talle sünnipäevaks 22 roosi saadeti ja et ta on õnnelik. ja kasutades ära seda, et ta mitte massa vaid kärt pole, pani ta korraks ka käe tantsuplatsile maha. tahtlikult. njahh. tore oli. vahur tõi meid pärast koju. sõime massaga köögis veel kartulisalatit, kuhu segasime konservherneid sisse.

kultuurisokk

see võis olla vast nädalapäevad tagasi, kui tartu kunstnike majas avati aastalõpunäitus. samal ajal oli ka pöff ja meie sveniga läksime "vastasaknaid" vaatama. hiljem siis mõned lilleõied näppu ja näituse avamisele. martini kutsusime ka. noorkunstnik kerttu oli juba end pisut svipsiseks joonud ja oli silmnähtavalt rõõmus tagasihoidliku roosinupu üle. vaatasime viisakalt pilte (olgem ausad, saasta oli liiga palju), jõime sampust ja roosi, mille ma olin ostnud edale (keda ma üles ei leidnud), kinkisin oma maaliõppejõule helle-reedale. helle oli na kohmetu ja ütles, et mis tema enam... kerttu arvas, et kui või suus sulab, siis kõlbab naisterahval ka roos vastu võtta. täpselt ei tea, aga küllap helle kehatemperatuur ikka plusskraadide juurde jääb. napsusel kerttul tekkis mõte, et me võiksime tema ateljees edasi tsillida, ja et joojaid palju pidi tulema, kuid tal vaid 4 sampuseklaasi ja paar topsikut, siis oli vaja avamiselt klaase kaasa võtta. 2 neist minu ridiküli (ma pean ütlema, et olen korduvalt ööklubist minegid klaase kaasa tassinud, ilma igasuguste süümepiinadeta, kuid kunstnike liidult varastada oli hoopis teine tunne. ebameeldiv), vastumeelselt loovutasin oma salli kerttu õlgadele, et peita 2 klaasi tema pluusi all ja lubasin oma mütsi samuti kahe klaasi jaoks. kerttu purjetas minema, mina jäin veel kellegagi jutlema. kui ma trepist alla läksin, tuli vastu helle, ilma roosita, kuid see-eest veinipokaaliga. selgituseks ütles ta mulle: "ma võtsin kerttult pokaali ära, tahtis selle katki teha, andsin talle roosi vastu..." njahh. piinlik. edasi läks suureks praaznikuks, ilmusid kohale igasugused karvased ja sulelised, trummidega ja kitarredega, peediveini ja brändiga. martin istus nurgas ja vaatas. et see ongi kultuur, jahh? need ongi kultuuriinimesed? boheemlased? suured kunstnikud? üks suurtest kunstnikest oli erich kriegeri moodi, vastikult aktiivne ja üritas peaaegu kõigi tütarlaste käest tonksu (tema enda väljend, öäkk) lunida. just siis kui ma vetsus olin, oli kerttu talle oma rinda näidanud. kaugelt. puutuda ei lubatud. kui asi juba üsna piinlikuks läks, siis kaapisime meie sveni ja martiniga veel pange sööma, mina olin seal juba täitsa purjumaja ja tellisin õlut. pärast jällegi millegipärast zavoodi ja jälle õlled. mu meelest toppisin taksos martinile oma sõrmkinnastatud näppe ninna. mai teagi miks... nädala tagustest sündmustest ajendas mind kirjutama tänane väike praaznik. kerttu, riin ja mari pidasid oma ühist nö. sünnipäevapidu. mina hilinesin jällegi, jõudsin sinna kümneks, kerttu jällegi purjumaja, endal silm sinine ja põlv paistes. olla kunstnikuproua oma jutu järgi tallinn-tartu bussis miskit veini manustand ja siis kõik meelest ää läinud ja kui koju jõudis, siis mitu tundi hiljem kui oleks pidanud ja eelkirjeldet seisukorras. mis ja kuidas, jääbki saladuseks, ka kerttu enda jaoks... vot ja siis ometigi oli ta endale miski auguga topi muretsend, ja sealt august oli väga mugav rinda välja panna. ja jällegi pidid sven ja martin nägema suurepärast perfoormantsit. üks rind ripakil tantsiti keset tuba silvi vraidi laulu järgi (kui tuli mingi väikese mamma laul, oli juba topless ja miski klounimoodi nukk ka käes). kõige hilisem ja kainem tulija orni sai suisa shoki. mind millegipärast ei üllata miski. kas olen ma nii dreseeritud või lihtsalt rikutud mõttemaailmaga või ülitolerantne...

homsel kuntsikooli jõulupeol peaks blamaazi ja "kultuuri" kahh vähemalt 25 krooni eest saama...

eeltsill ja purjumaja atekas. jällegi.

reede

et siis nüüd birgit versus toomas tartu versus tallinn töö versus lõbu

njahh

et siis nüüd on suurepärased ideed välja genereeritud ja projektki msn vestluse näol peaaegu kirja pandud. et ma siis mingi päev lähen kuskile poodi mingit "batuuti" otsima, sest vipid seekord ei üüri londonisse nädalaks korterit vaid ostavad eestist voodi kaasa... kõige hullem stsenaarium: 6 eesti tüüpi, kotis viin ja hapukapsad ja lennukis puhutakse täis 200X140 madrats... aaa, kotitäis kiirnuudelid ka! näeb välja nagu stseen emir kusturica vilmist "must kass, valge kass" ja kuidas siis see kupatus stanstedist oma kolmetoalisse majutuspaika saab, kus neid ees ootamas juba 3 inimest... ja mis siis veel hiljem toimuma hakkab... oioioi

heegeldasin eile trainule mütsi valmis, kuulasin ta peomuljeid, olin tubli ja jõin teed. teed jõin ja heegeldasin terve nädalavahetuse, teenisin ära hüüdnimed vanama ja tuhkatriinu, sest sitsisin kodus ja pidusse ei saanud. ja nüüd kostitab trainu mind järgmise kirjaga: Tere hea inimene, Lugesin siis teie bloogi ja paljude-paljude sissekannete põhjal on diagnoos järgmine: noor naine, kellele meeldib juua ja läperdada, aga kes pole alkohoolik. Soovitan teil arvestada kokku tunnid, kui palju te nädala jooksul kulutate aega erinevatele tegevustele, ühena tegevustest märkige ära "pidu, alkohol", olge tundide arvestamisel enesega aus ja tulemusi jagage oma lähedastega. Analüüsige, millised on teie lähituleviku väljavaated ja kas olete rahul oma praeguse eluga! Eneseanalüüs on kõikekandev jõud ja viib meid parema ja lihtsama elu juurde! Preili Eneseabi vaatkuss. ja dotsendihärra noomib ka et lust ja lillepidu ja mind on vaja saata suusalaagrisse....

haigemajapidajanna

siuke aigemaja on käes... terve nädal on tervise seisukohalt võttes omadega täiesti metsas. esmaspäev algas selle suurepärase voolikuga, mis mulle kurgust alla topiti, kolmapäeval väänasin jala välja, neljapäeva hommikul tundsin kahtlast kurgukähedust ja tattki oli varmas voolama. reedel kodus pikali... teised läskid kinno südaöisele seansile... mina...:( kui lõbustustest rääkida, siis eelmisel pühapäeval asutasime oma piitsutusklubi. mina olen esinaine ja varjunimeks domina...:D kõik algas vaiksel pühapäevaõhtul, kui sven tegi ettepaneku pange õhtustama minna... alguses puiklesin, kuid kui trainu helistas ja teatas, et alolgi himu pisut õhtueinet nokkida, siis olin valmis minema. rebisin martinigi kaasa. kena-kena. pisut õlut ja süüa, seltskond on suurepärane, mida veel ühelt pühapäeva õhtult tahta... ainult seda, et ta kestaks kauem. pang pannakse juba kl.23.00 kinni, aga meie olime vaevalt enne kümmet saabunud... edasi menukohta ehk tyri kohvikusse. inimtühi, välja arvatud üksik tuntud tartu kultuuripeer, kes end soojendama ja ajalehte lugema tulnud, koos piisa konjakiga, loomulikult. meie võtsime ilusa talveilma puhul hõõgveini, mis meie südamed soojaks tegi ja keelepaelad veelgi rohkem valla võttis. aga ka sellest polnud meile küllalt. ometigi pannakse pühapäeviti tartus peaaegu kõik kohad südaööks kinni. ent siiski on erand. erand, mida ma pole juba kevadest saati külastanud, ja mis snoobimate tegelaste arvates on hirmus urgas, kust ilmselt kirbud võib saada. siiski on see ainuke koht, kus kella neljani öösel juua saab, ja mitte hingehinna eest. kuna illegaard, kultuuriinimeste joomakelder oli suletud, võtsimegi suuna zavoodi poole, riskides kohtuda kirpude ja rasvaste juustega musta riietatud tegelastega. meel oli rõõmus ja tuju hea, seepärast sai raekoja taga väike ringmängki maha peetud. ilus inimtühi lumine öine tartu ja meie. mida veel soovida?! kolm õlut kahe hinna eest! just nii suurepärane pakkumine ootas meid ees. eks tegime siis ühe ringi, teisegi, ja kolmanda. ilmselt said meie perverssused kuuldavaks tervele baarile... laulgi võeti paar korda mõneks taktiks üles, kuid märgates oma taktitust, lõpetati üsna pea. omavahel jagati üksikasju oma minevkust ja intiimelust: kes kellega maganud, mitme mehe ja mitme naisega, kellega tahaks tulevikus ja kas mehe või naisega. ometigi otsustasime, et õlu on end ammendanud ja sven pakkus välja viina enda juures. enne veel herne poodi. kell võis vast kahe-kolme ringis olla. fanta ja jenka herne ja kroonuaia ristil ;) alo osutus kahjuks nõrgimaks lüliks, shame-shame-shame! okei, takso, tiigi tänav. mida purjumaks ma jään, seda ülbemaks ma muutun ja keeldun maksmast taksoarveid. aga sveni juures toodi pudelikene välja ja siis algas alles tõeline lõbu: keegi sai minu pükste ümbert kätte peenikese vöö, mida kohe laksutati ja piina tekitamise eesmärgil teineteisele vastu külgi lajatati. ma ütlen, seal toas toimus üks tõsine hooramaja, niiett veronika pidi tulema meid korrale kutsuma. pool kuus laekusime trainuga minu juurde, ise täis kui tarakanid. järgmisel lõunaajal pidi mulle tehtama marjamõisas see voolikususkimine... kartsin, et niipea kui toru kurgulage puudutab, saab kogu kabinet seda eelmise õhtu jooki täis. ei õnnestunud mul kohtuda ei joogi ega õhtusöögiga. kõigepealt kästi alla kirjutada miskile paberile, et ma vabatahtlikult piinamajja tulnud olen ja lasen oma vabal tahtel ja soovil antud protseduuri läbi viia. õde, kes nägi välja kui komöödiafilmi tegelaskuju "paks kuri medõde, kes igasuguse jonnimise puhul suure süstla mõnuga kannikasse keerutab ja tavaliselt kummikindaid kannab", osutus siiski ootamatult toredaks. kui ma tema küsimise peale, mida ma siis kella kolme ajal öösel jõin, vett või, vastasin hoopis "õlut..." ja seepeale tema käest laksu kirja ei saanud, muutusin rahulikumaks. edasi tuli nobe doktorionu ja protseduuri kirjeldus ise on minu meelest äärmiselt ebavajalik. seda enam, et ma seda üldse meenutada ei taha. ometigi on igasugusel õllejoomisel kriips peal, sest söögitorust avastati haavand... ja kui ma end kolmapeval tanzulkale sättisin, ütles ema karmilt: "vaata et sa õlut ei joo, kui, siis viina või midagi sellist..." olingi tubli laps ja järgides ema nõuannet ostsime martiniga konsumist pool liitrit viru valget ja kommikarbi veroonikale... lahendasime viina sveni juures kolme peale, hiljem tuli mängu ka pühapäeva öösel poolikuks jäänud 80% viin (või on see juba piiritus?). orni saabudes olime parajad plähmerdised, mis ei seganud filosofeerimast elu mõttest teistest dimensioonidest, vaimolevustest ja poltergeistidest. pidu oli väga lõbus, tõesti, seda tõestas ka järgmisel päeval saadud orni sõnum. ta võrdles seda pidu oma küprose praaznikutega. ja et nii lõbus pole juba ammu olnud. pean teda uskuma, sest tegu on küpse ja tubli tütarlapsega, kes oskab purjutada ja lõbutseda, kuid seekord ainult lõbutses, olles meie kaine autojuht. ainuke halb asi tanzulkade juures on see, et nad nii vara läbi saavad. seda enam, et meie tavaliselt peale südaööd kohale jõuame ja siis minuteid loeme: 1 tund, 33 minutit, 1 tund 12 minutit, 47 minutit lõpuni... ja juba ongi läbi. noormeestel oli himu veel pitsapoest läbi minna, seepärast tahtsid nad veel enne päris viimast lugu ära minna. mina loomulikult tõrkusin. ja mai mäleta enam kuidas ma tõrkusin, aga ilmselt hakkas keegi mind ikkagi kaasa sikutama ja sikutas nii hirmsasti, et jalg kahekorra käändus ja mulle põrguvalu tekitas. pean ütlema, et mulle tegi tohutut headmeelt teadmine, et pidu oli juba peaaegu läbi ja jalg alles siis üles ütles, mitte varem. ometigi suutsin ma oma jalanõksust siukse draama teha ja istuda ja karjuda teiste peale kuni mulle mantel toodi ja selga aidati ja käsi ulatati ja kenasti autosse aidati... järgmisel päeval oli mul pohmell ja nohu segamini, niiett ei saanudki aru, millega täpsemalt tegu oli. msn-s oli mu nimi igatahes liibats. just siis kui on kõige halvem, on alati kõige rohkem teha. neljapäeva hommikul ma niisiis loengusse liibata ei jõudnudki, vaid otse abakhani vaateaknale redeli peale turnima, siis kareliga rutturuttu kreppi sööma, seal ei toodud mulle isegi teed (mai saa aru, tass ju toodi), lahkusin kiirustades, tööle, ostsin apteegist nohutilku ja tablette summa eest, mille eest oleks 2 korda söömas saanud käia või ühe viina osta (tegelikult ma ju ei arvesta kõike alkoholi ümber?). täna hommikul oli hirmushalb, terve öö ma ei maganud, sest oli ka hirmushalb... ja kui ma tahtsin juba kella poole 8 ajal kakerdama hakata, et linnapi loengusse jõuda ja tööle, siis ütles, ema, et täna ei mind kuskile, vaadaku ennast, kohe kukub jalalt ja tükib toast välja. eks tal oli õigus küll, liipasin voodisse tagasi... kui end kella 10 ajal püsti ajasin, avastasin, et ema on ikka kodus. oli otsustanud et jääb ka koju, sest mõned vabad päevad veel välja võtmata. nii me saime koos teleka ees pikutada ja tehti mulle teed ja varbamassaazi... kui seda nohu ja köha poleks, oleks suisa taevariik omale õule tulnud... njahh, aga halb on see, et teised läksid "auk mu südames" vaatama, mis minu pöfi kavas on mitmekordselt alla kriipsutatud, aga mina jäin siia aigemaja pidama...

:(

"otsin meest autoga." vastavasisuline kuulutus ilmub ilmselt lähipäevil kõigis sopakuulutustelehtedes, nagu soov ja kuldne börs (ilmuvad nad ikka?) ja esmaspäevases postimehe lisas. ei oska veel öelda, mis rubriigis, sest vajan tõseti AINULT autot. ja kuna ma seda ise juhtida ei oska... asi on hulemast hullem. et töö juurest ühe bussiga koju saada (tõepoolest, astusin iseenda snoobimale minale varbale ja proovisin teisipäevase tuisuse ilmaga bussiga koju saada) tuleb oodata seda bussi 20 minutit. ega ta siis ei pruugi tulla ka. ja kõik teised 16, 6, 12, 13 ja ma ei tea mis veel on täiesti tundmatute marsruutidega... ja ma vingun siis siin busside üle, sest olen unustanud vinguda selle üle, et ma töö pärast ei saa reedel vägevale pedeklämmüritusele angeli klubisse!!! hühühüüü... ülemiste vana võib minu pärast kogu revalile vee pääle lasta, ma ei teaks sellest niikuinii midagi... hühühüüüüüü:(

irregular

haigekassa kulul tasuta gastroskoopia!!! juhhaidii! see on see joomine, ebaregulaarne söömine, kõik on ebaregulaarne... et maarjamõisast koju saada, olin sunnitud kasutama ühistransporti... kogu eelmise nädala raiskamise tulemusena on 8-kroonine bussipilet ainuke, mida ma endale lubada saan... ehkki jalg külmas ja takso on tartus häbematult odav... eriti kui seda jagada. oleks pidand võibolla peatuses mõnele penskarile taksojagamisettepaneku tegema... (kuidas mõjuks keskmisele eestlasele ettepanek:"wanna share a cab?!") kui ma lume tulekul pidasin plaani endale kuupilet muretseda, siis selle bussisõiduga läks igasugune isu üle. rüselev lumpen külmas porises bussis, vabandage mu snooblikkust, pole minu rida. piletihinna sisse kuuluvad vinguvad pensionärid, mõnedel liinidel end bussi soojendama roninud ambaalid, rüselevad koolikottidega lapsed ja kambakesi kihistavad teismelised. ja kõige tipuks tõstetakse tartus uuest aastast piletihindu! ei saa pihta, et kui vähemalt kahekesi linnas liigelda, tasub igal juhul takso võtta. kiirus ja mugavus maksavad täpselt need paar eeku, mis eristab bussipiletihinda takso miinimumtasust. kuna tartu on väike,siis polegi nii lihtne taksosõidule ülisuuri summasid raisata... ma mõtlen, et londonis maksab bussipilet 1 nael siis mingi £3 eest taksoga küll kuhugi ei jõua. samas pole seal bussid kunagi nii täis tuubitud kui meie annelinnabussid... pariisis on metroo 2 euri, sõida kaugele tahad, aga takso on... mäletan, et ca 8 euri 11st 18sse... ei olnud väga pikk maa... ny-s oli takso vähemalt aasta tagasi 42 tänava jaamast kuskile 103 tänava kanti kuskil 8 taala... bussi ja metroopiletid 2 dollarit... hmm, sellest võiks keegi kursatöö kirjutada. "bussipiletite hinnad ja võrdlus taksotariifidega maailma suurlinnades ja tartus" mis tuletab meelde, et täna tuli madisega äge-hullumeelne diplomitöö idee. selle mõttega peab veel vähemalt nädal aega magama, enne kui asju ajama hakata, sest ei ole üldse kindel, kas mängin loo niiviisi välja kui vaja... ja siis tänane päevateema orni ja trainuga panges lõunatades: mis värk on, et osad tegelased suudavad ää ussitada. paari kuuga.

how glad i am to be...

täristama -- sõnalühend, pärit kreisiraadiost, kasutatakse tähenduses "käsi väristama". kui keegi juhtub mäletama osa, kus memm ja taat vaatavad telekat ja taadi käed hirmsasti värisevad ning memm nähvab: "ära tärista nii kõvasti, mai kuule midagi!". versioonis, mis telepurki ei jõudnud, lamavad memm ja taat teki all ja siis taat täristab seal ka...:) niisiss.... mis toimub? saigi nelja päevane nädalavahetus maha peetud, reedel pange (enam-vähem mõõdukas purjumaja, vaidlus paksu mehega, päksu kanged dringid, huulepulgajälg su krael), laupäeval uude klubisse Galerii. vanast illusioonist on veel liiga palju järel, et uut kohta galeriiks nimetada... tahaks teada sisekujunduse autorit, ja mitte selleks, et talle lilli saata kaardikesega "õnnesoovid õnnestunud lahenduste puhul klubis galerii!" igastahes. pidu oli aus, enne väike naps aare-raivo juures (kust tuli küll trussikul idee, et mõnumemm laseb tema kui vipi viina täis mahlapakiga sisse?! lumpen pigem!) ... "takso tuleb teile kohe!"... praaznik, praaznik, praaznik... letil vaagen kondoomidega, nagu geiklubile kohane (kui ma täna hommikul nad üle lugesin, siis minu ridikülis oli täpselt 34)... dringid... trainu ajab minu dringi dj puldile ümber... uued dringid... mõistus juba kergelt pehme... tantsukeerutus, vahepeal väike vestlus teemal "laikmaa kui kõige parem krüsanteemimaalija üldse":S... uued hoogsad poognad... huhh. kõige hullem, et siuke paartitamine hakkab tervisele käima. hommikul lippas pilt korraks vannitoas taskusse, loomulikult kukkusin irmsa kolinaga maha ja lõin oma pea ära, miski kriim põsesarnal (ütlen teistele, et lõingi pea vastu uksepiita ära?) jäi mälestuseks... pean mainima, et vannituba on minestamiseks sutsu mõnusam koht kui rahvast täis sadamateater shoppingu ja fakkingu ajal...

proua orav peorattas

ega kui järje peale saad, siis enam pidamist pole... esmaba krisi ja martiniga menukohas õlled.(plaanitud oli latte koogiga ja kui alko siis maksimaalselt 1 siider) kui rullnoklikult võib kõlada telefonikõne: "kule, tule siia, õlu on aint 15 eeku!"?! "hõhh... okeika..." teisipäeval olin mina nõrgim lüli. mingi hiline rebasepraaznik, häbematult kõrge piletihinnaga ka veel... kolmapäeval juba eelpool mainit red hot jazz. must have. neljapäev. mingi sünnipäev. saunas. politoloogid. sinised saapad. viin veega. piinlik lugu... sünnipäevalaps on nagu noku-maarja light tartu versioon. mitte nii kopsakas ja päris mitte nii otsekohene, arenemisruumi jätkub... piinlik härra (särkpüksis) tahab muga viina võtta, enne viisakalt järgi uurides, kas olen koos kaaslasega vasakul käel. hakkan oma ei'd kohe kahetsema, kui ta tahab järjest ja järjest juua mitu klõmmi viina ja peale võtta mullivett. abieluinimese oleks ta ilmselt kohe rahule jätt'. õnneks tuleb varsti mängu blondiin. kella ühe paiku korjasime oma kolmeseks (ei, me ei pungunud, vaid võtsime naabrinaise mängu) kasvanud pere kokku ja asutasime end minekule. siiski-siiski, mitte koju, vaid juba üsna koduseks muutunud klubisse tallinn. mõnitan ma seda adojaani mis ma mõnitan, aga ikka leian end aeg-ajalt puldi ees rokkimas... shallow me! ja seekord sai klubis siis kahe peale 15 eegu eest joogipoolist ostetud ;) täna õhtuks on juba pang planeeritud. et siis täna hea (loodetavasti) muusikaga alustada ja laupäeva lõbusam, kuid eriti sita muusikavalikuga event jätta... seda, mis ajal ma magama peaksin, pole ma veel otsustanud...

aga nüüd on vist kõik jälle korras

istun valutava peaga arvuti taga. jess, eile tuli itimees külla. lubas veel esmaspäeval,et ei pese pead, et võimalikult PÄRIS raudpatsiga itimeeste moodi välja näha. istus siin arvuti taga ja muudkui itsitas, nii fakkdapp massinat pole juba ammu näinud... "Kuidas ta sul õhku pole veel lennanud?!" 8-) no mina ie tea ju arvutitest midagi.... pärast oli traditsiooniline red hot jazz klaabtallinnas. õudsalt hea! ainuke jama see, et kui ma alkot läksin ostma, siis avastasin, et pangakaart on kaotsis. ma arvan teadvat, et jätsin selle zeppelini automaati. fakk. point selles, et hirmus joomaisu oli ja martin oli ka kaardid koju jätnud ja aint ~130 eeku kaasa võtt... :S eks me siis kuivasime. niivõrd-kuivõrd. ahjaa, ja eile tuli lumi maha ning, kassanäe, polegi tänaseks ära sulanud. hea on, mul oli juba meelest läinud, kui palju talv mulle tegelikult meeldib.

nii, viga on tõepoolest mu arvutis... istun praegu koolis ja blogimine õnnestub lihtsalt suurepäraselt. loodan, et kui suurejaani itimehed tagasi on, siis vaatavad nad mu kampjuutri korralikult läbi. spämmi hulk minu arvutis ülivõrdes...
juba popivad end appi mingid aknad, mis kutsuvad osalema usa green card lotterys. mai äss, makske mulle miljon taala ja ma kolin usasse. (njuujorki läheks vist niisama) või otsitakse konservatiivsesse ameerikasse uusi valgeid naisorjasid maire aunaste asemele? "kaotasime suurepärase nõudepesija, otsime uusi, kes ahvikiirusel külmas vees miinimumpalga eest taldrikit pesevad..." igastahes, martin ütles, et usa pop up tuleb ainult siis kui hoolega pornosaitidel ringi surfatud...:S mai tea nüüd kohe...
hoolimata sellest, et eile kristina hammariga msn-s peaaegu kella kaheni öösel vestlesin, tõusin täna kl 7, et kl 9-ks kooli jõuda. põhjuseks peeter linnapi kaasaegse kunsti loeng. jäin küll veerand tundi hiljaks, aga fotoosakonna audikas pold ei härra linnapit ega kedagi teist. kõige parem on, et ma olen valikloengutes nii vähe käinud, et kogu kamp, kes seda kuulab, on mulle suhteliselt võõras. alan ja anastassia. thats it. kummagi numbrit ma ei tea...
nüüd istun msn-s ja räägin svenile, kuidas mul ükspäev haisev ostja käis...

kuhu kadus peeter linnap? says:
aga kas ma rääkisin kui haisev tegelane mul teisiba töö juures käis?
kuhu kadus peeter linnap? says:
selle peale ka ära naera
Baby Bear says:
ei
kuhu kadus peeter linnap? says:
nohh, siuke väike punn, punnis põskedega ja parmuvälimusega noormees
no mitte väga parm
mustad kartiini püksid ja võidund must tagi
kuhu kadus peeter linnap? says:
ja siis uuris neid kappe ja ma mõtsin, et ta läheb kohe ära, kui ma midagi räägin
ja ma mõtsin,et harjutamise mõttes võiks ju rääkida kahh
kuhu kadus peeter linnap? says:
ja siis ma tõsin püsti ja astusin talle lähemale ja see raip hakkas kohe pärima, et tal oleks väikesesse tudengikööki vaja küll mööbelt
ta oli siuke pooletoobine ka mu meelest
kuhu kadus peeter linnap? says:
ja siis kui ma talle lähemale läksin
kuhu kadus peeter linnap? says:
oi t***! siuke kusiais!
kuhu kadus peeter linnap? says:
vuhh

kuhu kadus peeter linnap? says:
sis ma vaatasin aint maha ja ei julgend ta parmunäkku vaadata ja selgitasin, et konsultatsioonileping maksab 500 eeku
ja siis ta ikka tahtis rääkda

niisis, väike parmupoiss näitas üles kahtlast aktiivsust ja ma kartisn juba, et sel ajal kui ma temaga räägin tuleb mõni ta sõber ja viib mu selja tagant kalli läpaka ära. aga kui tiit tuli, siis ütles noormees, et tal on tegelikult köök sõbraga kahe peale ja et see on hetkel loengus ja eks nad tulevad tagasi kunagi nädala sees. loodan, et ma ei pea seda väikest vinnilist nägu enam kunagi nägema...
järgmine sissekanne tuleb kunagi uuel nädalal ilmselt, kui mu kodumassin on jälle viks ja virge.

see lubatud homme ei saabugi, sest ma ei saa enam oma bloogi sissekandeid lisada... olen mina loll või mu arvuti?

jälle üks veider päev

hommikul haisvasse esteetikasse ei läinud.
sis oli peale lõunat kärt külas, rääkis on imeilusast prantsuse-tripist ja oma imetoredast printsist.
istume meie elutoas ja klõpsime mtv, vh1, ftv ja mingi seebika vahel. jahh, vahelduseks ka cnn (ja saigi puss uuesti presidendiks, ehkki ebaintelligenti valisid ebaintelligendid ja nüüd on tõestatud, et neid üle poole usa valimisõiguslikest on)...
ja siis keski kõbistas koridoriukse kallal, mõtsin et mu ema on ja läksin vaatama. ukselävel seisis keegi, kes ei sarnanenud millegipoolest minu emaga. rohelise viltkübara alt kõõritasid mu poole kaks tumedadt vilka vaatega silma. "misha doma?" (ma tean, et peaks s-i katusega antud juhul kirjutada, aga helju vals võib endale kõrva taha kirjutada, et blogides on s+alt gr shortcutiga publissimine). vaatasin prouat suurte silmadega ja mu viimsedki venekeelsed väljendid olid kadunud. väikese vene tädi väikesed kuldripatsid kõrvades lõid värelema. "nu eta nje pervõi ...?" no on küll esimene paraadna, aga kurat seda teab, ükskord oli üks tädi meil ukse taga ja küsis jüri järele, jüri meil mõistagi ei ela ja alles siis avastas tädi, et ta hoopis majas nr 100 peaks olema... seletasin midagi siis eesti keeles, et võibolla teiselt poolt esimene ja ütsin, nammer kvartiira sdes -- dvenaadsat. proua oli kohe nõutu. mina ise ka. suisa kahju vanainimesest, kes peab üles neljandale korrusele ronima ja seal misha asemel miski plika elab. egas midagi. proua noomis veel mind, et mul õhtusel ajal uks niiviisi lukust lahti on ja asutas end trepist alla veel ette ja taha oma sissetungimise pärast vabandades.
aga õudsalt tore tädi oli, siuke on kylie minogue 50 aasta pärast...
homme kirjutan, kuidas me kerttuga tartut avastasime, praegu aga tuttu...

disainitool

alkmani avalehel oli uue disainitooli Pedrali pilt. ja nimi kahh juures. mina lugesin Pedrali automaatselt "pederalliks" :S...

eksole...

panin enne magamajäämist telefoni laadima ja unustasin ta välja lülitada. ilmselt seepärast, et keegi pole ammu niikuinii öösel helistanud (jajahh, on küll loogiline, sest et mobla on väljas olnud)...
ja siis ometigi. pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell 5 (vana aja järgi kl 6) helistatakse mulle niisama. tahetakse vist jagada infot, kui purjakil ollakse. taustal kuulen päksugi purjus plämisemist...
ja mina juba imestasin laupäeval, kuidas härrased na korralikuks on kasvanud, ei ilmu enam klubisse, komminägu peas, ühes jalas plätu villase sokiga ja teises king...
mis ma selle sissekandega öelda tahtsin? väga suur protsent meestest võiks oma telefoni enne purjusse sõitu kusagile ÄRA panna, et ei tekiks piinlikke olukordi, kus teiselpool on toru otsas keset ööd magada üritanud inimene, kel järgmisel päeval nonstop sebimine kl 9-18.00...
ONJU?!

ohhsaohhsa

pidin tooli pealt peaaegu maha kukkuma kui kuulsin, et Lili abiellub. ja siis mõtlesin, et propõusiti ja küllap kunagi umbes järgmisel aastal abiellutakse, aga nüüdsama detsembris!
esimene minu sõbrannadest, kes abiellub...
ohhsaohhsa...

kas viga on minus või temas?

misse mingi imelik liin nüüd viimasel ajal tekkinud, et hästipalju tuleb klubis käia ja üldse väljas... et hästi kiire on hakanud jälle selle va oma nooruse mahajoomisega?
eile pidasime juba kolmandat korda sel nädalal sveni sünnipäeva. päädis sveni ülipurjussesõiduga, sellega et massa mc salitsile helistas ja temaga pidutsema läks, meie klubisse, viinapudel hästi kange koksiga loomulikult teepeale kaasa... orni lasi mikul endale mahla osta, mina lõin jällegi tantsu trussiku ja võõraste homopoistega, kaotasin JÄLLE ühe kõrvarõnga...
trainu pidi ööseks mu juurde tulema, läksime ja lauslime siis, kuni meie kõrval peatus takso. ailar! tegime autoukse lahti ja kahehäälselt (minu hääl rohkem mööda ja jorisev, kaasa aimamas trainu sopranit) kajas meie "muinaslugu muusikas" üle raadio. sai ka seekord kollaste sügislehtedega taksojuhti rõõmustatud...
kodus köögilaua ääres sai veel viimast hilist kellaviiepruukosti võetud. kuna singivõileib ja jäätis maitseid meie ümmarguse köögilaua ääres hästi, kaalusime veel võimalust jätta lauale mingi viiekroonine tip.
omikuks olid pannkoogid. ja minul üle ootuste hea enesetunne. keetsin kakaod. arutasime maailmaasju. kella oli keeratud. ma olen oma netipanga koodi ära unustanud.

LONDON!

juhhainii! 26.dets-4. jaanuar!


rohkem nagu ei oskagi midagi lisada....

püüdsin tänast kassiahastust ja süümekatega segunevat pohmellipeavalu leevendada siiani edasilükatud kodutöödega.
aknad.
jumal tänatud, et ma miskis ahvatlevas pool-seina-klaasist korteris ei ela.
miks ma küll keldris ei ela?
kuidas pääseb nii lühikse ajaga nii palju tolmu kahe klaasi vahele?

vannituba mulle aegajalt isegi meeldib küürida. rahuldus sellest, kuidas cif suudab kaotada kroomile kleepunud veeplekid, kraanikausi pind lööb särama, kui sealt on hävitatud lubjasete.
tolm tekib küll ebaõiglaselt kiiresti, aga seda on sama lihtne koristada.
mustanõulasu meie kraanikausis on keskmisest harvem nähtus.
üldse on meie elamispinna avalikud ruumid enamasti üsna okeid, vastukaaluks jätan endale õiguse hoida oma tuba mõnikord päevi ja koguni nädalaid boheemlasliku seapesana (on ju mugav kui hunnik raamatuid on otse voodi kõrval maas? ja terve virn riideid on toolileenile kuhjatud, nii et kapis ei peagi tuustima? ja meigiasjad vedelevad laual, mitte pole sahtlisügavustesse peidetud?:)

ja siis need paganama aknad! panin tähele, et olen viimastel nädalatel hakanud kasutama oma ruloosid, mida pole juba vähemalt aasta liigutatud... ja ikka seepärast, et koledad mustad aknad silma ei riivaks. tean, et kõigil korralikel koduperenaistel on juba kuid tagasi enne-talve-aknad-puhtaks aktsioon läbi viidud. mina aga lükkan ebameeldivaid asju nii kaugele kui võimalik...
niisiis, täna, ilm on veel üsna soe (võibolla isegi 10 plusskraadi?) ja päike paistab ja mina otsustan lõppudelõpuks...
kuidas on võimalik, et aknale nii koledad põikitriibud jäävad?! mhh... nühin veel... ega pikitriibud paremad välja ei näe...
tean küll et iga aasta üritan aga lõpuks peseb ema kõik üle... mul pole annet aknapesuks...

she is a top bird!

vastavasisuline lause oli pauli smsis svenile täna öösel kui meie siin klaabtallinnas tantsu lõime ja paul britimaal sai sveni sõnumi, et ta on pidus koos oma õe ja mary poppinsiga (mary nime teenisin paulilt suvel, kui tirisin oma väikesest ridikülist välja 4[!] bacardi breezerit "do you have bed in there also?!".)
jah, ma kohe ei saagi aru, kuidas ma nii leplikult kl 1035 otsustasin, et klubi tallinn on täna minu jaoks õige valik. kusjuures, me jäime nii palju hiljaks, et pidime ikkagi pileti ostma. ... ehkki ukse ees paistis trügiv hooramaja olevat, läksime ikkagi sisse. sees oli ka hooramaja, ainult et kontsentratsioon oli lahjem...
muss nagu ikka retrogruuvil. head, paremat ja päris sitta...
mingi baarmen. erutasime teda kastanimunadega, mis mul millegipärast kotis vedelesid. iga kord kui me juua läksime ostma ja baarmen end korraks ümber pööras, tekkis nagu võluväel letile uus kastanimuna, mille ta rahulikult ära võttis ja kuskile leti alla puhkama pani. seda siis niikaua, kui mul neid kastaneid jatkus. jätkus kauaks, ausalt. :D
üldiselt oli lõbus, nagu sveniga ikka (on ikka tegelane, kellega absoluutselt alati saab asja kuidagi mõnusaks ja piduseks asjatada) ja see, et ma lõpuks oma kõigekõigeilusama kõrvarõnga ää kaotasin, ei morjenda mind enam täiel määral. juhub. pealegi lubas sven uued kõrvarõngad kinkida...

maailm tuleb enda ümber pöörlema panna.

äärelõikamispidu

seekordne cutting edges oli üllatavalt hea. tõesti, kui ma juba mingit pidu purukaine peaga kiidan, peab asi korralik olema. pia fraus rokib täiega!:) tegelt avastasin lava ees, et olen suure osa bändiliikmetega paari aasta tagusel kursaõe sünnipäeval koos rokkinud küll...
id_rev on flirtima hakanud elektroonikaga, mis kahjuks nende vastu erilist sümpaatiat üles ei näidanud ja nii ei saanud aru suurest osast laulusõnadest, mille tähtsus on id_revi puhul minu meelest enam-vähem täpselt 50%. üks minu kõige adekvaatsematest kaaslastest, kes pia ajal rõõmsalt nentis, et ohh mis hea pidu, vahtis neeme laulu ajal lakke, kust andreasW visuaalid ammu kadund olid, haigutas ja avaldas soovi koju minna.
enne kojuminekut ajasime kinotoolile tukkuma jäänud birgiti liikvele, ometigi rääkis ta järgmisel päeval, et oli oma ridikülikese ikkagi illukasse unustand...hehee

täna hommikul ärkasin täpselt 12.56 ja peale hommikusööki vaatasime massaga telkust kõige vaimiustavamaid kostüümidraamasid ja arvutist mu londoni piltse. poole londoni ajal helistas raivo (arvake kust!) ja nüüd mul on kange tahtmine minna (arvake kuhu!)...

vüähhh!!!

ajasin mina end täna hommikul varavaravara üles, et jõuda esteetikaloengusse. istusin seal unise näoga ja kangutasin, et lõugasid koos hoida ja lektorile mitte otse näkku haigutada. ja siis ESTEETIKAloengus istub üks noormees (foto IV, loodan, et tema ise seda ei loe...) ja siis niiviisi targutab seal antiikaja filosoofidest. ja iga kord, kui ta rääkima hakkas, ajas ta kas mõlemad käed kukla taha või ainult ühe käe üles (mingid refleksid?). ja siis vähemalt parema kaenla all oli irrmussuur higilaik...piinlik lugu... niiviisi sis esteetikaloengus?!

ma ütleks, päeva esimene pool oli üsna veider, hommikul lasin toore muna omale sussinina peale kukkuda. läks loomulikult katki, aga iseenda ja oma kalli ema imestuseks ei hakanud ma sõimlema (nagu siis kui hommik on ja mul on uni old ja midagi sitasti läheb), vaid nentisin fakti rahulikult: "näe, kus!"
siis higiepisood. tegelikult arvasin ma, et lähen filosoofiasse ja esteetika on peale seda, aga vaat kus... käi veel niiviisi lüngiti koolis.
ja kuna filosoofiat pold, siis otsustasin solaariumisse minna. lambiidee, lambikoht. ja solaarium ise oli siuke, et vajusin sinna kui kookonisse, keskel oli siuke lohk, nagu oleks tõesti kirstu pressitud ja ääred kohe-kohe üle pea kokku löömas... mai tea, kas nüüd peale kõhu midagi muud ka päikest sai...

lastesaade

jeesuskristus, etv näitab 1985. aastal toodetud lastesaateid. "hei, pöialpoisid!" oli siis täna kavas. ei usu, et nad tänapäeva äksjonmännidega harjunud lastele peale lähevad...
ise vaatsin küll, et ju ma väiksena väga pikaldane tegelane olin, et siukseid asju vaatasin :)

zurowka

eile sai trainuga meie köögis pisut viint joodud. alguses koos ploomimahlaga (ei tohiks kunagi viinaga juua, allb) ja hiljem üritasime poolast toodud kanget vedelikku lahjendada tomatimahlaga. kahjuks polnud meil pipart, niiett käiku läksid kõik muud maitseained. sool, cayenn'i pipar, trainu lisas oma joogile veel kuivatatud tilli ja kartilimaitseainet (!). kahjuks tuli aedviljasupi asemel välja ikkagi ebamäärane tugeva viinamaitsega jook, millest pool nõudepesu ajal kraanikausist alla voolas.
enivei, selle kahe kokteili pärast on mul täna üsna kummaline olla ja maitsemeeltele on ka mingi trikk mängitud. ma saan aru, et minu üleeile ostetud riisisalat võib küll naljaka maitsega olla, aga et seda on ka eilne spagetisalat... ainuke, millel peeaegu õige maitse tundus olevat, oli kausike hommikuhelbeid poola jogurtiga (no poola värk, ma ütlen)... peaks minema ja seda eilset ühepajatoitu testima...
btw. küsisin trainu käest ka zumi nõudepesutädi kohta ja selgus, et kärt oli oma liialdustega jällegi natuke kaugele läinud... maalis liiga verise vaatepildi vaeste õrnade kunstnikusilmade jaoks... mitte, et keegi ikkagi elus oleks ja zum jõle lahe koht oleks ja adojaan sajaga ei sakiks, aga ikkagi.

ajudoonor

...tuli täna mu perekonnatuttava 26. sünnipäevale. hoolimata sellest, et ta pooli külalisi kunagi kohanud polnud, tundis ta end üleliia enesekindlalt. ja viskas valjuhäälselt nõmedaid nalju. oi, oi kui nõme. vahtisin terve tunni lakke, sest ma ei suutnud talle pakkuda seda mõnu ja kasvõi üheainsagi lause peale omale mingit irvevirvendust näkku manada. pole tarviski, mingit kasu temast niikuinii poleks...
ehkki mul oli üliigav, tundsin end kohutavalt hästi. minu läheduses ei pesitse ühtegi sellist tegelast. kui tahabki, hirmutab mu ignorantsus ta üsna pea igaveseks minema.
siiani olen hakkama saanud ainult toredate inimestega, tean, et ei pea hambad ristis suhtlema ühegi tropiga, sest ta on mulle kasulik. siiani:)

fakk

midagi ei saa aru, kes kellega on ja k'ib ja kes keda n''bib ja keda trukib. ja ma olen kuradi poolas.

tak

kurvamaal on kibekiirus ja midagi kirjutada ei j]ua. aint et olen n[id vilmistaar ja neljandiku jagu stsenaariumi autor ja k]ik.
ja merevaik sakib sajaga!!!

no comments

"go with the flow, " ütles wbh
"see pole normaalne," ütles atmc
nii nad räägivad...
ja mina ise...?

piavalu

... oli täna päeval hullem kui... kui... nohh, ikka õudsalt halb oli. võibolla seepärast, et eelneval ööl ei maganud ma korralikult ja nägin igast õudukaid ja ema ütles hommikul et päris võikalt (tema enda sõnad) olin ka paar korda karjatanud ja kui ta vaatama tuli, milles asi, siis ripnesin pooleldi voodist välja. tekk on mul nii suur, et vist tekkisid raskused selle alt välja ronimisega ja sinna see jäigi...
kui ma lõuna ajal krisiga menukohas kohvitasin, siis ütles, et olin hommikul ikka päris plätu, ei jagand ööd ega mütsi, naeratasin vaid kohtlaselt, kui oli naerukoht...
tsillisin linnas paar tundi, sest pidin ikkagi matu tundi minema ja kui ma sinna oma hirmsa peavaluga kohale jõudsin, torkas ta mulle ja veel kahele tegelasele ühe paberilipaka numbri ja nimega nina alla ja ütles et ülesanne on valida juugendkardinad ja vannitoaplaadid. kogu moos. selle viie minuti pärast kooli minna?! urr! vähemalt on ülesanne huvitav ja suure õhinaga tegin kooli raamatukogu kõiksugu art nuvoo kirjandusest tühjaks.
ja kui ma trepikojas postkasti kallal pusserdasin, endal kõikse raamatupundar kohe maha libisemas, siis liugles põrandale kena värviline postkaart. kreeka postkaart tallinna templi ja eesti margi ja vabandustega, et kreekas ei jõudnud, aga nohh...
peavalust hoolimata kõlas mu ehe naer läbi kogu trepikoja kuni viiendale korrusele. miks ma ise pole kunagi selle peale tulnud? tuustin ennast võõrastes kohtades hulluks, otsides kohta, kust marke saaks osta ja kannan siis margistatud ja kirjastatud kaarte endaga kolm päeva kaasas, unustades nad iga kord postkasti lasta, kuni lõpuks teen seda tund enne lennukile astumist...
aga võibolla tahtis ta hoopis margiraha kokku hoida?

mis ma rääkisin?!

eile sai siis sellel "kuldsel ringil" rapla mõisates käidud. teadmatusest lootsin, et on saadaval ka palju korda tehtud häärbereid vingete interjööridega ja ainult mõned koppinud sarad. üks vinge mõis oli tõesti, aga majaprouaks on seal paparatsikute-hirmus elav natuke tuntud ja natuke kroonikas olnud proua, kes kohe kuskilt välja jooksis ja igasuguse pildistamise keelas. tänu sellele, et matu on seal aastaid tagasi miskeid mosaiike maha sättinud, saime siiski mõndasid esimese korruse tubasid näha.
siis oli üks eriti imposantne, kuid kinni löödud akendega mõis, millest tormas sõimeldes välja eriti kuri proua ja tuueks argumendiks "te ju näete, et auto on maja ees!!!" käskis meil tema eravaldusest kaduda ja kiiresti.
kuna mul said juba esimese peatusega läbi vihmaladina ja märja rohu kahlates tennised läbimärjaks, ei suutnud ma mõelda muule kui kojujõudmisele ja kuivadele sokkidele. seega, mäletan ainult kirna mõisa nime, seda ka seepärast, et olen seal varem käinud. kirna mõis aga oli iseenesest huvitav selle poolest, et perenaiseks oli seal miski wannabe nõid või ravitseja. okei. võibolla ta tegelikult oli ka... ma ei tea ju, aga minu skepsis sai ainult jõudu juurde ta jahvatustest, kui paluti rääkida mõisa ajaloost "see mõis on siin olnud juba 14. sajandil ja on andmeid, et varemgi ja siis oli siin mungaklooster ja see on üks viiest kohast kogu maailmas, kus teispoolsus on meie maailmale nii lähedal ja nagu öeldakse, mungad ehitasid oma kloostri sinna kus nad said jumalale kõige lähemale!" (oo mai kaad! nonsens? kas selline ongi religioon? piibli järgi pole teispoolsust, on ainult saatan, kes end deemoniteks moondab ja mingeid rändavaid ja reinkarneeruvaid hingi samuti mitte, kõik koolnud lebavad rahulikult hauas kuni viimsepäevani...) rõõmsalt teatas ta et neil on kogunisti siuke klubi, kuhu kuuluvad inimesed, kes on oma eelmistes eludes sealsamas kloostris munkadeks olnud. "Üks on koguni kaks korda munk olnud!"
puändiks osutus mõisa pildiga kaardike, mille tädi hiljem ühele õppejõule andis. ravivat hambavalu, pane ainult põse vastu. tegin siis ettepaneku panna kaardike kooli esmaabikappi, et kui häda käes, siis abi kõige lähem... ainuke asi, et sis peab kooli ka esmaabikapikese muretsema...
kehtnas oli kohvik, mil nimeks CAFE OLEE ja sildi alumisse serva oli veel kirjutatud olee-olee-olee, sisekujundus 80´ lõpp...
tegelikult oli täitsa lõbus, ehkki eksursjuunile eelneval ööl olin maganud ainult 3 tundi ja siis ma bussis tahtsin ka hirmsasti tukkuda ja üldse mitte välja vihma kätte varemetesse kakerdama minna.
see tähendas ka seda, et koju jõudes olin nii väsinud, et sõin koos emaga ühe võiku, rääkisime ta suome tripist, rääkisin oma teise emaga msn-s ja siis vajusin magama. laupäeva õhtul! mingit diskot pole juba nädalaid toimunud! järgmine nädalavahetus, ausalt...

kuupäevadest ei tea ma enam tuhkagi, ilmselt on mingi 20-midagi, sest magasin maha viimase võimaluse osa võtta semiootikaloengust. lektor küll erkki luuk (kes mu varasemaid kirjutisi vaatavad, siis teavad, et ma ei fänna teda eriti), aga asi seegi. nüüd ma ei teagi, kust ma oma valikained saaks, sest kõik natukesegi huvitavam on juba 3 aasta jooskul läbi võetud, järel on ainult vabajoonistus perversse ambaalivälimusega kasemaaga ja midagi mille nimi oli "ehe kui talisman" (eye rolling smiley)...

ahjaa, ja täna olla eestis maavärisemine olnud. mina loomulikult magasin sel ajal ja ärgates mõtlesin, kurat, mis toimub, et mu voodi imelikult väriseb. kas portugaallased on ka allkorrusel niiviisi keppima hakanud, nagu filmides, kus kus ühe paari jõulistest tõmmetest kogu maja väriseb, või teevad hoopis remontsi ja on kohale toonud maailma suurima drellpuuri... vale! ema teatas mulle hiljem, et neil olla öffisis kellgi seina pealt maha kukkunud.

no moskva for you, dear!

nüüd olen ma siis ametlikult vihane kõigi kunstikooli boheemide peale, kes kevadel vaimustusega kiljusid moskva-reisi idee peale ja end kevadel hurraaga kirja panid, aga kui sügisel rahamaksmise aeg käes, lihtsalt haihtusid... niisiis, sorriii, liiga vähe rahvast ja ei tule rahaga välja... pakuti, et võib teha ju odavama reisi soome või riiga. mai äässsss! sinna võin ma iga hetk omapäi minna, aga moskvasse niisama lihtsalt ei satu!
alvasti-alvasti-alvasti
ja laupäevaks on planeeritud kohustuslik mõisa-tuur kuskil rapla kandis. mind on ennegi snoobiks kutsutud, aga ma pean ausalt ütlema, et need vanad koitanud mõisad ei koti mind enam üldse... hellitatud suurlinnade arhitektuuri poolt? võibolla, aga ma ei leia midagi vaimustavat koledates talamaalingutes ega papjeemasheest feik-juugendis. kas see teeb mind ennast väiklaseks, kui leian, et balti aadelkonda lahutas talupoegadest ainult korsten katusel ja klaasist aknad, kogu euroopa kultuurist oldi pika puuga maas? ja kogu kodukootud kribu-krabu mida me välja kraabime on tegelikult väärtusetu?
võibolla on mul homme parem tuju ja ma võtan selle post'i maha, aga võibolla jätan ta mälestuseks...

miljonimäng

issandissand, ants juske vabises (mingi muu tegusõna lihtsalt EI sobi) just miljonimängus. eelmise nädala ekspressist võisid kõik ise tema muljeid lugeda, ja põhipoint oli minu meelest selles, et vananevad kunstiteadlased ja kultuuripeerud (ei võta nüüd keegi isiklikult!) ei pruugi teada, et madonna michigani ülikoolis tantsimist õppis (kusjuures, ainuke mõeldav variant, mille juske siiski kohe välistas).
aga millest tulenes tema iseäralik võbelus? parkinsoni tõbi? või on ta hommikuse konjakijoomise maha jätnud? või oli suurest auditooriumist erutet? loengutes pole juske tõepoolest kunagi enesekindlusega hiilanud, ikka sosistas ta pärleid päris enda ette, nii et ainult esimeste ridade põrsad neid nosida said.
enivei, härra juske kaotas just oma viimased punktid...

21 grammi eestit

mõnus pärastlõuna, väljas paistab isegi mingi päike, pea valutab pühapäevaselt ja varvastel on külm nagu igal teiselgi nädalapäeval...
piduloomast on saanud koduloom. ei viitsind minna neljapäeval sõbramajja (ehkki hea muss oleks garanteeritud olnud), reedesest pangeüritusest ja klassivendadega pidutamisest loobusin kerttu atekas veinijoomise kasuks. no regrets, btw! eile õhtul ei viitsind isegi ülenädalasele suurele pederullalaale minna...
istusin siis elutoas, ja siiani selle vastu juba nädalaid huvi tundmata, lõin lahti telekakava. ja mis mina näen? kl 19.00 näitas tv1000 21 grammi. kell oli juba siiski paar minutit üle üheksa tiksunud... deem-deem-deem! tahtsin kevadel seda vilmi kinno vaatama minna, aga ei jõudnudki ära oodata...
lappasin siis ärevalt järgmise nädala telekava, et kas hakkab veel kuskil silma, teen pastakaga ringi ümber ja külmkapile meeldetuletuse. aga mida pole, on 21 grammi. siiski, pühapäeva varahommikul kl 5.00 on film siiski kavas! 8 more hours to go! oma üllatuseks leidsin end juba arutlemas, et kas suudaksin kl 5-ni üleval olla või peaksin magama minema ja endale kella enne viit tirisema panema.
eieiei, vahet pole, saab ju mujalt ka, ronisin voodisse, lõin lahti sirbi, lugesin huviga artiklit uuest homoraamatust, mingit spuukit viljakolli-juttu (millegipärast tuli meelde kunagine noorteajakiri põhjanael, võibolla kõrvalleheküljel ilutsevate luuletuste pärast, mis siiski mingit lugemisnaudingut ei pakkunud) ja erkki luugi nägemust nosferatust kui "absurdsete detailide komöödiast" (milleks?!). vähemalt täitis ta suurepäraselt unejutu aset...
ärkasin mobiilihelina peale. vattafakk!!! väljas on jummala pime kuratvõtaks, miks ma küll telefoni välja ei lülitand!!! vihaselt krabasin piiksumasina järele, et vaadata, kes end minu unenägude vahele pressida üritab. helistaja nimi ei kutsunud mus esile mingit positiivset erutust, siiani arvasin, et ta on oma huvi suunanud jäädavalt trainule. ma ei tahtnud isegi vastata, seepärast vajutasin telefoni ruttu kinni. alles siis tuli mulle pähe kella vaadata. kell oli viis. ja järsku tundsin sulnist poolehoidu tüütu tegelase vastu, kes mulle kl. 5 hommikul helistas! kerisin endale teki ümber ja tatsasin helesinisetriibulise inimrullbiskviidina teleka ette.
ma ei hakka väitmagi, et kell viis hommikul kõik mulle automaatselt kohale jõudis. aga kogu rusutud meeleolu (jah, tõesti, morbiidne on üsna õige sõna filmi iseloomustama) anti liigagi hästi edasi. ängi peitus juba koloriidis, isegi kollased nokkmütsid paistsid määrdunutena ja ega tegevus ilmaasjata sügisesse toodud polnud. päris kole.
ja siis veel mõtlesin, kuidas näitlejad võtteplatsil võisid käituda. kui tehakse sellise süzheega filmi, kas nad johtuvalt filmi meeleolust on ka vabal ajal pisut teisisugused? ja grand opening? vaatame filmi ära ja siis hakkame rõõmsalt lõkerdades shampust kulistama?
ei tea...
nüüd päeval vaatasin etv pealt mingit itaalia filmi ja mu soov roomat külastada kasvas veelgi. ahh, kust küll pappi saada?
ja nüüd siis veel see budapesti-idee...
ja trainu plaanib trippi londonisse, aga ma plaanisin selleks ajaks juba moskva...
ja kurat võtaks, tüdruk, mingit patriotismi ega kodumaa-armastust sinu südames küll ei leidu!

kuidas me proua ornil lennujaamas vastas käisime ja mis sellest lõpuks sai

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama juunikuust, kui orni ära küprosele tööle läks. töötas seal rõõmsasti (ja vahel mitte nii rõõmsasti) septembrikuu keskpaigani. kojusõit planeeritud 14. septembriks. samal päeval on sünnipäev nii raivo kittusel kui ka carmen kassil. kuna carmenil oli njuujorgis asjatoimetusi, aga raivol oli aega londonist oma sünnipäevaks eestisse tulla, siis otsustasin ühendada 2 asja: minna ornile lennujaama vastu ja ühtlasi õnnitleda raivot ning koos temaga natuke viint juua. (2in1 tooted pole mulle kunagi meeldinud, aga eelmainit sündmuste ühendamine tundus lausa geniaalsena)
eeltööna uurisin välja orni saabumise aja. stsehh äärlainsi lennuk pragast saabub TLL ülemistele kl 14.40.
ometigi pidime veel hommikul minema raivoga kristiinesse kohvrit otsima, siis viru keskusesse sööma ja õhupallidele tiimarist punast paela (eek 3.50, vedeleb vist siiani poolikult kunderi esikukapi peal) ostma. trainuga pidime kokku saama lennujaamas.
otsustasime akadeemia juurest minna nr. 2 peale, millega oleks umbes-täpselt õigeks ajaks kohale jõudnud. jooksime veel kiiresti-kiiresti läbi viru keskuse, minul veel viimane kahvlitäis võrratut õunakooki hambus, keefir jäigi lõpetamata...
aga keda ei ilmunud, oli bussijuht. koos bussiga, loomulikult.
tammusime närviliselt jalalt jalale, minul täispuhumata õhupallid kotis sügelemas. tuleb neiu, ühelt poolt, emaga. neiu raivo endine töökaaslane, lennujaamast. otsustasime siis neljakesi takso tellida.
ma ei tea, kas on normaalne, et tellitakse takso bussipeatusesse, öeldakse juhile: "lennujaama, kiiresti!" ja siis hakkab üks tüdruk tagaistmel õhupalle täis puhuma. teine tüdruk aitab nööre õige pikkusega juppideks lõikuda (korraliku kunstikooliinimesena on mul paberinuga igal pool kaasas)...
kuskil sikupilli keskuse juures puhus pisut närviline mariin ühte punast õhupalli liiga intensiivselt ja tulemusks oli sama intensiivne kärgatus ning õige pisut ehmatusest õhku kerkinud juht. "shry," susistasin ma juba läbi uue õhupalli.
keerasime juba lennujaama, kui helistas trainu. et lennuk olevat juba 14.20 maandunud ja ornist pole ei kippu ega kõppu. süda aimas halba, küsisin raivolt, kas üldse ongi mõtet taksost välja minna, võiks ju trainu peale võtta ja kogu kupatusega (10 täispuhutud õhupalli ikkagi) tagasi koju sõita. eköö, aeti taksost välja, trainu tuli vastu, roosa roos käes ja kinkis selle raivole. samal ajal lõi raivo mobiilühenduse proua orniga. lennuk oli tõepoolest 20 minutit lubatust varem hirmsa turbulencia ja rappumisega maandunud, ornil aga kohe 50%perekonnast vastas olnud, ta kibekiiresti kõigi kohvritega autosse korjanud ja tartu poole ajama pistnud. kui me helistasime, olid nad ilmselt juba kuskil kose kandis.
hüsteeriliselt naerdes ületasime parkimisplatsi, möödusime hotellipurskkaevust ja ikka veel rumalalt kihistades sisenesime ülemiste keskuse rimisse, kus tegime kõik kolmekesi silma ühele jooke riiulile sättivale meestöötajale, ostsime pudeli vaarikaviina, produktid koduse kartulisalati jaoks (raivo vandus, et sama raha eest oleks poest 2 kilo salatit saanud), lasime õhupallid korraks suure tuulega raudteele lennata, kust raivo nad viisakalt ära tõi ja juba olimegi kodus tagasi.
tegime kartulisalatit ja mõtlesime uue mängu välja.

vajatakse kolme mängijat, paksu vatitekki, kolme mobiili (mängijate ja mobiilide arv võib varieeruda). mängijad poevad vatiteki alla, sulevad hoolikalt kõik pilud ja augud, kust valgus või värske õhk võiks sisse pääseda. siis võetakse mobiilid ja näidatakse nendega valgust (õudsalt lõbus, kui mobiilide taustapildid on erinevat värvi), mängija kel on sünnipäev, võib handsfreed kasutades helistada ka oma tuttavatele ja täpsustada, mis kellaks nad tulema peavad ja mis jooki kaasa tooma. võidab kambavaim.

päeva topic: kes pani lapsena ema keelust hoolimata keele suure külmaga vastu metalli (ukselink, aiapost, jne.)? sünnipäevaseltskonnast olin vist ainuke, kes seda ei teinud. ja öeldi, et ma vastik sõnakuulelik laps olin. :)

plätu

nüüd on siis järele proovitud ka medikamendi ja alkoholimiks... topeltlaks. olgem ausad, olen vägagi võimeline plätustuma ka lihtsalt alkoholi tarbides (vt ka eelnevaid post'e).
niisiis, ingmari sünnipäev, mängitakse lõbusaid seltskonnamänge, enne teadsin aliast ja seda sildi kleepimise mängu, seekord õppisin õhinaga uut: quarterit. miski kopikas tuleb klaasi sisse saada ja siis saab öelda, kes ja mida joob. millegipärast taheti, et ma jooks. viint.
ja eks ma ise tahtsin ka juua ju...
ja siis muutus massa siilipurgim***iks (muidu on ta vahel moosipurgisiil, aga taavi oli ka kvarteris kaotanud ja sassi läks), triinule valati kogemata morssi pähe, minule vasakule jalale morssi ja paremale punast veini ja siis oli vaja köögis veel juua. ja saigi plätu valmis.
korterisse tuli politsei, sest öösel tegelikult inimesed magavad ja ei mängi kõvasti röökides aliast.
siis sai öistel tänavatel ka tantsu löödud, minu ebakindlaks muutunud jalgade tõttu mitte eriti graatsiliselt.
ja siis ma loopisin juba kuskil köögiaknast koledaid tomateid välja:S
ja juba oli takso koos massa, ingmari ja kristiinaga.
kui me oma paraadna ees taksost välja tulime, siis oli sissepääs juba hõivatud. esimese korruse noormees oli ennast kenasti ukse ette kerra tõmmanud, ei jagand ööd ega mütsi, ei reageerinud kõnetamisele ega peksule. kui massal lõpuks õnnestus end uksepraost sisse pigistada ja korter kolme ukse taga kella lasta ja teatada, et "teie poeg vist magab seal väljas ja takistab sissepääsu trepikotta" ning ülivihane proua satsilises öösärgis ja karjuv pereisa uksele jõudsid, oli poiss ühe hetkega püsti ja karjatas "urood!".
jääb vaid soovida, et mul oleks alati keegi hoolitsev isik jotamas kaasas, et ma kuskile niiviisi ripakile ei jääks...

tartu postimees

Kuulutused
TEATED
Soovin sõita kaasa jõhvikale Laeva. Kl 20st tel 7480284

milline õnnelik juhus, et ma just täna igavledes kuulutusi lugesin!
1. kes paneb siukse kuulutuse lehte? kuulutus maksab ju ka... tasub ära? numbri järgi on kuulutuse panija pärit karlovast, mobiili tal kahh pole. vähekindlustatud vanemapoolne marjamemm?
2. kes vastab siuksele kuulutusele? loen lehte, kas vahest keegi kuulutab, et tahab muga pühaba marjasohu kaasa tulla... kui kuulutuse panija oleks oma soo, vanuse ja mõned muud mõõdud kirja pannud, saaks kuulutust võtta kui asjalikku kosjasobituspublikatsiooni, mis pakub välja ka esimese deitimispaiga. mõni moshkvitsiga üksik taat oleks päris rõõmus, et saab üle vaadata, kas tulevasel perenaisel ka nobedad näpud on...
samas ei soovitata esimest kohtumist võõraga määrata kuskile inimtühja paika ega mitteneutraalsele pinnale (antud juhul härra moshkvits).
niisiis, inimesel on ikkagi tõsine soov jõhvikale minna! mille kuradi pärast ta bussiga ei lähe? ei käi sinna bussid? kuidas ta kujutab ette autosõitu sohu võhivõõrastega? istub vaikselt tagaistmel, kollane pang põlvede vahel? kas jäädakse terveks päevaks, nii et oma võileib tuleb kaasa võtta? mis siis saab kui tegelane ära eksib või rabasse kaduma läheb? kas teatada sugulastele? ("hallo, kas ma räägin proua aino sugulasega? teie vanatädi tuli meiega sohu ja jäi kuidagi kaotsi. ei, ma ei ole ta naaber õnne tänavast, ei ma ei tunne teda üldse, me üldse tulime kuulutuse peale!")
ja nii edasi ja nii edasi...

paar lehekülge eespool lällab erkki luuk juba äraleierdatud kultuuriauhindade teemal. mõttetu!

ambitsioonitu logard

kust ma need ambitsioonid võtma peaks, kui mul pole aimugi, mida ma oma eluga peale hakata? mul pole isegi selget pilti sellest, mida ma õpin, ehkki läheb juba neljas aasta...
kõik on nii kuradi ambitsioonikad, eksole, endale meeldib ka suhelda inimestega, kel mingid sihid silme ees.
ja siis ei julge ühtegi oma maali eksponeerida, sest mark saab kohe ääreni täis... ja kompad jätad hindamistel seinale komisjoni närida ja ise põgened kuskile pimedasse nurka. et sind jumala eest nende piinlike töödega ei seostataks...
ja kui õppejõud tuleb selja taha, siis nühid suvalist nurka maalida või varjutada, et ta aru ei saaks, et kramp tegelt käes ja mõte just saapasse jooksis, ja lihtsalt seepärast, et ta su tööd vaatab...

tere, kool!!!

indipidu it iis

veike nirk kakerdab mul korteris ringi, võtsin jälle öömajale, jahh... tuli enne siia ja seletas midagi oma nirgikeeles. pärast sain aru, et silmameigieemaldajat tahtis:) ja nüüd ütles, et ma hull olen, et keset ööd arvuti taga istun. mhmhh, kes enne vastupidist väitnud on? püüan siiski oma ulluimagot pehmendada ja kahh nüid pikku minna. eadööd!
PS. pange indipidu oli siiski päris pandav!!!

indi

Reedel, 3-ndal septembril, kell 23 - 04Tsink Plekk PangesDEPENDENTsõltumatu muusika sõltlasteleRaul SaaremetsSiim NestorErik MornaLauri TikerpeTritseLauri Liivakpääse: 75.-

tänkkaad, lõpuks ometi üks pidu, mis algab mõistlikul ajal! nii et ma jõuan ikka riided valida ja huuled värvida!

CT

ja ometigi lasi alan adojaan tänasel klaabtallinna peol, millelt ma tegelikult absoluutselt midagi ei oodanud (ta oli vaid pange jätk) prodigyt. ja põhikool tuli meelde :) !!! ja eks ma kargasin siis...
ja siis oli ´ei aeg ei peatu, ei, ei´ ja kõike muud, head ja paremat, halvemat ja väga sitta.
ja kui keegi tore kõrval tantsib, siis on eriti hea ;)(ehkki k&k liiga vara ära läksid)!

cheers, beibs, ma pean homme kl 9 kunstiajaloos olema:S

võtan majja kodustatud nirgi

kui paar nädalat tagasi virutas massa mulle kogemata korraliku paremsirge, siis eile öösel ei hakanud ta oma käsi vaevama, vaid tõmbas mulle keset ööd ja unenägu kaela lambi, mis mu voodipeatsis ripub. hommikul ajas ta kõik ühe ropu unenäo pihta (kuidas tema veikene nirgiaju üldse siukseid asju genereerida suudab?).
siis pani ta hommikul mulle tee sisse mett (ma'i armasta mett), jättis hambapastatuubile korgi peale panemata (muidu lihtsalt pigistatakse tuub ju keskelt känkraks) ja vessuukse pärani...
on ikka hea idee öiseid teelisi enda juurde võtta?
tegelt on küll, sest nad ajavad su'ga enne magamajäämist juttu (mõni loeb kogunisti raamatut ette), söövad su'ga koos hommikust (kui õnne on, siis pesevad pärast nõud ka puhtaks) ja toovad postkastist ajalehe, kui sina kohvi keedad...
teine variant oleks abikaasa majja võtta...
aga abikaasa pigistab hambapastatuubi ja jätab korgi ka peale panemata, jätab vetsuukse lahti ja prill-laua üles, krabistab voodis enne magamajäämist ajalehega, mille nad on töölt kaasa võtnud, sest et koju tellida ei raatsita ja hommikust ei söö võibolla üldsegi...
njahh, massa it is!

pühapäevapärastlõunane msn-vestlus minu neljapäevast

mariin tartusjälle says:
tead
mariin tartusjälle says:
meie käisime valli baaris
mariin tartusjälle says:
neljapäeval
K! says:
noh, ja kuidas oli?
mariin tartusjälle says:
sa oeld seal käinud?
mariin tartusjälle says:
valli baaris?
mariin tartusjälle says:
ma sain elamuse
K! says:
olen
mariin tartusjälle says:

mariin tartusjälle says:
deem
mariin tartusjälle says:
nii odav jook
K! says:
kas akordioni mees oli ka?
mariin tartusjälle says:
ja lõõts mängis kahh
mariin tartusjälle says:
ja
mariin tartusjälle says:
aa
mariin tartusjälle says:
viiul kahh
K! says:

mariin tartusjälle says:
"madismäe kalle"
mariin tartusjälle says:
oi bljääd
mariin tartusjälle says:
siuke seltskond
K! says:
tean tean
K! says:
ja see koristaja tadi
K! says:
boldogi naoga
mariin tartusjälle says:
seda enam vist pold
K! says:

mariin tartusjälle says:

mariin tartusjälle says:
need muud tädid olid...
mariin tartusjälle says:
oo mai kaad
mariin tartusjälle says:
ja kuntslilled
K! says:

mariin tartusjälle says:
mai või! mai või...

shallow, vain -- me!

lebotasin täna hommikul, olgem ausad, kl 2 on tegelikult juba kaugelt üle keskpäeva, oma elutoas diivanil ja vahtisin ftv-d. ühel pool mind munajäätis shokolaadikastmega (patuselt palju kaloreid!) ja teisel pool natuke liiga kaua hinganud cabernet (siinkohal tähendab see, et ta avati juba eile õhtul ja jäi poolikuks). ja silma ees sibavad täiuslikud meesolevused. ja miks nad täiuslikud on? sest and kannavad d&g ja armani riideid...

deem

eile öösel peale maailmast koju jõudmist viskasin jällegi oma mobiili (millega olin vastu võtnud kõne triinult infoga, et nemad kärdiga on nüüd nurgabaaris -- wtf?!!!)põrandale. kolmeks tükiks. kas saab selle halva telefoniloopimise kombe küljest ära harjutatud või mis?!

londres

nägin täna öösel üle pika aja esimest korda unenägu, mis ka ärgates meeles oli, veelgi enam, unenägu ja reaalsus läksid juba pisut sassi.
nägin, et ma olin londonis tagasi, sügis, aga mul oli seal õudsalt hea olla. pole aimugi miks ma seal olin, aga kollaste ja punaste puulehetdega st. jamesi park oli õõõuudsalt ilus (imelik, et soho square´i ei näinud). aga mingi hetk leidsin, et pean ikkagi koju tagasi tulema ja läksin netist lennupiletit ostma. laupäevaks, sest unenäo toimumisaeg oli neljapäev. ja siis laupäevaks oli pileti hind 14 000 eeku ja kui ma reedet vaatasin, siis reedeks sai pileti eestisse ühe naela eest.ja siis oli õudne jama, et nohh, miss juba homme ve ja keegi neiu kellega ma koos pidin lendama, sai pileti hoopiski heathrowsse, aga estoonianäär lendab ju gatwickist!
vaat siuke unenägu, mida ma arvan, 99% ulatuses on mõjutanud viimase kolme päeva sündmused, isegi numbrid ja mingid kohad on samad... uiuiui, alateadvusel pole vist midagi teha...
ja tegelt ma hommikul mingi hetk mõtlesingi, et... kui...? lähekski...

mu kullake...

... tuli pariisist tagasi ja nõuab katusekorterit ja ilusat armastust. kust neid eestis saada?!

suur küsimärk

kas ma hakkangi nüüd end regulaarselt üle nädala reedeti purjumajaks jooma? kui nii, siis peaks ka täna õhtuks mingi vägeva baila korraldama...

pensionärid, boheemlased, vandaalid

eile sain rõõmsasti mitme torenatukepiinliku asjaga hakkama. loodan et jätkan samas vaimus!
kuna hea koduperenaine ei suuda ise kõik oma küpsetisi sisse vohmida (olgem ausad, tegelikult oleks jõudnud küll...), siis lubasin oma hoole ja armastusega küpsetatud pannkoogid wbh-le viia. loomulikult jätab minusugune hajameelik mobiili laadimata ja tulemuseks on neiu, kes karjub neljanda korruse akna all, kusjuures, korter ei asu just kõige vaiksemas kõrvaltänavas (tol hetkel tundus küll pigem times square'ina). lõpuks pisteti siiski pea üle rõduääre ja nenditi: "äähh, sa pold üldse oma häälega, ma mõtsin, et mingi poiss karjus..."
ja siis loomulikult trepist üles minnes märkasin ma küll, et meie taga miski tädi kakerdab, aga ega ma teada võind, et see proua korteriomanik on ja tõmbasin korterisse jõudes ukse prõmmdi! tema nina ees kinni.

kui ma hiljem marsas istudes ennast mõttes laiskuses ja ühistranspori kasutamises süüdi olemises kirusin, sai mu põhimõte "käi jala, kui vähegi saad, sest peale oma tervise säästad ka oma närve" veelgi kinnitust. ma kannatan nimelt väga hästi välja bussis trügimise ja teismeliste kihistamise (nii vähe kui võimalik, aga ikkagi!), aga igisevaid vanamutte (vabandage väljendust) tahaks ma lausa lüüa. minu ees istus seekord väga kenade keemiliste lokkidega vanem proua, kes, saamata jutule marsajuhiga, hakkas peedistama kõrvalasuvat härrat (karvase selja, triibulise maika ja nokatsiga). alguses jäi neile ette vene piiga, kes enne maha minekut püsti seistes mobiiliga rääkis. arutelu päädis daami nendinguga: "need mobiilid tuleks kõik veepange ära uputada!" dziisas, billi, sellist stoilist vaenulikkust pole ma veel kohanud! õnneks suutsid mu kõrvad edaspidi vastu võtta vaid lausekatkeid, lokkidega proua best of'i kuulusid: "see tuleks seadusega ära keelata!", "ega varem küll nii olnud!" ja "nad on ju suisa röövlid!" taat vastas omalt poolt peaaegu samaga ja väitis, et tema sõber on loteriiga juba 3 autot võitnud. kahjuks pidin ma keset huvitavat vestlust maha minema, loodan, et nad saavad koos õnnelikuks.

näituse avamine oli nice, just nice. ilmselt oli näituse toimumise koht "süüdi" selles, et polnud näha tavalisi tartu rasvaste juustega kultuuripeere, kes näitusesaalis ringi tolgendavd, endal õllepudel võidunud äärega pintsakutaskust välja paistmas. karelsoni-proua pidas kena kõne ja andis sõna ka noortele kunstnikele. riinu küll korraks lauraks kutsudes, küsis ta mesiselt noore naiskunstniku käest selle näitusel esitatud hälli tagamaade kohta: "nooh, kas kured juba lendavad?"

tähistamine jätkus väikese seltskonnaga kerttu atekas, kust peale paari shampuse manustamist lahkuda otsustati. kerttu ja mariin saatsid annika tallinna bussi peale, skandeerides: "jeesus armastab sind! jeesus on sinuga!" ise samal ajal hiigelsuure päevalillega vehkides.
eelmainit toimingut korrati triinu puhul, kes küll hoopis ihaste bussist maha tuli. ja siis tuli osta palju punast veini. ja siis mingi hetk oli kell palju aga janu ikka vaevas. ja olgu õnnistatud herne pood tartus, kust peale veini ka kanapihve osta saab, ja siis kogu kupatusega lihtsalt südaööl kloostri tänavale laternaposti alla äärekivile maanduda. supilinna sulnis vaikus, vaid mõned pikkade juustega boheemlased liikumas mööda kroonuaia tänavat, paar taksot, valge kass...
ja siis liitus meiega lõbus duo, mis koosnes aktiivsest ja natt-tuke liiga pingutatud elenast ja vootelest, kes oskas elektripostide otsa ronida. tegelikult olid nad väga vahvad, vedasid endaga kaasas suurt silti, kuhu rohelise guashiga "tartu" sirgeldatud, tähed ilusti tipitäpiliseks maalitud.

oi, kodutee oli pikk ja ma pole mõnede asjade üle eriti uhke, mis me igavuse peletamiseks korraldasime...(eriti uhke polnud ma siis, kui täna ühest bussipeatuset mööda kõndisime ja kleer maibaum sealt habetunult vastu vaatas...) vandaalid, ma ütleks...

kohutav

nüüd mind on juba nii palju kiidetud selle blogi eest, et mul on hirmus blokk peal ja ma ei oska midagi mõistlikku kirja panna. [suud maigutav smaili]

säde

... tuli minu silma seest välja kui massa ülikooli ramatukogu taga üritas natuke purjakil olles õunasüdant lihtsalt ära visata, aga hoopistükkis kogemata oma rusika mulle silma sisse sihtis. ja esimest korda nägin mina välku nii lähedalt ja mõtsin, et ega ma muud enam selle silmaga näha ei saagi... ja siis suruti juba külm õllepudel silma peale, et turset alandada... loodan, et mingit sinikat ei tule, fliis-fliis-fliis! eriti lootsin seda siis, kui nägin edasi minnes plangul kuulutusi 20. augusti ja pange kohta. oi, tore-tore.
aga silm ikka veel valutab.

jällegi orkut

vaatan ikka seda orkutit vahetevahel, sest sealt on nii kena sünnipäevi ja kellegi tuttava blogiadressi ja muud kasulikku järele vaadata. ja juurdlen ikka, et kas ma mitte ebatrendikas pole, kui orkutis kontot oman. ei kisu veel reidiks kätte ära? enivei, hakkab vist kiskuma, sest minu sõprade nimekirja on end lisanud mingi tume iraani noormees, kes on mu scrapbooki midagi väga vigases inglise keeles kirjutanud, mida, jääb üsna selgusetuks... ja tumedad mehed on orni rida, mulle ju ei meeldi:S pean blondi pildi maha võtma, tõesti.

eduraport tallinna külastuse kohta ehk pedeprintsessi päevikud

alustuseks pean mainima, et kui mõistus on enam-vähem selge, siis on kogu nädalavahetusest väga raske lühikest ülevaadet anda. niih... siiski...
1. eesmärgid
1.1
reedeks
1.1.1 kohtuda krisiga
1.1.2 minna välja
1.2
laupäevaks
1.2.1 minna vanale lennujaama vastu
1.2.2 minna vana maale raasikule
1.3
pühapäevaks
1.3.1 jõuda kuidagi koju tartusse

kõik eelmainit eesmärgid said täidetud ja missiooni võib lugeda täidetuks:)


niihh, võibolla nüüd pisut pikemalt.
esiteks pean ütlema, et mul oli tore. seda ilma igasuguse poole liitri viina ja pudeli shampuseta. ja kuna väikese dringi plaanid olid tehtud juba enne tartust lahkumist, taipasin kaasa võtta oma uhiuued kõrge kontsaga pidukingad. nüüd on minul jala sees auk. jumala eest, isegi tennistega on tunne nagu tütarlapsel kes tantsis habemenugadel... ja mitte habemenugade pärast, vaid et säästupededel on vaja kunderi tänavast bonbonni jala minna. et teed lühendada, kargutasin ka seekord oma kontsadel läbi mingi hoovi [esimene edit-kopi-peist eelmisest reedest].
niisiis, maatüdruk jõudis edukalt bonbonni punastele vaipadele lühtrite alla :P. nice, ma ütlen, puudub vaid see naine vessust, kes käe peale seepi ja vett laseb ja selle eest tippi nõuab.
jahh, aga tegelikult tulime me barbarat kuulama. kui juba 3 tiiru ruumile ja baariletile peale tehtud ja koht kõige kaugemas nurgas sisse võetud, siis ilmubki välja... keegi, kellest mina näen vaid juukseid, soeng nigu mopil. see mopp siis röögib seal puldi ees 4 lugu laulda, kõik on nii endast ära, õnnest segased, kuni mopike juhatatakse täpselt meie selja taha istuma ja kõik peavad teda kordamööda kummardamas käima ja meelitusi lausuma. mina mitte, mina olen ise printsess!!!
kui juba viimasedki (kapi)heterod olid klubist lahkunud ja heivi väga veidrat mussi hakkas mängima, leidsime, et oleks viimane aeg kahh minema kakerdada, jällegi mööda pikka treppi alla ja (mulle meenus korraks, kuidas ma veel spiriti aegadel jooksin üks kord mööda seda pikka treppi kasukajärjekorrast tagasi tantsima ja siis mind toodi tagasi ja siis ma jooksin jälle ja toodi jällegi tagasi ja hiljem tahtsin taksost väga vales kohas maha minna...)...
...ja oligi õhtu parem osa läbi, sest kella kolme paiku ei tasu veel koju minna, vaid linna peale kakerdama. statoilist võileiba ja siis minna miskisse koledasse kohta, kus olid mõned üsna ebaatraktiivsed härrased ja üks ebaadekvaatne naisterahvas õhupallidega sehkendamas. keegi viiekümnendates david tuli ja näppis meid kolme üsna intensiivselt, ise samal ajal rõõmsalt kiljudes. lasin end mõttes neli korda maha, et polnud bonbonnist nagu korralik heteroinimene varakult kunderi hostelisse tuttu läinud.
lõpuks olime kodus ja ma sain laiutada kogunisti kahe madrasti peal, sest kunderi vabaajakeskus polnud siis veel hosteliks muutunud.

alo ei lubanu end äratada enne ühte, mina krapsaka maainimesena olin üleval juba peale kümmet. väike shopingutuur stockmannis jätkus keskturul, kus ma eelistasin absoluutselt eestimaist kaupa ja polnud nõus ostma "brjasjiilija õun", ehkki silt teatas vägagi eestipäraselt, et tegemist on martsipaniõuntega...
niisiis... keskpäevane hommikusöök vastärganud aloga (hapukurgid, keefir, teraleib tomati ja singiga, murelid, eilane kook) ja siis ruttu lennujaama vanale vastu. vehkisisn ülemiste poole nagu hull, ikka jäin hiljaks, kuid minu õnneks ei ole tallinna pagasilaadijad just kõige nobedamad mehed.
edasi... pakid vanade autosse, ise ka, keegi maha ei jäänud, raasikule, poodi, õlled, vanade kodu.
nägin lähedalt kogunisti vana vanamat, kes muidu kuulsaks saanud kui proua, kes vetsu läheb, ukse haaki lükkab ja siis selle kohe ära unustab ("oota, vanama, oota!")ja üldse mitte aru ei saa, miks ta enam uksest välja ei saa.

söömaorgiad alaku!
õnneks suutsin end päästa hullemast (st. pearoogadest) ja mari-keiga linna põgeneda.
alo lehvis mulle rõõmsalt vastu, oli teine oma pärastlõuna paraadil veetnud ja muljed pulbitsesid kuuma joana temast välja ;) teine tuba oli äkki mingeid tüdrukuid täis saanud.
egas midagi, kasisime ja kammisime aloga end ilusti ära, võtsime napsu ja läksime välja. koos tüdrukutega. koledasse kohta, mille nime jällegi ei nimeta. kohtusin wbh-ga, emblesime tugevalt, kuulasin tema uskumatuid memuaare möödunud nädlast . aeg lendas, alo korjas üles vällamaalased. (ma'i saa aru, mis teema nende vällamalastega on, nad ei ole ju niiiii ägedad? või on siiski?)
edasi jällegi nime-ei-nimeta-kohta, kus pidi esinema marju kuut. kõigi homopoiste suur imetlusobjekt ja vaimne ema. ummm, palju rahavst, pajupalju rahavast. tants-tants-tants. tuttavad-tuttavad-tuttavad (siinkohal ei ole mul vist õigust hakata nimesid nimetama...). marju lauldud "ringi" ajal korraldsime oma väikese privaatse seitsmest inimesest koosneva ringmängu (küll orni alles rõõmustab, kui ma talle sellest räägin). olime aloga korralikud keskklassi kodanikud ja tegime ühe viisaka aeglasevõitu tantsu valsitaktis, ise üritades näole manada kõige tuimemat ilmet, justkui oleksime juba 20 aastat abielus ja seksiksime harilikult pimedas vatiteki all. õnnestus, kuni ma pidurdamatult naerma puhkesin. siis oli vaja veel kõigi teistega ka tanstida ja juba oli aeg koju minna. wbh-le otsiti keegi äleks, samal ajal sirgeldasin mina musjöö rodinile kõhu peale oma telefoninumbrit, lootuses saada järgmine päev kohvile kutsutud (tutkit, brat!).
kell oli juba pool kuus kui ma narva maanteel käskisin wbh-l taksosse tagaistmele istuda (siiamani teema: kas istuda taksos taha või ette. aim sorri, aga üksi taksoga sõites ette istuda on ju suisa matslik! ma ütlen, nagu lapsega räägi!)
kell kolmveerand kuus asus alo toppima mingeid kokku volditud tekke ühte padjakotti. ise nii asjalik, pesu väel voodi ääre peal, minu küsimusele, mida põrgut ta seal pusserdab, vastas ta ainult: "patja. sulle." ja pusis edasi.
alo pole nüüd teap mis padjameister, sestap sai padi kõva ja kandiline...
ja kui ma lõuna ajal üles ärkasin ja emale helistasin, siis oli ta väga imestunud, kui kuulis, et ma paraadil üldsegi ei käinud.

telefon-epilaator

läksin endale telefoni ostma, aga polnud, mida tahtsin ja siis ma ostsin hoopiski epilaatori...

sokulaad

teeme nii, et täna ma veel söön shokolaadi ja jäätust (küpsisetükkidega ja lagritsaga) ja siis homme enam mitte. hakkan heaks ja ilusaks ja väikeseks...

millimallikas

nii, see loomake, keda mina siiamaani vaid lastelaulust ja bioloogiaõpikust teadsin, on nüüd ka ära nähtud ja järele katsutud. nad olid karjade kaupa hiiumaa randa tunginud, üks roosam ja hõljuvam kui teine ja tsillisid seal hoolega. what a vacation!
ja nõuanne koduperenaistele: kui olete puhkusel, siis enamus vaatamisväärsusi on tegelikult müüdid ja kui hoida end teistest turistidest võimalikult kaugele ja neid mitte külastatada, siis on kõik hästi.
näiteks:
kõpu tuletorn (meetrilaiune ja poole meetri kõrguste astmetega kivitrepp, kust rahvas kogu aeg üles-alla voorib, päädib üsna kehva vaatega nii tuulises tornis, et kuulsin paar korda nii eestlasi kui miskeid vällamaalasi rääkimas minu punastest aluskatest:S)
mihkli talumuuseum (jajahh, see koht kus need farmi-helid ja muud tegelased elasid. poolpidune keskealine härrasmees, kes suveniiriputkas ka sokke, prillitoose ja muud jubedat nänni müüb, küsib seasulu ja voki vahtimise eest 10 eeku. lisaboonuseks on ei-tea-kust välja ilmunud 20 kisavat ja ilmselt motoorse rahutuse all kannatavat teismelist. no way, kroobatand õllekappa olen varem ka näinud!)

ja seda kohta, millega ma rahule jäin, sest seal polnud liivaga pilduvaid lapsi ja kakerdavaid hiiu noormehi, ei reeda ma kellegile, ehkki, i'ts out there!