merri kristmas

nüüd sis niuke lugu, et paljuräägitud-kiidetud pulma ma ei jõudnudki. põhjused tähtsusetud, liigagi proosalised (eiei, mul oli küll kingraha!), ei tasu rääkidagi. kuni täna hommikul kl 1-ni oli mul ikka plaan minna. issand,ma ütlen juba kella ühe kohta hommik... kretiin. niisiis. jõulud, jahh... tegin sel aastal isiklikult täpselt ühe jõulukingituse. emale. ja vist tuleb veel paar väiksemat vidinat, aga teap kas saab neid ka kingitusteks nimetada. kerttu viisi, meened võibolla... vanamale vanaisale ostis ema, minu panus oli hea maitse. ja teistega on juba kokku lepitud, et mingit kinkimist ei toimu, meil on kingitus iseendale... paari nii hea sõbraga koos londonisse minna ja seal pead-jalad koos kuni tülitsemiseni elada: kas saab paremat jõulukinki oodata?! ei, kohe kindlasti mitte! sis veel tuli välja, et me ainult neljakesi reisime, üks viiendik tuleb teisipäeval järgi, vist seepärast, et ta kardab lössis batuudi peal magamist, et küll mina olen teisipäeva õhtuks oma kopsud koos tükikestega sinna õhkmadratsi sisse valmis puhunud, siis hr. printsess saab heljuda-heljuda-heljuda... massal on ka riisi ja parmesani kaasa ostetud, jutskui kardaks nirk uskumatut näljahäda. minu nö toiduvarudesse kuuluvad paar sokulaadi, kaks pooleliitrist ja 80% viina, üks liitrine, ja üks pooleliitrine vaniljeviin. khm. päris lõbus puhkus peaks tulema... trainu saab raivo ema käest verivorsti kaasa. kapsast me vist ei võta. sis jahh, eilne õhtu. ei armasta ma jõulusid, isegi nostalgiat ei tule enam peale. aga püüdisn ikkagi ülimalt positiivne ja asjalik olla. vanaisa oli juba enne pühade puhul napsu võtnud, niiett ta teenis oma pisut läperdava (kui lõuga tahetakse käele toetada ja siis küünarnukk lauast mööda pannakse faas) oleku eest vanama õiglase pahameele auga ära. no aga vanamagi lasi ise likööril hea maitsta, ehkki korrutas kogu aeg, et oi, tema ei või, rohtude pärast... juba sai asi nii kaugele, et vanaisa tõstis üles igajõuluse küsimuse: kuidas siis maarja ikkagi niiviisi pühast vaimust käima peale sai. ma ütleks, see on juba teatud näitaja... nagu autojuhil puhumine... sis kurtis taat, et tal jalad na kanged ja kipuvad ära surema ja kuidagi bussi peale ei jõua, soovitasin siis jaladvälja vahetada, et nüüd on uued titaansulamist kunstjalad, imekerged, mõtle kui tore oleks säärastega bussi peale kepsutada. vanaisa kohendas oma suurte raamidega prille ja ei osanud midagi kosta... sain martinilt elulaheda jõulusmsi ja see tegi mu kööbakat jõuluõhtut natuke paremaks. õhtuks oli ilm külmaks ja selgeks läinud, täiskuu ja udu, eriti ilus öö tulime emaga enne ööd linna, vahtisime telekat ja jõime sampust. ja jagasime oma kingitusi, sel aastal, oh imet, oli ka ema kingitus täppi läinud. tore!