nilbe lugu

proovin siin keset ööd midagi leida, mida laupäeval pulma selga panna. kõik mis ma endale selga ajan kas ragiseb, käriseb, kisub, ahistab, on moest läinud või näeb mingil muul kombel nilbe välja... millegipärast kummitab koera lugu: "maiuuuu on piima-auutooo...." siis, et ennast veelgi ärritada, proovisin ema roosat kostüümi :D, jaa uskumatust nilbusest saab siiski midagi hullemat olla!!! ja siis on mul mõned paarid pükse, mida ma ei raatsi ära visata, sest nad on nii ilusad ja... väikesed. proovisin ühtesid valgeid, mis mul tagumiku pealt lotendasid, kui ma nad ameerikast ostsin ja hakkasid seal elades veelgi enam lotendama. uskumatu, burgerimaal olin ma oma elu parimas vormis! no ja ometigi suutsin püksinööbi praegugi kinni tirida, sest tegu strechpükstega... aga mis seal kõik üle jäi... kontrast missugune, mai imesta, et kõik need ameerikamaa mutad mulle järele vilistasid ja oma autosse kutsusid ja baaris drinke välja tegid ja kinusse kutsusid. mai tea, tahaks ka siukest regulaarset elu nagu seal... maja suburbis, kord nädalas poodi, ostad kõik oma juurviljad valmis ja prepareerid endale hommikuks korralikku putru ja mitte mingit autot... võibolla sõber john viib kord nädalas oma truckiga supermarketisse, aga mitte rohkem. ja ei mingit söömist kell neli peale pidu, et siis täiskõhuga pohmaunne vajuda! oehh. suurlinnas ei tuleks siuksest elust midagi välja, sest iga nurga pealt saab osta XL latte või kakao ja liiga palju on restorane, baare, kohmikuid. ja tartus kodus on külmkapis kotletid ja kardulasesalat ja üsna tihti miskit kakkugi...:P deem...