jama

istun siin töö juures. pole ammuammu midagi kirjutand. jama on. õudsalt jama. paar päeva on siuke tunne olnud, et vihkan kogu kupatust, mille keskel elan.
kool-kõik kursaõed on abielus või rasedad ja kõigi teed käivad oma rada... mitte midagi asjalikku ka ei toimu. kui korra kooli külastad, siis pole jällegi õppejõude või ajavad nad lõpmatult rumalat juttu... on see minu isepäisus ja üleolek, mis paneb mind arvama, et tkk-s on suures enamuses perssekukkunud karjääriga kunstnikud õppejõududeks? või üleolevad mutid. ühte neist näen siin töö juures kogu aeg meie boksist mööda tuiamas, küll üksi, küll oma jubeda hambumusega tütrega, küll mõne rumala kliendiga, kes talle ta nime ja jama siseka eest tuhandeid plekivad...
töö-issand, ma taha enam. inimesed. paar tk on ok-d. mitte mingit tööd pole, ehkki ülemis korrutab, et küll tuleb, "tööd on siin küllalt, hullult, sitta kanti, kui sa arvad, et tööd pole, siis sa eksid!" räägib Mitte Kunagi Eksiv Mees.... tema seltskonnas tunnen end nulltemperamendiga olevat. ja juttu jätkub kauemaks. minu suu on lukus ja tema muudkui pläägutab. see mees müüks eskimole lund ka. 2 tonni. vähemalt.
ja siis on raha. miks mul seda piisavalt pole?! miks ma ei saa massale jõuludeks escada parfüümi kinkida? trainule ivo nikkolo karvamütsi? miks ma ei saa ennast ilusas ilusate inimestega stiilses ja kallis baaris headest koksidest läperdavaks juua? miks ma pean juurdlema, kas ma ikka raatsin londonis travelcardi osta või saab hakkama ka 10 naela odavama bussipiletiga? miks ma ei saa endale seda 2000 eegust iitala söögiriistade komplekti?
ja siis kui eile kärdiga vastavatud suudlevate tudengite lokaali sattusime, olid seal truissik ja riho. riho oli tore ja kiitis mu juukseid, aga trussik pööras jutu maailma näljahädadele ja ebaõiglaselt koheldud lastele... mul on õudsalt kahju, aga ma arvan, et minu missioon pole praeguses elus ja praegusel ajahetkel nendega tegeleda... ja kui ma mõtlen vihmametsadele, siis hakkab niikuinii paha. ja koertevarjupaigale, ja ühele haisvale mutikesele, keda nähes ja haistes tuli pisar silma nii kurbusest kui ka vängest lehast.
ometigi hakkas trussiku jutu peale iitala komplekti-kompleksi peale häbi. ja oligi kogu mu vaese inimese virisemisrõõm võetud! lubasin endale ühe salati, mis koosnes lollo rossost ja paarist astelpajumarjast. ja latte. ja õlle.
siis tulid juba trainu ja urvo. ka juhuslikult. mina kaapisin poodi, et leida mingeid jõulukinke... ometigi ei näinud ma midagi kinkimisväärset. alguses mõtlesin emale osta ridiküli, siis tulid mingeid muud ideed, sest ridikülid meie kaubandusvõrgus ei kannata kriitikat ja hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. mingi hetk tundus, et esinduslikud trennipüksid (lühikesed) oleks suurepärane valik. leidsin ühe paari väga ilusaid ja esinduslikke, aga nad olid liiga väikesed. teised... esteet spordipoes... hmm...
kakerdasin kaubamajas ringi, mis ka sel aastal on muutnud end loomalaudaks, pühade puhul pooltele müüjatele põrsakostüümid selga ja jõulumeeleolu missugune! juba ükskord varem olen seal kohanud üksikut roosakat jänest, kes uiksude keskel laiali laotatud matil üksi dominot kokku pani. natuke kurb oli tookord ja natuke naljakas ka. eriti kui ma kõvasti trainule ütsin: "vaata, jänis!" ja siis jänis seepeale meie poole vaats ja armsasti oma roosa käpakesega lehvitas. jänks sai kohe oma 10 plusspunkti, et ta oma tavaliste mallide järgi üsna piinlikku töösse nii rõõmsalt suhtub. seekord ei pannd ma jänksi alguse tähelegi, kaapisin spordiosakonda. vaatan maha, hmm... pruunid karvased sussid...hmm, püksid ka... hm, hoopis kombinesoon... miks seisab pruuni karvase kombinesooniga mees kaubamaja riiulite vahel? hästi vaikselt ka veel? ai see on ju hoopis turvamees! ebamäärane suur pruun ürbak osutus hoopis karukostüümiks! suu hakkas muigvele tõmbuma, karu näost oli näha ääretut häbi, piinlikkust, ta oleks tahtnud läbi põranda sinnasamma kaubamaja kodumaailma käterättide vahele vajuda. mina loomulikult ei suutnud oma itsitust maha suruda ja keerasin pea ära. ei aidanud midagi, piinlik mees oli mu mällu nii sööbinud, et ma hakkasin kõva häälega naerma ja keerasin otsa ringi ja seal nägin ka jänksu jällegi, seekord mitte nukralt üksi doominot ladumas, vaid koos paari jõnglasega, kes jänksule sülle ja selga ronisid. jänes oli kõigega silmnähtavalt rahul ja lasi end kõrvast sikutada, ise rõõmsasti kihistades.
päev muutus päris helgeks. läksin kärdi, trainu ja urvo juurde suudlevate tudengite lokaali tagasi. nad olid teisele kolinud. ma ma pean ütlema, et mu päev muutus ikka juba täitsa ilusaks. toredad sõbrad istvad sinuga toredas kohas ,kus on hea muusika ja tuliuus kujundus. tundisn end inimesena, istudes ässtisuurel heledal pehmel nurgadiivanil koos oma heade sõpradega, jõin õlli, tsättisin, vahtisin lakke, kus olid eriti ilusad heledad kandilised tekstiilvalgustid, ühes seinas oli puitraamistikus suurendatud mustvalged fotod, muud seinad olid soojad kakaobeezid. tammepõrmand mis muuga kahh hästi kokku klappis. niisugune 30 ja tänapäeva miksiv interjöör, tartu oludes üsnagi minimaalne nii vormis kui värvis, aga ometigi õdus ja soe ja hubane. issakene, ma olin nii erutet, et pisar kippus silma tulema... võibolla on mäletsus liiga soe ja kena, sest mul nii toredad inimesed kahh ümber olid ja kõlarist õrna jazzi tuli.