haigemajapidajanna

siuke aigemaja on käes... terve nädal on tervise seisukohalt võttes omadega täiesti metsas. esmaspäev algas selle suurepärase voolikuga, mis mulle kurgust alla topiti, kolmapäeval väänasin jala välja, neljapäeva hommikul tundsin kahtlast kurgukähedust ja tattki oli varmas voolama. reedel kodus pikali... teised läskid kinno südaöisele seansile... mina...:( kui lõbustustest rääkida, siis eelmisel pühapäeval asutasime oma piitsutusklubi. mina olen esinaine ja varjunimeks domina...:D kõik algas vaiksel pühapäevaõhtul, kui sven tegi ettepaneku pange õhtustama minna... alguses puiklesin, kuid kui trainu helistas ja teatas, et alolgi himu pisut õhtueinet nokkida, siis olin valmis minema. rebisin martinigi kaasa. kena-kena. pisut õlut ja süüa, seltskond on suurepärane, mida veel ühelt pühapäeva õhtult tahta... ainult seda, et ta kestaks kauem. pang pannakse juba kl.23.00 kinni, aga meie olime vaevalt enne kümmet saabunud... edasi menukohta ehk tyri kohvikusse. inimtühi, välja arvatud üksik tuntud tartu kultuuripeer, kes end soojendama ja ajalehte lugema tulnud, koos piisa konjakiga, loomulikult. meie võtsime ilusa talveilma puhul hõõgveini, mis meie südamed soojaks tegi ja keelepaelad veelgi rohkem valla võttis. aga ka sellest polnud meile küllalt. ometigi pannakse pühapäeviti tartus peaaegu kõik kohad südaööks kinni. ent siiski on erand. erand, mida ma pole juba kevadest saati külastanud, ja mis snoobimate tegelaste arvates on hirmus urgas, kust ilmselt kirbud võib saada. siiski on see ainuke koht, kus kella neljani öösel juua saab, ja mitte hingehinna eest. kuna illegaard, kultuuriinimeste joomakelder oli suletud, võtsimegi suuna zavoodi poole, riskides kohtuda kirpude ja rasvaste juustega musta riietatud tegelastega. meel oli rõõmus ja tuju hea, seepärast sai raekoja taga väike ringmängki maha peetud. ilus inimtühi lumine öine tartu ja meie. mida veel soovida?! kolm õlut kahe hinna eest! just nii suurepärane pakkumine ootas meid ees. eks tegime siis ühe ringi, teisegi, ja kolmanda. ilmselt said meie perverssused kuuldavaks tervele baarile... laulgi võeti paar korda mõneks taktiks üles, kuid märgates oma taktitust, lõpetati üsna pea. omavahel jagati üksikasju oma minevkust ja intiimelust: kes kellega maganud, mitme mehe ja mitme naisega, kellega tahaks tulevikus ja kas mehe või naisega. ometigi otsustasime, et õlu on end ammendanud ja sven pakkus välja viina enda juures. enne veel herne poodi. kell võis vast kahe-kolme ringis olla. fanta ja jenka herne ja kroonuaia ristil ;) alo osutus kahjuks nõrgimaks lüliks, shame-shame-shame! okei, takso, tiigi tänav. mida purjumaks ma jään, seda ülbemaks ma muutun ja keeldun maksmast taksoarveid. aga sveni juures toodi pudelikene välja ja siis algas alles tõeline lõbu: keegi sai minu pükste ümbert kätte peenikese vöö, mida kohe laksutati ja piina tekitamise eesmärgil teineteisele vastu külgi lajatati. ma ütlen, seal toas toimus üks tõsine hooramaja, niiett veronika pidi tulema meid korrale kutsuma. pool kuus laekusime trainuga minu juurde, ise täis kui tarakanid. järgmisel lõunaajal pidi mulle tehtama marjamõisas see voolikususkimine... kartsin, et niipea kui toru kurgulage puudutab, saab kogu kabinet seda eelmise õhtu jooki täis. ei õnnestunud mul kohtuda ei joogi ega õhtusöögiga. kõigepealt kästi alla kirjutada miskile paberile, et ma vabatahtlikult piinamajja tulnud olen ja lasen oma vabal tahtel ja soovil antud protseduuri läbi viia. õde, kes nägi välja kui komöödiafilmi tegelaskuju "paks kuri medõde, kes igasuguse jonnimise puhul suure süstla mõnuga kannikasse keerutab ja tavaliselt kummikindaid kannab", osutus siiski ootamatult toredaks. kui ma tema küsimise peale, mida ma siis kella kolme ajal öösel jõin, vett või, vastasin hoopis "õlut..." ja seepeale tema käest laksu kirja ei saanud, muutusin rahulikumaks. edasi tuli nobe doktorionu ja protseduuri kirjeldus ise on minu meelest äärmiselt ebavajalik. seda enam, et ma seda üldse meenutada ei taha. ometigi on igasugusel õllejoomisel kriips peal, sest söögitorust avastati haavand... ja kui ma end kolmapeval tanzulkale sättisin, ütles ema karmilt: "vaata et sa õlut ei joo, kui, siis viina või midagi sellist..." olingi tubli laps ja järgides ema nõuannet ostsime martiniga konsumist pool liitrit viru valget ja kommikarbi veroonikale... lahendasime viina sveni juures kolme peale, hiljem tuli mängu ka pühapäeva öösel poolikuks jäänud 80% viin (või on see juba piiritus?). orni saabudes olime parajad plähmerdised, mis ei seganud filosofeerimast elu mõttest teistest dimensioonidest, vaimolevustest ja poltergeistidest. pidu oli väga lõbus, tõesti, seda tõestas ka järgmisel päeval saadud orni sõnum. ta võrdles seda pidu oma küprose praaznikutega. ja et nii lõbus pole juba ammu olnud. pean teda uskuma, sest tegu on küpse ja tubli tütarlapsega, kes oskab purjutada ja lõbutseda, kuid seekord ainult lõbutses, olles meie kaine autojuht. ainuke halb asi tanzulkade juures on see, et nad nii vara läbi saavad. seda enam, et meie tavaliselt peale südaööd kohale jõuame ja siis minuteid loeme: 1 tund, 33 minutit, 1 tund 12 minutit, 47 minutit lõpuni... ja juba ongi läbi. noormeestel oli himu veel pitsapoest läbi minna, seepärast tahtsid nad veel enne päris viimast lugu ära minna. mina loomulikult tõrkusin. ja mai mäleta enam kuidas ma tõrkusin, aga ilmselt hakkas keegi mind ikkagi kaasa sikutama ja sikutas nii hirmsasti, et jalg kahekorra käändus ja mulle põrguvalu tekitas. pean ütlema, et mulle tegi tohutut headmeelt teadmine, et pidu oli juba peaaegu läbi ja jalg alles siis üles ütles, mitte varem. ometigi suutsin ma oma jalanõksust siukse draama teha ja istuda ja karjuda teiste peale kuni mulle mantel toodi ja selga aidati ja käsi ulatati ja kenasti autosse aidati... järgmisel päeval oli mul pohmell ja nohu segamini, niiett ei saanudki aru, millega täpsemalt tegu oli. msn-s oli mu nimi igatahes liibats. just siis kui on kõige halvem, on alati kõige rohkem teha. neljapäeva hommikul ma niisiis loengusse liibata ei jõudnudki, vaid otse abakhani vaateaknale redeli peale turnima, siis kareliga rutturuttu kreppi sööma, seal ei toodud mulle isegi teed (mai saa aru, tass ju toodi), lahkusin kiirustades, tööle, ostsin apteegist nohutilku ja tablette summa eest, mille eest oleks 2 korda söömas saanud käia või ühe viina osta (tegelikult ma ju ei arvesta kõike alkoholi ümber?). täna hommikul oli hirmushalb, terve öö ma ei maganud, sest oli ka hirmushalb... ja kui ma tahtsin juba kella poole 8 ajal kakerdama hakata, et linnapi loengusse jõuda ja tööle, siis ütles, ema, et täna ei mind kuskile, vaadaku ennast, kohe kukub jalalt ja tükib toast välja. eks tal oli õigus küll, liipasin voodisse tagasi... kui end kella 10 ajal püsti ajasin, avastasin, et ema on ikka kodus. oli otsustanud et jääb ka koju, sest mõned vabad päevad veel välja võtmata. nii me saime koos teleka ees pikutada ja tehti mulle teed ja varbamassaazi... kui seda nohu ja köha poleks, oleks suisa taevariik omale õule tulnud... njahh, aga halb on see, et teised läksid "auk mu südames" vaatama, mis minu pöfi kavas on mitmekordselt alla kriipsutatud, aga mina jäin siia aigemaja pidama...