püüdsin tänast kassiahastust ja süümekatega segunevat pohmellipeavalu leevendada siiani edasilükatud kodutöödega.
aknad.
jumal tänatud, et ma miskis ahvatlevas pool-seina-klaasist korteris ei ela.
miks ma küll keldris ei ela?
kuidas pääseb nii lühikse ajaga nii palju tolmu kahe klaasi vahele?

vannituba mulle aegajalt isegi meeldib küürida. rahuldus sellest, kuidas cif suudab kaotada kroomile kleepunud veeplekid, kraanikausi pind lööb särama, kui sealt on hävitatud lubjasete.
tolm tekib küll ebaõiglaselt kiiresti, aga seda on sama lihtne koristada.
mustanõulasu meie kraanikausis on keskmisest harvem nähtus.
üldse on meie elamispinna avalikud ruumid enamasti üsna okeid, vastukaaluks jätan endale õiguse hoida oma tuba mõnikord päevi ja koguni nädalaid boheemlasliku seapesana (on ju mugav kui hunnik raamatuid on otse voodi kõrval maas? ja terve virn riideid on toolileenile kuhjatud, nii et kapis ei peagi tuustima? ja meigiasjad vedelevad laual, mitte pole sahtlisügavustesse peidetud?:)

ja siis need paganama aknad! panin tähele, et olen viimastel nädalatel hakanud kasutama oma ruloosid, mida pole juba vähemalt aasta liigutatud... ja ikka seepärast, et koledad mustad aknad silma ei riivaks. tean, et kõigil korralikel koduperenaistel on juba kuid tagasi enne-talve-aknad-puhtaks aktsioon läbi viidud. mina aga lükkan ebameeldivaid asju nii kaugele kui võimalik...
niisiis, täna, ilm on veel üsna soe (võibolla isegi 10 plusskraadi?) ja päike paistab ja mina otsustan lõppudelõpuks...
kuidas on võimalik, et aknale nii koledad põikitriibud jäävad?! mhh... nühin veel... ega pikitriibud paremad välja ei näe...
tean küll et iga aasta üritan aga lõpuks peseb ema kõik üle... mul pole annet aknapesuks...