eduraport tallinna külastuse kohta ehk pedeprintsessi päevikud

alustuseks pean mainima, et kui mõistus on enam-vähem selge, siis on kogu nädalavahetusest väga raske lühikest ülevaadet anda. niih... siiski...
1. eesmärgid
1.1
reedeks
1.1.1 kohtuda krisiga
1.1.2 minna välja
1.2
laupäevaks
1.2.1 minna vanale lennujaama vastu
1.2.2 minna vana maale raasikule
1.3
pühapäevaks
1.3.1 jõuda kuidagi koju tartusse

kõik eelmainit eesmärgid said täidetud ja missiooni võib lugeda täidetuks:)


niihh, võibolla nüüd pisut pikemalt.
esiteks pean ütlema, et mul oli tore. seda ilma igasuguse poole liitri viina ja pudeli shampuseta. ja kuna väikese dringi plaanid olid tehtud juba enne tartust lahkumist, taipasin kaasa võtta oma uhiuued kõrge kontsaga pidukingad. nüüd on minul jala sees auk. jumala eest, isegi tennistega on tunne nagu tütarlapsel kes tantsis habemenugadel... ja mitte habemenugade pärast, vaid et säästupededel on vaja kunderi tänavast bonbonni jala minna. et teed lühendada, kargutasin ka seekord oma kontsadel läbi mingi hoovi [esimene edit-kopi-peist eelmisest reedest].
niisiis, maatüdruk jõudis edukalt bonbonni punastele vaipadele lühtrite alla :P. nice, ma ütlen, puudub vaid see naine vessust, kes käe peale seepi ja vett laseb ja selle eest tippi nõuab.
jahh, aga tegelikult tulime me barbarat kuulama. kui juba 3 tiiru ruumile ja baariletile peale tehtud ja koht kõige kaugemas nurgas sisse võetud, siis ilmubki välja... keegi, kellest mina näen vaid juukseid, soeng nigu mopil. see mopp siis röögib seal puldi ees 4 lugu laulda, kõik on nii endast ära, õnnest segased, kuni mopike juhatatakse täpselt meie selja taha istuma ja kõik peavad teda kordamööda kummardamas käima ja meelitusi lausuma. mina mitte, mina olen ise printsess!!!
kui juba viimasedki (kapi)heterod olid klubist lahkunud ja heivi väga veidrat mussi hakkas mängima, leidsime, et oleks viimane aeg kahh minema kakerdada, jällegi mööda pikka treppi alla ja (mulle meenus korraks, kuidas ma veel spiriti aegadel jooksin üks kord mööda seda pikka treppi kasukajärjekorrast tagasi tantsima ja siis mind toodi tagasi ja siis ma jooksin jälle ja toodi jällegi tagasi ja hiljem tahtsin taksost väga vales kohas maha minna...)...
...ja oligi õhtu parem osa läbi, sest kella kolme paiku ei tasu veel koju minna, vaid linna peale kakerdama. statoilist võileiba ja siis minna miskisse koledasse kohta, kus olid mõned üsna ebaatraktiivsed härrased ja üks ebaadekvaatne naisterahvas õhupallidega sehkendamas. keegi viiekümnendates david tuli ja näppis meid kolme üsna intensiivselt, ise samal ajal rõõmsalt kiljudes. lasin end mõttes neli korda maha, et polnud bonbonnist nagu korralik heteroinimene varakult kunderi hostelisse tuttu läinud.
lõpuks olime kodus ja ma sain laiutada kogunisti kahe madrasti peal, sest kunderi vabaajakeskus polnud siis veel hosteliks muutunud.

alo ei lubanu end äratada enne ühte, mina krapsaka maainimesena olin üleval juba peale kümmet. väike shopingutuur stockmannis jätkus keskturul, kus ma eelistasin absoluutselt eestimaist kaupa ja polnud nõus ostma "brjasjiilija õun", ehkki silt teatas vägagi eestipäraselt, et tegemist on martsipaniõuntega...
niisiis... keskpäevane hommikusöök vastärganud aloga (hapukurgid, keefir, teraleib tomati ja singiga, murelid, eilane kook) ja siis ruttu lennujaama vanale vastu. vehkisisn ülemiste poole nagu hull, ikka jäin hiljaks, kuid minu õnneks ei ole tallinna pagasilaadijad just kõige nobedamad mehed.
edasi... pakid vanade autosse, ise ka, keegi maha ei jäänud, raasikule, poodi, õlled, vanade kodu.
nägin lähedalt kogunisti vana vanamat, kes muidu kuulsaks saanud kui proua, kes vetsu läheb, ukse haaki lükkab ja siis selle kohe ära unustab ("oota, vanama, oota!")ja üldse mitte aru ei saa, miks ta enam uksest välja ei saa.

söömaorgiad alaku!
õnneks suutsin end päästa hullemast (st. pearoogadest) ja mari-keiga linna põgeneda.
alo lehvis mulle rõõmsalt vastu, oli teine oma pärastlõuna paraadil veetnud ja muljed pulbitsesid kuuma joana temast välja ;) teine tuba oli äkki mingeid tüdrukuid täis saanud.
egas midagi, kasisime ja kammisime aloga end ilusti ära, võtsime napsu ja läksime välja. koos tüdrukutega. koledasse kohta, mille nime jällegi ei nimeta. kohtusin wbh-ga, emblesime tugevalt, kuulasin tema uskumatuid memuaare möödunud nädlast . aeg lendas, alo korjas üles vällamaalased. (ma'i saa aru, mis teema nende vällamalastega on, nad ei ole ju niiiii ägedad? või on siiski?)
edasi jällegi nime-ei-nimeta-kohta, kus pidi esinema marju kuut. kõigi homopoiste suur imetlusobjekt ja vaimne ema. ummm, palju rahavst, pajupalju rahavast. tants-tants-tants. tuttavad-tuttavad-tuttavad (siinkohal ei ole mul vist õigust hakata nimesid nimetama...). marju lauldud "ringi" ajal korraldsime oma väikese privaatse seitsmest inimesest koosneva ringmängu (küll orni alles rõõmustab, kui ma talle sellest räägin). olime aloga korralikud keskklassi kodanikud ja tegime ühe viisaka aeglasevõitu tantsu valsitaktis, ise üritades näole manada kõige tuimemat ilmet, justkui oleksime juba 20 aastat abielus ja seksiksime harilikult pimedas vatiteki all. õnnestus, kuni ma pidurdamatult naerma puhkesin. siis oli vaja veel kõigi teistega ka tanstida ja juba oli aeg koju minna. wbh-le otsiti keegi äleks, samal ajal sirgeldasin mina musjöö rodinile kõhu peale oma telefoninumbrit, lootuses saada järgmine päev kohvile kutsutud (tutkit, brat!).
kell oli juba pool kuus kui ma narva maanteel käskisin wbh-l taksosse tagaistmele istuda (siiamani teema: kas istuda taksos taha või ette. aim sorri, aga üksi taksoga sõites ette istuda on ju suisa matslik! ma ütlen, nagu lapsega räägi!)
kell kolmveerand kuus asus alo toppima mingeid kokku volditud tekke ühte padjakotti. ise nii asjalik, pesu väel voodi ääre peal, minu küsimusele, mida põrgut ta seal pusserdab, vastas ta ainult: "patja. sulle." ja pusis edasi.
alo pole nüüd teap mis padjameister, sestap sai padi kõva ja kandiline...
ja kui ma lõuna ajal üles ärkasin ja emale helistasin, siis oli ta väga imestunud, kui kuulis, et ma paraadil üldsegi ei käinud.