piavalu

... oli täna päeval hullem kui... kui... nohh, ikka õudsalt halb oli. võibolla seepärast, et eelneval ööl ei maganud ma korralikult ja nägin igast õudukaid ja ema ütles hommikul et päris võikalt (tema enda sõnad) olin ka paar korda karjatanud ja kui ta vaatama tuli, milles asi, siis ripnesin pooleldi voodist välja. tekk on mul nii suur, et vist tekkisid raskused selle alt välja ronimisega ja sinna see jäigi...
kui ma lõuna ajal krisiga menukohas kohvitasin, siis ütles, et olin hommikul ikka päris plätu, ei jagand ööd ega mütsi, naeratasin vaid kohtlaselt, kui oli naerukoht...
tsillisin linnas paar tundi, sest pidin ikkagi matu tundi minema ja kui ma sinna oma hirmsa peavaluga kohale jõudsin, torkas ta mulle ja veel kahele tegelasele ühe paberilipaka numbri ja nimega nina alla ja ütles et ülesanne on valida juugendkardinad ja vannitoaplaadid. kogu moos. selle viie minuti pärast kooli minna?! urr! vähemalt on ülesanne huvitav ja suure õhinaga tegin kooli raamatukogu kõiksugu art nuvoo kirjandusest tühjaks.
ja kui ma trepikojas postkasti kallal pusserdasin, endal kõikse raamatupundar kohe maha libisemas, siis liugles põrandale kena värviline postkaart. kreeka postkaart tallinna templi ja eesti margi ja vabandustega, et kreekas ei jõudnud, aga nohh...
peavalust hoolimata kõlas mu ehe naer läbi kogu trepikoja kuni viiendale korrusele. miks ma ise pole kunagi selle peale tulnud? tuustin ennast võõrastes kohtades hulluks, otsides kohta, kust marke saaks osta ja kannan siis margistatud ja kirjastatud kaarte endaga kolm päeva kaasas, unustades nad iga kord postkasti lasta, kuni lõpuks teen seda tund enne lennukile astumist...
aga võibolla tahtis ta hoopis margiraha kokku hoida?