jälle üks veider päev

hommikul haisvasse esteetikasse ei läinud.
sis oli peale lõunat kärt külas, rääkis on imeilusast prantsuse-tripist ja oma imetoredast printsist.
istume meie elutoas ja klõpsime mtv, vh1, ftv ja mingi seebika vahel. jahh, vahelduseks ka cnn (ja saigi puss uuesti presidendiks, ehkki ebaintelligenti valisid ebaintelligendid ja nüüd on tõestatud, et neid üle poole usa valimisõiguslikest on)...
ja siis keski kõbistas koridoriukse kallal, mõtsin et mu ema on ja läksin vaatama. ukselävel seisis keegi, kes ei sarnanenud millegipoolest minu emaga. rohelise viltkübara alt kõõritasid mu poole kaks tumedadt vilka vaatega silma. "misha doma?" (ma tean, et peaks s-i katusega antud juhul kirjutada, aga helju vals võib endale kõrva taha kirjutada, et blogides on s+alt gr shortcutiga publissimine). vaatasin prouat suurte silmadega ja mu viimsedki venekeelsed väljendid olid kadunud. väikese vene tädi väikesed kuldripatsid kõrvades lõid värelema. "nu eta nje pervõi ...?" no on küll esimene paraadna, aga kurat seda teab, ükskord oli üks tädi meil ukse taga ja küsis jüri järele, jüri meil mõistagi ei ela ja alles siis avastas tädi, et ta hoopis majas nr 100 peaks olema... seletasin midagi siis eesti keeles, et võibolla teiselt poolt esimene ja ütsin, nammer kvartiira sdes -- dvenaadsat. proua oli kohe nõutu. mina ise ka. suisa kahju vanainimesest, kes peab üles neljandale korrusele ronima ja seal misha asemel miski plika elab. egas midagi. proua noomis veel mind, et mul õhtusel ajal uks niiviisi lukust lahti on ja asutas end trepist alla veel ette ja taha oma sissetungimise pärast vabandades.
aga õudsalt tore tädi oli, siuke on kylie minogue 50 aasta pärast...
homme kirjutan, kuidas me kerttuga tartut avastasime, praegu aga tuttu...