kolmapäev, detsember 15, 2004

kultuurisokk

see võis olla vast nädalapäevad tagasi, kui tartu kunstnike majas avati aastalõpunäitus. samal ajal oli ka pöff ja meie sveniga läksime "vastasaknaid" vaatama. hiljem siis mõned lilleõied näppu ja näituse avamisele. martini kutsusime ka.

noorkunstnik kerttu oli juba end pisut svipsiseks joonud ja oli silmnähtavalt rõõmus tagasihoidliku roosinupu üle. vaatasime viisakalt pilte (olgem ausad, saasta oli liiga palju), jõime sampust ja roosi, mille ma olin ostnud edale (keda ma üles ei leidnud), kinkisin oma maaliõppejõule helle-reedale. helle oli na kohmetu ja ütles, et mis tema enam... kerttu arvas, et kui või suus sulab, siis kõlbab naisterahval ka roos vastu võtta. täpselt ei tea, aga küllap helle kehatemperatuur ikka plusskraadide juurde jääb.

napsusel kerttul tekkis mõte, et me võiksime tema ateljees edasi tsillida, ja et joojaid palju pidi tulema, kuid tal vaid 4 sampuseklaasi ja paar topsikut, siis oli vaja avamiselt klaase kaasa võtta. 2 neist minu ridiküli (ma pean ütlema, et olen korduvalt ööklubist minegid klaase kaasa tassinud, ilma igasuguste süümepiinadeta, kuid kunstnike liidult varastada oli hoopis teine tunne. ebameeldiv), vastumeelselt loovutasin oma salli kerttu õlgadele, et peita 2 klaasi tema pluusi all ja lubasin oma mütsi samuti kahe klaasi jaoks. kerttu purjetas minema, mina jäin veel kellegagi jutlema. kui ma trepist alla läksin, tuli vastu helle, ilma roosita, kuid see-eest veinipokaaliga. selgituseks ütles ta mulle: "ma võtsin kerttult pokaali ära, tahtis selle katki teha, andsin talle roosi vastu..." njahh. piinlik.

edasi läks suureks praaznikuks, ilmusid kohale igasugused karvased ja sulelised, trummidega ja kitarredega, peediveini ja brändiga. martin istus nurgas ja vaatas. et see ongi kultuur, jahh? need ongi kultuuriinimesed? boheemlased? suured kunstnikud?

üks suurtest kunstnikest oli erich kriegeri moodi, vastikult aktiivne ja üritas peaaegu kõigi tütarlaste käest tonksu (tema enda väljend, öäkk) lunida. just siis kui ma vetsus olin, oli kerttu talle oma rinda näidanud. kaugelt. puutuda ei lubatud.

kui asi juba üsna piinlikuks läks, siis kaapisime meie sveni ja martiniga veel pange sööma, mina olin seal juba täitsa purjumaja ja tellisin õlut. pärast jällegi millegipärast zavoodi ja jälle õlled. mu meelest toppisin taksos martinile oma sõrmkinnastatud näppe ninna. mai teagi miks...

nädala tagustest sündmustest ajendas mind kirjutama tänane väike praaznik. kerttu, riin ja mari pidasid oma ühist nö. sünnipäevapidu. mina hilinesin jällegi, jõudsin sinna kümneks, kerttu jällegi purjumaja, endal silm sinine ja põlv paistes. olla kunstnikuproua oma jutu järgi tallinn-tartu bussis miskit veini manustand ja siis kõik meelest ää läinud ja kui koju jõudis, siis mitu tundi hiljem kui oleks pidanud ja eelkirjeldet seisukorras. mis ja kuidas, jääbki saladuseks, ka kerttu enda jaoks... vot ja siis ometigi oli ta endale miski auguga topi muretsend, ja sealt august oli väga mugav rinda välja panna. ja jällegi pidid sven ja martin nägema suurepärast perfoormantsit. üks rind ripakil tantsiti keset tuba silvi vraidi laulu järgi (kui tuli mingi väikese mamma laul, oli juba topless ja miski klounimoodi nukk ka käes). kõige hilisem ja kainem tulija orni sai suisa shoki. mind millegipärast ei üllata miski. kas olen ma nii dreseeritud või lihtsalt rikutud mõttemaailmaga või ülitolerantne...

homsel kuntsikooli jõulupeol peaks blamaazi ja "kultuuri" kahh vähemalt 25 krooni eest saama...

eeltsill ja purjumaja atekas. jällegi.

Kommentaare ei ole: