21 grammi eestit

mõnus pärastlõuna, väljas paistab isegi mingi päike, pea valutab pühapäevaselt ja varvastel on külm nagu igal teiselgi nädalapäeval...
piduloomast on saanud koduloom. ei viitsind minna neljapäeval sõbramajja (ehkki hea muss oleks garanteeritud olnud), reedesest pangeüritusest ja klassivendadega pidutamisest loobusin kerttu atekas veinijoomise kasuks. no regrets, btw! eile õhtul ei viitsind isegi ülenädalasele suurele pederullalaale minna...
istusin siis elutoas, ja siiani selle vastu juba nädalaid huvi tundmata, lõin lahti telekakava. ja mis mina näen? kl 19.00 näitas tv1000 21 grammi. kell oli juba siiski paar minutit üle üheksa tiksunud... deem-deem-deem! tahtsin kevadel seda vilmi kinno vaatama minna, aga ei jõudnudki ära oodata...
lappasin siis ärevalt järgmise nädala telekava, et kas hakkab veel kuskil silma, teen pastakaga ringi ümber ja külmkapile meeldetuletuse. aga mida pole, on 21 grammi. siiski, pühapäeva varahommikul kl 5.00 on film siiski kavas! 8 more hours to go! oma üllatuseks leidsin end juba arutlemas, et kas suudaksin kl 5-ni üleval olla või peaksin magama minema ja endale kella enne viit tirisema panema.
eieiei, vahet pole, saab ju mujalt ka, ronisin voodisse, lõin lahti sirbi, lugesin huviga artiklit uuest homoraamatust, mingit spuukit viljakolli-juttu (millegipärast tuli meelde kunagine noorteajakiri põhjanael, võibolla kõrvalleheküljel ilutsevate luuletuste pärast, mis siiski mingit lugemisnaudingut ei pakkunud) ja erkki luugi nägemust nosferatust kui "absurdsete detailide komöödiast" (milleks?!). vähemalt täitis ta suurepäraselt unejutu aset...
ärkasin mobiilihelina peale. vattafakk!!! väljas on jummala pime kuratvõtaks, miks ma küll telefoni välja ei lülitand!!! vihaselt krabasin piiksumasina järele, et vaadata, kes end minu unenägude vahele pressida üritab. helistaja nimi ei kutsunud mus esile mingit positiivset erutust, siiani arvasin, et ta on oma huvi suunanud jäädavalt trainule. ma ei tahtnud isegi vastata, seepärast vajutasin telefoni ruttu kinni. alles siis tuli mulle pähe kella vaadata. kell oli viis. ja järsku tundsin sulnist poolehoidu tüütu tegelase vastu, kes mulle kl. 5 hommikul helistas! kerisin endale teki ümber ja tatsasin helesinisetriibulise inimrullbiskviidina teleka ette.
ma ei hakka väitmagi, et kell viis hommikul kõik mulle automaatselt kohale jõudis. aga kogu rusutud meeleolu (jah, tõesti, morbiidne on üsna õige sõna filmi iseloomustama) anti liigagi hästi edasi. ängi peitus juba koloriidis, isegi kollased nokkmütsid paistsid määrdunutena ja ega tegevus ilmaasjata sügisesse toodud polnud. päris kole.
ja siis veel mõtlesin, kuidas näitlejad võtteplatsil võisid käituda. kui tehakse sellise süzheega filmi, kas nad johtuvalt filmi meeleolust on ka vabal ajal pisut teisisugused? ja grand opening? vaatame filmi ära ja siis hakkame rõõmsalt lõkerdades shampust kulistama?
ei tea...
nüüd päeval vaatasin etv pealt mingit itaalia filmi ja mu soov roomat külastada kasvas veelgi. ahh, kust küll pappi saada?
ja nüüd siis veel see budapesti-idee...
ja trainu plaanib trippi londonisse, aga ma plaanisin selleks ajaks juba moskva...
ja kurat võtaks, tüdruk, mingit patriotismi ega kodumaa-armastust sinu südames küll ei leidu!