pensionärid, boheemlased, vandaalid

eile sain rõõmsasti mitme torenatukepiinliku asjaga hakkama. loodan et jätkan samas vaimus!
kuna hea koduperenaine ei suuda ise kõik oma küpsetisi sisse vohmida (olgem ausad, tegelikult oleks jõudnud küll...), siis lubasin oma hoole ja armastusega küpsetatud pannkoogid wbh-le viia. loomulikult jätab minusugune hajameelik mobiili laadimata ja tulemuseks on neiu, kes karjub neljanda korruse akna all, kusjuures, korter ei asu just kõige vaiksemas kõrvaltänavas (tol hetkel tundus küll pigem times square'ina). lõpuks pisteti siiski pea üle rõduääre ja nenditi: "äähh, sa pold üldse oma häälega, ma mõtsin, et mingi poiss karjus..."
ja siis loomulikult trepist üles minnes märkasin ma küll, et meie taga miski tädi kakerdab, aga ega ma teada võind, et see proua korteriomanik on ja tõmbasin korterisse jõudes ukse prõmmdi! tema nina ees kinni.

kui ma hiljem marsas istudes ennast mõttes laiskuses ja ühistranspori kasutamises süüdi olemises kirusin, sai mu põhimõte "käi jala, kui vähegi saad, sest peale oma tervise säästad ka oma närve" veelgi kinnitust. ma kannatan nimelt väga hästi välja bussis trügimise ja teismeliste kihistamise (nii vähe kui võimalik, aga ikkagi!), aga igisevaid vanamutte (vabandage väljendust) tahaks ma lausa lüüa. minu ees istus seekord väga kenade keemiliste lokkidega vanem proua, kes, saamata jutule marsajuhiga, hakkas peedistama kõrvalasuvat härrat (karvase selja, triibulise maika ja nokatsiga). alguses jäi neile ette vene piiga, kes enne maha minekut püsti seistes mobiiliga rääkis. arutelu päädis daami nendinguga: "need mobiilid tuleks kõik veepange ära uputada!" dziisas, billi, sellist stoilist vaenulikkust pole ma veel kohanud! õnneks suutsid mu kõrvad edaspidi vastu võtta vaid lausekatkeid, lokkidega proua best of'i kuulusid: "see tuleks seadusega ära keelata!", "ega varem küll nii olnud!" ja "nad on ju suisa röövlid!" taat vastas omalt poolt peaaegu samaga ja väitis, et tema sõber on loteriiga juba 3 autot võitnud. kahjuks pidin ma keset huvitavat vestlust maha minema, loodan, et nad saavad koos õnnelikuks.

näituse avamine oli nice, just nice. ilmselt oli näituse toimumise koht "süüdi" selles, et polnud näha tavalisi tartu rasvaste juustega kultuuripeere, kes näitusesaalis ringi tolgendavd, endal õllepudel võidunud äärega pintsakutaskust välja paistmas. karelsoni-proua pidas kena kõne ja andis sõna ka noortele kunstnikele. riinu küll korraks lauraks kutsudes, küsis ta mesiselt noore naiskunstniku käest selle näitusel esitatud hälli tagamaade kohta: "nooh, kas kured juba lendavad?"

tähistamine jätkus väikese seltskonnaga kerttu atekas, kust peale paari shampuse manustamist lahkuda otsustati. kerttu ja mariin saatsid annika tallinna bussi peale, skandeerides: "jeesus armastab sind! jeesus on sinuga!" ise samal ajal hiigelsuure päevalillega vehkides.
eelmainit toimingut korrati triinu puhul, kes küll hoopis ihaste bussist maha tuli. ja siis tuli osta palju punast veini. ja siis mingi hetk oli kell palju aga janu ikka vaevas. ja olgu õnnistatud herne pood tartus, kust peale veini ka kanapihve osta saab, ja siis kogu kupatusega lihtsalt südaööl kloostri tänavale laternaposti alla äärekivile maanduda. supilinna sulnis vaikus, vaid mõned pikkade juustega boheemlased liikumas mööda kroonuaia tänavat, paar taksot, valge kass...
ja siis liitus meiega lõbus duo, mis koosnes aktiivsest ja natt-tuke liiga pingutatud elenast ja vootelest, kes oskas elektripostide otsa ronida. tegelikult olid nad väga vahvad, vedasid endaga kaasas suurt silti, kuhu rohelise guashiga "tartu" sirgeldatud, tähed ilusti tipitäpiliseks maalitud.

oi, kodutee oli pikk ja ma pole mõnede asjade üle eriti uhke, mis me igavuse peletamiseks korraldasime...(eriti uhke polnud ma siis, kui täna ühest bussipeatuset mööda kõndisime ja kleer maibaum sealt habetunult vastu vaatas...) vandaalid, ma ütleks...