mis ma rääkisin?!

eile sai siis sellel "kuldsel ringil" rapla mõisates käidud. teadmatusest lootsin, et on saadaval ka palju korda tehtud häärbereid vingete interjööridega ja ainult mõned koppinud sarad. üks vinge mõis oli tõesti, aga majaprouaks on seal paparatsikute-hirmus elav natuke tuntud ja natuke kroonikas olnud proua, kes kohe kuskilt välja jooksis ja igasuguse pildistamise keelas. tänu sellele, et matu on seal aastaid tagasi miskeid mosaiike maha sättinud, saime siiski mõndasid esimese korruse tubasid näha.
siis oli üks eriti imposantne, kuid kinni löödud akendega mõis, millest tormas sõimeldes välja eriti kuri proua ja tuueks argumendiks "te ju näete, et auto on maja ees!!!" käskis meil tema eravaldusest kaduda ja kiiresti.
kuna mul said juba esimese peatusega läbi vihmaladina ja märja rohu kahlates tennised läbimärjaks, ei suutnud ma mõelda muule kui kojujõudmisele ja kuivadele sokkidele. seega, mäletan ainult kirna mõisa nime, seda ka seepärast, et olen seal varem käinud. kirna mõis aga oli iseenesest huvitav selle poolest, et perenaiseks oli seal miski wannabe nõid või ravitseja. okei. võibolla ta tegelikult oli ka... ma ei tea ju, aga minu skepsis sai ainult jõudu juurde ta jahvatustest, kui paluti rääkida mõisa ajaloost "see mõis on siin olnud juba 14. sajandil ja on andmeid, et varemgi ja siis oli siin mungaklooster ja see on üks viiest kohast kogu maailmas, kus teispoolsus on meie maailmale nii lähedal ja nagu öeldakse, mungad ehitasid oma kloostri sinna kus nad said jumalale kõige lähemale!" (oo mai kaad! nonsens? kas selline ongi religioon? piibli järgi pole teispoolsust, on ainult saatan, kes end deemoniteks moondab ja mingeid rändavaid ja reinkarneeruvaid hingi samuti mitte, kõik koolnud lebavad rahulikult hauas kuni viimsepäevani...) rõõmsalt teatas ta et neil on kogunisti siuke klubi, kuhu kuuluvad inimesed, kes on oma eelmistes eludes sealsamas kloostris munkadeks olnud. "Üks on koguni kaks korda munk olnud!"
puändiks osutus mõisa pildiga kaardike, mille tädi hiljem ühele õppejõule andis. ravivat hambavalu, pane ainult põse vastu. tegin siis ettepaneku panna kaardike kooli esmaabikappi, et kui häda käes, siis abi kõige lähem... ainuke asi, et sis peab kooli ka esmaabikapikese muretsema...
kehtnas oli kohvik, mil nimeks CAFE OLEE ja sildi alumisse serva oli veel kirjutatud olee-olee-olee, sisekujundus 80´ lõpp...
tegelikult oli täitsa lõbus, ehkki eksursjuunile eelneval ööl olin maganud ainult 3 tundi ja siis ma bussis tahtsin ka hirmsasti tukkuda ja üldse mitte välja vihma kätte varemetesse kakerdama minna.
see tähendas ka seda, et koju jõudes olin nii väsinud, et sõin koos emaga ühe võiku, rääkisime ta suome tripist, rääkisin oma teise emaga msn-s ja siis vajusin magama. laupäeva õhtul! mingit diskot pole juba nädalaid toimunud! järgmine nädalavahetus, ausalt...