kuidas me proua ornil lennujaamas vastas käisime ja mis sellest lõpuks sai

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama juunikuust, kui orni ära küprosele tööle läks. töötas seal rõõmsasti (ja vahel mitte nii rõõmsasti) septembrikuu keskpaigani. kojusõit planeeritud 14. septembriks. samal päeval on sünnipäev nii raivo kittusel kui ka carmen kassil. kuna carmenil oli njuujorgis asjatoimetusi, aga raivol oli aega londonist oma sünnipäevaks eestisse tulla, siis otsustasin ühendada 2 asja: minna ornile lennujaama vastu ja ühtlasi õnnitleda raivot ning koos temaga natuke viint juua. (2in1 tooted pole mulle kunagi meeldinud, aga eelmainit sündmuste ühendamine tundus lausa geniaalsena)
eeltööna uurisin välja orni saabumise aja. stsehh äärlainsi lennuk pragast saabub TLL ülemistele kl 14.40.
ometigi pidime veel hommikul minema raivoga kristiinesse kohvrit otsima, siis viru keskusesse sööma ja õhupallidele tiimarist punast paela (eek 3.50, vedeleb vist siiani poolikult kunderi esikukapi peal) ostma. trainuga pidime kokku saama lennujaamas.
otsustasime akadeemia juurest minna nr. 2 peale, millega oleks umbes-täpselt õigeks ajaks kohale jõudnud. jooksime veel kiiresti-kiiresti läbi viru keskuse, minul veel viimane kahvlitäis võrratut õunakooki hambus, keefir jäigi lõpetamata...
aga keda ei ilmunud, oli bussijuht. koos bussiga, loomulikult.
tammusime närviliselt jalalt jalale, minul täispuhumata õhupallid kotis sügelemas. tuleb neiu, ühelt poolt, emaga. neiu raivo endine töökaaslane, lennujaamast. otsustasime siis neljakesi takso tellida.
ma ei tea, kas on normaalne, et tellitakse takso bussipeatusesse, öeldakse juhile: "lennujaama, kiiresti!" ja siis hakkab üks tüdruk tagaistmel õhupalle täis puhuma. teine tüdruk aitab nööre õige pikkusega juppideks lõikuda (korraliku kunstikooliinimesena on mul paberinuga igal pool kaasas)...
kuskil sikupilli keskuse juures puhus pisut närviline mariin ühte punast õhupalli liiga intensiivselt ja tulemusks oli sama intensiivne kärgatus ning õige pisut ehmatusest õhku kerkinud juht. "shry," susistasin ma juba läbi uue õhupalli.
keerasime juba lennujaama, kui helistas trainu. et lennuk olevat juba 14.20 maandunud ja ornist pole ei kippu ega kõppu. süda aimas halba, küsisin raivolt, kas üldse ongi mõtet taksost välja minna, võiks ju trainu peale võtta ja kogu kupatusega (10 täispuhutud õhupalli ikkagi) tagasi koju sõita. eköö, aeti taksost välja, trainu tuli vastu, roosa roos käes ja kinkis selle raivole. samal ajal lõi raivo mobiilühenduse proua orniga. lennuk oli tõepoolest 20 minutit lubatust varem hirmsa turbulencia ja rappumisega maandunud, ornil aga kohe 50%perekonnast vastas olnud, ta kibekiiresti kõigi kohvritega autosse korjanud ja tartu poole ajama pistnud. kui me helistasime, olid nad ilmselt juba kuskil kose kandis.
hüsteeriliselt naerdes ületasime parkimisplatsi, möödusime hotellipurskkaevust ja ikka veel rumalalt kihistades sisenesime ülemiste keskuse rimisse, kus tegime kõik kolmekesi silma ühele jooke riiulile sättivale meestöötajale, ostsime pudeli vaarikaviina, produktid koduse kartulisalati jaoks (raivo vandus, et sama raha eest oleks poest 2 kilo salatit saanud), lasime õhupallid korraks suure tuulega raudteele lennata, kust raivo nad viisakalt ära tõi ja juba olimegi kodus tagasi.
tegime kartulisalatit ja mõtlesime uue mängu välja.

vajatakse kolme mängijat, paksu vatitekki, kolme mobiili (mängijate ja mobiilide arv võib varieeruda). mängijad poevad vatiteki alla, sulevad hoolikalt kõik pilud ja augud, kust valgus või värske õhk võiks sisse pääseda. siis võetakse mobiilid ja näidatakse nendega valgust (õudsalt lõbus, kui mobiilide taustapildid on erinevat värvi), mängija kel on sünnipäev, võib handsfreed kasutades helistada ka oma tuttavatele ja täpsustada, mis kellaks nad tulema peavad ja mis jooki kaasa tooma. võidab kambavaim.

päeva topic: kes pani lapsena ema keelust hoolimata keele suure külmaga vastu metalli (ukselink, aiapost, jne.)? sünnipäevaseltskonnast olin vist ainuke, kes seda ei teinud. ja öeldi, et ma vastik sõnakuulelik laps olin. :)