Sven tuli eile koju ja ma polnudki ta peale eriti pahane enam. Eriti kui arvestada, kuidas ma ise magada armatan (aga sellisteks asjadeks ikka suudan end üles ajada!!!) ja kui ma kuulsin, et Eestis vist suisa miski unetõbi lahti, ei jõua keegi õigeks ajaks tööle ega midagi, sest et Mati na magus mekib.
Kangutasin end täna varakult üles, et enne tööd poes paar tiiru teha. Himutab uute kingade järele. Samas, hirmsasti tunnen puudust hommikumantlist. Seda avastasin alles täna hommikul, kusjuures. Ja musti viisakaid tööpükse oleks vaja.
Lugesin eile Metrost mingi targa moetoimetaja heietusi, mida sel aastal aledelt osta ei tasuks. "Ei" käib militaarpintsakute, balletisussisarnaste kingade ja mingite volditud kleitide kohta. "Jah"-sõna oli ta andnud pahkluuni saabastele, ampiirlõikega kleitidele ja skinny-jenasidele. Skinnidziinsid on need püksid, mida ilmselt seebiga jalga aetakse ja saabaste sisse topitakse. Siinsed goth noored, nüüd juba ka indie-kidid armastavad ka seesinaseid kitsaid pantaloonesid. Noormehed ka, kusjuures... ja enamusel noormeestest on kõverad jalad... Öäkh, või olen ma vanamoodne? Igatahes ilutses ajaleheartikli kõrval pilt Kate Mossist, kellel eelmainit skinnid jalas olid. Ta nägi ka juba üsna lopsakas välja... Ja kui siis keskmine briti tsikk need püksad jalga ajab ja oma lovehandles'id üle püksisääre jätab, siis pole tegu enam millegiga, mis võiks skinny nime kanda. Pole ime, et kohalikud tüdrukud neid hoopis piggypantsideks kutsuvad.
neljapäev, detsember 29, 2005
kolmapäev, detsember 28, 2005
home sweet home
Kohtusin täna bussis taskuvargaga. Oli mingi muta, ronis koos sõbraga uksest sisse. Hoidus käe peal siukest pambu moodi pooltühja musta riidekotti, mida saab otsast nööriga kokku krookida. Mu kott oli kuidagi ripakil õla peal ja peale kõige on sellel kaks ahvatlevat välistaskut. Kusjuures, ühes neist oli mu mobiil... Nägin, et tüüp sahmib midagi sõrmedega ja haarasin koti kaenlasse, ise varganägu kurja pilguga puurides. See ei teinud asjast väljagi, vaid läks hoopis mingite just bussi astunud turistide juurde õnne katsuma. Ühel oli ka seljakott väga rumalalt ripakil. Puurisin siis oma pilguga uuesti seda va varga-mutat. Hoidis käed ilusti paigal. Tõepoolest, oleks tahtnud räusata, riietest kinni võtta ja raputada või politsei kutsuda, aga millega seda tõestada... Ja kui ma oleks pröökama pistnud ja kedagi vargaks sõimanud, siis oleks minuga ilmselt ühes peatuses maha tuldud ja minult lihtsalt kott ära võetud. Võibolla oleks lõuksi ka saanud.
Aga kogu bussiintsidendile eelnes mr. Jay Koyer'i elamu otsing London Bridges. Tulin ühe maja ees bussilt maha, kahlutasin mööda tänavat ülespoole, otsides Ratcliffe Court´i, küsisin selle järele umbes kolmest kohast: convinience store müüja vabandas hirmsa india aktsendiga, et nemad on uued, küsigu kõrvalt, miskis teises poes seletas keegi veel hullema aktsendiga, et see on seda tänavat mööda tagasi, paremat kätt, kahlutasin siis tagasi, kuni jõudsin algusesse tagasi... miski pitsapood, mille kõige koledam, aga kõige paremat inglise keelt rääkiv müüja mu lõpuks õige maja juurde juhatas. Siuke vipim hoone oli, fuajee ja puha, ja eraldi ruum postkastide jaoks ja jõusaal, mitte mingi urgas nagu ta pööblile välja üürib. Lasin väljas kella, sain sisse, järgmise ukse juurde, lasin seal kella, sest enne lifti oli veel 1 uks... Ei. Mitte kuradima keegi ei vastanud. Vajutasin muudkui nr 90, aga mitte kui keegi ei vastanud... Kuni lõpuks ilmus hoopis teise ukse peale meie sulnis landlord. Ei, tema elab hoopis selles majas üle hoovi, aga jah, sissekäik on kõigil siitpoolt. Kõige selle juures suutis ta hoida näol oma ülimalt rahulikku ja väljapeetud ilmet... Kohutav, ma arvan, et ta võtab tegelikult rahusteid või midagi. Kole hall kodukampsun oli tal ka seljas. Vastik. Küsis, kas ma tahaks tema juurde teed jooma tulla või näha maja seestpoolt. Pervar! Raudselt! "noo, ai häv tu vater mai plänts, sorri!". Naeratasin sulnilt, võtsin võtmed ja kõndisin tagasi vaatamata välisuksest välja bussipeatusesse. Alles siis hingasin korralikult sisse ja välja. Loodan, et kui järgmine kord midagi lahti on, siis õiendab Sven temaga...
Kui bussi maha astusin, siis oli just hakanud lund sadama. Paarikümne meetriga muutusid helbed paksudeks ja kohevateks, justkui Eestis. Maailm oli jälle ilus paik.
Kui ma tuppa astusin, märkasin ,et võtmed on elutoas laua peal.
Kena.
Aga kogu bussiintsidendile eelnes mr. Jay Koyer'i elamu otsing London Bridges. Tulin ühe maja ees bussilt maha, kahlutasin mööda tänavat ülespoole, otsides Ratcliffe Court´i, küsisin selle järele umbes kolmest kohast: convinience store müüja vabandas hirmsa india aktsendiga, et nemad on uued, küsigu kõrvalt, miskis teises poes seletas keegi veel hullema aktsendiga, et see on seda tänavat mööda tagasi, paremat kätt, kahlutasin siis tagasi, kuni jõudsin algusesse tagasi... miski pitsapood, mille kõige koledam, aga kõige paremat inglise keelt rääkiv müüja mu lõpuks õige maja juurde juhatas. Siuke vipim hoone oli, fuajee ja puha, ja eraldi ruum postkastide jaoks ja jõusaal, mitte mingi urgas nagu ta pööblile välja üürib. Lasin väljas kella, sain sisse, järgmise ukse juurde, lasin seal kella, sest enne lifti oli veel 1 uks... Ei. Mitte kuradima keegi ei vastanud. Vajutasin muudkui nr 90, aga mitte kui keegi ei vastanud... Kuni lõpuks ilmus hoopis teise ukse peale meie sulnis landlord. Ei, tema elab hoopis selles majas üle hoovi, aga jah, sissekäik on kõigil siitpoolt. Kõige selle juures suutis ta hoida näol oma ülimalt rahulikku ja väljapeetud ilmet... Kohutav, ma arvan, et ta võtab tegelikult rahusteid või midagi. Kole hall kodukampsun oli tal ka seljas. Vastik. Küsis, kas ma tahaks tema juurde teed jooma tulla või näha maja seestpoolt. Pervar! Raudselt! "noo, ai häv tu vater mai plänts, sorri!". Naeratasin sulnilt, võtsin võtmed ja kõndisin tagasi vaatamata välisuksest välja bussipeatusesse. Alles siis hingasin korralikult sisse ja välja. Loodan, et kui järgmine kord midagi lahti on, siis õiendab Sven temaga...
Kui bussi maha astusin, siis oli just hakanud lund sadama. Paarikümne meetriga muutusid helbed paksudeks ja kohevateks, justkui Eestis. Maailm oli jälle ilus paik.
Kui ma tuppa astusin, märkasin ,et võtmed on elutoas laua peal.
Kena.
teisipäev, detsember 27, 2005
Skittlesi kommid on taimetoitlastele keelatud...
Näib, et pean veel vähemalt 2 päeva kodutu olema, sest Sven ei suvatsenud täna Karelile lennujaama võtit viia. Oli ainult midagi mömisenud, kui Karel talle helistas. Palju õnne siis! Et aga endal puhtad mähkmed all oleks ja kõht täis, siis on kõik korras!
Minu külmetus, mis ilmselt põskkoopapõletik on, tavaline migreenipeavalu ja stress, sest buss sõitis 2 korda Haymarketi peatusest mööda ja ma olin lõpuks sunnitud lihtsalt Piccadilly Circusele kõndima, et bussi pääseda, põhjustasid mulle lõppude lõpuks sellise peavalu, et ma Peckhamis teed ületades kikivarvul käisin, sest kanna kokkupuude asfaldiga põrus kuskilt ajust hirmsasti vastu ja tekitas põrguvalu. Kui Karel teatas, et ta ilma igasuguse võtmeta lennukile läks ja ka minu trepijoonised olid poolikuks jäänud, siis kukkusin lihtsalt voodisse ja karjusin natuke. Poisid jooksid siis medikamentide ja veeklaasidega ja tõid suure vetsupaberirulli, et mu pisaratest nõretavat nägu ja punavat nina pühkida. Head inimesed on nad, pean ütlema. Karjusin veel natuke ja käisin isegi vetsupoti ees kükitamas, sest see peavalu sedasi öökimaajavat sorti. Siis hakkasid rohud mõjuma ja ma jäin magama. Nüüd on juba hea.
Mõtlesin, et lasen homme koduukse lahti muukida ja luku ära vahetada ja lähen kolmapäeval südamerahus tööle... Las siis Sven kõristab oma suure kohvriga The Edge'i.
Täna läks tööl tõeline ususõda lahti. Amina ja Afsana on viisakad islamitüdrukud. Amina kannab isegi siukest rätti, mis juuksed ära katab, aga ta on ütlemata kena inimene. Afsana on rätita ja ilmselt natuke liberaalsema kasvatusega, aga ta käib ikkagi lõunapauside ajal moshees palvetamas.
Ja täna oli neil kassa juures sahtlis pakk Skittlesit. Ja mina sain kõik punased kommid ära süüa (minu lemmikud), sest nende värvaines kasutatakse shellakit, mida teatavasti putukatelt saadakse, nii et see on keelatud. Mõlemad nosisid oranze ja kollaseid ja rohelisi komme, aga jätsid kõik punased südamerahuga mulle... Kas nad tõesti ajavad iga toiduaine pakendi pealt näpuga järge, millest see täpselt tehtud on? Aga jah, tuleb välja, et punaseid kombusid ei tohiks ka taimetoitlased süüa.
Ja siis tõusis iiglamasuur vaidlus veel Afsana ja ühe paksu poisi vahel, kes muidu nädalavahetuseti töötab ja keda ma varem näinud polnud. Ma saan aru, et mina siin laon usklikele argumente, miks ikkagi ei pruugi olla olemas jumalat sellisel kujul nagu teda Piiblis kirjeldatakse ja Allah tema seadused on minu jaoks üldse bollocks... Aga see noormees, ise muhameedlane, oli sealiha söönud ja seda siis ka teistele rääkinud. Siga on aga selline räpane loom, et teda islamid ei söö. Ja siis tuli Afsanalt pikk loeng põrgust ja taevast ja et muhhameedlus on all about keepin' your body clean. Aga ma võin oma keha ilusa ja puhta ja sea ja alkoholivaba hoida ka ilma Allahita ja pearätita. Kusjuures, vaese poisi ainukesteks argumentideka jäidki "Aga siga maitseb hästi!" ja "Ma olen liberaalsest perest ja liberaalse kasvatusega!" Afsanal oli argumente mustmiljon ja ta teadis täpselt, kuidas üks tubli islamiusuline käituma peaks.
Minu idee on aga, et see vaene paks seaarmastaja pole ju sugugi valinud seda, et ta sünnib islamiusulisse perekonda... (Noh tegelikult minu ideede järgi iga inimene valib, kuhu ta sünnib, aga see selleks)... Ja tegelikult, nagu keegi usklik ja minule üsna vastukäivate ideedega isik teatas: religioon on usu ära rikkunud. Ja mul on õudsalt hea meel, et mulle on vabad käed jäetud, ega ole pühapäevaste kirikus käimistega juba lapsepõlves ahistama hakatud. Meieisapalvet vanaema õpetas, aga ta on sealjuures ise tõeline ateist. Et ma saan praegu ise välja mõelda, mis kõige õigem on. Ja ma ei pea kartma mingit põrgut. Kusjuures, hämmastav on see, et kristlased jahvatavad muudkui mingi pärast surma taevasse või põrgusse pääsemise üle... Ja tegelikult lähevad nad lihtsalt haudadesse ja tulevad sealt alles viimasel kohtupäeval välja ja siis vaadatakse, keda keetma hakatakse ja kes tiivad selga saab... Kui musulmanni elavad terve elu siin selle mõttega, et pärast surma saab paremasse kohta... Kellel siis õigus on? Ja mis siis saab, kui vaene moslem või kristlane ära sureb ja temas valitseb ootusärevus: nii-nii, kohe saab taevasse ja pilve peale istuma ja ees ootab hoopiski mingi kolmandat sorti meelelahtus?
You'll never know.
Minu külmetus, mis ilmselt põskkoopapõletik on, tavaline migreenipeavalu ja stress, sest buss sõitis 2 korda Haymarketi peatusest mööda ja ma olin lõpuks sunnitud lihtsalt Piccadilly Circusele kõndima, et bussi pääseda, põhjustasid mulle lõppude lõpuks sellise peavalu, et ma Peckhamis teed ületades kikivarvul käisin, sest kanna kokkupuude asfaldiga põrus kuskilt ajust hirmsasti vastu ja tekitas põrguvalu. Kui Karel teatas, et ta ilma igasuguse võtmeta lennukile läks ja ka minu trepijoonised olid poolikuks jäänud, siis kukkusin lihtsalt voodisse ja karjusin natuke. Poisid jooksid siis medikamentide ja veeklaasidega ja tõid suure vetsupaberirulli, et mu pisaratest nõretavat nägu ja punavat nina pühkida. Head inimesed on nad, pean ütlema. Karjusin veel natuke ja käisin isegi vetsupoti ees kükitamas, sest see peavalu sedasi öökimaajavat sorti. Siis hakkasid rohud mõjuma ja ma jäin magama. Nüüd on juba hea.
Mõtlesin, et lasen homme koduukse lahti muukida ja luku ära vahetada ja lähen kolmapäeval südamerahus tööle... Las siis Sven kõristab oma suure kohvriga The Edge'i.
Täna läks tööl tõeline ususõda lahti. Amina ja Afsana on viisakad islamitüdrukud. Amina kannab isegi siukest rätti, mis juuksed ära katab, aga ta on ütlemata kena inimene. Afsana on rätita ja ilmselt natuke liberaalsema kasvatusega, aga ta käib ikkagi lõunapauside ajal moshees palvetamas.
Ja täna oli neil kassa juures sahtlis pakk Skittlesit. Ja mina sain kõik punased kommid ära süüa (minu lemmikud), sest nende värvaines kasutatakse shellakit, mida teatavasti putukatelt saadakse, nii et see on keelatud. Mõlemad nosisid oranze ja kollaseid ja rohelisi komme, aga jätsid kõik punased südamerahuga mulle... Kas nad tõesti ajavad iga toiduaine pakendi pealt näpuga järge, millest see täpselt tehtud on? Aga jah, tuleb välja, et punaseid kombusid ei tohiks ka taimetoitlased süüa.
Ja siis tõusis iiglamasuur vaidlus veel Afsana ja ühe paksu poisi vahel, kes muidu nädalavahetuseti töötab ja keda ma varem näinud polnud. Ma saan aru, et mina siin laon usklikele argumente, miks ikkagi ei pruugi olla olemas jumalat sellisel kujul nagu teda Piiblis kirjeldatakse ja Allah tema seadused on minu jaoks üldse bollocks... Aga see noormees, ise muhameedlane, oli sealiha söönud ja seda siis ka teistele rääkinud. Siga on aga selline räpane loom, et teda islamid ei söö. Ja siis tuli Afsanalt pikk loeng põrgust ja taevast ja et muhhameedlus on all about keepin' your body clean. Aga ma võin oma keha ilusa ja puhta ja sea ja alkoholivaba hoida ka ilma Allahita ja pearätita. Kusjuures, vaese poisi ainukesteks argumentideka jäidki "Aga siga maitseb hästi!" ja "Ma olen liberaalsest perest ja liberaalse kasvatusega!" Afsanal oli argumente mustmiljon ja ta teadis täpselt, kuidas üks tubli islamiusuline käituma peaks.
Minu idee on aga, et see vaene paks seaarmastaja pole ju sugugi valinud seda, et ta sünnib islamiusulisse perekonda... (Noh tegelikult minu ideede järgi iga inimene valib, kuhu ta sünnib, aga see selleks)... Ja tegelikult, nagu keegi usklik ja minule üsna vastukäivate ideedega isik teatas: religioon on usu ära rikkunud. Ja mul on õudsalt hea meel, et mulle on vabad käed jäetud, ega ole pühapäevaste kirikus käimistega juba lapsepõlves ahistama hakatud. Meieisapalvet vanaema õpetas, aga ta on sealjuures ise tõeline ateist. Et ma saan praegu ise välja mõelda, mis kõige õigem on. Ja ma ei pea kartma mingit põrgut. Kusjuures, hämmastav on see, et kristlased jahvatavad muudkui mingi pärast surma taevasse või põrgusse pääsemise üle... Ja tegelikult lähevad nad lihtsalt haudadesse ja tulevad sealt alles viimasel kohtupäeval välja ja siis vaadatakse, keda keetma hakatakse ja kes tiivad selga saab... Kui musulmanni elavad terve elu siin selle mõttega, et pärast surma saab paremasse kohta... Kellel siis õigus on? Ja mis siis saab, kui vaene moslem või kristlane ära sureb ja temas valitseb ootusärevus: nii-nii, kohe saab taevasse ja pilve peale istuma ja ees ootab hoopiski mingi kolmandat sorti meelelahtus?
You'll never know.
pühapäev, detsember 25, 2005
i'm dreaming of a white christmas...
Jõululaupäev.
Kuuseta. Lumeta. Kodusteta. Kingijagamiseta.
Kuusk siia lihtsalt ei mahu. Oma koju ma jällegi ei jõua osta.
Lund siin niikuinii ei saja. Ehkki enamasti on meeldiv, kui välja minnes võib kingad jalga tõmmata ja samsist saapad peavad tegelikult ka üle kahe nädala vastu. Aga ikkagi pole lumises metsas kolamise rõõmu ja seda rahu, mis saabub, kui kogu maa on kaetud valge lumega.
Telkust näitas "Bridget Jonesi päevikuid", mida ma olen vist oma neli korda juba näinud, aga vaatan iga kord uuesti. Ja loomulikult sajab filmis Londonis lund. ja loomulikult peab Bridget sinna lume sisse leopardimustriliste alukatega kakerdama minema. Jookseb järgi Colin Firthile... mõelge! Lumi siin ilma igasuguste Coliniteta sobiks ka suurepäraselt.
Helistasin emale, ta ütles, et seal on 12 kraadi külma. Käis surnuaias. Seekord ilma minuta. Kuskil viimased viis aastat oli meil emaga traditsioon just kahekesi surnuaeda küünlaid viima minna. Pimedas, kui lumine surnuaed on üle külvatud hubisevate leekidega ja arutada siis maailmaasju.
Ja kingitustega on sel aastal nii, et emale saatsin kotitäie mingit briti jõulunänni ja enamus sõpru on oma leevikestega kaardi ka saanud, aga muud mitte. Ja just sel aastal pole mulmingit jõuluvihkamist ja stressi. Kogu stress on mujale läinud, indeed ja ma pakun, et jõulustressi saavad need inimesed, kel muud stressi pole... sest lõppudelõpuks, kõigil peab vähemalt korra aastas mingi hirmus stress olema. :D Stress. Moesõna aastast 1998.
Aga tegelikult, mulle tundub, et kui ma Eestis olin, siis käis see tingeltangel mulle hirmsasti närvidele... Aga siin. Kaubamajad tegid oma jõulukaunistused juba oktoobi lõpus, nii et tegelikult on jõulud siin kuuendiku aastast ja paratamatult sellega harjub. Tohutud jõulutuled on ainult Regentil, seal ka vaheldumisi "Ice Age" mammutitega. Oxfordil on puud sama palju kaunistatud kui Tartus Rüütli tänaval ja thats it. Mingeid rippuvaid jõuluvanasid ma küll täheldanud pole. Ja keegi ei pushi mind siin miljonite kingitustega ka muidugi... Aga tegelikult, kui mul on resursse, siis teen kingitusi hea meelega ja ei pea seda rumalaks raharaiskamiseks.
Ahjaa, käisime täna Asdas jõulushoppingul, sest mina tahtsin oma koduvabaks nädalavahetuseks aluspesu soetada ja koju odavaid pajapüüre osta, 1.59.-, muideks, võrreldes Habitati 9.99.-. Ja Asdas oli nagu täielik möll. Küünaldest oli ainult hiigelsuured pakud. Tealightsidest ja tavalistest küünaldest ei olnud lõhnagi. Leib oli otsas. Munad ainult kuuestes karpides. Kui sisse astusime, siis nägin ühe naise kärus kotti mandariinidega. Okei, mandariinid peavad olema, ehkki siin on nad tangeriinid. Ja pagan, kui meie puuviljasektsiooni jõudsime, oli mandariinikastides ainult 1 üksik ja õnnetu poolkollane vili. No seda ainukest ma ka noppima ei hakanud. Lihariiulitel ilutsesid tohutud kalkunikintsud. Ma ei kujuta ette, milline lamba suurune lind sinna varem külge käis!!! Meil maal olid kalkunid ikka sellised linnumoodi tegelased. Ilmselt on siin aretatud salaja tegelikult suletud kalkunid, kellel ka tiibade asemel hiigelsuured kintsud seljast välja kasvavad...
Meie selleaastane jõulupraad oli miski stuffinguga kana ja kardulas ja salat. Ja rabarberikook. Täitsa lõpp, jõulude ajal rabarberikooki süüa... Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu elust siin linnas saaks peaegu sama hullu ja tragikoomilise filmi kui "Bridget Jones", ainult et teemad oleks suti teised. Ja marki teeks peategelane tunduvalt vähem. Vähemalt mitte mingit tagumikku tuletõrjetorul üles-alla ei sõidaks. Peaosa võiks mängida... Kate Blanchet on vist liiga diiva? Selline väike veidrik, keda annab ka üles mukkida... Franka Potente?
Ei tea kas filmil on ka õnnelik lõpp ja kas seal lund hakkab sadama?
Kuuseta. Lumeta. Kodusteta. Kingijagamiseta.
Kuusk siia lihtsalt ei mahu. Oma koju ma jällegi ei jõua osta.
Lund siin niikuinii ei saja. Ehkki enamasti on meeldiv, kui välja minnes võib kingad jalga tõmmata ja samsist saapad peavad tegelikult ka üle kahe nädala vastu. Aga ikkagi pole lumises metsas kolamise rõõmu ja seda rahu, mis saabub, kui kogu maa on kaetud valge lumega.
Telkust näitas "Bridget Jonesi päevikuid", mida ma olen vist oma neli korda juba näinud, aga vaatan iga kord uuesti. Ja loomulikult sajab filmis Londonis lund. ja loomulikult peab Bridget sinna lume sisse leopardimustriliste alukatega kakerdama minema. Jookseb järgi Colin Firthile... mõelge! Lumi siin ilma igasuguste Coliniteta sobiks ka suurepäraselt.
Helistasin emale, ta ütles, et seal on 12 kraadi külma. Käis surnuaias. Seekord ilma minuta. Kuskil viimased viis aastat oli meil emaga traditsioon just kahekesi surnuaeda küünlaid viima minna. Pimedas, kui lumine surnuaed on üle külvatud hubisevate leekidega ja arutada siis maailmaasju.
Ja kingitustega on sel aastal nii, et emale saatsin kotitäie mingit briti jõulunänni ja enamus sõpru on oma leevikestega kaardi ka saanud, aga muud mitte. Ja just sel aastal pole mulmingit jõuluvihkamist ja stressi. Kogu stress on mujale läinud, indeed ja ma pakun, et jõulustressi saavad need inimesed, kel muud stressi pole... sest lõppudelõpuks, kõigil peab vähemalt korra aastas mingi hirmus stress olema. :D Stress. Moesõna aastast 1998.
Aga tegelikult, mulle tundub, et kui ma Eestis olin, siis käis see tingeltangel mulle hirmsasti närvidele... Aga siin. Kaubamajad tegid oma jõulukaunistused juba oktoobi lõpus, nii et tegelikult on jõulud siin kuuendiku aastast ja paratamatult sellega harjub. Tohutud jõulutuled on ainult Regentil, seal ka vaheldumisi "Ice Age" mammutitega. Oxfordil on puud sama palju kaunistatud kui Tartus Rüütli tänaval ja thats it. Mingeid rippuvaid jõuluvanasid ma küll täheldanud pole. Ja keegi ei pushi mind siin miljonite kingitustega ka muidugi... Aga tegelikult, kui mul on resursse, siis teen kingitusi hea meelega ja ei pea seda rumalaks raharaiskamiseks.
Ahjaa, käisime täna Asdas jõulushoppingul, sest mina tahtsin oma koduvabaks nädalavahetuseks aluspesu soetada ja koju odavaid pajapüüre osta, 1.59.-, muideks, võrreldes Habitati 9.99.-. Ja Asdas oli nagu täielik möll. Küünaldest oli ainult hiigelsuured pakud. Tealightsidest ja tavalistest küünaldest ei olnud lõhnagi. Leib oli otsas. Munad ainult kuuestes karpides. Kui sisse astusime, siis nägin ühe naise kärus kotti mandariinidega. Okei, mandariinid peavad olema, ehkki siin on nad tangeriinid. Ja pagan, kui meie puuviljasektsiooni jõudsime, oli mandariinikastides ainult 1 üksik ja õnnetu poolkollane vili. No seda ainukest ma ka noppima ei hakanud. Lihariiulitel ilutsesid tohutud kalkunikintsud. Ma ei kujuta ette, milline lamba suurune lind sinna varem külge käis!!! Meil maal olid kalkunid ikka sellised linnumoodi tegelased. Ilmselt on siin aretatud salaja tegelikult suletud kalkunid, kellel ka tiibade asemel hiigelsuured kintsud seljast välja kasvavad...
Meie selleaastane jõulupraad oli miski stuffinguga kana ja kardulas ja salat. Ja rabarberikook. Täitsa lõpp, jõulude ajal rabarberikooki süüa... Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu elust siin linnas saaks peaegu sama hullu ja tragikoomilise filmi kui "Bridget Jones", ainult et teemad oleks suti teised. Ja marki teeks peategelane tunduvalt vähem. Vähemalt mitte mingit tagumikku tuletõrjetorul üles-alla ei sõidaks. Peaosa võiks mängida... Kate Blanchet on vist liiga diiva? Selline väike veidrik, keda annab ka üles mukkida... Franka Potente?
Ei tea kas filmil on ka õnnelik lõpp ja kas seal lund hakkab sadama?
laupäev, detsember 24, 2005
jõulud
Kui ma täna töölt koju tulles trepist üles loivasin, ühes käes pungil Sainbury kott ja kaenla all kaks ülisuurt ümbrikku Eestist, siis ei leidnud ma oma võtmeid. Sven on Eestis, landlordi telefon on postkastis, ja kui ma mõtlesin, et lasen end mõnel majanaabril sisse lasta ja viskan oma söögipambu meie suurepärasele balkonile (tegelt lootsin ma, et balkoniuks on natsa lahti ja ma saan selle kaudu sisse ronida) ja siis ise linna kiman ja oma mure mõnda kokteili uputan, siis ei tulnud sellest ka midagi välja, sest kedagi polnud kodus. Ja nii ma siis helstasin kaks korda järjest kõigi 14 korteri nupud läbi, kõik ainult pinises vastikult vastu...
Kõige kenam lugu on see, et kui mul on siiani igal jõulupäeval mingi kena ja turvaline olemine olnud, siis nüüd veel parem: ma olen ju suisa kodutu. Ja mitte miski ei aja rohkem närvi kui see, et sul on tegelikult mõnus kodu olemas, soe, ilus, teleka ja dushikapiga, kuhu võiks peale külma talveilma unustada. Ja sul on seal olemas meigieemaldi ja villased sokid ja pidzhaamapüksid... Ja sa ei saa, sest sind eraldab neist paar lolli ust.
Võtsin siis tuubi ja sõitsin otse Peckenhami paleesse.
Kurb nagu...
Häid jõule!
Kõige kenam lugu on see, et kui mul on siiani igal jõulupäeval mingi kena ja turvaline olemine olnud, siis nüüd veel parem: ma olen ju suisa kodutu. Ja mitte miski ei aja rohkem närvi kui see, et sul on tegelikult mõnus kodu olemas, soe, ilus, teleka ja dushikapiga, kuhu võiks peale külma talveilma unustada. Ja sul on seal olemas meigieemaldi ja villased sokid ja pidzhaamapüksid... Ja sa ei saa, sest sind eraldab neist paar lolli ust.
Võtsin siis tuubi ja sõitsin otse Peckenhami paleesse.
Kurb nagu...
Häid jõule!
neljapäev, detsember 22, 2005
she might be lesbian
Ma pean ikka vist tõesti lebi olema, või on mu süda kellegi teise juures, et ma just praegu ühe imekauni ja isegi mõistliku jutuga noormehe oma kodu uksest välja puksisin. Aga jõulud veedame koos.
kohutav.
kohutav.
teisipäev, detsember 20, 2005
kaksknd dissemba
Kell on juba pool kolm öösel, aga ma just lõpetasin praeahju küürimise. Enne seda tõmbasime Triinuga christmascrackereid. Tegelikult on see jõululauateema, aga kuna mul juhuslikult oli kaks karpi neid kräkereid, siis teine jääb homseks, kui meile noormehed jõululõunale tulevad.
Igatahes, karbis oli kuus siukest kommikujuliselt pakitud asja. Et siis 2 tegelast tõmbavad ja kumb saab suurema osa, see saab sees olnud kingi endale. Pauguga tulevad nad lahti muideks. Ja meie karbi peal oli kiri et "Luxury Crackers" Maiäss. Mõtsime, et vaatame, mida need britid siis siin luksuslikuks peavad. Kräkkerist pudenes välja miski kotike mansetinööpidega... Üks kukkus katki, mõtlesime, et küllap saab neid aastavahetusel tina valamisel kasutada... Aga me ei saanud ikka oma uudishimust võitu ja tegime järjepanu kõik kuus lahti. Üks tobedam kingitus kui teine: Maailma Kõige Koledam Võtmehoidja oli vist kõige tipp. Mr. Hankey Jõulujunni kujuline tilberdis. Siis mingi märk. Pläss. Siis mingi kett, mis Triinule õnneks pahkluu ümber mahtus. Ja kõigele lisaks veel on igas kräkkeris paberist kroon, mis peaks siis söömaaja löpuks pähe tõmmatama. Ja sinna juurde on igas pakis sedel küsimusega ja naljaga. Üsna mõttetud naljad, aga kui on piisavalt hõõgveini joodud vms, siis ilmselt on päris naljakas mütse pähe tõmmata ja junnikujulist võtmehoidjat omada...
Jõuludest veel nii palju, et kuuse jaoks meil ilmselgelt raha pole. Kui kuuse saakski, siis tuleks popkorn külge panna, nagu ameeriklased teevad (pagan, aga popkornipott on meil ju ää rikut ja mikrouun kah), aga ma ei taha ju. Ja sis ostsin täna Sainsburyst ühe iigelsuure jõulutähe. Asi seegi, meie beezi tuppa sobib nagu rusikas silmaauku. Aga kui ma seal riiulite vahel edasi kakerdasin, siis märkasin kadedusega, et eemalt lähenes tädi, kel oli siuke 5 jalane kuusk ostukärru pandud... Ja see kuidas ta selle kuusega poes ringi tuuritas, oli päris lahe. Pluss flegmaatiline tsimpirimpist müüjanoormees, kes asju eriti rahulikult kotti tõstis ja siis pärast ei seletanudki Triinule, miks ta ei saa oma kaardiga seal maksta, kuigi varem on saanud. Ta lihtsalt vaikis ja Triin pidi sulas maksma...
Okei, näib, et meil on uneaeg, mul on nohu ka, nii et täna öösel norskame vist triinuga mõlemad... Lahe!!!
Igatahes, karbis oli kuus siukest kommikujuliselt pakitud asja. Et siis 2 tegelast tõmbavad ja kumb saab suurema osa, see saab sees olnud kingi endale. Pauguga tulevad nad lahti muideks. Ja meie karbi peal oli kiri et "Luxury Crackers" Maiäss. Mõtsime, et vaatame, mida need britid siis siin luksuslikuks peavad. Kräkkerist pudenes välja miski kotike mansetinööpidega... Üks kukkus katki, mõtlesime, et küllap saab neid aastavahetusel tina valamisel kasutada... Aga me ei saanud ikka oma uudishimust võitu ja tegime järjepanu kõik kuus lahti. Üks tobedam kingitus kui teine: Maailma Kõige Koledam Võtmehoidja oli vist kõige tipp. Mr. Hankey Jõulujunni kujuline tilberdis. Siis mingi märk. Pläss. Siis mingi kett, mis Triinule õnneks pahkluu ümber mahtus. Ja kõigele lisaks veel on igas kräkkeris paberist kroon, mis peaks siis söömaaja löpuks pähe tõmmatama. Ja sinna juurde on igas pakis sedel küsimusega ja naljaga. Üsna mõttetud naljad, aga kui on piisavalt hõõgveini joodud vms, siis ilmselt on päris naljakas mütse pähe tõmmata ja junnikujulist võtmehoidjat omada...
Jõuludest veel nii palju, et kuuse jaoks meil ilmselgelt raha pole. Kui kuuse saakski, siis tuleks popkorn külge panna, nagu ameeriklased teevad (pagan, aga popkornipott on meil ju ää rikut ja mikrouun kah), aga ma ei taha ju. Ja sis ostsin täna Sainsburyst ühe iigelsuure jõulutähe. Asi seegi, meie beezi tuppa sobib nagu rusikas silmaauku. Aga kui ma seal riiulite vahel edasi kakerdasin, siis märkasin kadedusega, et eemalt lähenes tädi, kel oli siuke 5 jalane kuusk ostukärru pandud... Ja see kuidas ta selle kuusega poes ringi tuuritas, oli päris lahe. Pluss flegmaatiline tsimpirimpist müüjanoormees, kes asju eriti rahulikult kotti tõstis ja siis pärast ei seletanudki Triinule, miks ta ei saa oma kaardiga seal maksta, kuigi varem on saanud. Ta lihtsalt vaikis ja Triin pidi sulas maksma...
Okei, näib, et meil on uneaeg, mul on nohu ka, nii et täna öösel norskame vist triinuga mõlemad... Lahe!!!
pühapäev, detsember 18, 2005
11/12/05
Niisiis. Eilne õhtu kujunes meeletult pööraseks. Jäin loomulikult Teasse hiljaks, aga see tsikk, kellega me kokku pidime saama ja telefonist rääkima, samuti. Võrdsed.
Igatahes, seisin baarileti juures kui selja tagant lähenes Sipu. Siis mingi aja pärast Karel koos miski kahe pedekaga, kel oli samal õhtul soolaleivapidu old. Mingil hetkel haakusin juuksurihärra Rinaldoga ja lasime kellegil võõral tsimpirimpil juua välja käristada. Ta arvas, et me võiksime talle selle eest afterparty piletid muretseda. Kuidagi õnnestus meil jalga lasta. Palju tantsu ja inimesi. Ja siis muutus kõik häguseks.
Hakkasime Rinaldoga aftekale minema, aga siis kaotasin ma ta kuidagiviisi silmist. Tagasi T-bari. Vingerdasin tasakaalu hoides leti juures ja ootasin, millal Reimo lõpetab. Kuskilt bensukast haakisin miski prantslase külge. See kadus hiljem kuskile ära. Aftekale me ei saanudki, sest hoolimata metsikust rahvamassist väravate taga ei lastud enam mitte kedagi sisse. Kohti olevat 150 inimesele, aga sees olevat juba 300. Reimo rääkis täna, et ma olla turvameest fatassiks sõimanud ja väravaga lõgistanud ja tahtnud siis kohe Teasse komplainima minna, et ma olen pileti ostnud aga näe, sisse ei saa.
Kuidagiviisi oli Reimo bravuuritseva minu oma madratsile toimetanud ja ehkki ma olla veel enne magamajäämist avaldanud soovi kohe Teasse minna ja kuskile kaevata, siis magasin ma kenasti kuni hommikuni. Ja siis oli mul metsik peavalu, okseäda ja kõik muu, mis ei viita mitte lihtsalt pohmellile, vaid tõsisele alkoholimürgitusele. Pidime veel turule ka minema... Camdenisse ja siis sinnasamma Brick Lane lähedale. Mõlemad turulkäigud magasin ma lissalt maha. Ja kuidas ma siis hilejm koju komberdasin. OO mai kaad! Kui ma uksest sisse sain, panin oma ridiküli (kuhu ma olin baarist vist kõikvõimalikud flaierid kogunud) diivanile, kilekoti uue mobiili asjadega sinna kõrvale, mantli ilusti tooli seljatoele ja läksin vannituppa. Embasin oma kallist vetsupotti ja palusin andeks, et ma öösel tema juurde ei tulnud, vaid hoopis võõras kohas võõra potiga asju ajasin. Igatahes, mul oli täna umbes sama halb olla kui peale sügisest hedonistipidu Railiga, kui ma koduteel vastu puud oksendasin. Piinlik lugu. Läperdis.
Õhtul pidi piparkoogiküpsetus olema, millest ma üritasin viilida, sest mul oli tõesti maailmatu halb olla. Aga mõni on siin lihtsalt selline, et ei aktsepteeri sõna „ei“. Nii ma siis vedasingi end kaheksa paiku välja, kaenlas meie ahjupann, sest suure hurraaga alustanud piparkoogiküpsetajad avastasid, et neil puudub ahjust plaat. Õudsalt tore oli, aga mõned pederastid armastavad vist vahetevahel tujutseda ja nii vajus meie hea ja mõnusa ürituse lõpp kuidagi ära. Kahju.
Hea asi oli see, et kui ma Hayfieldi juurest meie tänavasse pöörasin, siis nägin, et keegi oli igast kolu prügikasti juurde tõstnud. Ja siis sinna ühe kasti peale miskid nõud kaunisti ladunud. Neli suurt taldriukut, kaks väiksemat, kaks kaussi ja kolm kruusi. Kõik miskist sinisetriibulisest komplektist. Kusjuures, üldse mitte koledad plönnid, siuksed igapäevased küll, aga no... minu meelest täitsa kabedad. Korjasin siis oma leiu kaenlasse ja tõin tuppa. Pesemise käigus avastasin küll ühes suures taldrikus miski prao, aga kui see ka katki läheb, siis jääb täpselt kolm alles.
14/12/05
Ohka, ohka veel kord ja hoia kahe käega peast kinni. Millega ma selle ära olen teeninud? Natuke stabiilsust poleks ju liiast? On meil kena elamine ja tore pere. Mul on midagi töökohataolist ja töökaaslased muutuvad iga päevaga omamaks. London on talutav. Järjest tuleb juurde uusi häid tuttavaid.
Ja nüüd teatas Triin, et temal on siiski Iirimaal armastus ja ta kolib meie juurest minema. Tunnen end süüdi, sest mina olin see, kes tuli välja lolli mõttega, et kui mina järgmine kord armun, siis lähen ettekavatsetult peast lolliks. Minu meelest on see tohutu väärtus omaette, kui armastuse nimel kõigeks valmis ollakse ja natuke hullusi korraldatakse. Teisele maale kolitakse, lambist mingeid suuri asju ette võetakse... Jah, nii kaua kui kõik see ei puuduta su igapäevaelu, on kõik korras.
Nüüd on meil kaunis elamine, aga kahekesi ei jõua me seda kuidagi üleval pidada. Ei tea veel, kunas Triin läheb, aga uut elanikku oleks vähemasti jaanuari keskpaigaks vaja. Ma ei usu, et ma selleks ajaks oma eluarmastuse leian, kes võiks siia Triinu asemele minuga ühte tuppa kolida... Ja kes üldse tahaks mingi võõra tsikiga ühte tuppa kolida?! Mina küll mitte. Võibolla siis, kui mul oleks näpud hästi põhjas ja selle eest imevähe raha küsitakse. Ja kui tsikk on ka kabe ja peseb end korralikult. Kõige mõttekam oleks see, kui minu ja Triinu tuppa mõni kapl koliks. Ja siis mina kuskile mujale koliksin. Issand, maitaha seda enam. Kas ma ei või niisama rahulikult kuskil tsillida ja oma elu elada, ilma et ma peaks muretsema, kas mu külla kutsutud sõbrad pole liiga lärmakad või juurdlema, kes on külmkapist mu kodujuustu ära söönud... ja mõtlema, kuidas nendele bastarditele selgeks teha, et nad mu kodujuustu puutumata jätaksid. Ja kõige rohkem kardan ma seda, et siis pole mul ju enam seda perekonda, kellega neid niigi harvasid koduseid hetki koos veeta, mõni kord kuus küll, aga ikkagi koos poes süüa ostmas käia ja siis küünlavalgel õhtust süüa. Ja et sõbrad on enam-vähem ühed ja samad. Mitte nii, et astunud uksest sisse ja tuvastanud elutoas vedelemas võõrad nõmedad töllid, peab taanduma kuskile oma tuppa ja köögis vaikselt pihve praadima.
Jeeber, maiviitsi. Mul on ametlikult murekorts laubal, pidevast, isegi alateadlikust kulmukortsutamisest. Kui ma bussis raamatut loen, siis on ikka kulm kortsus, tööl pean pingutama, et seda jubedat briti grimassnaeratust nagu kord ja kohus pidevalt näole manada. Kui ma nõusid pesen, siis puurin neid oma pilguga, nagu nad oleksid midagi eriti rämedat. Triin ütleb, et lehte lugedes tuleb mul kuri nägu ette.
Ja kõik selle nõmeda raha pärast, mida on ikka ja jälle nii vähe, et seda tuleb kogu aeg laenata.
Persse.
Ja ma kuulan Dahlingut. Võiks ju siinmaal Coldpalyd või midagi siukest...
Aga Dahlingu lugude sõnad on nii twisted, et pakuvad hetkel kummalist lohutust. Sleeping with skeletions: „I’ll open my mouth and pull you out“ – how weird is that?!
I dont wan’t your darker side, but your lies. I’ll take you back any day and if you’d stay, I’ll smother you with money... viimane lause pani mõtlema, et oleks viimane aeg endale siinmaal rikas kosilane leida...who will smother me with money.
Sweeter: All the mistakes I made I dedicate to you... I have no home in this town, so when I go out, I’d stay out... oomaigaad, viimane on küll lause selle kerjuse suust, kes seal Peckhami Sainsbury juures lebotab ja mulle iga kord siukse jubemagusa hulkuva koera naeratuse kingib...
Wild. „She gives him the finger“ tähendab siin maal küll keskmist sõrme näitama, aga kui kutt sõrmuse toob ja see pole teemant, sest ta on lissalt laulja ja tsikk talle seepeale keskmist näppu näitab, siis pole siin ikkagi midagi imestada... Wild.
Niisiis. Eilne õhtu kujunes meeletult pööraseks. Jäin loomulikult Teasse hiljaks, aga see tsikk, kellega me kokku pidime saama ja telefonist rääkima, samuti. Võrdsed.
Igatahes, seisin baarileti juures kui selja tagant lähenes Sipu. Siis mingi aja pärast Karel koos miski kahe pedekaga, kel oli samal õhtul soolaleivapidu old. Mingil hetkel haakusin juuksurihärra Rinaldoga ja lasime kellegil võõral tsimpirimpil juua välja käristada. Ta arvas, et me võiksime talle selle eest afterparty piletid muretseda. Kuidagi õnnestus meil jalga lasta. Palju tantsu ja inimesi. Ja siis muutus kõik häguseks.
Hakkasime Rinaldoga aftekale minema, aga siis kaotasin ma ta kuidagiviisi silmist. Tagasi T-bari. Vingerdasin tasakaalu hoides leti juures ja ootasin, millal Reimo lõpetab. Kuskilt bensukast haakisin miski prantslase külge. See kadus hiljem kuskile ära. Aftekale me ei saanudki, sest hoolimata metsikust rahvamassist väravate taga ei lastud enam mitte kedagi sisse. Kohti olevat 150 inimesele, aga sees olevat juba 300. Reimo rääkis täna, et ma olla turvameest fatassiks sõimanud ja väravaga lõgistanud ja tahtnud siis kohe Teasse komplainima minna, et ma olen pileti ostnud aga näe, sisse ei saa.
Kuidagiviisi oli Reimo bravuuritseva minu oma madratsile toimetanud ja ehkki ma olla veel enne magamajäämist avaldanud soovi kohe Teasse minna ja kuskile kaevata, siis magasin ma kenasti kuni hommikuni. Ja siis oli mul metsik peavalu, okseäda ja kõik muu, mis ei viita mitte lihtsalt pohmellile, vaid tõsisele alkoholimürgitusele. Pidime veel turule ka minema... Camdenisse ja siis sinnasamma Brick Lane lähedale. Mõlemad turulkäigud magasin ma lissalt maha. Ja kuidas ma siis hilejm koju komberdasin. OO mai kaad! Kui ma uksest sisse sain, panin oma ridiküli (kuhu ma olin baarist vist kõikvõimalikud flaierid kogunud) diivanile, kilekoti uue mobiili asjadega sinna kõrvale, mantli ilusti tooli seljatoele ja läksin vannituppa. Embasin oma kallist vetsupotti ja palusin andeks, et ma öösel tema juurde ei tulnud, vaid hoopis võõras kohas võõra potiga asju ajasin. Igatahes, mul oli täna umbes sama halb olla kui peale sügisest hedonistipidu Railiga, kui ma koduteel vastu puud oksendasin. Piinlik lugu. Läperdis.
Õhtul pidi piparkoogiküpsetus olema, millest ma üritasin viilida, sest mul oli tõesti maailmatu halb olla. Aga mõni on siin lihtsalt selline, et ei aktsepteeri sõna „ei“. Nii ma siis vedasingi end kaheksa paiku välja, kaenlas meie ahjupann, sest suure hurraaga alustanud piparkoogiküpsetajad avastasid, et neil puudub ahjust plaat. Õudsalt tore oli, aga mõned pederastid armastavad vist vahetevahel tujutseda ja nii vajus meie hea ja mõnusa ürituse lõpp kuidagi ära. Kahju.
Hea asi oli see, et kui ma Hayfieldi juurest meie tänavasse pöörasin, siis nägin, et keegi oli igast kolu prügikasti juurde tõstnud. Ja siis sinna ühe kasti peale miskid nõud kaunisti ladunud. Neli suurt taldriukut, kaks väiksemat, kaks kaussi ja kolm kruusi. Kõik miskist sinisetriibulisest komplektist. Kusjuures, üldse mitte koledad plönnid, siuksed igapäevased küll, aga no... minu meelest täitsa kabedad. Korjasin siis oma leiu kaenlasse ja tõin tuppa. Pesemise käigus avastasin küll ühes suures taldrikus miski prao, aga kui see ka katki läheb, siis jääb täpselt kolm alles.
14/12/05
Ohka, ohka veel kord ja hoia kahe käega peast kinni. Millega ma selle ära olen teeninud? Natuke stabiilsust poleks ju liiast? On meil kena elamine ja tore pere. Mul on midagi töökohataolist ja töökaaslased muutuvad iga päevaga omamaks. London on talutav. Järjest tuleb juurde uusi häid tuttavaid.
Ja nüüd teatas Triin, et temal on siiski Iirimaal armastus ja ta kolib meie juurest minema. Tunnen end süüdi, sest mina olin see, kes tuli välja lolli mõttega, et kui mina järgmine kord armun, siis lähen ettekavatsetult peast lolliks. Minu meelest on see tohutu väärtus omaette, kui armastuse nimel kõigeks valmis ollakse ja natuke hullusi korraldatakse. Teisele maale kolitakse, lambist mingeid suuri asju ette võetakse... Jah, nii kaua kui kõik see ei puuduta su igapäevaelu, on kõik korras.
Nüüd on meil kaunis elamine, aga kahekesi ei jõua me seda kuidagi üleval pidada. Ei tea veel, kunas Triin läheb, aga uut elanikku oleks vähemasti jaanuari keskpaigaks vaja. Ma ei usu, et ma selleks ajaks oma eluarmastuse leian, kes võiks siia Triinu asemele minuga ühte tuppa kolida... Ja kes üldse tahaks mingi võõra tsikiga ühte tuppa kolida?! Mina küll mitte. Võibolla siis, kui mul oleks näpud hästi põhjas ja selle eest imevähe raha küsitakse. Ja kui tsikk on ka kabe ja peseb end korralikult. Kõige mõttekam oleks see, kui minu ja Triinu tuppa mõni kapl koliks. Ja siis mina kuskile mujale koliksin. Issand, maitaha seda enam. Kas ma ei või niisama rahulikult kuskil tsillida ja oma elu elada, ilma et ma peaks muretsema, kas mu külla kutsutud sõbrad pole liiga lärmakad või juurdlema, kes on külmkapist mu kodujuustu ära söönud... ja mõtlema, kuidas nendele bastarditele selgeks teha, et nad mu kodujuustu puutumata jätaksid. Ja kõige rohkem kardan ma seda, et siis pole mul ju enam seda perekonda, kellega neid niigi harvasid koduseid hetki koos veeta, mõni kord kuus küll, aga ikkagi koos poes süüa ostmas käia ja siis küünlavalgel õhtust süüa. Ja et sõbrad on enam-vähem ühed ja samad. Mitte nii, et astunud uksest sisse ja tuvastanud elutoas vedelemas võõrad nõmedad töllid, peab taanduma kuskile oma tuppa ja köögis vaikselt pihve praadima.
Jeeber, maiviitsi. Mul on ametlikult murekorts laubal, pidevast, isegi alateadlikust kulmukortsutamisest. Kui ma bussis raamatut loen, siis on ikka kulm kortsus, tööl pean pingutama, et seda jubedat briti grimassnaeratust nagu kord ja kohus pidevalt näole manada. Kui ma nõusid pesen, siis puurin neid oma pilguga, nagu nad oleksid midagi eriti rämedat. Triin ütleb, et lehte lugedes tuleb mul kuri nägu ette.
Ja kõik selle nõmeda raha pärast, mida on ikka ja jälle nii vähe, et seda tuleb kogu aeg laenata.
Persse.
Ja ma kuulan Dahlingut. Võiks ju siinmaal Coldpalyd või midagi siukest...
Aga Dahlingu lugude sõnad on nii twisted, et pakuvad hetkel kummalist lohutust. Sleeping with skeletions: „I’ll open my mouth and pull you out“ – how weird is that?!
I dont wan’t your darker side, but your lies. I’ll take you back any day and if you’d stay, I’ll smother you with money... viimane lause pani mõtlema, et oleks viimane aeg endale siinmaal rikas kosilane leida...who will smother me with money.
Sweeter: All the mistakes I made I dedicate to you... I have no home in this town, so when I go out, I’d stay out... oomaigaad, viimane on küll lause selle kerjuse suust, kes seal Peckhami Sainsbury juures lebotab ja mulle iga kord siukse jubemagusa hulkuva koera naeratuse kingib...
Wild. „She gives him the finger“ tähendab siin maal küll keskmist sõrme näitama, aga kui kutt sõrmuse toob ja see pole teemant, sest ta on lissalt laulja ja tsikk talle seepeale keskmist näppu näitab, siis pole siin ikkagi midagi imestada... Wild.
niisiis, kuu aega internetitut elu ja mahutatud kõigest kümnele aaneljale
Niiviisi, siin ma siis nüüd istun ,meie tuliuue elamise elutoas. Internetti veel pole, aga küll ma selle tekstijupi kuskil aplaudin.
Mõnus on see meie uus kodu. Kuigi, nagu me Kareliga arutasime, ma vist kohanen suht koht ruttu ja kui ma pean kuskil elama, siis lepin sellega.
Indeed, meie korter on nagu Melrose Placest, ainult ilma basseinita. Kolm korrust ja raudtrepid õue peal. Iga kord kui ülemised naabrid koju lähevad või sealt lahkuvad, on seda kuulda. Enne tuli terve kari trepist alla, ja küllap on meie appartemendi aknad juba kuid kardinatega kaetud olnud, ja täna., mõelge vaid, avatud... Keegi võõras tsikk siis piilus meie elutoa aknast (ukse moodi rohkem) sisse. Väga lõbus, kui ma suudaks sellistes situatsioonides kiiremini reageerida ja kui tema poleks ehmatanud selle peale, et siin tegelikult ka inimesed elutoas istuvad ja telku ees hommikust söövad, siis oleks ma talle sõbralikult lehvitanud ikka.
Üdse tundub, et meie majas ainult noored elavadki, ühtegi vanatädi pole näha olnud ja valju muusika peale pole keegi kaebama tulnud. Järgnevad paralleelid Melrospleisiga, mille Traka hommikusöögi kõrvale osavalt tõmbas: ilmselt hakkame me siin kõik oma majanaabritega nussima (mhmhh, täpselt nii ta väljenduski), Sven võtab endale naise Venemaalt, kes tahab elamisluba saada ja nii edasi ja nii edasi. Otsige kuskilt vanad melrõusi osad ja vaadake üle!
Neljapäeval sai ka Ghetto-klubi uuesti üle vaadatud. Seekord oli heterote osakaal suurem, aga Traka väitis, et ma olla lepsidelt ikka lanti saanud... hmmm, kahju küll... ma ei pannud tähelegi. Ja siis kõige tipp oli see, kui ma tantsupõrandal oma jala välja väänasin. Mkmm, ma polnud irrmuspurjumaja, natuke veini joonud, aga keegi pederast tõukas mind ülbelt ja siis nõksti! Mul on see jalg varem ka niiviisi trikitanud, seisin natuke ühe koha peal, et valu üle läheks ja mõtlesin edasi tantsida. Miski pikk imeliku soenguga rüütel tuli mind lohutama ja arvas, et mul hakkab parem, kui ta mind siit-sealt silub ja kõrva puhutab. No palun! Jala peale puhuda, paluks!
Bussis olid kaks ilusat kutsikat. Justnimelt, sellised 18-19 aastased nunnud poisid, üks oli vestiga, täpselt nagu peenemad lühikarvalised penid siin ja teisel olid lihtsalt armasad pruunid kutsikasilmad ja kutsikanägu. Heitsime siis pilke ja mõtlesime, kas teha meie bussipeatuses noorukitele „Chop-chop, off you go!!!“ või mitte. Me ei teinud. Kahju, eksole?
Eelmisel pühapäeval läksime kogemata sinna koledasse Yatesisse. No ja Traka pidi seal loomulikult oma numbreid jagama. Miskitele indiameestele. Vot ja siis üks tegelane, kelle sõbrale Traka oma numbri jättis, arvab, et mina olen tema unistuste naine ja helistab mulle õhtuti. Meil saab siis temaga sel pühapäeval deittu olema, ehkki mul pole aimugi, milline see tsimpi-rimpi välja näeb. Igatahes pigiseb ta, et ma olla peol temast täitsa mööda vaadanud. No eks ta siis üks jamadik ole... kahju...
27/11/05
Nii, lugesin Vol. 1. Ei ole me selle Tsimpirimpiga kusagile välja läinud. Helistab teine ikka vahetevahel, aga Trakal tekkis kahtlus, et tüüp on võibolla juba mõne kahtlase kebabiputka meie pulmadeks kinni pannud ja mulle mõne kena sari muretsenud. Hilisemas ajaks sobib see ürbak, millest ainult silmad näha on ja: „No booze for you, anymore, babe!“ Triinule ka kindlasti mõni nõbu või muud sorti lähem sugulane valmis vaadatud. Kas sellist Londonit me soovisimegi? EI!
Kuna me oleme iseseisvad naised, siis ostame endale ise booze’i. Kuidagi imelik hakkas küll, kui ma kolm korda järjest ühel nädalavahetusel iga päev Sainsburys seal vastava riiuli ees aru pidasin ja siis kaks korda sama kena kassaneiu (ka musta pearätiga, nii et juukseid pole näha) juurde maksma saabusin. Kuna meil raha väga vähe, väisame hetkel kohti, kuhu meil vaba sissepääs. Tasuta pedeklubipääsemeid meil majas ikka liigub, ühe kena noormehe tõttu, kes The Edges baarmeniametit peab. Aga heterokohad? Nii, siit umbes 40 minutise jalutusäigu kaugusel asub The Tea Bar, kus ka eesti noormees töötab ja alati kangemaid ja odavamaid kokse teeb. Kuna ta teadis, et me hetkel eriti vaesed oleme, siis saime esimesed koksid kahe peale ühe naela eest. Isegi Eestis oleks see päris hea diil, aga siin... Järgnes mingi kangem lagritsamaitseline shot ja ka miski limunaadikokteil. Traka arvas küll, et see limpa oli lissalt pealevõtukas ja kulistas seda julgesti, ehkki maapind ta jalge all oli juba ebakindlaks hakanud muutuma. Et ümbrus niipalju ei kõiguks, oli tarvis end tantsuplatsi ääres vastu seina toetada ja vaba käega ühest võõrast täitsa täis veiniklaasist kinni võtta. Ilmselt hakkas põrand jälle stabiilsemana tunduma, sest järsku oli Triin koos võõra pokaaliga kadunud. Okei.
Abistasin teda mõlema joogi manustamisel ja tundsin ka järsku kuidas maailm kuidagi ebakindlaks paigaks muutus. Ja ma ei tea, kas asi oli mu kleidis, mis mulle nii hästi sobis või täiskuus või milleski muus, aga ühel hetkel leidsin end olevat ümber piiratuna kolmest mehest: esimene, kelle ma kohe saabudes ära lantisin ja kellega me sõnagi lausumata üsna ruttu ühise keele leidsime, teine, kellest ma üldse suurt midagi ei mäleta, sest ta oli vist üsna mõttetu ja ilmselgete tsimpirimpi tunnustega ja keegi väga pikk noormees Paul, kes aga mütsi eemaldamisel pisut kiilanevaks osutus... Otsustasin neist kõigist loobuda ja lüüa külge hoopis ühele prillidega nohiku moodi noormehele (ma olen alati öelnud et „better racketscientist than rockstar“) Ta tundus olevat alguses üsnagi meelitatud ja huvitatud, aga siis ujus kuskilt välja ta sõbranje, ilmselt laboripartner, kes oli oma valge kitli ühe naela eest alla riidehoidu jätnud ja korraks napsu võtma tulnud.
Kõige selle juures suutsin silma peal hoida Triinul, kelle maailm vist hetkeks ka kaduma oli läinud ja kelle just selle pausi kestel keegi mutamees üles korjanud oli. Muta oli väga viisakas olnud ja üldse mitte liiga ligi litsunud, vaid nähtavat kahjutunnet üles näidanud, kui Triin oli maininud, et ta committed on. Minu pidev ilmumine oli teda küll vist mõnevõrra häirinud, sest ta olla mainunud: „Your friend is overprotective!“ aga missa teed.
Koju läksime kahekesi, teineteisel kaenla alt kinni, olles valinud omast arust kõige otsema tee. Tee osutus väikeseks ringiks, ja kui me poleks õige koha peal paremale pööranud, oleks me ilmselt kusagile east endi välja jõudnud. Et me kahekesi olime, siis korjasime me kuskilt poe eest kaasa kasutu plastmasskasti, millesse me mõtlesime hakata musta pesu paigutama. Kahjuks on meie en-suite bathroom na kitsuke, karp sinna kuidagi ei mahu ja ta vedeles mitu päeva kurvalt köögis. Siis panin ma tema sisse igasugused küürimis ja majapidamistarbed ja nüüd on tal otstarve.
Aga mul on nüüd töö ka. Kahlutasin mööda kesklinna, endal kotis 20 viimase raha eest kaunile paberile paljundatud CVd, nutt kurgus. Kuidas ma küll maksan oma osa üürist?
15. detsembril peab koos olema minu osa: 361 naela. Ja seda ei paistnud mitte kusagilt. Mõlgutasin, kas maha müüa oma neer või juuksed. Juuksed soovitas Reimo niikuinii blondiks värvida, et siis jääks siinmaal ilmselt paremini meelde ja pikki juukseid blondeerida pole mõtet niikuinii, kes neid nukutuuste harutada jõuab. Ja siis ma olekski lühikese blondi poisipeaga? Ja siis mõtlesin veel minna lesbibaare kammima ja sealt tööd küsida... Kui Sven sai geibaaris tööd, sest ta on siuke suht pandav tegelane, siis ma arvan, et ma pole lesbimaailmas just mitte pandamatu (kui arvestada neid Ghettos käike) ja võibolla saan kuidagi klaaspoleerija või lapiga üle laua tõmbajana tööd.
Õnneks ei pea ma seda nüüd meeleheitest tegema hakkama, sest hakkan tööle Tottenham Court Roadil ühes vidina ja mööblipoes. Ülemisel korrusel on padjad, katted, klaasid, pokaalid, topsid, kahvlid (ma loodan saada head discounti, sest need kahvlid seal olid tõesti kenad) ja alumisel igast mööblikraam. Töötan küll ainult 30 tundi nädalas, aga müüdud asjade pealt saab ka protsenti ja mul on mõte, et võiks ju otsida ka miski 10 tunnise koristaja või baaritöö. Et siis see papp oleks rasikamiseks ja elamiseks. Praegune läheks enam-vähem ära üüri peale.
Ohh, ja see Tottenham on ju täis kauneid sisustuskaubamaju: Habitat, Heals, Purves&Purves. Healsist sain juba kirja teel eitava vastuse. Et neil pole mu kogemustega inimesele midagi pakkuda. Mhmhh, nad said ja ka väga tõese CV. Praegusele on igale poole mõned kuud juurde valetatud ja CV ise on kauni paberi peale trükitud. Seepärast meeldis mu CV vist ka onule BO Conceptis. Ma ei looda väga midagi, aga ometigi oli see esimene koht, kus mul paluti ise tagasi helistada, mitte ei öeldud, et oodake meie kõnet. Kena, hakkab juba looma. Purvesisse kavatsen saata suurepärasel paberil suurepärase covering letteri ja oma suurepärase CV. CVdega on siin üldse selline lugu, et kõik võõramaalased panevad endale suva pidi kogemusi ja töökohti kirja, et kuskile löögile pääseda. Haridus ei koti kedagi, kogemus loeb.
Hea küll, aeg magama minna, sest homme on mu suurepärane esimene tööpäev. Ja ma ei pabla eriti, ei tea küll miks? Iga kord kui ma pablan, osutub asi tegelikkusest lihtsamaks... Homme keeran raudselt mingi tohutusuure sita kokku ja mind lastakse tunnipealt lahti... Ja ma olen töötu edasi... Päris kole oleks.
Aga homme tuleb Gio, ja mul on natsa kahju, et ma kõige parema aja päevast pean poes olema ja ei saa temaga linna avastada. Vaid hoopis Traka saab seda, ehkki ta pole Giod oma ihusilmaga kordagi näinud... Aga vahest saab ikkagi kuidagi nädala sees ka välja pidusse minna, sest tööpäev algab mul alles mõnusalt hilja: 12.
Ja kui nädalavahetusel veel Martin tuleb. Juhhaidii, ta lubas verivorsti ja viina tuua! Aga kõigi eelduste kohaselt saab selle osa aplaudida alles 16 detsembril, kui me internetsi saame... Ja siis saame 2 päeva internetsitada ja siis läheb Sven ära Eestisse ja võtab kümneks päevaks läppari kaasa. Hahaaa, kui tore.
Ok. Voodi on minu sõber.
30/11/05
Nii, Gio lahkus just, et minna linna geibaare avastama. Märkisin talle kaardi peale GAY Astorias, GAY, Escape ja Village. Pluss see baar, mis meil siin nurga taga on ja The Edge, kust kuidagi ikka üle päeva läbi saab käidud. Ma lähen homme alles 1.30 tööle ja mul oli kindel plaan täna välja minna. Tegelikult oli mul kindel plaan Ghettosse Nagnagnagile minna, aga kuna eile Giole seal vist väga ei meeldinud ja Triin end tõbisena tunneb, siis kadus ka mul igasugune tahtmine. Asja point on ses, et ma tean vist kümneid geikohti, aga heterokohtade arvestus on nullis. Minu meelest ongi Tea Bar ainuke lahe heterokoht, kus ma siin käinud olen. Ei saa ju arvestada mingit rumalat Yatesit või Lloyds Bar’i. Miks mina muudkui igast pederastidega kaasa lähen kuskile geibaaridesse ja nemad ei mõtlegi minuga kuskile heterokohtadesse tulla?!
Ega ma ei käigi ju baarides kedagi lantimas, aga nagu nigel on ikka vahetevahel pedede kaasatundvaid pilke või isegi põlastust märgata: „Fuckin faghag!“.
Nii tore on elada Londoni linnas, kui sul on siinsamas käeulatuses maailma kõige ägedamad peokohad maailma kõige ägedamate Djdega, keda aegajalt suure raha eest ka Eestisse transporditakse ja sa ei tea, kust neid leida. Hetkel, veel parem... Pole rahagi, Kym Mazellei läheks isegi Too2Muchi kuulama, aga kui event ise maksab mingi 12 naela ja sul on taskus kõigest 12 penni... siis ei mängi nagu välja. Isegi mitte rahakotti pole. See hakkab ka juba natuke haledana tunduma. Ja pangaarvet pole. Pean Sveni selja taga kerjama ja küsima ja paluma, et ta vaataks, kas mulle on mu hädine palk üle tulnud. 3 nädalat kuust ajast läheb üüriks ja ülejäänu on niivõrd väike summa, et ma ei oska isegi eestis sellega ära elada. Mis siis veel siin?! Kui ma nüüd praegu kõige masendavamate summadega arvestasin, siis jääb nädalas elamiseks kuskil 30 naela. Sellest 11 bussipiletile. Tuubist ei või unistadagi. Täpselt samamoodi nagu uutest riietest või võlgade tagasimaksmisest või reisist ükskõik kas Eestisse või Toulouse’i. Või Islandile. Või lihtsalt rongipiletile lennujaama. Ja ometi olen ma igal õhtul peale oma kuuetunnist tööpäeva niisama väsinud nagu oleksin 11 tundi Universaalis olnud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis seal oli küll parem: 5000 krooni, millest vaid 900 läks üüriks ja kõige parem toakaaslane üldse, ning peokaaslane alati ja kodust peole läks vaid 10 minutit jalgsi, kui üritus toimus kas Krahlis või Angelis või Prive’s. Ja 15 minutit Bonbonni. Siinmaal on maru kena hakata hommikul tund enne tööpäeva algust bussi peale sättima, seal seitse tundi kohal olla, millest pool tundi on lõunapaus ja makstakse ainult kuue tunni eest... Ja siis bussiga tagasi külg külje kõrval igast kahtlaste mutade ja timpirimpidega siiasamma mutalinna. Et siis mitte enam õhtul kodust välja minna viitsida, sest juba on külm ja pime ja aeg hakkab lähenema südaööle ja ma niiikuiniii ei tea ühtegi heteropleissi...? KAS MU ELU POLE NAGU NATUKE HALE?! 9 tundi oma päevast ära töllerdada ja siis selle eest mingit hädist pappi saada?!
Homme kirjutan selle covering letteri Purves&Purvesisse! Ma ei näinud oma töölepingus küll ühtegi punkti, mis mul päevapäealt lõpetada keelaks. Las see bitch Karina siis tegeleb oma umbkeelesete hiinlastega. Ma tahaks näha mitu kaarti see hiinlane tal päevas maha müüb... „Would you like to buy our card?“ „Oh, what’s card? Can you tell me about it?“ „Mmmm... eee... we have a card. Shopcard!“ Ja juba vudibki iinlane otsima kedagi kes seletaks, kuidas kaart toimib ja kuidas sellega säästa saab. Inglise keeles. Mis sel paganama mutil viga on, et ta nii hirmsasti seda kaardiostmist peale pressib. Issand, kuidas ma tahaks, et mul oleks pood ja kus asjad müüksid ise nii hästi, et poleks vaja mingit target-sale’i kehtestada ega mingeid lolle viienaelaseid kaarte müüa...
Kuulan praegu Variety Lab’i „I Like London In the Rain“, kus drummijabassise tausta peale ütleb mahe naisehääl alustuseks: „I Like London“ ja kui sa lootsid selle loo asemel kuulda mingit Air’i suitsiidilaulu, siis tundub see imelikuna. Kas nüüd mõnitusena või...? Või märgina, et cheer up, siin sa ju nüüd oled, võta siis, mis võtta annab. Ok, hakkan nüüd metoodiliselt vabadel päevadel Londoni muuseume kammima. Kõigepealt vaatan National Gallery otsast peale ikkagi läbi ja siis uuesti TATE. Ja siis History ja mis need kõik on... Ja teen hiigeltiirud siinsamas ümbruses, kuni jõeni välja. Ja enam ei istu pühapäeval toas. Kuratvõtaks. Kui oleks ainult keegi kes aktiivselt välja tiriks, ja asja häid külgi aitaks märgata.
5/12/05
I Like London In the Rain.
Istun pühapäevaõhtuse pohmakaga elutoas ja klõbistan sedasama laulu kuulates. Gio lahkus täna hommikul, ilma et ma oleks seda kuidagigi kuulnud. Jättis meile pika vetsupaberi peale kirjagi ja puha. Me kinkisime talle ingliskeelse 1959. aastal välja antud „Robin Hoodi“.
Gio suutis terve nädala üksi geibaarides ja klubides ringi kolistada. Kuna ta mitu päeva Sveniga käis, siis üleeile õhtul mainis Sven vaikse ohkega, et teda on tõesti liiga palju. Tõepoolest, üks sitsiljaano ja kolm eestlast ja sitsiljaanol on ikkagi rohkem energiat ja juttu kui neil kolmel kokku.
Kui Martin reedel saabus, siis hüppasime siin bussi peale, et temaga kesklinnas kokku saada. Juhtusime kuidagi kellegi natuke läperdava noormehe kõrvale, kes paari hetke pärast oma nokkivast olekust üles võpatas ja küsis kaunis inglise keeles: „Where am I?“ kuulnud, et Whitechapelis E1-s, hakkas ta sulaselges soome keeles vanduma. Tegemist oli Oskariga, kes meile oma rootslastevihkamist pihtis („They didn’t give me a map!“) ja omas omapäraseid vaatenurki venelaste kohta. Kuna ta on Soomest, siis teab ta täpselt, mis teha tuleb, kui venelased üle piiri hakkavad kippuma. Neilt tuleb ära võtta kogu vodka, kindad ja relvad. Et vodkat on ise hea juua, aga kui kindad ära võtta, siis hakkavad venelastel käed külmetama ja külmast kangete sõrmedega on relva väga raske käsitseda. Viimase illustreerimiseks jäljendas soomlane väga loomutruult kohmetunud sõrmedega päästikule vajutamist. Kusagil St. Pauli katedraali juures küsis Oskari: „Onko se Tampere?“ ja jutustas veel midagi omas keeles. Martiniga kohtudes kallistas ta teda nagu head sõpra, seda küllap meie kõigi eeskujul. Ja kui kotist poolene vaarikaviin välja koorus nentis soomlane midagi „viro“ ja „vodka“ ja „kiva“ kohta.
Ma pakun, et mu Londonis oleku tipphetkeks on siiani see, kui me seisime Lecester Squarei nurgal, mõeldes, kus on kõige parem pudelitäit Eesti viint manustada ja Martin osutas punasele putkale: „Phonebooth!“ Mõeldud-tehtud.
Picture this: December 2005, one Italian, one Finnish, three Estonians and bottle of vodka in phonebooth on the corner of Lecester Square.
Täiesti sõge lugu, putkas oli väga kitsas ja kuna ma sisenesin, käed all, siis ma neid kuidagiviisi ülespoole liigutada ei saanud. Alustuseks pidi keegi mind jootma. Giovannile hakkas loomulikult esimene lonks pähe ja ta jooksis hullumeelselt ümber putka, tehes meile läbi klaasi nägusid ja koputades putkale. Mispeale Oskari nentis: „No more pasta for you!“ (poliitiliselt üliebakorrektne, aga ülilõbus).
Kui viin otsas (selleks kulus vast 10 minutit), tuldi putkast välja ja mindi The Edge baari, meie Martini ja Triinuga kahlutasime ees minema, Gio ja Oskari jäid koos mõne eestlase ja ühe koleda jopega ohiolannaga kuskile kaugustesse. Sel ajal kui meie baaris järgmisi kokse kulistasime, oli soomlane väga purju jäänud ja iga Gio küsimuse peale vaid väitnud, et tema on soomlane. Gio seletas meile, et tema arust oli tüüp ka mingeid drooge tarbinud, aga meie meelest pole ta varem lihtsalt purjus soomlast näinud. Nii kaduski heteroOskari kuskile Soho avarustesse, loodan, et ta kuidagiviisi koju jõudis.
Peale The Edge’i tuli GAY Astorias. Triinul on pedede seas menu, kõik tulid teda musitama! Otsustasime edasi Fictionisse minna, aga sinna enam peale kolme sisse ei lastud. Et siis lihtsalt mõnusat bussisõitu. Sattusime ühte bussi mingite tegelastega, kes Popstarz’ist tulid. Bussitäis rahvast oli nagu Massa unistus (välimuselt) ja mul valmis plaan kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel reedel ise seda kohta külastada.
Järgmine päev möödus vegeteerides, poodi jõudsime alles õhtul kaheksa paiku, ehkki külmkapp juba mitu päeva vastu on kajanud. Martin pidi tulema jällegi Eesti viinade ja verivorstide ja muude kodumaa saadetistega, nii et meie ülesandeks jäi vaid pealevõtukas muretseda.
Kui me siin laua ääres jõime, siis tuli jälle siuke tore ja kodune tunne peale, minu meelest rääkisime ülivähe inglise keeles, mis sest, et Gio oli seltskonnas. Kui ta dushi alla läks, siis oli see kui kergendus, ei olnud enam süümekaid, et üks meist ei saa aru, mille üle teised naeravad.
Gio ja Martin läksid linna teistega kokku saama ja siis Heavenisse. Mul polnud mingit tahtmist sinna minna. Jälle palju pedekaid, kallid joogid ja 4 ruumi, kus kogu aeg ja energia läheb oma kaaslaste otsimisele ja nendel silma peal hoidmisele.
Kui me Traka ja Sveniga pudelitäie viinakoksiga number 25 bussi peale laekusime, et Aldgate Easti sõita, olin mina juba ammu ära purjusse jõudnud. Triin ilmselt ka, Sven võibolla vähem. Ometigi oli esimeseks asjaks Tea Bar’is minna leti juurde ja Reimolt juua tellida. Esimesel korral maksis mu jook £2.50, teisel korral alustuseks 50 penni ja seekord sain oma viinaelasest paberrahast lihtsalt viis münti tagasi. Sõpruse süvenedes lähevad joogid odavamaks... ;)
Muusika oli jälle ülihea, ja rahvas ka lahe. Mingil hetkel kangutas Triin kõige ees DJde juures tantsida, hoides mõlema käega kõvasti puldist kinni. Pidin talle seltsi minema ja me tegime metsikut tantsu. Hiljem püüdis keegi viisakas noormees Triinu kogu aeg kinni, kui ta keerutades tasakaalu hakkas kaotama.
Koju minnes lasime kaks bussi mööda, sest iga kord, kui Triin nägi bussi liginemas, jooksis ta bussijaama putka taha. Mina siis järele sõbrakätt andma ja juukseid hoidma. Lõpuks saime end bussi peale vinnatud ja koju.
Hommikul ärkasin Sveni valju naeru peale. Hoolimata sellest, et ma öösel Triinu kenasti voodisse toimetasin, oli ta hommikupoole sealt välja kakerdanud ja vetsupoti juurde magama jäänud. Eks Sven ta siis sealt enne tööle minekut avastas.
Triin on täna terve päeva voodis lamanud ja lubab joomise maha jätta. Vähemalt lähitulevikus. Ega pole võimalust ka.
Ma ei mäleta küll, et ta oleks peol kellegiga sebinud, aga mul oli ka tegemist mingite lesbinaistega... Aga igatahes, kui ma nüüd õhtul voodit tegin ja sealt pealt kotist võetud laialipillutud asju kokku korjasin, hakkas mulle silma miski tsekk. Sinna oli suurelt pastakaga kraapsitud „TRIIN“ ja siis viisakama käekirjaga kirjutatud „Allan“, mingi meiliaadress ja telefoninumber.
Nii et siis ikkagi sebiti.
Triinule tuli jutuks olnud paberilipakas muideks suure üllatusena.
5/12/05
Kui ma viis aastat tagasi Sveniga tuttavaks sain ja kusagil keskooliajal olla mind Triinuga tutvustatud, siis kes oleks arvanud, et me kunagi pereüksuse moodustame. Et oleme nagu leibkond ja saikond ja tomatkond ja juustukond ja istume ühel diivanil ühe teki all ja vaatame ühte telekat ja Triin peab Sveni juba peaaegu oma vennaks... Kui me täna kolmekesi õhtul sõbralikult köögis mustade nõude lademes orienteeruda püüdsime ja kraanikausist kahvleid otsisime, tuli jutuks hommikune lugu: Sven läks töövestlusele, aga tuli välja, et töö oli juba ühele teisele eestlasele ära antud. Üllatus-üllatus! Väljavalituks oli osutunud Karel. Karel on Sveni nõbu. Kui ma siis nüüd mainisin, et vähemalt jäi töökoht peresse, siis vaidles Sven mulle vastu: tema pere oleme praegu meie ju.
Sain linnas Liislepaga kokku. Võtsime Starbucksis mingid metsikult magusad koogid ja latted. Tore oli.
Saatsin ta pärast Picadilly Circusele, et sealt Oxfordile jalutada. Regent Street on ikka kohutav oma „Ice Age’i“ jõulukaunistustega. Kuidas sellist kitshi küll lubatakse? Põikasin kõrvaltänavasse, sest Regent on niikuinii kogu aeg nii metsikult rahavast täis ja kõik harrastvad sellist kõikuvat turistikõnnakut ja inimeste vahel põiklemine pole just kõige suurem lõbu. Oxford oli juba mõnusam, kolasin veel Topshopis ja proovisin suurt sinepivärvi kübarat pähe. Ma tahan seda! Võibolla aastavahetuse alede ajal?
Enamus poode oli juba kinni ja tänav hakkas mõnusalt tühjenema, puude otsas, mis küll veel lehes, särasid ilusad valged jõulutuled. London tundus jällegi elatava paigana.
10/12/05
Kas keegi üldse aimab, kui kaua võtab mul iga kord aega õige kuupäeva leidmine siia algusesse? Ma mõtlen ja mõtlen, välja ei mõtle, tavaliselt hüüan teise tuppa: „Kule, mis kuupäev täna on?“ Saades enamasti Triinult vastuse, tuleb järgmiseks küsimus: „Kirjutad oma blogi, jah? Vaata, et sa minust midagi väga piinlikku ei kirjuta!“ Tavaliselt kirjutan kõik ausalt ära, nagu on. Ja kui ma midagi lisan, siis ainult vürtsi mõttes... keegi ei pea ju kõigest kõike teadma ja ma ei pretendeeri Liivimaa Hendriku tiitlile (niikuinii ei kirjutanud tema ka päris õigeid asju), pigem erapooliku unarsõnu kasutava kirjutaja tiitlile. ;)
Triin on Dublinis, seepärast pidin kuupäeva telefonist kontrollima. OMG, 10. detsember juba. Kui ma seda kuupäeva vaatasin, siis tundus, et järsku on täna kellegi sünna. Aga ma võisin ka eksida. Homme on. Ja 13. detsembril.
Joon üksi vermutit, kõige odavamat Tesco oma. Ostsin selle eile mingis meeltesegaduses, võibolla harjumusest, sest oli ju reede. Tulin üksi koju, kõigepealt trügides puupüsti täis bussis, mis Bank’i juures tegi teesulu tõttu tohutu ringi. Tesco kilekott vetsupaberi, piima, leiva ja vermutiga soonis mulle kätte. Olin püüdnud kilekotti maha toetada ja seda jalgadega tasakaalus hoida, aga kui vermutipudel suure kolinaga pikali kukkus, arvasin, et parem oleks kott siiski kätte võtta.
Kodus keetsin riisi, praadisin tsukiinit ja tegin sinna kastme peale. Valasin vermuti klaasi. Söök oli hea, vermut hakkas natuke pähe. Vahtisin telekat. Praegu ei suuda ma kuidagi meenutada, mida ma vaatasin. Ahjaa, mingit rumalat komöödiat, kus paksuvõitu kontoritöölisest poissmeest tutvustati geielu ja narkootikumidega. Igatahes, siiani oli tema tippmeelelahutuseks kontoris lõunapaus teha ja Solitair’i mängida. Mispeale mulle tuli ka kange Solitaire isu peale.
Istusin arvutit taha, Sven oli jällegi mingeid optione muutnud, temale nimelt meeldib, kui visatakse korraga kolm kaarti, aga mulle mitte, nii pole ju võimalik võita! Muutsin optionid, aga ikkagi oli isu läinud. Installisin siin arvutisse oma fotoka tarkvara ja tõmbasin pildid arvutisse. Üle 150 veel Eestimaise pildi! Alo imeliku lipsuga köögis, Linda tänava vaade, Paula mu telefoni näppimas. Kärdi juures enne pidu, minu juures enne äraminekut, Martini soolaleib keedumunade ja kiluleibadega. Ahi, kuhu Madis roosa kriidiga venekeelseid roppusi kirjutas. Kris, Trainu ja Kadri. Kõikvõimalikes poosides pildid massast. Birgit ja mina Toomemäel kollaste lehtede sees. Tartu. Tartu...
Ja siis tuli mulle meelde, et just selsamal hetkel peetakse Vabas tänavas Kärdi sünnipäeva.
Eelmisel korral oli mul väga lõbus, mingist hetkest kadus mälu ja ma leidsin end hommikul koos sünnipäevalapsega nende pikas koridoris madratsil magamas. Ja terve järgmise päeva vaevas mind maailma kõige kõvem pohmakas. Kärt armastab ju kohutavalt külalislahkelt pakkuda viina ja shampuse segukokteile. Maitsevad nagu shampus, aga tegelikult on kolm korda kangemad.
Lappasin läbi pildimaterjali üle-eelmisest Kärdi ja Trainu sünnipäevast kohas. OO mai kaad! Algus on paljutõotav, aga lõpus on mul jällegi narkost läbi imbunud Cortney Love nägu ees, huulepulk laiali hõõrutud. Õnneks polnud ma ainus sellises konditsioonis olev tegelane.
Kaevusin vist kahe-kolme viimase aasta piltidesse.
Aprill 2003. Pariis. Oberkampf. Mariin, Kärt ja Sven koos odava vahuveiniga tähistamas Mariini sünnipäeva. Mariinil on piltide peal küll liiga valgeks puudertatud nina, aga kõik on rõõmsad ja kerges alkoholijoobes. Üks mu parimaid sünnipäevi siiani, jätkus Jean-Baptiste korteris kannabisega. Järgmised pildid juba sellest, kuidas me järgmisel hommikul unistena sealsamas tänavanurgal seisame ja ereda päikese käes silmi kissitame.
Või siis september 2002. Kärt läheb Pariisi ja meie Orniga oleme just USA-st koju saabunud. Metsik praaznik Damtanis, mille lõpp ka kergelt uduseks läinud. Igatahes on tehtud hulk pilte Kärdist suudlemas erinevate meestega. Pooled neist geid. Ja ega Ornigi alla jää. Suurest rõõmust koju saabumise puhul kargutab ta mingi punase auto kapotil Aigorit. Sven üritab end kellegi üherattalise ratta sadulasse pungetsada, abiks kümned sõbrakäed. Järgmise pildi taustal on ta juba ratta otsast maas, esiplaanil on rõõmus viisik plastmassnokatsite ja viinakokteilidega. Mingi pilt näeb välja nagu popp Fantareklaam, kamp rõõmsaid noori, aga Fanta asemel on kõrvuni naeratusega Kärdil käes pooleteiseliitrine pudel Sovetskojet...
Itsitasin üksi rõõmsalt poole ööni ja mõtlesin, et ehkki mul on hetkel suhteliselt kurb üksinda, siis mu noores elus on ikkagi metsikult lahedaid asju toimunud. Ja need pole alati mitte seotud olnud vaid Courtney Love’i joobe või pooleteiseliitriste shampustega. Enamasti piisab ka toredatest inimestest.
Cupl’ours’leita
Mu parempoolne alumine ige on põse juurest täiega üles paistetanud. Tarkus tuleb, sellega koos hambad. Kuidas nad ei võinud korraga kunagi 16-aastaselt ära tulla, mitte niimoodi paar korda aastas jupitada?!
Kaevusin Sveni plaatidesse. Lucy Pearl „Dont’t mess with my man“, OMG, kuidas kunagi sai selle loo järgi Kärdiga tantsitud. Mhmhh, just Kärt on mul terve eilse ja tänase päeva meeles olnud.
Okei, joon oma kohmi ära ja siis asun ülejäänud alko kallale. Pean 11-ks Tea’s olema, saan kokku mingi tsikiga, kes kolib Indiasse ja soovib oma soodsa 20-naelase telefonilepingu kellegile pärandada. 500 minutit kõneaega ja 200 teksti. 20 naela eest on päris korralikult saadud, mulle tundub. Need topup arved olid ikka pöörased. Ja Virgin! Pühajumal, mulle tundub ,et ainult Karel ja Raivo ja nüüd Liisa ka on Virgini kasutajad. Ok, mul on väga soodne nendega smssida, aga ma nimelt ei tee seda üle paari korra nädalas. Ja kõik teised inimesed on Orange või O2 kliendid. Ja neile Virginist helistada pole üldse odav. Pluss – no signal @ work.
Ja kui ma mõtlesin, et pean üksinda Tea Bar’is hängima, siis Sipu teatas natsa aega tagasi, et Shaun on ikka koduarestis, st. no date tonight, st. ta tuleb ka peole ja siis natsa hiljem sms Karelilt, et ta tahab ka ikka tulla. Naiss!!!
Läheks epileeriks jalad ära?
Hm. Selleks tuleb vist enne juua. Ja iga kord kui ma joon (noh nagu valuvaigistiks või nii) enne karvaeemaldust, olen ma hiljem nii läperdis ja ei viitsi enam massinaga kõristama hakata. Ohh.
Mõnus on see meie uus kodu. Kuigi, nagu me Kareliga arutasime, ma vist kohanen suht koht ruttu ja kui ma pean kuskil elama, siis lepin sellega.
Indeed, meie korter on nagu Melrose Placest, ainult ilma basseinita. Kolm korrust ja raudtrepid õue peal. Iga kord kui ülemised naabrid koju lähevad või sealt lahkuvad, on seda kuulda. Enne tuli terve kari trepist alla, ja küllap on meie appartemendi aknad juba kuid kardinatega kaetud olnud, ja täna., mõelge vaid, avatud... Keegi võõras tsikk siis piilus meie elutoa aknast (ukse moodi rohkem) sisse. Väga lõbus, kui ma suudaks sellistes situatsioonides kiiremini reageerida ja kui tema poleks ehmatanud selle peale, et siin tegelikult ka inimesed elutoas istuvad ja telku ees hommikust söövad, siis oleks ma talle sõbralikult lehvitanud ikka.
Üdse tundub, et meie majas ainult noored elavadki, ühtegi vanatädi pole näha olnud ja valju muusika peale pole keegi kaebama tulnud. Järgnevad paralleelid Melrospleisiga, mille Traka hommikusöögi kõrvale osavalt tõmbas: ilmselt hakkame me siin kõik oma majanaabritega nussima (mhmhh, täpselt nii ta väljenduski), Sven võtab endale naise Venemaalt, kes tahab elamisluba saada ja nii edasi ja nii edasi. Otsige kuskilt vanad melrõusi osad ja vaadake üle!
Neljapäeval sai ka Ghetto-klubi uuesti üle vaadatud. Seekord oli heterote osakaal suurem, aga Traka väitis, et ma olla lepsidelt ikka lanti saanud... hmmm, kahju küll... ma ei pannud tähelegi. Ja siis kõige tipp oli see, kui ma tantsupõrandal oma jala välja väänasin. Mkmm, ma polnud irrmuspurjumaja, natuke veini joonud, aga keegi pederast tõukas mind ülbelt ja siis nõksti! Mul on see jalg varem ka niiviisi trikitanud, seisin natuke ühe koha peal, et valu üle läheks ja mõtlesin edasi tantsida. Miski pikk imeliku soenguga rüütel tuli mind lohutama ja arvas, et mul hakkab parem, kui ta mind siit-sealt silub ja kõrva puhutab. No palun! Jala peale puhuda, paluks!
Bussis olid kaks ilusat kutsikat. Justnimelt, sellised 18-19 aastased nunnud poisid, üks oli vestiga, täpselt nagu peenemad lühikarvalised penid siin ja teisel olid lihtsalt armasad pruunid kutsikasilmad ja kutsikanägu. Heitsime siis pilke ja mõtlesime, kas teha meie bussipeatuses noorukitele „Chop-chop, off you go!!!“ või mitte. Me ei teinud. Kahju, eksole?
Eelmisel pühapäeval läksime kogemata sinna koledasse Yatesisse. No ja Traka pidi seal loomulikult oma numbreid jagama. Miskitele indiameestele. Vot ja siis üks tegelane, kelle sõbrale Traka oma numbri jättis, arvab, et mina olen tema unistuste naine ja helistab mulle õhtuti. Meil saab siis temaga sel pühapäeval deittu olema, ehkki mul pole aimugi, milline see tsimpi-rimpi välja näeb. Igatahes pigiseb ta, et ma olla peol temast täitsa mööda vaadanud. No eks ta siis üks jamadik ole... kahju...
27/11/05
Nii, lugesin Vol. 1. Ei ole me selle Tsimpirimpiga kusagile välja läinud. Helistab teine ikka vahetevahel, aga Trakal tekkis kahtlus, et tüüp on võibolla juba mõne kahtlase kebabiputka meie pulmadeks kinni pannud ja mulle mõne kena sari muretsenud. Hilisemas ajaks sobib see ürbak, millest ainult silmad näha on ja: „No booze for you, anymore, babe!“ Triinule ka kindlasti mõni nõbu või muud sorti lähem sugulane valmis vaadatud. Kas sellist Londonit me soovisimegi? EI!
Kuna me oleme iseseisvad naised, siis ostame endale ise booze’i. Kuidagi imelik hakkas küll, kui ma kolm korda järjest ühel nädalavahetusel iga päev Sainsburys seal vastava riiuli ees aru pidasin ja siis kaks korda sama kena kassaneiu (ka musta pearätiga, nii et juukseid pole näha) juurde maksma saabusin. Kuna meil raha väga vähe, väisame hetkel kohti, kuhu meil vaba sissepääs. Tasuta pedeklubipääsemeid meil majas ikka liigub, ühe kena noormehe tõttu, kes The Edges baarmeniametit peab. Aga heterokohad? Nii, siit umbes 40 minutise jalutusäigu kaugusel asub The Tea Bar, kus ka eesti noormees töötab ja alati kangemaid ja odavamaid kokse teeb. Kuna ta teadis, et me hetkel eriti vaesed oleme, siis saime esimesed koksid kahe peale ühe naela eest. Isegi Eestis oleks see päris hea diil, aga siin... Järgnes mingi kangem lagritsamaitseline shot ja ka miski limunaadikokteil. Traka arvas küll, et see limpa oli lissalt pealevõtukas ja kulistas seda julgesti, ehkki maapind ta jalge all oli juba ebakindlaks hakanud muutuma. Et ümbrus niipalju ei kõiguks, oli tarvis end tantsuplatsi ääres vastu seina toetada ja vaba käega ühest võõrast täitsa täis veiniklaasist kinni võtta. Ilmselt hakkas põrand jälle stabiilsemana tunduma, sest järsku oli Triin koos võõra pokaaliga kadunud. Okei.
Abistasin teda mõlema joogi manustamisel ja tundsin ka järsku kuidas maailm kuidagi ebakindlaks paigaks muutus. Ja ma ei tea, kas asi oli mu kleidis, mis mulle nii hästi sobis või täiskuus või milleski muus, aga ühel hetkel leidsin end olevat ümber piiratuna kolmest mehest: esimene, kelle ma kohe saabudes ära lantisin ja kellega me sõnagi lausumata üsna ruttu ühise keele leidsime, teine, kellest ma üldse suurt midagi ei mäleta, sest ta oli vist üsna mõttetu ja ilmselgete tsimpirimpi tunnustega ja keegi väga pikk noormees Paul, kes aga mütsi eemaldamisel pisut kiilanevaks osutus... Otsustasin neist kõigist loobuda ja lüüa külge hoopis ühele prillidega nohiku moodi noormehele (ma olen alati öelnud et „better racketscientist than rockstar“) Ta tundus olevat alguses üsnagi meelitatud ja huvitatud, aga siis ujus kuskilt välja ta sõbranje, ilmselt laboripartner, kes oli oma valge kitli ühe naela eest alla riidehoidu jätnud ja korraks napsu võtma tulnud.
Kõige selle juures suutsin silma peal hoida Triinul, kelle maailm vist hetkeks ka kaduma oli läinud ja kelle just selle pausi kestel keegi mutamees üles korjanud oli. Muta oli väga viisakas olnud ja üldse mitte liiga ligi litsunud, vaid nähtavat kahjutunnet üles näidanud, kui Triin oli maininud, et ta committed on. Minu pidev ilmumine oli teda küll vist mõnevõrra häirinud, sest ta olla mainunud: „Your friend is overprotective!“ aga missa teed.
Koju läksime kahekesi, teineteisel kaenla alt kinni, olles valinud omast arust kõige otsema tee. Tee osutus väikeseks ringiks, ja kui me poleks õige koha peal paremale pööranud, oleks me ilmselt kusagile east endi välja jõudnud. Et me kahekesi olime, siis korjasime me kuskilt poe eest kaasa kasutu plastmasskasti, millesse me mõtlesime hakata musta pesu paigutama. Kahjuks on meie en-suite bathroom na kitsuke, karp sinna kuidagi ei mahu ja ta vedeles mitu päeva kurvalt köögis. Siis panin ma tema sisse igasugused küürimis ja majapidamistarbed ja nüüd on tal otstarve.
Aga mul on nüüd töö ka. Kahlutasin mööda kesklinna, endal kotis 20 viimase raha eest kaunile paberile paljundatud CVd, nutt kurgus. Kuidas ma küll maksan oma osa üürist?
15. detsembril peab koos olema minu osa: 361 naela. Ja seda ei paistnud mitte kusagilt. Mõlgutasin, kas maha müüa oma neer või juuksed. Juuksed soovitas Reimo niikuinii blondiks värvida, et siis jääks siinmaal ilmselt paremini meelde ja pikki juukseid blondeerida pole mõtet niikuinii, kes neid nukutuuste harutada jõuab. Ja siis ma olekski lühikese blondi poisipeaga? Ja siis mõtlesin veel minna lesbibaare kammima ja sealt tööd küsida... Kui Sven sai geibaaris tööd, sest ta on siuke suht pandav tegelane, siis ma arvan, et ma pole lesbimaailmas just mitte pandamatu (kui arvestada neid Ghettos käike) ja võibolla saan kuidagi klaaspoleerija või lapiga üle laua tõmbajana tööd.
Õnneks ei pea ma seda nüüd meeleheitest tegema hakkama, sest hakkan tööle Tottenham Court Roadil ühes vidina ja mööblipoes. Ülemisel korrusel on padjad, katted, klaasid, pokaalid, topsid, kahvlid (ma loodan saada head discounti, sest need kahvlid seal olid tõesti kenad) ja alumisel igast mööblikraam. Töötan küll ainult 30 tundi nädalas, aga müüdud asjade pealt saab ka protsenti ja mul on mõte, et võiks ju otsida ka miski 10 tunnise koristaja või baaritöö. Et siis see papp oleks rasikamiseks ja elamiseks. Praegune läheks enam-vähem ära üüri peale.
Ohh, ja see Tottenham on ju täis kauneid sisustuskaubamaju: Habitat, Heals, Purves&Purves. Healsist sain juba kirja teel eitava vastuse. Et neil pole mu kogemustega inimesele midagi pakkuda. Mhmhh, nad said ja ka väga tõese CV. Praegusele on igale poole mõned kuud juurde valetatud ja CV ise on kauni paberi peale trükitud. Seepärast meeldis mu CV vist ka onule BO Conceptis. Ma ei looda väga midagi, aga ometigi oli see esimene koht, kus mul paluti ise tagasi helistada, mitte ei öeldud, et oodake meie kõnet. Kena, hakkab juba looma. Purvesisse kavatsen saata suurepärasel paberil suurepärase covering letteri ja oma suurepärase CV. CVdega on siin üldse selline lugu, et kõik võõramaalased panevad endale suva pidi kogemusi ja töökohti kirja, et kuskile löögile pääseda. Haridus ei koti kedagi, kogemus loeb.
Hea küll, aeg magama minna, sest homme on mu suurepärane esimene tööpäev. Ja ma ei pabla eriti, ei tea küll miks? Iga kord kui ma pablan, osutub asi tegelikkusest lihtsamaks... Homme keeran raudselt mingi tohutusuure sita kokku ja mind lastakse tunnipealt lahti... Ja ma olen töötu edasi... Päris kole oleks.
Aga homme tuleb Gio, ja mul on natsa kahju, et ma kõige parema aja päevast pean poes olema ja ei saa temaga linna avastada. Vaid hoopis Traka saab seda, ehkki ta pole Giod oma ihusilmaga kordagi näinud... Aga vahest saab ikkagi kuidagi nädala sees ka välja pidusse minna, sest tööpäev algab mul alles mõnusalt hilja: 12.
Ja kui nädalavahetusel veel Martin tuleb. Juhhaidii, ta lubas verivorsti ja viina tuua! Aga kõigi eelduste kohaselt saab selle osa aplaudida alles 16 detsembril, kui me internetsi saame... Ja siis saame 2 päeva internetsitada ja siis läheb Sven ära Eestisse ja võtab kümneks päevaks läppari kaasa. Hahaaa, kui tore.
Ok. Voodi on minu sõber.
30/11/05
Nii, Gio lahkus just, et minna linna geibaare avastama. Märkisin talle kaardi peale GAY Astorias, GAY, Escape ja Village. Pluss see baar, mis meil siin nurga taga on ja The Edge, kust kuidagi ikka üle päeva läbi saab käidud. Ma lähen homme alles 1.30 tööle ja mul oli kindel plaan täna välja minna. Tegelikult oli mul kindel plaan Ghettosse Nagnagnagile minna, aga kuna eile Giole seal vist väga ei meeldinud ja Triin end tõbisena tunneb, siis kadus ka mul igasugune tahtmine. Asja point on ses, et ma tean vist kümneid geikohti, aga heterokohtade arvestus on nullis. Minu meelest ongi Tea Bar ainuke lahe heterokoht, kus ma siin käinud olen. Ei saa ju arvestada mingit rumalat Yatesit või Lloyds Bar’i. Miks mina muudkui igast pederastidega kaasa lähen kuskile geibaaridesse ja nemad ei mõtlegi minuga kuskile heterokohtadesse tulla?!
Ega ma ei käigi ju baarides kedagi lantimas, aga nagu nigel on ikka vahetevahel pedede kaasatundvaid pilke või isegi põlastust märgata: „Fuckin faghag!“.
Nii tore on elada Londoni linnas, kui sul on siinsamas käeulatuses maailma kõige ägedamad peokohad maailma kõige ägedamate Djdega, keda aegajalt suure raha eest ka Eestisse transporditakse ja sa ei tea, kust neid leida. Hetkel, veel parem... Pole rahagi, Kym Mazellei läheks isegi Too2Muchi kuulama, aga kui event ise maksab mingi 12 naela ja sul on taskus kõigest 12 penni... siis ei mängi nagu välja. Isegi mitte rahakotti pole. See hakkab ka juba natuke haledana tunduma. Ja pangaarvet pole. Pean Sveni selja taga kerjama ja küsima ja paluma, et ta vaataks, kas mulle on mu hädine palk üle tulnud. 3 nädalat kuust ajast läheb üüriks ja ülejäänu on niivõrd väike summa, et ma ei oska isegi eestis sellega ära elada. Mis siis veel siin?! Kui ma nüüd praegu kõige masendavamate summadega arvestasin, siis jääb nädalas elamiseks kuskil 30 naela. Sellest 11 bussipiletile. Tuubist ei või unistadagi. Täpselt samamoodi nagu uutest riietest või võlgade tagasimaksmisest või reisist ükskõik kas Eestisse või Toulouse’i. Või Islandile. Või lihtsalt rongipiletile lennujaama. Ja ometi olen ma igal õhtul peale oma kuuetunnist tööpäeva niisama väsinud nagu oleksin 11 tundi Universaalis olnud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis seal oli küll parem: 5000 krooni, millest vaid 900 läks üüriks ja kõige parem toakaaslane üldse, ning peokaaslane alati ja kodust peole läks vaid 10 minutit jalgsi, kui üritus toimus kas Krahlis või Angelis või Prive’s. Ja 15 minutit Bonbonni. Siinmaal on maru kena hakata hommikul tund enne tööpäeva algust bussi peale sättima, seal seitse tundi kohal olla, millest pool tundi on lõunapaus ja makstakse ainult kuue tunni eest... Ja siis bussiga tagasi külg külje kõrval igast kahtlaste mutade ja timpirimpidega siiasamma mutalinna. Et siis mitte enam õhtul kodust välja minna viitsida, sest juba on külm ja pime ja aeg hakkab lähenema südaööle ja ma niiikuiniii ei tea ühtegi heteropleissi...? KAS MU ELU POLE NAGU NATUKE HALE?! 9 tundi oma päevast ära töllerdada ja siis selle eest mingit hädist pappi saada?!
Homme kirjutan selle covering letteri Purves&Purvesisse! Ma ei näinud oma töölepingus küll ühtegi punkti, mis mul päevapäealt lõpetada keelaks. Las see bitch Karina siis tegeleb oma umbkeelesete hiinlastega. Ma tahaks näha mitu kaarti see hiinlane tal päevas maha müüb... „Would you like to buy our card?“ „Oh, what’s card? Can you tell me about it?“ „Mmmm... eee... we have a card. Shopcard!“ Ja juba vudibki iinlane otsima kedagi kes seletaks, kuidas kaart toimib ja kuidas sellega säästa saab. Inglise keeles. Mis sel paganama mutil viga on, et ta nii hirmsasti seda kaardiostmist peale pressib. Issand, kuidas ma tahaks, et mul oleks pood ja kus asjad müüksid ise nii hästi, et poleks vaja mingit target-sale’i kehtestada ega mingeid lolle viienaelaseid kaarte müüa...
Kuulan praegu Variety Lab’i „I Like London In the Rain“, kus drummijabassise tausta peale ütleb mahe naisehääl alustuseks: „I Like London“ ja kui sa lootsid selle loo asemel kuulda mingit Air’i suitsiidilaulu, siis tundub see imelikuna. Kas nüüd mõnitusena või...? Või märgina, et cheer up, siin sa ju nüüd oled, võta siis, mis võtta annab. Ok, hakkan nüüd metoodiliselt vabadel päevadel Londoni muuseume kammima. Kõigepealt vaatan National Gallery otsast peale ikkagi läbi ja siis uuesti TATE. Ja siis History ja mis need kõik on... Ja teen hiigeltiirud siinsamas ümbruses, kuni jõeni välja. Ja enam ei istu pühapäeval toas. Kuratvõtaks. Kui oleks ainult keegi kes aktiivselt välja tiriks, ja asja häid külgi aitaks märgata.
5/12/05
I Like London In the Rain.
Istun pühapäevaõhtuse pohmakaga elutoas ja klõbistan sedasama laulu kuulates. Gio lahkus täna hommikul, ilma et ma oleks seda kuidagigi kuulnud. Jättis meile pika vetsupaberi peale kirjagi ja puha. Me kinkisime talle ingliskeelse 1959. aastal välja antud „Robin Hoodi“.
Gio suutis terve nädala üksi geibaarides ja klubides ringi kolistada. Kuna ta mitu päeva Sveniga käis, siis üleeile õhtul mainis Sven vaikse ohkega, et teda on tõesti liiga palju. Tõepoolest, üks sitsiljaano ja kolm eestlast ja sitsiljaanol on ikkagi rohkem energiat ja juttu kui neil kolmel kokku.
Kui Martin reedel saabus, siis hüppasime siin bussi peale, et temaga kesklinnas kokku saada. Juhtusime kuidagi kellegi natuke läperdava noormehe kõrvale, kes paari hetke pärast oma nokkivast olekust üles võpatas ja küsis kaunis inglise keeles: „Where am I?“ kuulnud, et Whitechapelis E1-s, hakkas ta sulaselges soome keeles vanduma. Tegemist oli Oskariga, kes meile oma rootslastevihkamist pihtis („They didn’t give me a map!“) ja omas omapäraseid vaatenurki venelaste kohta. Kuna ta on Soomest, siis teab ta täpselt, mis teha tuleb, kui venelased üle piiri hakkavad kippuma. Neilt tuleb ära võtta kogu vodka, kindad ja relvad. Et vodkat on ise hea juua, aga kui kindad ära võtta, siis hakkavad venelastel käed külmetama ja külmast kangete sõrmedega on relva väga raske käsitseda. Viimase illustreerimiseks jäljendas soomlane väga loomutruult kohmetunud sõrmedega päästikule vajutamist. Kusagil St. Pauli katedraali juures küsis Oskari: „Onko se Tampere?“ ja jutustas veel midagi omas keeles. Martiniga kohtudes kallistas ta teda nagu head sõpra, seda küllap meie kõigi eeskujul. Ja kui kotist poolene vaarikaviin välja koorus nentis soomlane midagi „viro“ ja „vodka“ ja „kiva“ kohta.
Ma pakun, et mu Londonis oleku tipphetkeks on siiani see, kui me seisime Lecester Squarei nurgal, mõeldes, kus on kõige parem pudelitäit Eesti viint manustada ja Martin osutas punasele putkale: „Phonebooth!“ Mõeldud-tehtud.
Picture this: December 2005, one Italian, one Finnish, three Estonians and bottle of vodka in phonebooth on the corner of Lecester Square.
Täiesti sõge lugu, putkas oli väga kitsas ja kuna ma sisenesin, käed all, siis ma neid kuidagiviisi ülespoole liigutada ei saanud. Alustuseks pidi keegi mind jootma. Giovannile hakkas loomulikult esimene lonks pähe ja ta jooksis hullumeelselt ümber putka, tehes meile läbi klaasi nägusid ja koputades putkale. Mispeale Oskari nentis: „No more pasta for you!“ (poliitiliselt üliebakorrektne, aga ülilõbus).
Kui viin otsas (selleks kulus vast 10 minutit), tuldi putkast välja ja mindi The Edge baari, meie Martini ja Triinuga kahlutasime ees minema, Gio ja Oskari jäid koos mõne eestlase ja ühe koleda jopega ohiolannaga kuskile kaugustesse. Sel ajal kui meie baaris järgmisi kokse kulistasime, oli soomlane väga purju jäänud ja iga Gio küsimuse peale vaid väitnud, et tema on soomlane. Gio seletas meile, et tema arust oli tüüp ka mingeid drooge tarbinud, aga meie meelest pole ta varem lihtsalt purjus soomlast näinud. Nii kaduski heteroOskari kuskile Soho avarustesse, loodan, et ta kuidagiviisi koju jõudis.
Peale The Edge’i tuli GAY Astorias. Triinul on pedede seas menu, kõik tulid teda musitama! Otsustasime edasi Fictionisse minna, aga sinna enam peale kolme sisse ei lastud. Et siis lihtsalt mõnusat bussisõitu. Sattusime ühte bussi mingite tegelastega, kes Popstarz’ist tulid. Bussitäis rahvast oli nagu Massa unistus (välimuselt) ja mul valmis plaan kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel reedel ise seda kohta külastada.
Järgmine päev möödus vegeteerides, poodi jõudsime alles õhtul kaheksa paiku, ehkki külmkapp juba mitu päeva vastu on kajanud. Martin pidi tulema jällegi Eesti viinade ja verivorstide ja muude kodumaa saadetistega, nii et meie ülesandeks jäi vaid pealevõtukas muretseda.
Kui me siin laua ääres jõime, siis tuli jälle siuke tore ja kodune tunne peale, minu meelest rääkisime ülivähe inglise keeles, mis sest, et Gio oli seltskonnas. Kui ta dushi alla läks, siis oli see kui kergendus, ei olnud enam süümekaid, et üks meist ei saa aru, mille üle teised naeravad.
Gio ja Martin läksid linna teistega kokku saama ja siis Heavenisse. Mul polnud mingit tahtmist sinna minna. Jälle palju pedekaid, kallid joogid ja 4 ruumi, kus kogu aeg ja energia läheb oma kaaslaste otsimisele ja nendel silma peal hoidmisele.
Kui me Traka ja Sveniga pudelitäie viinakoksiga number 25 bussi peale laekusime, et Aldgate Easti sõita, olin mina juba ammu ära purjusse jõudnud. Triin ilmselt ka, Sven võibolla vähem. Ometigi oli esimeseks asjaks Tea Bar’is minna leti juurde ja Reimolt juua tellida. Esimesel korral maksis mu jook £2.50, teisel korral alustuseks 50 penni ja seekord sain oma viinaelasest paberrahast lihtsalt viis münti tagasi. Sõpruse süvenedes lähevad joogid odavamaks... ;)
Muusika oli jälle ülihea, ja rahvas ka lahe. Mingil hetkel kangutas Triin kõige ees DJde juures tantsida, hoides mõlema käega kõvasti puldist kinni. Pidin talle seltsi minema ja me tegime metsikut tantsu. Hiljem püüdis keegi viisakas noormees Triinu kogu aeg kinni, kui ta keerutades tasakaalu hakkas kaotama.
Koju minnes lasime kaks bussi mööda, sest iga kord, kui Triin nägi bussi liginemas, jooksis ta bussijaama putka taha. Mina siis järele sõbrakätt andma ja juukseid hoidma. Lõpuks saime end bussi peale vinnatud ja koju.
Hommikul ärkasin Sveni valju naeru peale. Hoolimata sellest, et ma öösel Triinu kenasti voodisse toimetasin, oli ta hommikupoole sealt välja kakerdanud ja vetsupoti juurde magama jäänud. Eks Sven ta siis sealt enne tööle minekut avastas.
Triin on täna terve päeva voodis lamanud ja lubab joomise maha jätta. Vähemalt lähitulevikus. Ega pole võimalust ka.
Ma ei mäleta küll, et ta oleks peol kellegiga sebinud, aga mul oli ka tegemist mingite lesbinaistega... Aga igatahes, kui ma nüüd õhtul voodit tegin ja sealt pealt kotist võetud laialipillutud asju kokku korjasin, hakkas mulle silma miski tsekk. Sinna oli suurelt pastakaga kraapsitud „TRIIN“ ja siis viisakama käekirjaga kirjutatud „Allan“, mingi meiliaadress ja telefoninumber.
Nii et siis ikkagi sebiti.
Triinule tuli jutuks olnud paberilipakas muideks suure üllatusena.
5/12/05
Kui ma viis aastat tagasi Sveniga tuttavaks sain ja kusagil keskooliajal olla mind Triinuga tutvustatud, siis kes oleks arvanud, et me kunagi pereüksuse moodustame. Et oleme nagu leibkond ja saikond ja tomatkond ja juustukond ja istume ühel diivanil ühe teki all ja vaatame ühte telekat ja Triin peab Sveni juba peaaegu oma vennaks... Kui me täna kolmekesi õhtul sõbralikult köögis mustade nõude lademes orienteeruda püüdsime ja kraanikausist kahvleid otsisime, tuli jutuks hommikune lugu: Sven läks töövestlusele, aga tuli välja, et töö oli juba ühele teisele eestlasele ära antud. Üllatus-üllatus! Väljavalituks oli osutunud Karel. Karel on Sveni nõbu. Kui ma siis nüüd mainisin, et vähemalt jäi töökoht peresse, siis vaidles Sven mulle vastu: tema pere oleme praegu meie ju.
Sain linnas Liislepaga kokku. Võtsime Starbucksis mingid metsikult magusad koogid ja latted. Tore oli.
Saatsin ta pärast Picadilly Circusele, et sealt Oxfordile jalutada. Regent Street on ikka kohutav oma „Ice Age’i“ jõulukaunistustega. Kuidas sellist kitshi küll lubatakse? Põikasin kõrvaltänavasse, sest Regent on niikuinii kogu aeg nii metsikult rahavast täis ja kõik harrastvad sellist kõikuvat turistikõnnakut ja inimeste vahel põiklemine pole just kõige suurem lõbu. Oxford oli juba mõnusam, kolasin veel Topshopis ja proovisin suurt sinepivärvi kübarat pähe. Ma tahan seda! Võibolla aastavahetuse alede ajal?
Enamus poode oli juba kinni ja tänav hakkas mõnusalt tühjenema, puude otsas, mis küll veel lehes, särasid ilusad valged jõulutuled. London tundus jällegi elatava paigana.
10/12/05
Kas keegi üldse aimab, kui kaua võtab mul iga kord aega õige kuupäeva leidmine siia algusesse? Ma mõtlen ja mõtlen, välja ei mõtle, tavaliselt hüüan teise tuppa: „Kule, mis kuupäev täna on?“ Saades enamasti Triinult vastuse, tuleb järgmiseks küsimus: „Kirjutad oma blogi, jah? Vaata, et sa minust midagi väga piinlikku ei kirjuta!“ Tavaliselt kirjutan kõik ausalt ära, nagu on. Ja kui ma midagi lisan, siis ainult vürtsi mõttes... keegi ei pea ju kõigest kõike teadma ja ma ei pretendeeri Liivimaa Hendriku tiitlile (niikuinii ei kirjutanud tema ka päris õigeid asju), pigem erapooliku unarsõnu kasutava kirjutaja tiitlile. ;)
Triin on Dublinis, seepärast pidin kuupäeva telefonist kontrollima. OMG, 10. detsember juba. Kui ma seda kuupäeva vaatasin, siis tundus, et järsku on täna kellegi sünna. Aga ma võisin ka eksida. Homme on. Ja 13. detsembril.
Joon üksi vermutit, kõige odavamat Tesco oma. Ostsin selle eile mingis meeltesegaduses, võibolla harjumusest, sest oli ju reede. Tulin üksi koju, kõigepealt trügides puupüsti täis bussis, mis Bank’i juures tegi teesulu tõttu tohutu ringi. Tesco kilekott vetsupaberi, piima, leiva ja vermutiga soonis mulle kätte. Olin püüdnud kilekotti maha toetada ja seda jalgadega tasakaalus hoida, aga kui vermutipudel suure kolinaga pikali kukkus, arvasin, et parem oleks kott siiski kätte võtta.
Kodus keetsin riisi, praadisin tsukiinit ja tegin sinna kastme peale. Valasin vermuti klaasi. Söök oli hea, vermut hakkas natuke pähe. Vahtisin telekat. Praegu ei suuda ma kuidagi meenutada, mida ma vaatasin. Ahjaa, mingit rumalat komöödiat, kus paksuvõitu kontoritöölisest poissmeest tutvustati geielu ja narkootikumidega. Igatahes, siiani oli tema tippmeelelahutuseks kontoris lõunapaus teha ja Solitair’i mängida. Mispeale mulle tuli ka kange Solitaire isu peale.
Istusin arvutit taha, Sven oli jällegi mingeid optione muutnud, temale nimelt meeldib, kui visatakse korraga kolm kaarti, aga mulle mitte, nii pole ju võimalik võita! Muutsin optionid, aga ikkagi oli isu läinud. Installisin siin arvutisse oma fotoka tarkvara ja tõmbasin pildid arvutisse. Üle 150 veel Eestimaise pildi! Alo imeliku lipsuga köögis, Linda tänava vaade, Paula mu telefoni näppimas. Kärdi juures enne pidu, minu juures enne äraminekut, Martini soolaleib keedumunade ja kiluleibadega. Ahi, kuhu Madis roosa kriidiga venekeelseid roppusi kirjutas. Kris, Trainu ja Kadri. Kõikvõimalikes poosides pildid massast. Birgit ja mina Toomemäel kollaste lehtede sees. Tartu. Tartu...
Ja siis tuli mulle meelde, et just selsamal hetkel peetakse Vabas tänavas Kärdi sünnipäeva.
Eelmisel korral oli mul väga lõbus, mingist hetkest kadus mälu ja ma leidsin end hommikul koos sünnipäevalapsega nende pikas koridoris madratsil magamas. Ja terve järgmise päeva vaevas mind maailma kõige kõvem pohmakas. Kärt armastab ju kohutavalt külalislahkelt pakkuda viina ja shampuse segukokteile. Maitsevad nagu shampus, aga tegelikult on kolm korda kangemad.
Lappasin läbi pildimaterjali üle-eelmisest Kärdi ja Trainu sünnipäevast kohas. OO mai kaad! Algus on paljutõotav, aga lõpus on mul jällegi narkost läbi imbunud Cortney Love nägu ees, huulepulk laiali hõõrutud. Õnneks polnud ma ainus sellises konditsioonis olev tegelane.
Kaevusin vist kahe-kolme viimase aasta piltidesse.
Aprill 2003. Pariis. Oberkampf. Mariin, Kärt ja Sven koos odava vahuveiniga tähistamas Mariini sünnipäeva. Mariinil on piltide peal küll liiga valgeks puudertatud nina, aga kõik on rõõmsad ja kerges alkoholijoobes. Üks mu parimaid sünnipäevi siiani, jätkus Jean-Baptiste korteris kannabisega. Järgmised pildid juba sellest, kuidas me järgmisel hommikul unistena sealsamas tänavanurgal seisame ja ereda päikese käes silmi kissitame.
Või siis september 2002. Kärt läheb Pariisi ja meie Orniga oleme just USA-st koju saabunud. Metsik praaznik Damtanis, mille lõpp ka kergelt uduseks läinud. Igatahes on tehtud hulk pilte Kärdist suudlemas erinevate meestega. Pooled neist geid. Ja ega Ornigi alla jää. Suurest rõõmust koju saabumise puhul kargutab ta mingi punase auto kapotil Aigorit. Sven üritab end kellegi üherattalise ratta sadulasse pungetsada, abiks kümned sõbrakäed. Järgmise pildi taustal on ta juba ratta otsast maas, esiplaanil on rõõmus viisik plastmassnokatsite ja viinakokteilidega. Mingi pilt näeb välja nagu popp Fantareklaam, kamp rõõmsaid noori, aga Fanta asemel on kõrvuni naeratusega Kärdil käes pooleteiseliitrine pudel Sovetskojet...
Itsitasin üksi rõõmsalt poole ööni ja mõtlesin, et ehkki mul on hetkel suhteliselt kurb üksinda, siis mu noores elus on ikkagi metsikult lahedaid asju toimunud. Ja need pole alati mitte seotud olnud vaid Courtney Love’i joobe või pooleteiseliitriste shampustega. Enamasti piisab ka toredatest inimestest.
Cupl’ours’leita
Mu parempoolne alumine ige on põse juurest täiega üles paistetanud. Tarkus tuleb, sellega koos hambad. Kuidas nad ei võinud korraga kunagi 16-aastaselt ära tulla, mitte niimoodi paar korda aastas jupitada?!
Kaevusin Sveni plaatidesse. Lucy Pearl „Dont’t mess with my man“, OMG, kuidas kunagi sai selle loo järgi Kärdiga tantsitud. Mhmhh, just Kärt on mul terve eilse ja tänase päeva meeles olnud.
Okei, joon oma kohmi ära ja siis asun ülejäänud alko kallale. Pean 11-ks Tea’s olema, saan kokku mingi tsikiga, kes kolib Indiasse ja soovib oma soodsa 20-naelase telefonilepingu kellegile pärandada. 500 minutit kõneaega ja 200 teksti. 20 naela eest on päris korralikult saadud, mulle tundub. Need topup arved olid ikka pöörased. Ja Virgin! Pühajumal, mulle tundub ,et ainult Karel ja Raivo ja nüüd Liisa ka on Virgini kasutajad. Ok, mul on väga soodne nendega smssida, aga ma nimelt ei tee seda üle paari korra nädalas. Ja kõik teised inimesed on Orange või O2 kliendid. Ja neile Virginist helistada pole üldse odav. Pluss – no signal @ work.
Ja kui ma mõtlesin, et pean üksinda Tea Bar’is hängima, siis Sipu teatas natsa aega tagasi, et Shaun on ikka koduarestis, st. no date tonight, st. ta tuleb ka peole ja siis natsa hiljem sms Karelilt, et ta tahab ka ikka tulla. Naiss!!!
Läheks epileeriks jalad ära?
Hm. Selleks tuleb vist enne juua. Ja iga kord kui ma joon (noh nagu valuvaigistiks või nii) enne karvaeemaldust, olen ma hiljem nii läperdis ja ei viitsi enam massinaga kõristama hakata. Ohh.
esmaspäev, detsember 12, 2005
wink-wink!
Ma olen meie koduarvutisse juba kaheksa lehete bloggi kirja pannud. Ei j]ua oodata, kunas selle kogublamaazhi publissida saab.
Ehkki t'na on esmasp'ev, on mul vist ikkagi laup'evasest piost pohmakas. T'nan taevaisa tasuta jookide ja heade s]prade eest!
Ehkki t'na on esmasp'ev, on mul vist ikkagi laup'evasest piost pohmakas. T'nan taevaisa tasuta jookide ja heade s]prade eest!
laupäev, november 26, 2005
jehhu.
Istun siin inernetipunktis, vaid paari minuti jalutsuk'igu kaugusel kuldsest Vredimerkurist. Ma hakkan Vredit iga p'ev v'hemalt 2 korda n'gema, sest kui temast m;;duda ja Tottenham Court rdi m;;da minna, siis j]uab igast m;;blipoodideni, millest [hes ma n[[d ametlikult palgal olen. Pole teap mis f''nsi, aga avaldus on sees j'rgmises, ja see juba on f''nsi.
J'lle on mingi perverse briti klaviatuuriga arvuti, ]nneks peaks j'rgneva 4-6 ndla jooksul koju ka neti saama. Ma [tleks, et Eesti on nagu erikiire maa, meil v]tab neti saamine aega paarist tunnist m]ne p'evani ja panga[lekanne netis v]tab aega 2 sekundit. Siin tuleb arvestada kolme p'evaga.
Ja j'rjekordne kuuseke Trafalgaril, mille Oslo anetanud on. Kuradi kitsid on need norrakd, siukse niru on saatnud, nagu oleks kuusk k]igepealt mingist v'iksest torust l'bi t]mmatud (korstnast ntx), et veel viimasedki oksad ja okkad riisuda. H'bilugu igtahes.
ok.
n'eb siis kui Santa neti koju toob!
HoHoHOO!
J'lle on mingi perverse briti klaviatuuriga arvuti, ]nneks peaks j'rgneva 4-6 ndla jooksul koju ka neti saama. Ma [tleks, et Eesti on nagu erikiire maa, meil v]tab neti saamine aega paarist tunnist m]ne p'evani ja panga[lekanne netis v]tab aega 2 sekundit. Siin tuleb arvestada kolme p'evaga.
Ja j'rjekordne kuuseke Trafalgaril, mille Oslo anetanud on. Kuradi kitsid on need norrakd, siukse niru on saatnud, nagu oleks kuusk k]igepealt mingist v'iksest torust l'bi t]mmatud (korstnast ntx), et veel viimasedki oksad ja okkad riisuda. H'bilugu igtahes.
ok.
n'eb siis kui Santa neti koju toob!
HoHoHOO!
kolmapäev, november 23, 2005
X
meil [lisuurep'rane elukoht. t;;d pole. netti ka pole. ja kuradi tsimpirimpid tr[givad bussis! maitea, kas see on n[[d hea, halb v]i v'ga halb.
teisipäev, november 15, 2005
näädsa!
Eile saime Trakaga linnas kokku, lubasin teda ja Sveni tutvustada, et nohh, tulevased korterinaabrid. Tuli välja, et Traka on Sveni varem näinud klubis Tallinn seina ääres kõikumas ja mind otsimas. Maailm on väike.
Hulkusime siis pärast Edge-baari ja Sveni ülevaatust Sohos ringi ja kujutasime ette, kui vahva oleks, kui Ailar ja Ander parajasti tänaval vastu tuleks.
Külmavõitu oli ilm ja pimedaks hakkas ka minema.
Triinuga on tore, ta on peaaegu sama vaene kui mina ja seepärast ei võimalda meie budget kuskil baaris hängida ja kokteile sisse kallata. Ostime siis Starbucksist kohvi ja poest väikse lapiku pudeli miskit 35 kraadist piiritusjooki. Kohvi ja konjaki odavam variant sai manustatud Lecester Squareil. Siis veel ühed kohvid Burger Kingist. Tühjendasin pudeli juba üsna avalikult meie papptopsidesse, seekord isegi salliga varjamata. Täitsa lõbusaks hakkas minema.
Aga et me niiviisi pargipingil istusime, siis jäime silma miskitele mööduvatele sitsiillastele. Tulid juttu ajama, et kas me ei tahaks nendega baari minna. Joogid olid just paar minutit tagasi otsa saanud ja topsidki litterikasti visatud. Vahetevahel ma lihtsalt teen imelikke ja liiga easygoing otsuseid. Mõtlesime, et lähme jahh baari, varsti hakkab niikuinii külm.
Baar oli sealsamas Lesteri platsil, sees ootas meid juba üks sitsiliaanode sõps, kes kohe ka meile joogid ostis. Okei. Imelik baar, 90 prossa tegelastest kas värvilised või ilmselgelt vahemeremaalased, põliseid britte peaaegu ei olnudki.
Ja võibolla oli seal tutvumis või vallalisteõhtu, sest ükskõik mis tüübile sa korraks otsa ei vaadanud, arvas ta, et võib kohe end su kõrvale libistada ja käe külge panna, või veel parem, end su vastu hõõrutada. Nomaitea.
Üks sitsiliaanodest väitis end olevat minust nii hirmsasti sisse võetud olevat. Meenutas väikest koerarakatsit, kes iga viie minuti järel end käppadega jala ümber klammerdab ja siis runkama kukub. No inimeste maailmas tähendas see seda, et tal oli himu mind emmata ja lahti ta lasta ei tahtnud. Kehakeelepõhist suhtlust ilmestasid ka mõned laused: "I can kiss you all over!", "I would like to kiss you all night long!" Kiss mai ässs...
Mind tuli "päästma" sitsiljaano sõber, kes ennist meile dringid tegi. Uuris ja päris, rääkis, et ta on Hammersmithis ühe baari manager. Küsisin, kas ta meile tööd ei saaks hankida... Kohe küsiti, kus ma elan ja kellega. Mainisin, et ma elan koos oma 28-aastse boyfriendiga, aga tal on väga palju tööd ja nii käin ma ikkagi sõbrannaga vahetevahel niisama väljas baaris. Nojahh, aga kui mul on hästi teenv elukaaslane, milleks mul siis raha vaja, kas ta siis üüri ei maksa...? Ütlesin, et olen iseseisev ja tahan ise ka üüri maksta... Sitsiiljaano läks õhku täis ja seletas kui väärt köölfrend ma olen ja ta on mu boihvrendi peale väga kade...
Õnneks läks ta koos runkaja-sitsiillasega ära järgmisse baari.
Traka oli vahepeal suhelnud kolmanda sitsiillase ja kellegi india noormehega ja vahetanud kümme smssi oma eestlasest austajaga Iirimaal.
Keksisin tantsupõrandal, tõeline imede õu, mu kõrval hüples pallikese kombel väike paks ülikonnas hiinlane. Ta oli isegi Triinust lühem. Veel täna hommikul mõtlesime tema peale ja arutasime, et ta võiks isegi kasulikuks osutuda, kui talle miski kandiline ja kõva peakate valmistada -- hea õllepudelit peale toetada või sibulat hakkida, kui lauda käepärast pole...
Loomulikult pidime me ka laua alla ronima ja seal tühja klaasi Triinu juhuslikult kaasas olnud purgiõlle ümber valama. Saab siinmaal ka minimaalsete kulutustega pidutseda...
Aga nüüd on jälle pill käes, sest korterit ei taheta meile üürida. Kuna ainult Sven töötab, siis pole me küllat usaldusväärsed korterit üürima, mis siis, et deposiit on tervelt kuus nädalat pluss kuu üür ette. Paganama idaeurooplased.
Ja meie lettings negotiator nimega Muhammed Ali ei helistanudki mulle ega teatanud ootamatust takistusest, vaid lasi mul terve päeva arvata, et me kolime juba homme Whitechappelisse...
urr.
Magavaks.
Hulkusime siis pärast Edge-baari ja Sveni ülevaatust Sohos ringi ja kujutasime ette, kui vahva oleks, kui Ailar ja Ander parajasti tänaval vastu tuleks.
Külmavõitu oli ilm ja pimedaks hakkas ka minema.
Triinuga on tore, ta on peaaegu sama vaene kui mina ja seepärast ei võimalda meie budget kuskil baaris hängida ja kokteile sisse kallata. Ostime siis Starbucksist kohvi ja poest väikse lapiku pudeli miskit 35 kraadist piiritusjooki. Kohvi ja konjaki odavam variant sai manustatud Lecester Squareil. Siis veel ühed kohvid Burger Kingist. Tühjendasin pudeli juba üsna avalikult meie papptopsidesse, seekord isegi salliga varjamata. Täitsa lõbusaks hakkas minema.
Aga et me niiviisi pargipingil istusime, siis jäime silma miskitele mööduvatele sitsiillastele. Tulid juttu ajama, et kas me ei tahaks nendega baari minna. Joogid olid just paar minutit tagasi otsa saanud ja topsidki litterikasti visatud. Vahetevahel ma lihtsalt teen imelikke ja liiga easygoing otsuseid. Mõtlesime, et lähme jahh baari, varsti hakkab niikuinii külm.
Baar oli sealsamas Lesteri platsil, sees ootas meid juba üks sitsiliaanode sõps, kes kohe ka meile joogid ostis. Okei. Imelik baar, 90 prossa tegelastest kas värvilised või ilmselgelt vahemeremaalased, põliseid britte peaaegu ei olnudki.
Ja võibolla oli seal tutvumis või vallalisteõhtu, sest ükskõik mis tüübile sa korraks otsa ei vaadanud, arvas ta, et võib kohe end su kõrvale libistada ja käe külge panna, või veel parem, end su vastu hõõrutada. Nomaitea.
Üks sitsiliaanodest väitis end olevat minust nii hirmsasti sisse võetud olevat. Meenutas väikest koerarakatsit, kes iga viie minuti järel end käppadega jala ümber klammerdab ja siis runkama kukub. No inimeste maailmas tähendas see seda, et tal oli himu mind emmata ja lahti ta lasta ei tahtnud. Kehakeelepõhist suhtlust ilmestasid ka mõned laused: "I can kiss you all over!", "I would like to kiss you all night long!" Kiss mai ässs...
Mind tuli "päästma" sitsiljaano sõber, kes ennist meile dringid tegi. Uuris ja päris, rääkis, et ta on Hammersmithis ühe baari manager. Küsisin, kas ta meile tööd ei saaks hankida... Kohe küsiti, kus ma elan ja kellega. Mainisin, et ma elan koos oma 28-aastse boyfriendiga, aga tal on väga palju tööd ja nii käin ma ikkagi sõbrannaga vahetevahel niisama väljas baaris. Nojahh, aga kui mul on hästi teenv elukaaslane, milleks mul siis raha vaja, kas ta siis üüri ei maksa...? Ütlesin, et olen iseseisev ja tahan ise ka üüri maksta... Sitsiiljaano läks õhku täis ja seletas kui väärt köölfrend ma olen ja ta on mu boihvrendi peale väga kade...
Õnneks läks ta koos runkaja-sitsiillasega ära järgmisse baari.
Traka oli vahepeal suhelnud kolmanda sitsiillase ja kellegi india noormehega ja vahetanud kümme smssi oma eestlasest austajaga Iirimaal.
Keksisin tantsupõrandal, tõeline imede õu, mu kõrval hüples pallikese kombel väike paks ülikonnas hiinlane. Ta oli isegi Triinust lühem. Veel täna hommikul mõtlesime tema peale ja arutasime, et ta võiks isegi kasulikuks osutuda, kui talle miski kandiline ja kõva peakate valmistada -- hea õllepudelit peale toetada või sibulat hakkida, kui lauda käepärast pole...
Loomulikult pidime me ka laua alla ronima ja seal tühja klaasi Triinu juhuslikult kaasas olnud purgiõlle ümber valama. Saab siinmaal ka minimaalsete kulutustega pidutseda...
Aga nüüd on jälle pill käes, sest korterit ei taheta meile üürida. Kuna ainult Sven töötab, siis pole me küllat usaldusväärsed korterit üürima, mis siis, et deposiit on tervelt kuus nädalat pluss kuu üür ette. Paganama idaeurooplased.
Ja meie lettings negotiator nimega Muhammed Ali ei helistanudki mulle ega teatanud ootamatust takistusest, vaid lasi mul terve päeva arvata, et me kolime juba homme Whitechappelisse...
urr.
Magavaks.
laupäev, november 12, 2005
lookin for job
Mu olematus rahakotis on 15 naela. Ja ma pean sellega välja tulema...? Järgmist raha laekumise tärminit pole, sest pole tööd. Ma ei tea, kas minust oli ikkagi liiga vastutustundetu korter üürida, kui endal töödki pole? Juu siis, aga olgem ausad, siin Peckenhami Palees on täielik ülerahvastus. Arvutasime ühel õhtul huvi pärast, palju me üür siis kroonides oleks. Tuleb välja, et aastas maksame siin kahe peale korteri eest üüri 300 000 eeku. Mille eest saaks Tartusse juba mingi väiksemat sorti korteri soetada. Ma tõmbasin endal teki üle pea, kui Sven mulle summa teatas. Õnneks hakkame uues pleisis ikkagi kolmekesi elama (100 000 nägu?), confirmation tuli Trakalt, kellega täna kohtusime ja Soho Square'il Nerost ostetud kohvi sisse väikesest lapikust Vana Tallinnast juurde valasime. Kamakommi ka peale.
Ja kui keegi viloloog asja loeb... onju eesti keeles olemas sõna "iileks"? See peaks tähistama taime, mida ka puuvõõrikuks kutsutakse ja mis alati anglojõulupostkaartidel ilutseb. Ja mida siin kultuuriruumis millegipärast lakke riputatakse, et siis selle all suudelda.
See selleks, mul on üks iileksioks jaki küljes ja ma kutsun seda kangekaelselt iileksiks.:)
Eile sattusin Hackneysse. Lihtsalt otsustasin Harrodist tuubiga edasi veel lääne poole sõita, omaaruga läksin miskit Kings Road'i otsima. No ma ei leidnud, aga see-eest sattusin ühele nendest suurepärastest Londoni turgudest, kus kausitäis puuvilju maksab vaid £1. Nüüd on meil kodus liiga palju banaane. Ja suur kausitäis õunu osutus minu lemmiksordiks. Ma pakun, et Eestis ei saa Selverist ka seda va Red Delicioust nii odavalt. Et kus raha kõige vähem, seal toit kõige odavam. Ma loodan, et Stepneys on ka mingeid turkasid, kus mina kui algaja tööotsija ja proffessionaalne desperate housewife kolistamas saan käia.
Ohh ja britid ajavad lihtsalt hulluks oma Teise Maailmasõja armastusega. Praegu on ju see aeg, kui sa oled kohustatud endale pabermooni rinda ostma. Sõjaveteranide heaks. Ma olen võibolla julm, aga mingid seniilsed taadid vanadekodudes ei pane mind kuidagi naelast koledat pabermärki ostma. Pagan, meid mõjutas Teine Maailmasõda kordi rohkem ja kardinaalselt ja me läheme oma eluga edasi, aga need siin peavad seda ikka ja jälle meelde tuletama. Ei lähe mööda nädalavahetust, kus mõni kohalik telekanal ei laseks eetrisse mõnda suurepärast dokfilmi, et lühikese mäluga brittidel neile 60 aastat tagasi valmistatud kannatused meelest ei läheks.
Ja loomulikult müüvad kõik baarid ja kohvikud ja klubid ka moone. Ja ometgi, kui me eile Fictionisse tahtsime minna, siis oli seal ka karp nende koledustega. Ja keegi meist ei kavatsenud seda osta. Aga ehkki meil kõigil olid vabapääsmed, sundis müüja Sveni ometigi seda mooni ostma. Või vähemalt annetama ühte naela. Ja kuna ANNETAMINE peaks olema vabatahtlik, siis küsis Sven, miks ta peab ikkagi ühe naela andma, kuigi meil on tasuta pääsmed. Soostudes lõpuks ANNETUSEGA, ulatas ta kahenaelase ja nõudis sealt ühte naela tagasi, sest poppy maksis vaid ühe naela. Sellega meie klubiskäik lõppeski, sest rekkalesbarist piletimüüja sellist ülbust ja vanainimeste mittetoetamist ei kannatanud. Ta teatas, et "ei vaja sellist suhutumist klubisse" ja juhatas Sveni uksest välja. Mille peale meie kolmekesi ka minema läksime. Mulle jääb nagu selle inimese moraal selgusetuks... Et kui ta on nii kena inimene ja väga hoolib sõjaveteranidest, nii et võtab nõuks kohe väga vihastada, kui keegi neile annetamast keeldub... ja samas laseb uksest sisse kõik narkodiilerid ja pimpijad, kes selle lille ostavad? Ja 90% klubi külastajatest on niikuinii high? Maisaaaaaru? Kas ainult ostetud moraal ja heategu loevad?!
Kolm kena meest said siis meie 15 naela väärt olevad vabapääsmed. Loodan et nad nautisid pidu, moon rinnas.
Ja kui keegi viloloog asja loeb... onju eesti keeles olemas sõna "iileks"? See peaks tähistama taime, mida ka puuvõõrikuks kutsutakse ja mis alati anglojõulupostkaartidel ilutseb. Ja mida siin kultuuriruumis millegipärast lakke riputatakse, et siis selle all suudelda.
See selleks, mul on üks iileksioks jaki küljes ja ma kutsun seda kangekaelselt iileksiks.:)
Eile sattusin Hackneysse. Lihtsalt otsustasin Harrodist tuubiga edasi veel lääne poole sõita, omaaruga läksin miskit Kings Road'i otsima. No ma ei leidnud, aga see-eest sattusin ühele nendest suurepärastest Londoni turgudest, kus kausitäis puuvilju maksab vaid £1. Nüüd on meil kodus liiga palju banaane. Ja suur kausitäis õunu osutus minu lemmiksordiks. Ma pakun, et Eestis ei saa Selverist ka seda va Red Delicioust nii odavalt. Et kus raha kõige vähem, seal toit kõige odavam. Ma loodan, et Stepneys on ka mingeid turkasid, kus mina kui algaja tööotsija ja proffessionaalne desperate housewife kolistamas saan käia.
Ohh ja britid ajavad lihtsalt hulluks oma Teise Maailmasõja armastusega. Praegu on ju see aeg, kui sa oled kohustatud endale pabermooni rinda ostma. Sõjaveteranide heaks. Ma olen võibolla julm, aga mingid seniilsed taadid vanadekodudes ei pane mind kuidagi naelast koledat pabermärki ostma. Pagan, meid mõjutas Teine Maailmasõda kordi rohkem ja kardinaalselt ja me läheme oma eluga edasi, aga need siin peavad seda ikka ja jälle meelde tuletama. Ei lähe mööda nädalavahetust, kus mõni kohalik telekanal ei laseks eetrisse mõnda suurepärast dokfilmi, et lühikese mäluga brittidel neile 60 aastat tagasi valmistatud kannatused meelest ei läheks.
Ja loomulikult müüvad kõik baarid ja kohvikud ja klubid ka moone. Ja ometgi, kui me eile Fictionisse tahtsime minna, siis oli seal ka karp nende koledustega. Ja keegi meist ei kavatsenud seda osta. Aga ehkki meil kõigil olid vabapääsmed, sundis müüja Sveni ometigi seda mooni ostma. Või vähemalt annetama ühte naela. Ja kuna ANNETAMINE peaks olema vabatahtlik, siis küsis Sven, miks ta peab ikkagi ühe naela andma, kuigi meil on tasuta pääsmed. Soostudes lõpuks ANNETUSEGA, ulatas ta kahenaelase ja nõudis sealt ühte naela tagasi, sest poppy maksis vaid ühe naela. Sellega meie klubiskäik lõppeski, sest rekkalesbarist piletimüüja sellist ülbust ja vanainimeste mittetoetamist ei kannatanud. Ta teatas, et "ei vaja sellist suhutumist klubisse" ja juhatas Sveni uksest välja. Mille peale meie kolmekesi ka minema läksime. Mulle jääb nagu selle inimese moraal selgusetuks... Et kui ta on nii kena inimene ja väga hoolib sõjaveteranidest, nii et võtab nõuks kohe väga vihastada, kui keegi neile annetamast keeldub... ja samas laseb uksest sisse kõik narkodiilerid ja pimpijad, kes selle lille ostavad? Ja 90% klubi külastajatest on niikuinii high? Maisaaaaaru? Kas ainult ostetud moraal ja heategu loevad?!
Kolm kena meest said siis meie 15 naela väärt olevad vabapääsmed. Loodan et nad nautisid pidu, moon rinnas.
neljapäev, november 10, 2005
Welcome!
Niisiss, tundub, et meil Sveniga on nüüd kodu. E1. Benthal Green. Kui Stepney Greeni tuubist väljudes pöörata Mile End Roadil paremale, umbes kaks minutit kõndida ja seejärel tee ületada, jõuate mustaks värvitud fassaadiga ja vikerkaarevärviliste lippudega ehitud baari "Black Horse" ette (selles baaris olla isegi drag queenie õhtud). Sellest kõnnite vaid paar sammu mööda, varsti märkate imeväikest tänavat. Hayfields Passage. Pöörate tänavasse, veel mõned sammud ja tundub, et suure tänava kära on jäänud miile selja taha. Justkui oleks tegemist suburbiaga. Vasakule jääb telliskividest maja, kuhu pääseb raudväravast. Majja astudes jääb mulje, et tegemist on tavalise kortermajaga, kuid kui läbite veel ühe ukse, avaneb teie ees kena sisehoov. Ja kui te kutsutud külalised olete, küllap te siis juba õige ukse ka üles leiate.
kolmapäev, november 09, 2005
back on track
Homne päev mahutab enda sisse kolm korterivaatamist ja ühe töövestluse. Plus siis kui keegi on nõus õhtul Ghettosse tulema (Nääägnäägnäääg, Massa!)tuleb tiba tantsu ka lõpuks...
Täna sammusin oma korteriotsimisega sammu hulluse poole, kaheksa korterit kümnest olid juba välja üüritud. Kuradi lohakad inglased, võiks siis ju netist maha võtta, kui välja üüritud. Helistasin nii paljudesse büroodesse ja jätsin nii paljudesse kohtadesse kontakte, et kui õhtupoole keegi härra tagasi helistas ja homseks ühte appartementi vaatama kutsus, polnud mul aimugi, kus ja mis nii korter kui büroo võiksid olla.
Njah, kõige rohkem oli kahju sest 22-korrusel asuvast. kaaddämmit!
Täna sammusin oma korteriotsimisega sammu hulluse poole, kaheksa korterit kümnest olid juba välja üüritud. Kuradi lohakad inglased, võiks siis ju netist maha võtta, kui välja üüritud. Helistasin nii paljudesse büroodesse ja jätsin nii paljudesse kohtadesse kontakte, et kui õhtupoole keegi härra tagasi helistas ja homseks ühte appartementi vaatama kutsus, polnud mul aimugi, kus ja mis nii korter kui büroo võiksid olla.
Njah, kõige rohkem oli kahju sest 22-korrusel asuvast. kaaddämmit!
pühapäev, november 06, 2005
DIY
Jeesuke. Pesin täna põrandaid ja avastasin, et külmkapi nurga alla on kõikumise vastu torgatud punases pakendis kondoom!
Mis järgmiseks? Õlitame kiiksuvaid uksehingi lubrikandiga?
Mis järgmiseks? Õlitame kiiksuvaid uksehingi lubrikandiga?
okei
Linn pole mind veel neelanud. Hakkan temaga hoopis sõbraks saama. Või, siiski mitte. Vaikne kooseksisteerimine hakkab tekkima. Mu kallis Oyster, millele ma paigutasin 21.40 naela ja mis võimaldab mul nädala jooksul kõiki Londoni kahe esimese tsooni transpordivahendeid kasutada. Ja tundub, et tube on ikkagi kõige kiirem ja loogilisem transpordivahend. Bussi tasub kasutada ainult öösel, kui muu ei sõida ja ummikuid pole.
Võibolla tegi mu tuju heaks eilne kena appartement Shoreditchis. Väike, aga valge ja pärastlõunast päikest täis. Vaikses tänavas, magamistubadest avaneb vaade laste mänguplatsile, kuid kui majast välja astuda, võib nii vasakule kui paremale vaadates näha tiheda liiklusega tänavaid, kus iga sekundi järel mõni punane buss vilksatab. Lähim metroo on Whitechapel, sealt saaks eriti kiiresti siia New Cross gate'i külla sõita.
Mul on uus suur unistus: tahan panna oma riided oma kappi riidepuudele rippuma, paigutada pesu sahtlitesse, panna oma kosmets ülemisse sahtlisse karpide sisse ja voltida suur kosmetsikott kokku ja panna kuskile alumisse sahtlisse peitu. Kreemid asetada riiulitele. Panna seinale Krisi kaasa antud joonistus. Teha mõnele seinale väike kollaaz-ülevaade oma kalliste inimeste fotodega. Panna külmakpiuksele magnetiga narkoorava foto...
Hea on, kui sul on olemas unistused, mis peaksid lähema aja jooksul ka täituma. :) Kõigi eelduste kohaselt.
Ja kui üleeile oli Kareliga väga pikk ja mõnus vestlus (mul ju on vaja rääkida), siis eile kohtusin ühe väga enesekindla eestlasega. Kes on ka niisama siin, aga on oma CVd juba kuskile Guccidesse ja Burberrydesse toppinud, lihtsalt poodi sisse hüpates ja öeldes, et tahab manageriga rääkida. Mul on tunne, et minu kümned saadetud CVd ei aita mind küll kuskile, pean ka samamoodi poodnikke tüütama ja pommima minema. Gucci pole küll minu unistus, midagi rohkem sinna Conrani poole...
Ja seda ütles see eestlane, et kui tahad siin mõnusalt elada, siis peab vanast lahti laskma. Nad jäävad sinna eestisse ju ikkagi alles, ja kui sõbrad on tõelised, siis ka aasta möödudes on tunne, nagu oleks paari minuti eest uksest välja astunud. Ma tean seda väga hästi, aga harjumine võtab aega...
Enivei, minooria läks eile üle. See korter ja kui me pärast mingisse T-bari läksime, kus keegi eestlane töötab, nii, et mu long island tea, mis oli ülikange, maksis seekord 6.50 asemel 2.50. :)
Aga heterobaarides on ikkagi koledate ja ebastiilsete inimeste hulk suurem. Kahju muidugi. Ja geibaaris ei tule sulle kunagi külge lööma pannkooginäoga triibulise teesärgiga tsuktsivälimusega mees. Fuu. Aga muss oli päris deep house ja koht mõnus ning avar ja kui ma pärast diivanitel nuselevaid paarikesi nägin, siis tulid meelde kunstikooli peod.
Ok, Sven-Siilike ronis oma sahvrist välja ja tahab ka internetsi.
Võibolla tegi mu tuju heaks eilne kena appartement Shoreditchis. Väike, aga valge ja pärastlõunast päikest täis. Vaikses tänavas, magamistubadest avaneb vaade laste mänguplatsile, kuid kui majast välja astuda, võib nii vasakule kui paremale vaadates näha tiheda liiklusega tänavaid, kus iga sekundi järel mõni punane buss vilksatab. Lähim metroo on Whitechapel, sealt saaks eriti kiiresti siia New Cross gate'i külla sõita.
Mul on uus suur unistus: tahan panna oma riided oma kappi riidepuudele rippuma, paigutada pesu sahtlitesse, panna oma kosmets ülemisse sahtlisse karpide sisse ja voltida suur kosmetsikott kokku ja panna kuskile alumisse sahtlisse peitu. Kreemid asetada riiulitele. Panna seinale Krisi kaasa antud joonistus. Teha mõnele seinale väike kollaaz-ülevaade oma kalliste inimeste fotodega. Panna külmakpiuksele magnetiga narkoorava foto...
Hea on, kui sul on olemas unistused, mis peaksid lähema aja jooksul ka täituma. :) Kõigi eelduste kohaselt.
Ja kui üleeile oli Kareliga väga pikk ja mõnus vestlus (mul ju on vaja rääkida), siis eile kohtusin ühe väga enesekindla eestlasega. Kes on ka niisama siin, aga on oma CVd juba kuskile Guccidesse ja Burberrydesse toppinud, lihtsalt poodi sisse hüpates ja öeldes, et tahab manageriga rääkida. Mul on tunne, et minu kümned saadetud CVd ei aita mind küll kuskile, pean ka samamoodi poodnikke tüütama ja pommima minema. Gucci pole küll minu unistus, midagi rohkem sinna Conrani poole...
Ja seda ütles see eestlane, et kui tahad siin mõnusalt elada, siis peab vanast lahti laskma. Nad jäävad sinna eestisse ju ikkagi alles, ja kui sõbrad on tõelised, siis ka aasta möödudes on tunne, nagu oleks paari minuti eest uksest välja astunud. Ma tean seda väga hästi, aga harjumine võtab aega...
Enivei, minooria läks eile üle. See korter ja kui me pärast mingisse T-bari läksime, kus keegi eestlane töötab, nii, et mu long island tea, mis oli ülikange, maksis seekord 6.50 asemel 2.50. :)
Aga heterobaarides on ikkagi koledate ja ebastiilsete inimeste hulk suurem. Kahju muidugi. Ja geibaaris ei tule sulle kunagi külge lööma pannkooginäoga triibulise teesärgiga tsuktsivälimusega mees. Fuu. Aga muss oli päris deep house ja koht mõnus ning avar ja kui ma pärast diivanitel nuselevaid paarikesi nägin, siis tulid meelde kunstikooli peod.
Ok, Sven-Siilike ronis oma sahvrist välja ja tahab ka internetsi.
laupäev, november 05, 2005
:'(
Täna õhtul on kuidagi eriti minoorne tuju. Kui tead, et su niihead inimesed on Eestis ja kuidas nad parajasti pidutsevad ühes su lemmikkohas, kus sa isegi oled varem kordi ja kordi... No ausalt... Lähen siia üksi alternatiivklubisid kammima? Kui saaks ainult selle elamise ja Traka siia toimetada, siis võibolla läheb lõbusamaks. Veronts kutsub China White'i. Nojahh, kallis klubi ja võibolla ei peaks isegi 20 naelast piletit maksma, aga... Ma vahetaks iga kell selle peo Maailma 25 kroonise Indisita vastu, kus ma tean 90% inimesi ja tunnen nii 50%...
Siuke tunne, et isegi blogi ei viisti kirjutada, sest mis mõnu on Eesti sõpradel kuulda , kuidas ma mingites neile täiesti tundmatutes baarides hängin, kui neil on ainult hägune ettekujutus sellest, milline on see linnajagu, kus me täna kortereid käsisime vaatamas ja kui naljakas see mulle tundub, et ma juba londonlase kombel metroos püstijalu lehte või raamatut loen ja iga asja peale "ikskjuusmii!" ütlen... Sest neil on seal hoopis teine maailm, millest ma kuidagi lahti lasta ei taha ja kuidagi endale siia uut korraldada ei oska.
Kas on ikka väga mõttekas elada lahedas kohas, sest koht iseenesest on lahe?
Linn versus sõbrad?!
Sõbrad peaksid ju peale jääma?
Samas, ma tean, kuidas ma Eestis olles siia tagasi igatseksin, ja ma mäletan küll seda rahutust, mis mind seal valdas... Justkui midagi ootaks mind kuskil mujal. Nojah, pragmaatiline põhjus ka... Kui ma seal shop assistant või client advisor oleksin, siis ei suudaks ma endale midagi lubada... Selleks, et Eestis ära elada, peab ikka tõeline tegija olema. Kas siis suurepärane väikesepalgaline majandaja või kõrgepalgaline priiskaja. Mina olen isiklikult väiksepalgaline priiskaja. Raha tuleb ja läheb. Aga siinkohal ja praegusel ajahetkel ei tule seda üldse. Maisaaaru, employerid, mida te jokutate, mul on vaja KOHE üüriraha saada!
*Müün oma juuksed maha... on juba päris pikaks kasvanud ja siledad ka ja siuksed väga sirged... Kindlasti minev kaup.
*Müün oma neeru maha... mul peaks kaks olema, teist pole vaja.
*Hakkan ka kotijooksu tegema. Kui mult võeti, siis võin mina teistelt ka...?
Maitea.
Ok, lähen magama, homme lõunaajal kohtun Ed Lilleystonega Foxtonist tema Curtain Roadi büroos. Ma loodan, et ta näitab seda Islingtoni korterit. (kui see kellegile peale minu ka midagi ütleks!). Bye, the city swollowed me.
Siuke tunne, et isegi blogi ei viisti kirjutada, sest mis mõnu on Eesti sõpradel kuulda , kuidas ma mingites neile täiesti tundmatutes baarides hängin, kui neil on ainult hägune ettekujutus sellest, milline on see linnajagu, kus me täna kortereid käsisime vaatamas ja kui naljakas see mulle tundub, et ma juba londonlase kombel metroos püstijalu lehte või raamatut loen ja iga asja peale "ikskjuusmii!" ütlen... Sest neil on seal hoopis teine maailm, millest ma kuidagi lahti lasta ei taha ja kuidagi endale siia uut korraldada ei oska.
Kas on ikka väga mõttekas elada lahedas kohas, sest koht iseenesest on lahe?
Linn versus sõbrad?!
Sõbrad peaksid ju peale jääma?
Samas, ma tean, kuidas ma Eestis olles siia tagasi igatseksin, ja ma mäletan küll seda rahutust, mis mind seal valdas... Justkui midagi ootaks mind kuskil mujal. Nojah, pragmaatiline põhjus ka... Kui ma seal shop assistant või client advisor oleksin, siis ei suudaks ma endale midagi lubada... Selleks, et Eestis ära elada, peab ikka tõeline tegija olema. Kas siis suurepärane väikesepalgaline majandaja või kõrgepalgaline priiskaja. Mina olen isiklikult väiksepalgaline priiskaja. Raha tuleb ja läheb. Aga siinkohal ja praegusel ajahetkel ei tule seda üldse. Maisaaaru, employerid, mida te jokutate, mul on vaja KOHE üüriraha saada!
*Müün oma juuksed maha... on juba päris pikaks kasvanud ja siledad ka ja siuksed väga sirged... Kindlasti minev kaup.
*Müün oma neeru maha... mul peaks kaks olema, teist pole vaja.
*Hakkan ka kotijooksu tegema. Kui mult võeti, siis võin mina teistelt ka...?
Maitea.
Ok, lähen magama, homme lõunaajal kohtun Ed Lilleystonega Foxtonist tema Curtain Roadi büroos. Ma loodan, et ta näitab seda Islingtoni korterit. (kui see kellegile peale minu ka midagi ütleks!). Bye, the city swollowed me.
kolmapäev, november 02, 2005
ego boost
No minu meelest on päris hea tulemus, kui kohe geikluppi astudes tekib sulle alustuseks naissoost austaja (ja mitte mingi kole rekkar!), kes juua pakub ja puha ja siis natuke hiljem, kui lesbik on oma teed läinud, leiab koha sinu kõrval vist klubi ainuke bimees.
Tüüp oli siuke täitsa minu maitse, aga kurat, geiklubist on ikkagi maru kahtlane endale meest lantida...
Ja siis tuli keegi muta, isegi Sveni väga geid sõbrad ei osanud öelda, kas ta on streit või viltu. Igatahes kablutasin selle tüübi haardest ära Sveni juurde tantsima. Sveni kollektsiooni kuulusid tol öö keegi kurttumm noormees ja keegi üsna kananäoga noormees... Ma kohe ei mäletagi, palju tal neid oli...
Pärast kohtusime McDonaldsi ees kellegi Johniga, kes tutvustas end sõnadega: "Hi, my name is John and I'm an alcoholic! Feel free to taste my nuggets!" ja ta sirutas oma nuggetsiportsu lahkelt meie poole.
Okei. Ma leian, et mul oli lõbus õhtu.
Tüüp oli siuke täitsa minu maitse, aga kurat, geiklubist on ikkagi maru kahtlane endale meest lantida...
Ja siis tuli keegi muta, isegi Sveni väga geid sõbrad ei osanud öelda, kas ta on streit või viltu. Igatahes kablutasin selle tüübi haardest ära Sveni juurde tantsima. Sveni kollektsiooni kuulusid tol öö keegi kurttumm noormees ja keegi üsna kananäoga noormees... Ma kohe ei mäletagi, palju tal neid oli...
Pärast kohtusime McDonaldsi ees kellegi Johniga, kes tutvustas end sõnadega: "Hi, my name is John and I'm an alcoholic! Feel free to taste my nuggets!" ja ta sirutas oma nuggetsiportsu lahkelt meie poole.
Okei. Ma leian, et mul oli lõbus õhtu.
teisipäev, november 01, 2005
pühapäev
Niisiis, eile saime lõpuks hilisõhtul kodust välja. Tiger Tigerisse ei saanud, seal oli meeletu järjekord, niisiis läksime hoopis kinno. "Broken Flowers" by Jim Jarmusch. Maitea, mingi neli koma kuus punkti viiest paneks. Ja kui varasemaid Jarmuschi asju olen vaadanud ikka rohkem pildikeele pärast, siis see oli selline täitsa üle võlli keeratud lugu, mis kubises Ameerikamaa sümboolikast ja irooniast. Kusjuures, lugu Jimilt endalt.
Ja siis miskisse pedekluppi, 2Much vms. Päris cool. Kui ainult need Long Island Tea'd 6,5 naela ei maksaks...
Jaaahh, aga ma pean ütlema, et tahaks ikka, et mu siinsetest rõõmudest keegi veel osa saaks. Et tahaks Massaga Ghettosse minna ja seal hommikuni pidutseda ja juua. Kasvõi pargipingil Sohos või bussis. Kuratvõtaks. :D
Ja tahan, et oleks veel keegi, kes oleks meiega koos seda filmi vaatamas käinud ja oskaks asja hinnata. ;)12:21
Ja pagan küll, see kohvri otsas elamine tüütab hirmsasti, some storagespace needed. Badly!
Ja siis miskisse pedekluppi, 2Much vms. Päris cool. Kui ainult need Long Island Tea'd 6,5 naela ei maksaks...
Jaaahh, aga ma pean ütlema, et tahaks ikka, et mu siinsetest rõõmudest keegi veel osa saaks. Et tahaks Massaga Ghettosse minna ja seal hommikuni pidutseda ja juua. Kasvõi pargipingil Sohos või bussis. Kuratvõtaks. :D
Ja tahan, et oleks veel keegi, kes oleks meiega koos seda filmi vaatamas käinud ja oskaks asja hinnata. ;)12:21
Ja pagan küll, see kohvri otsas elamine tüütab hirmsasti, some storagespace needed. Badly!
Ukraadinaaaa!
Vägisi tuli eile õhtul meelde isand Kiir, kes hea elu ja tuleviku nimel Teelega Venemaale valitsejaks otsustas minna. Ja kes juba reisi alguses paljaks varastati. Ka kaunis kuldnupuga spatzierstock oli läinud!!!
Niisiis, marssisin mina eile vaksalisse, et sõita CharingX jaama ja sealt üles Oxfordile kõndida ja Verontsiga kokku saada. Mul oli kange himu mõne naisolevusega juttu puhuda. Kooselu nelja mehega pole naljaasi...
Maandusime siis miskis baaris, mis meenutas väheke Tartu Püssirohukeldrit. Kah siuksed kõrged kaarjad laed ja väga suur. Okei, kokteile on võimalik ka kannuga osta. Sel ajal, kui mina lauda otsisin, otsustas Veronika meile kannu White Russiani tellida. Selline suur mõnus piimakann. Hakkasime siis seda kulistama ja tellisime süüagi. Rääkisin Veronikale juba lõbusaks muutunud loo sellest, kuidas ma Ameerikas ühes diskoteegis liiga palju White Russiane jõin ja mille tagajärjel ma oma uhiuuest digikast ilma jäin. Oli juba naljakas küll. Siis võtsime kannu Mai taid. MMMM...
Siis läks Veronts vetsu, ma võtsin oma tooli seljatoelt koti ja võtsin sealt mobiili välja, viskasin hooletu liigutusega koti tagasi seljatoele. Veronts tuli tagasi ja meil oli hiiglama lõbus. Mis tema vahepeal on teinud, et ta tunneb samu koledaid kiimaseid onusid, keda minagi jne.
Siis hakkasid joogid mullegi mõjuma ja otsustasin vetsu lipata, enne kui õnnetus juhtub. Kobasin oma ridiküli järgi... Hm... Kas see on maha kukkunud? Ei... ja otsi ja vaata nii palju kui tahad, aga ridiküli netu... Veronikale tuli meelde keegi tsimpi-rimpi, kes enne pikalt mu selja taga oli seisnud... Ju siis tema.
Kirjutasin baarile avalduse, mis ja kus ja mida ja kellelt varastet ja siis otsustasime politseisse minna.
Regent st-l tuli meile vastu keegi onu, kes küsis kena söögikoha järgi, rääkisime, tema olevat Dubaist, ja minul on kott kadunud. Küsis, palju raha läks, ja tahtis mulle oma põuest ilmunud rullist paari kahekümnenaelast anda. Kurat, miks ma nii tagasihoidlik ja kena inimene olen... Temal poleks tõepoolest midagi olnud, kui ta oleks mulle paarkümmend naela andnud, nagu ta kinnitas, sest raha ei tähenda midagi. No mulle praegu tähendab. Siis tahtis ta mulle oma mobiili anda... No ei...
Asi jõudis siis nii kaugele, et "ai vanna teik ju tu tsaina vait tunait, sam dääns" Ohmujumal.
"We really need to go to the police now! Bye!" Kuskilt eemalt hakkasid lähenema ka tema kaks sõpra, sama koledad kui ta ise...
Politseis võttis meie tunnistuse ja avalduse vastu tõeline siilipeaga paks prillidega rekkalesbar. Ma kujutasin teda väljaspool tööaega nagu eriti elavalt ette nahkvestis ja suure sangaga õllekannu taga.
Votnii. Õnneks oli mu rongikaart mul taskus, nii et vähemalt koju sain sõita. Ja telefon ka. Ja võtmeid pole keegi mulle siin õnneks usaldanud...
Niisiis, marssisin mina eile vaksalisse, et sõita CharingX jaama ja sealt üles Oxfordile kõndida ja Verontsiga kokku saada. Mul oli kange himu mõne naisolevusega juttu puhuda. Kooselu nelja mehega pole naljaasi...
Maandusime siis miskis baaris, mis meenutas väheke Tartu Püssirohukeldrit. Kah siuksed kõrged kaarjad laed ja väga suur. Okei, kokteile on võimalik ka kannuga osta. Sel ajal, kui mina lauda otsisin, otsustas Veronika meile kannu White Russiani tellida. Selline suur mõnus piimakann. Hakkasime siis seda kulistama ja tellisime süüagi. Rääkisin Veronikale juba lõbusaks muutunud loo sellest, kuidas ma Ameerikas ühes diskoteegis liiga palju White Russiane jõin ja mille tagajärjel ma oma uhiuuest digikast ilma jäin. Oli juba naljakas küll. Siis võtsime kannu Mai taid. MMMM...
Siis läks Veronts vetsu, ma võtsin oma tooli seljatoelt koti ja võtsin sealt mobiili välja, viskasin hooletu liigutusega koti tagasi seljatoele. Veronts tuli tagasi ja meil oli hiiglama lõbus. Mis tema vahepeal on teinud, et ta tunneb samu koledaid kiimaseid onusid, keda minagi jne.
Siis hakkasid joogid mullegi mõjuma ja otsustasin vetsu lipata, enne kui õnnetus juhtub. Kobasin oma ridiküli järgi... Hm... Kas see on maha kukkunud? Ei... ja otsi ja vaata nii palju kui tahad, aga ridiküli netu... Veronikale tuli meelde keegi tsimpi-rimpi, kes enne pikalt mu selja taga oli seisnud... Ju siis tema.
Kirjutasin baarile avalduse, mis ja kus ja mida ja kellelt varastet ja siis otsustasime politseisse minna.
Regent st-l tuli meile vastu keegi onu, kes küsis kena söögikoha järgi, rääkisime, tema olevat Dubaist, ja minul on kott kadunud. Küsis, palju raha läks, ja tahtis mulle oma põuest ilmunud rullist paari kahekümnenaelast anda. Kurat, miks ma nii tagasihoidlik ja kena inimene olen... Temal poleks tõepoolest midagi olnud, kui ta oleks mulle paarkümmend naela andnud, nagu ta kinnitas, sest raha ei tähenda midagi. No mulle praegu tähendab. Siis tahtis ta mulle oma mobiili anda... No ei...
Asi jõudis siis nii kaugele, et "ai vanna teik ju tu tsaina vait tunait, sam dääns" Ohmujumal.
"We really need to go to the police now! Bye!" Kuskilt eemalt hakkasid lähenema ka tema kaks sõpra, sama koledad kui ta ise...
Politseis võttis meie tunnistuse ja avalduse vastu tõeline siilipeaga paks prillidega rekkalesbar. Ma kujutasin teda väljaspool tööaega nagu eriti elavalt ette nahkvestis ja suure sangaga õllekannu taga.
Votnii. Õnneks oli mu rongikaart mul taskus, nii et vähemalt koju sain sõita. Ja telefon ka. Ja võtmeid pole keegi mulle siin õnneks usaldanud...
laupäev, oktoober 29, 2005
kui toredaks laupäev saab....
... seda näitab tänane päev veel. Veel olen ma pidzaamas ja hommikutee mul tassiga kõrval. Tassiga, mille me eile ostsime. Ja selle 3 kaaslast ka. John Lewisest, kui mälu ei peta. Sellised suured kaunid rustikaalsed valged kruusid. Ei olegi siin kõik Laura Ashley stiilis, nagu ma arvasin...
Ja eilse päeva ost oli siis 99p eest juuksekumme H&M-st. Aga olid ka tõepoolest vajalikud. Niisama vajalikud kui mu nädalane rongikaart (£ 9.50).
Ja kõigele sellele kahlutamisele Regent st-l ja Oxfordil järgnes vaikne toidushopping koduses Sainsburys, kus veel oli plaan kodus viint juua, aga kui pasta söödud, siis lösutas meie praegu viieliikmeline pere diivanil ja isegi kõige suuremad partyboyd ei viitsinud end liigutada. Ja sis me vaatasime sveniga kortereid. Päris Chelseasse küll ei jõua üürida... Islington rohkem...
Ahjaa. Sain uue telefoninumbri ka. Olen nüüd ka virgin, täpselt sama moodi nagu Raivo ja Karel.
Ja eilse päeva ost oli siis 99p eest juuksekumme H&M-st. Aga olid ka tõepoolest vajalikud. Niisama vajalikud kui mu nädalane rongikaart (£ 9.50).
Ja kõigele sellele kahlutamisele Regent st-l ja Oxfordil järgnes vaikne toidushopping koduses Sainsburys, kus veel oli plaan kodus viint juua, aga kui pasta söödud, siis lösutas meie praegu viieliikmeline pere diivanil ja isegi kõige suuremad partyboyd ei viitsinud end liigutada. Ja sis me vaatasime sveniga kortereid. Päris Chelseasse küll ei jõua üürida... Islington rohkem...
Ahjaa. Sain uue telefoninumbri ka. Olen nüüd ka virgin, täpselt sama moodi nagu Raivo ja Karel.
neljapäev, oktoober 27, 2005
here i am
Olen siin magamistoapõrmandul läpaka taga.Andestage seepärast näpukad.
Tallinnas oli jube spliin. Kahlutada läbi sopaste tänavate ilma mütsita Kalamajja tüdrukute juurde, kus mulle kohe putru sisse hakati toppima. :D Tegelt oli see vahva... Raili on ju ikkagi NII tore. Mõlemad Anneliga andsid oma pildid kaasa ja puha.
Siis Dotsendiga sööma. Selle aja peale keeras kõhus juba nii hirmsasti, et tellitud kana ei tahtnud alla minna. No lõpuks ta läks ja siis järgnes viinashopping, mille järel nägime Falcki turvameest, kes ühe ninasõõrme kinni pigistas ja teisest rohelist tatti välja purtsatas. Ja kordas sama teise ninasõõrmega. Sellele järgnes hüsteerilise naeru hoog minu poolt. Ja siis jällegi spliinitunne: mis ma seal Londonis ikka teen?
Lennujaamas valdas masendus, kõik olid ju minuga hüvasti jätnud ja kui tavaliselt on vähemalt 6-8 inimest, siis seekord olime emaga kahekesi :( Aga vahet pole. Saingi temaga lõpuks natsa kahekesi juttu ajada.
Mu kohver oli 22 kilo, st. 20 kilo minu asju ja siis täpselt 2 kilo need viinad,mille ma hiljem lisasin. Käsipagasist kougiti välja patareilaadija, mis oli viisakalt punase soki sisse topitud, et ta midagi ei torgiks. Nägu sai mul küll sama punaseks kui sokk... Piinlik lugu.
Nagu tavaks, pidasid mind Eesti Õhu crew liikmed mind jällegi Briti kodanikuks, ega andnud mulle mingit tarbetut immigratsioonipaberit ja ma pidin seda valjusti selges eesti keeles küsima. Nagu selgus, ja rumalad stjuuardessid seda ei teadnud, läks seda vaja ainult mitte EU kodaniukele...
Raivo oli vastas ja aitas mu pagasit erinevatele rongidele upitada. Ilm on soe, nagu oleks Eesti septembri algus. MÕNNA. Ja siis ma võtan nüüd ametlikult tagasi sõnad nende kananäoliste briti meeste suhtes. Neil on siin kuskil 1 peatus enne meid pesa vist... üks superilus läks maha ja teine tuli kohe sealtsamast peale. Ja suur võimalus, et tegemist oli heteromeestega.
Praegu sõime, Sven joob (jälle), ja meie matsutasime Kareliga iigelsuurt pulgakommi süüa. Ma peaaegu mahutasin selle enne omale suhu. Ja sis kõik on järgemoodapüüdnud seda omale suhu venitada... Ma arvasin, et kommi võiks vahelduseks padja alla ka panna... Hühüüü.
Meil on tore. Ja just öeldi, et nii hea, et ma tulin. Süda läks kohe soojaks, teate....
Ja. See mu paganama Islandi unistus on lähemal kui ma arvasin...
;)
Tallinnas oli jube spliin. Kahlutada läbi sopaste tänavate ilma mütsita Kalamajja tüdrukute juurde, kus mulle kohe putru sisse hakati toppima. :D Tegelt oli see vahva... Raili on ju ikkagi NII tore. Mõlemad Anneliga andsid oma pildid kaasa ja puha.
Siis Dotsendiga sööma. Selle aja peale keeras kõhus juba nii hirmsasti, et tellitud kana ei tahtnud alla minna. No lõpuks ta läks ja siis järgnes viinashopping, mille järel nägime Falcki turvameest, kes ühe ninasõõrme kinni pigistas ja teisest rohelist tatti välja purtsatas. Ja kordas sama teise ninasõõrmega. Sellele järgnes hüsteerilise naeru hoog minu poolt. Ja siis jällegi spliinitunne: mis ma seal Londonis ikka teen?
Lennujaamas valdas masendus, kõik olid ju minuga hüvasti jätnud ja kui tavaliselt on vähemalt 6-8 inimest, siis seekord olime emaga kahekesi :( Aga vahet pole. Saingi temaga lõpuks natsa kahekesi juttu ajada.
Mu kohver oli 22 kilo, st. 20 kilo minu asju ja siis täpselt 2 kilo need viinad,mille ma hiljem lisasin. Käsipagasist kougiti välja patareilaadija, mis oli viisakalt punase soki sisse topitud, et ta midagi ei torgiks. Nägu sai mul küll sama punaseks kui sokk... Piinlik lugu.
Nagu tavaks, pidasid mind Eesti Õhu crew liikmed mind jällegi Briti kodanikuks, ega andnud mulle mingit tarbetut immigratsioonipaberit ja ma pidin seda valjusti selges eesti keeles küsima. Nagu selgus, ja rumalad stjuuardessid seda ei teadnud, läks seda vaja ainult mitte EU kodaniukele...
Raivo oli vastas ja aitas mu pagasit erinevatele rongidele upitada. Ilm on soe, nagu oleks Eesti septembri algus. MÕNNA. Ja siis ma võtan nüüd ametlikult tagasi sõnad nende kananäoliste briti meeste suhtes. Neil on siin kuskil 1 peatus enne meid pesa vist... üks superilus läks maha ja teine tuli kohe sealtsamast peale. Ja suur võimalus, et tegemist oli heteromeestega.
Praegu sõime, Sven joob (jälle), ja meie matsutasime Kareliga iigelsuurt pulgakommi süüa. Ma peaaegu mahutasin selle enne omale suhu. Ja sis kõik on järgemoodapüüdnud seda omale suhu venitada... Ma arvasin, et kommi võiks vahelduseks padja alla ka panna... Hühüüü.
Meil on tore. Ja just öeldi, et nii hea, et ma tulin. Süda läks kohe soojaks, teate....
Ja. See mu paganama Islandi unistus on lähemal kui ma arvasin...
;)
bye-bye...
Kohver on peaaegu pakitud. Käsipagasiks on mul nüüd ilus ja glämm punane boanahka sumadan. Kohver on TÄPSELT 20 kilo, aga ukse peal puudel kuivavad veel mõned pluusid ja kampsunid. Ja kuhu see viin läheb küll? See kõik puha ostmata...
Homme siis deittu Linda tänava näitsikutega ja siis 12:21 saan ma ka lõpuks ometi Spiritis põdrasarve all einestada. Eesti õhk ju teadagi süüa ei paku.
Ja siis ongi kõik selle kohaga siin.
Mis edasi saab... teab vaid... Tuul ja pilved?
:)
Sincearly Yours, M.
Homme siis deittu Linda tänava näitsikutega ja siis 12:21 saan ma ka lõpuks ometi Spiritis põdrasarve all einestada. Eesti õhk ju teadagi süüa ei paku.
Ja siis ongi kõik selle kohaga siin.
Mis edasi saab... teab vaid... Tuul ja pilved?
:)
Sincearly Yours, M.
kolmapäev, oktoober 26, 2005
seks änd the siti
Vaatasin täna seda osa, kus Carrie Pariisi läheb. Meie tsikkide seast on teadagi Kärt see, kes seal linnas elamise plaane heietab. Aga kuna ma vaatasin seda õhtul, mil mu lennukini on jäänud... mingi 40 tunni ringis... (IIIKKKKK)... ja nägin kuidas Charlotte pisaraid veeretas, ja teised imelike nägudega ümber laua istusid... Nohh, hüvastijätt Parimatega pole vist nii suur probleem. Aga hakkasin tõepoolest nutma, kui Carrie oli juba Pariisis ja nägi läbi kohviku akna nelja sõbrantsi, kes mõnusalt laua ümber istusid ja ilmselt oma armu-, elu- ja muudest probleemidest pajatasid, võibolla kedagi klatshisid... ÄÄÄÄÄÄ... ja kas saab veel midagi tuttavlikumat olla. Kujutasin end juba ette mõne Costa või Nero akna taga, nina lössis vastu klaasi, jälgimas sees jutustavaid sõbrantse...
Mis mõnu on üksi sügisestes lehtedes sahistada?
Mis maitse on laupäevasel pannkoogil, kui seda peab üksi sööma?
Kas komöödia üksi vaadates üldse on naljakas? (Seepärast nad ongi halvemates sarjades seda naeru taustaks pannud)
Õnneks on mul hulga häid sõpse Londonis ka ees ootamas. Kui korterinaabrikandidaate on suisa mitu. Ja lennujaama tullakse vastu. Madratsit pakutakse. Kõike saab, kui vaja on...
Aga kui ma tahan Massat laupäevahommikuks?
Aga kui ma tahan lihtsalt seepärast tund aega lillepoes leti ääres seista, et Orniga juttu ajada?
Aga kui ma tahan, et keegi mind kõva sõnaga korrale kutsuks ja juhtme nii kokku ajaks, et ainuke variant on pusa korralikult lahti harutada, nagu ainult Trainu seda oskab?
Ja kui mul on PMS, kas siis keegi poistest, kellega ma koos hakkan elama, sellest ülepea aru saab?
:D
Okei.
Vähemalt oli täna ilus päev. Millele eelnes kahjuks kole öö (niuksuda oma ema magamistoa ukse taga, ise vähimatki aru saamata -- see peab küll iga 22-aastase täiskasvanud inimese unistus olema).
Aga päev oli ikkagi kõigile mu öistele hirmudele vaatamata päikseseline ja karge ja eestimaine.
Ilmselt toimus minu viimane söömaaeg Crepis. SEE salat. Ja ohtra piimaga kohvi. Ja Birzit. Pärast seda hulga mahalangenud lehti Toomel ja palju pilte.
Ja siis Kerli. Paula on suuremaks kasvanud, ikka näost laiem kui pikem, vägeva topeltlõuaga ning kõrvad on teisel kui kapsalehed. Kaks hammast, mida ta oma lõbusa konstantse titeirve ajal osavalt keelega katab, on alles hiljuti suhu tulnud. Igatahes suutis Paula minu sealoleku ajal endale koguni kaks korda miski junni püksi organiseerida, minu telefonil osavalt (ilmselt hammastega) numbri 77777 ("valitud number pole kasutusel") valida ja seejärel oma pissipotiga toas ringi rallida. Pott oli õnneks tühi.
Õhtul tuli Trainu kohvriga minu juurde ja oma ahastuseks märkasin, et see on NIIIIII väike. Igatahes mitte piisavalt suur, et sinna kogu oma elu ära paigutada. Mõtte raamatutest matsin kohe maha. Mõni suur lemmik, või midagi, mida pole lugenud? Milline neist lemmikutest? (Järsku see Almadovar... seal on mingi pühendus ka, ja raamat ise on väga õhuke...) Midagi kunstitarvet? Ei. Pole ruumi, pastellid murduksid ja maalimiseks pole seal ilmselt ruumigi. Pliiatsid? Kurat, midagi värvilist ikkagi tahaks. Aga akvarellis olen ma käpard ju... Oma padjapüür? Ei mahu. Mitu paari saapaid? Kingi? Millised tennised? Millised shampoonid, kreemid? Kas ainult öösärk või pidzhaama, või hoopis mõlemad? Mitu salli? Ja kus on need pagana Eesti kirjadega kindad? Ja oma kolmekümnest ridikülist... MILLINE?
Londonisse koliva 22-aastase naise elu on raske.
Mis mõnu on üksi sügisestes lehtedes sahistada?
Mis maitse on laupäevasel pannkoogil, kui seda peab üksi sööma?
Kas komöödia üksi vaadates üldse on naljakas? (Seepärast nad ongi halvemates sarjades seda naeru taustaks pannud)
Õnneks on mul hulga häid sõpse Londonis ka ees ootamas. Kui korterinaabrikandidaate on suisa mitu. Ja lennujaama tullakse vastu. Madratsit pakutakse. Kõike saab, kui vaja on...
Aga kui ma tahan Massat laupäevahommikuks?
Aga kui ma tahan lihtsalt seepärast tund aega lillepoes leti ääres seista, et Orniga juttu ajada?
Aga kui ma tahan, et keegi mind kõva sõnaga korrale kutsuks ja juhtme nii kokku ajaks, et ainuke variant on pusa korralikult lahti harutada, nagu ainult Trainu seda oskab?
Ja kui mul on PMS, kas siis keegi poistest, kellega ma koos hakkan elama, sellest ülepea aru saab?
:D
Okei.
Vähemalt oli täna ilus päev. Millele eelnes kahjuks kole öö (niuksuda oma ema magamistoa ukse taga, ise vähimatki aru saamata -- see peab küll iga 22-aastase täiskasvanud inimese unistus olema).
Aga päev oli ikkagi kõigile mu öistele hirmudele vaatamata päikseseline ja karge ja eestimaine.
Ilmselt toimus minu viimane söömaaeg Crepis. SEE salat. Ja ohtra piimaga kohvi. Ja Birzit. Pärast seda hulga mahalangenud lehti Toomel ja palju pilte.
Ja siis Kerli. Paula on suuremaks kasvanud, ikka näost laiem kui pikem, vägeva topeltlõuaga ning kõrvad on teisel kui kapsalehed. Kaks hammast, mida ta oma lõbusa konstantse titeirve ajal osavalt keelega katab, on alles hiljuti suhu tulnud. Igatahes suutis Paula minu sealoleku ajal endale koguni kaks korda miski junni püksi organiseerida, minu telefonil osavalt (ilmselt hammastega) numbri 77777 ("valitud number pole kasutusel") valida ja seejärel oma pissipotiga toas ringi rallida. Pott oli õnneks tühi.
Õhtul tuli Trainu kohvriga minu juurde ja oma ahastuseks märkasin, et see on NIIIIII väike. Igatahes mitte piisavalt suur, et sinna kogu oma elu ära paigutada. Mõtte raamatutest matsin kohe maha. Mõni suur lemmik, või midagi, mida pole lugenud? Milline neist lemmikutest? (Järsku see Almadovar... seal on mingi pühendus ka, ja raamat ise on väga õhuke...) Midagi kunstitarvet? Ei. Pole ruumi, pastellid murduksid ja maalimiseks pole seal ilmselt ruumigi. Pliiatsid? Kurat, midagi värvilist ikkagi tahaks. Aga akvarellis olen ma käpard ju... Oma padjapüür? Ei mahu. Mitu paari saapaid? Kingi? Millised tennised? Millised shampoonid, kreemid? Kas ainult öösärk või pidzhaama, või hoopis mõlemad? Mitu salli? Ja kus on need pagana Eesti kirjadega kindad? Ja oma kolmekümnest ridikülist... MILLINE?
Londonisse koliva 22-aastase naise elu on raske.
laupäev, oktoober 22, 2005
ma olen juba kakskndkaks ja mul peaks olema mees ja laps.
Einohh, sai jällegi veedetud Massaga kvaliteetaega. Meie mõistes on see laupäevane pohmakaga voodis lebotamine. Ehkki kell on juba pool kuus ja Nirk just uksest välja astunud, virvendab ekraan ikkagi silme ees kuidagi imelikult ja ma ei suuda oma pilku kuidagi nii ruttu kui tavaliselt klaviatuurilt ekraanile kontsentreerida.
Nii. Neljapäev.
Saabub Ufo, kellel ma raudteejaamas vastas käisin ja enda poole transportisin. Üsna tarbetult tegelikult, sest oma üllatuseks polnud ma tal jaamas üksi vastas ja kui pärast Red Hot Jazzil ta järgi ringi vaatasin, siis polnud teda kuskil, mobiilis oli mul küll seletav sms. :) Eeldasin, et tema sleepover toimub Filosoofi tänavas ja otsustasin puhtalt mugavuse pärast kah sealsamas tänavas, kuid teises otsas ööbida. Et hommikul oleks tore koos koju minna (kas saab veel praktilisem olla?!).
Kuna eelmise õhtu kohmik-crawlingust (Crepp-Maailm-Suudlevad Tudengid) olid mu taskupõhja jäänud krabisema tühised 30 krooni, siis otustasime selle raisata pitsale ja mulliveele. Aga see oli juba siis, kui ma olin talunud keski itimehe ja puurijamehe uksepiidapuurismist, et natuke maailma ka sinna korterisse läbi neti saaks sisse voolata.
Ok, hakkab juba joga tulema...
Eile siis Maailma peole. Tantsu ja laulupidu. Ma ütleks, et kui ma tean, et see on mul ikka väga mitme kuu viimane pidu Eestis, siis suudan ma küll sensuaalitseda ja nahhaalitseda mitme eest. Ja kui nõme tuttav olukord: keegi meeldis sulle umbes aastat kolm tagasi ja sa oled ta juba väga ära unustanud ja nüüd ilmub ta kohale ja vaatamata sellele, et tal on naine ja kaks last, ei taha ta su käest tantsuplatsil lahti lasta... Pf, miks nad nivisi hiljaks jäävad küll?
Läksin julmalt mingite võõraste tüüpidega kaasa vetsu kõhvi tegema. Suht pikk pops oli vist ,sest ukse peale hakati juba tampima ja kopsima. Ja kui me uksest välja astusime, siis mu kallid klassivennad plaksutasid. Okei.
Keerutada juukseid ümber sõrme ja kui keegi sul selle peale keelega üle nina tõmbab, siis lakkuda teda kõrva tagant?
Osta palju viina ja siis otsida tuttavaid, kellega seda jagada, sest siis kui jook juba välja kallatud, meenub ,et tegelikult viin ei maitsegi?
Rokkida sõbrannaga ja nutta sõbrannaga, kõike peaaegu ühel ajal?
Minna tüübiga, kes sind tegelikult üldse ei huvita, peale pidu Toomemäele lehtedesse sahistama(sahistama: lehtedest läbi kõndima) ja samal ajal helistada teisele ja rääkida talle eriti sensuaalse häälega mingit totaalset jama?
Tundub äge?
Kõige lõpetuseks võib minna suvalise takso peale, kus on juba üks tüüp ja lasta end sõbrannaga kahe kümpsi eest koju viia.
Nii. Neljapäev.
Saabub Ufo, kellel ma raudteejaamas vastas käisin ja enda poole transportisin. Üsna tarbetult tegelikult, sest oma üllatuseks polnud ma tal jaamas üksi vastas ja kui pärast Red Hot Jazzil ta järgi ringi vaatasin, siis polnud teda kuskil, mobiilis oli mul küll seletav sms. :) Eeldasin, et tema sleepover toimub Filosoofi tänavas ja otsustasin puhtalt mugavuse pärast kah sealsamas tänavas, kuid teises otsas ööbida. Et hommikul oleks tore koos koju minna (kas saab veel praktilisem olla?!).
Kuna eelmise õhtu kohmik-crawlingust (Crepp-Maailm-Suudlevad Tudengid) olid mu taskupõhja jäänud krabisema tühised 30 krooni, siis otustasime selle raisata pitsale ja mulliveele. Aga see oli juba siis, kui ma olin talunud keski itimehe ja puurijamehe uksepiidapuurismist, et natuke maailma ka sinna korterisse läbi neti saaks sisse voolata.
Ok, hakkab juba joga tulema...
Eile siis Maailma peole. Tantsu ja laulupidu. Ma ütleks, et kui ma tean, et see on mul ikka väga mitme kuu viimane pidu Eestis, siis suudan ma küll sensuaalitseda ja nahhaalitseda mitme eest. Ja kui nõme tuttav olukord: keegi meeldis sulle umbes aastat kolm tagasi ja sa oled ta juba väga ära unustanud ja nüüd ilmub ta kohale ja vaatamata sellele, et tal on naine ja kaks last, ei taha ta su käest tantsuplatsil lahti lasta... Pf, miks nad nivisi hiljaks jäävad küll?
Läksin julmalt mingite võõraste tüüpidega kaasa vetsu kõhvi tegema. Suht pikk pops oli vist ,sest ukse peale hakati juba tampima ja kopsima. Ja kui me uksest välja astusime, siis mu kallid klassivennad plaksutasid. Okei.
Keerutada juukseid ümber sõrme ja kui keegi sul selle peale keelega üle nina tõmbab, siis lakkuda teda kõrva tagant?
Osta palju viina ja siis otsida tuttavaid, kellega seda jagada, sest siis kui jook juba välja kallatud, meenub ,et tegelikult viin ei maitsegi?
Rokkida sõbrannaga ja nutta sõbrannaga, kõike peaaegu ühel ajal?
Minna tüübiga, kes sind tegelikult üldse ei huvita, peale pidu Toomemäele lehtedesse sahistama(sahistama: lehtedest läbi kõndima) ja samal ajal helistada teisele ja rääkida talle eriti sensuaalse häälega mingit totaalset jama?
Tundub äge?
Kõige lõpetuseks võib minna suvalise takso peale, kus on juba üks tüüp ja lasta end sõbrannaga kahe kümpsi eest koju viia.
kolmapäev, oktoober 19, 2005
Must ongi uus must
Eile pidin kuldsete tähtedega minema ja Martini uue ahju peale kirjutama ühe oma tohututest elutõdedest. Sõnastus kuidagi nagu: "Kui keppida, siis uhkusega!"
Asja point on selles, et kui kellegiga bängida, siis bängida sellisega, kelle pärast hiljem häbi pole. Käesolevaga võib kogu meessugu veega alla lasta oma härrasmehelikkuse ja kusagilt tekkinud arvamuse, et nad on jõle viisakad, kui nad oma kireööd enda teada jätavad (ha-haa, jätavad nad jee!). Kui nad on pandavad, siis räägivad naised niikuinii ise ka, ja kui nad pole, siis nad ilmselt ei saagi.
Ometigi kirjutasime kõike muud ja hoopis minu mantlitaskust leitud roosa kriidiga. Madis kirjutas venekeelse roppuse. Kris Massa juhtimisel "Ally Mcbiil" (sama asi on kirjutatud markeriga ühe pargi tänava maja peale, Massa näitas seda mulle koduteel) ja joonistas Mickey. Massa tegi nirgiuru...
Õudsalt mõnus oli. Mitte see nirgiurg. Kogu õhtu. Peaaegu kogu Tartu-punt, keda ma tähtsaks pean. Ehkki Trainu pommis mind terve õhtu küsimustega, miks mul nii tõsine nägu on ja keda ma igatsen. Ütlesin siis, et tahan koju Raili juurde :P.
Täna puistasin ma teise pärli, küll Martiniga kahasse 65/35, ma ütleks (krt, meil neid pärle ikka jagub):
"Kui fertiilses eas naine titevarvastest rääkima hakkab, siis on asjad halvasti"
Asja kontekst oleks talvine sünnitusmaja, kus ma paaripäevase Paula kukeseenevarbaid imetlesin ja nendest vaimustusse sattusin ja sellega nii mõnedki oma meestuttavad endast välja suutsin viia. Lause teine pool viitabki sellele, et enamasti tunduvad asjad halvad olevat sellele teisele poolele. Jahh, mõned mehed pole ikkagi kahjuks vaimustatud väikeste jalgade padinast ja ilusast abielust. Ma ka mitte. Väiksed jalad jooksevad ilmselt kusagil aasta 2012 paiku. (Aga äkki varem, kui leidub keegi, kes paneb tundma, et väikesed varbad on just hetkel kõige tähtsamad ja ilma koos olemiseta enam kuidagi hakkama ei saa...? Või hoopis hiljem?)
Enivei. Praegu on veel see margialbumi täitmise aeg. Titealbum jäägu tulevikku.
Ja siis päeva komplimendiks oli nending, et suhe minuga on läbi aegade kõige parem suhe üldse... (Ah, mis te nüüd...)
ja homme on Red Hot Jazz, kus kevad ja sügis 2004 sai kõik korrad käidud. Ja küll aeg lendab, näe juba sügis 2005.
Ja moes on ikka must.
Asja point on selles, et kui kellegiga bängida, siis bängida sellisega, kelle pärast hiljem häbi pole. Käesolevaga võib kogu meessugu veega alla lasta oma härrasmehelikkuse ja kusagilt tekkinud arvamuse, et nad on jõle viisakad, kui nad oma kireööd enda teada jätavad (ha-haa, jätavad nad jee!). Kui nad on pandavad, siis räägivad naised niikuinii ise ka, ja kui nad pole, siis nad ilmselt ei saagi.
Ometigi kirjutasime kõike muud ja hoopis minu mantlitaskust leitud roosa kriidiga. Madis kirjutas venekeelse roppuse. Kris Massa juhtimisel "Ally Mcbiil" (sama asi on kirjutatud markeriga ühe pargi tänava maja peale, Massa näitas seda mulle koduteel) ja joonistas Mickey. Massa tegi nirgiuru...
Õudsalt mõnus oli. Mitte see nirgiurg. Kogu õhtu. Peaaegu kogu Tartu-punt, keda ma tähtsaks pean. Ehkki Trainu pommis mind terve õhtu küsimustega, miks mul nii tõsine nägu on ja keda ma igatsen. Ütlesin siis, et tahan koju Raili juurde :P.
Täna puistasin ma teise pärli, küll Martiniga kahasse 65/35, ma ütleks (krt, meil neid pärle ikka jagub):
"Kui fertiilses eas naine titevarvastest rääkima hakkab, siis on asjad halvasti"
Asja kontekst oleks talvine sünnitusmaja, kus ma paaripäevase Paula kukeseenevarbaid imetlesin ja nendest vaimustusse sattusin ja sellega nii mõnedki oma meestuttavad endast välja suutsin viia. Lause teine pool viitabki sellele, et enamasti tunduvad asjad halvad olevat sellele teisele poolele. Jahh, mõned mehed pole ikkagi kahjuks vaimustatud väikeste jalgade padinast ja ilusast abielust. Ma ka mitte. Väiksed jalad jooksevad ilmselt kusagil aasta 2012 paiku. (Aga äkki varem, kui leidub keegi, kes paneb tundma, et väikesed varbad on just hetkel kõige tähtsamad ja ilma koos olemiseta enam kuidagi hakkama ei saa...? Või hoopis hiljem?)
Enivei. Praegu on veel see margialbumi täitmise aeg. Titealbum jäägu tulevikku.
Ja siis päeva komplimendiks oli nending, et suhe minuga on läbi aegade kõige parem suhe üldse... (Ah, mis te nüüd...)
ja homme on Red Hot Jazz, kus kevad ja sügis 2004 sai kõik korrad käidud. Ja küll aeg lendab, näe juba sügis 2005.
Ja moes on ikka must.
teisipäev, oktoober 18, 2005
Life is a cabaret, mu love!
:)
Nii. rohkem kui 2 nädalat internetita on üle elatud. Ei hakanud väga kusagile netikohvikusse trügima ka...
Mis siis möödunud aja jooksul juhtunud on? (Kõik kurdavad,et ei tea minust enam midagi, sest ma blogitu olen).
1. London aim kamin'!!!
2. London aim kamin'!!!
3. London aim kamin'!!!
Ehkki, peab ütlema, mul on äraütlemata kahju oma mõnusast Kalamaja elamisest ja eriti mõnusatest korterinaabritest (kui mitte öelda toanaabrid ja mõnikord voodinaabrid) lahkuda. Ufo lendab õnneks ka detsembri alguses nädalavahetuseks Londonisse, niet... Ja siis peaks seal veel sel ajal olema suurem kogus pederastisid.
Mitte et ma ei võitleks kogu aeg geibaaride ja Angeli klubisse minemise vastu. Eelmisel laupäeval näiteks sättisin ja drinkisin heas usus, et minnakse Teenage Kicksile, aga enne uksest väljumist leiti, et Angelisse saab jala 10 minutiga ja Polymer on liiga kaugel. Nii ma siis mängisin seal üleval kohvikus geimeestega igasuguseid keele- ja daquirimänge ja all aerutasin heterotega ning püüdsin jalga tõsta baariletile. Seekord olid baarmenid toredamad ja tolerantsemad kui eelmisel korral muideks.
Üle-eelmisel nädalavahetusel osalesin sünnipäevapeol, kus enamus rahvast oli mulle täiesti võõras, keegi proua arvas, et peab mulle tingimata mainima, et 22 on ikka jube iga (ma küll ei arva nii... uusi asju kogeda on ju huvitav, olgu need sis head või halvad... ja marki saab endale lubada... aga kolmekümnendaks peaks margialbumi juba ülemisele riiulile tolmuma upitama ja üritama viisakaks hakata). See selleks... Mina igatahes kleepisin endale selle peoga sinna albumisse paar päris head suurt 4.50 marki juurde. Alates sellest, et küsin kellegilt noormehelt 3 korda mis ta nimi on ja kui see mulle mällu on kinnistunud, siis tõden rahulikult: "Sul on ikka imelik nimi küll!" Nimi oli Hillar muideks ja imelikku pole siin midagi.
Võibolla rääkisin ma veel kõva häälega mingeid piinlikke jutte, aga neid ma ei mäleta. Järgmine hetk olen ma Bonbonis ja keegi suur jõmm üritab mind ukse poole vedada sõnadega: "Lähme otsime ühe rahuliku kohviku, kus istuda ja rääkida!" Jeeber. Ma arvan, et istumisest ja rääkimisest oleks asi kaugel olnud, paremal juhul oleks ma kusagil piinlikus rahvakohas laua alla kukkunud, halvemal juhul oleks ärganud kusagil Lasnamäe koledas korteris.
Kuidagi juhtus nii ,et lõpetasin hoopiski sünnipäevalapse korteris (me kumbki ei saa aru, kuidas see juhtus). Muud midagi, aga nüüd ilmselt arvavad kõik tema tibituttavad, et olen nende kaunile ja ihaldet poissmehele käpa peale pannud ja mul on ilmselt 6-8 vaenlast juures...
Piisav karistus joomise ja blamaazi eest on juba see, et pidin järgmisel päeval 11 tundi tööl olema. Kui ma näost väga ära hakkasin vajuma, siis soovitas töökaaslane Keit mul kilekotti oksendada. Niisugune abivalmis ja tore inimene on ta.
Tegelikult on ta ka õudsalt tore, siuke töökaaslane võiks pikemalt olla lausa.
Enivei, miski prantsuse onu käib meid töö juures nillimas. Ja kuna ma elan koos tüdrukuga, kes väga enesekindlat kõiki, nii vanu kui noori mehi ära kasutab, siis arvasin, et võibolla on mul sealt midagi õppida. Õppetund, mille sain: "Igaühel on toimetulekuks omad viisid, ja see mis sobib Annelile, ei sobi sulle, ehk Ära ehi end võõraste sulgedega."
Veensin Keitu, et võtaksime vastu härra küllakutse väikesele peole tema Maakri tänava korteris, sest onul olevat vanemad Londonis ja palju sõpru... Nohh, lootsin ,et järsku mingid kontaktsid või midagi...
Kena elamine oli küll, interior design küll pisut liiga klassikaline (siuke beez puhvis sametdiivan).
Toidu keeras härra küll täiesti häbematult lihtsatest asjadest kokku, eriti kui arvestada tema kiidulaulu oma kokakunsti kohta. Näidati siis vidjusid ja asju, mis ta teinud on ja digipilte telekast. Kui ta juba oma telekapuldiga väga hästi hakkama ei saanud... Sättisin end kohe tugitooli istuma, et taat mulle külje alla pugeda ei saaks (sry, Keit!). Poetati küll end suisa tugitoolikäetoele istuma ja siluti selga. Ok, ma tean, et prantslased on tiba temeperamentsemad ja ei pruugi sellega üldsegi midagi mõelda... aga kui põsest näpistati...
Okei, vahepala, kui paljud on joonud oma sünniaasta aastakäigu veini? Mina nüüd olen.
Peale söömist poetasin end diivanile Keidu kõrvale, et vanamees saaks ise tugitooli potsatada, vaatasime mingit tema finantseeritud moedemmi videot. Kuradi tüüp ronis ikka minu ja Keidu vahele. Käsi selja peale siluma jälle ja põlve ja... ohjumal... Õnneks taipas Keit öelda, et meil on nüüd aeg ära minema hakata. Ja kui ma mainisin, et pean ka kohe koos Keiduga minema, siis küsis vanamees kohe: "Is Keit your sponsor that you have to go with her?" Krt. Krdi hr. Kiimakott. Igatahes arvas hr. Kiim, et Keit võib ju ära minna, aga ta võib mu pärast teel oma Rotary-klubisse mu ära koju visata... No-no-no!
Istusin diivanil maru nõutult ja üritasn endast mingit viisakust välja pungestada: "I have really eary train to catch tomorrow!" (Kusjuures, sõna sõnalt, peaaegu nii juhtuski täna hommikul) aga niipea, kui Keit oli vetsu läinud, lahenes asi iseenesest: Onu käsi liikus sujuvalt selja tagant mu särgi alla, tema koledad huuled lähenesid ülihelikiirusega (ehkki mina mäletan seda aegluubis) alguses minu põsele ja siis hakkasid sealt edasi mu suu poole matsuma. IIIIKKKKK.
Keit rääkis hiljem, kuidas ta oli vetsugi mingit matsutamist kuulnud ja siis parketikrabinat ja minu ehmunud jalgade sibamist. Minutiga olid mul saapad jalas ja jakk seljas ja me tänasime viisakalt "kena" õhtupooliku eest...
Niipalju siis kontaktide loomisest.
Läksime Stokki, ja alles seal hakkas mul vein pähe, ning ma ostin nivisi täies purjes olles endale uue kleidi. See rahuldas mind täielikult.
Nii. rohkem kui 2 nädalat internetita on üle elatud. Ei hakanud väga kusagile netikohvikusse trügima ka...
Mis siis möödunud aja jooksul juhtunud on? (Kõik kurdavad,et ei tea minust enam midagi, sest ma blogitu olen).
1. London aim kamin'!!!
2. London aim kamin'!!!
3. London aim kamin'!!!
Ehkki, peab ütlema, mul on äraütlemata kahju oma mõnusast Kalamaja elamisest ja eriti mõnusatest korterinaabritest (kui mitte öelda toanaabrid ja mõnikord voodinaabrid) lahkuda. Ufo lendab õnneks ka detsembri alguses nädalavahetuseks Londonisse, niet... Ja siis peaks seal veel sel ajal olema suurem kogus pederastisid.
Mitte et ma ei võitleks kogu aeg geibaaride ja Angeli klubisse minemise vastu. Eelmisel laupäeval näiteks sättisin ja drinkisin heas usus, et minnakse Teenage Kicksile, aga enne uksest väljumist leiti, et Angelisse saab jala 10 minutiga ja Polymer on liiga kaugel. Nii ma siis mängisin seal üleval kohvikus geimeestega igasuguseid keele- ja daquirimänge ja all aerutasin heterotega ning püüdsin jalga tõsta baariletile. Seekord olid baarmenid toredamad ja tolerantsemad kui eelmisel korral muideks.
Üle-eelmisel nädalavahetusel osalesin sünnipäevapeol, kus enamus rahvast oli mulle täiesti võõras, keegi proua arvas, et peab mulle tingimata mainima, et 22 on ikka jube iga (ma küll ei arva nii... uusi asju kogeda on ju huvitav, olgu need sis head või halvad... ja marki saab endale lubada... aga kolmekümnendaks peaks margialbumi juba ülemisele riiulile tolmuma upitama ja üritama viisakaks hakata). See selleks... Mina igatahes kleepisin endale selle peoga sinna albumisse paar päris head suurt 4.50 marki juurde. Alates sellest, et küsin kellegilt noormehelt 3 korda mis ta nimi on ja kui see mulle mällu on kinnistunud, siis tõden rahulikult: "Sul on ikka imelik nimi küll!" Nimi oli Hillar muideks ja imelikku pole siin midagi.
Võibolla rääkisin ma veel kõva häälega mingeid piinlikke jutte, aga neid ma ei mäleta. Järgmine hetk olen ma Bonbonis ja keegi suur jõmm üritab mind ukse poole vedada sõnadega: "Lähme otsime ühe rahuliku kohviku, kus istuda ja rääkida!" Jeeber. Ma arvan, et istumisest ja rääkimisest oleks asi kaugel olnud, paremal juhul oleks ma kusagil piinlikus rahvakohas laua alla kukkunud, halvemal juhul oleks ärganud kusagil Lasnamäe koledas korteris.
Kuidagi juhtus nii ,et lõpetasin hoopiski sünnipäevalapse korteris (me kumbki ei saa aru, kuidas see juhtus). Muud midagi, aga nüüd ilmselt arvavad kõik tema tibituttavad, et olen nende kaunile ja ihaldet poissmehele käpa peale pannud ja mul on ilmselt 6-8 vaenlast juures...
Piisav karistus joomise ja blamaazi eest on juba see, et pidin järgmisel päeval 11 tundi tööl olema. Kui ma näost väga ära hakkasin vajuma, siis soovitas töökaaslane Keit mul kilekotti oksendada. Niisugune abivalmis ja tore inimene on ta.
Tegelikult on ta ka õudsalt tore, siuke töökaaslane võiks pikemalt olla lausa.
Enivei, miski prantsuse onu käib meid töö juures nillimas. Ja kuna ma elan koos tüdrukuga, kes väga enesekindlat kõiki, nii vanu kui noori mehi ära kasutab, siis arvasin, et võibolla on mul sealt midagi õppida. Õppetund, mille sain: "Igaühel on toimetulekuks omad viisid, ja see mis sobib Annelile, ei sobi sulle, ehk Ära ehi end võõraste sulgedega."
Veensin Keitu, et võtaksime vastu härra küllakutse väikesele peole tema Maakri tänava korteris, sest onul olevat vanemad Londonis ja palju sõpru... Nohh, lootsin ,et järsku mingid kontaktsid või midagi...
Kena elamine oli küll, interior design küll pisut liiga klassikaline (siuke beez puhvis sametdiivan).
Toidu keeras härra küll täiesti häbematult lihtsatest asjadest kokku, eriti kui arvestada tema kiidulaulu oma kokakunsti kohta. Näidati siis vidjusid ja asju, mis ta teinud on ja digipilte telekast. Kui ta juba oma telekapuldiga väga hästi hakkama ei saanud... Sättisin end kohe tugitooli istuma, et taat mulle külje alla pugeda ei saaks (sry, Keit!). Poetati küll end suisa tugitoolikäetoele istuma ja siluti selga. Ok, ma tean, et prantslased on tiba temeperamentsemad ja ei pruugi sellega üldsegi midagi mõelda... aga kui põsest näpistati...
Okei, vahepala, kui paljud on joonud oma sünniaasta aastakäigu veini? Mina nüüd olen.
Peale söömist poetasin end diivanile Keidu kõrvale, et vanamees saaks ise tugitooli potsatada, vaatasime mingit tema finantseeritud moedemmi videot. Kuradi tüüp ronis ikka minu ja Keidu vahele. Käsi selja peale siluma jälle ja põlve ja... ohjumal... Õnneks taipas Keit öelda, et meil on nüüd aeg ära minema hakata. Ja kui ma mainisin, et pean ka kohe koos Keiduga minema, siis küsis vanamees kohe: "Is Keit your sponsor that you have to go with her?" Krt. Krdi hr. Kiimakott. Igatahes arvas hr. Kiim, et Keit võib ju ära minna, aga ta võib mu pärast teel oma Rotary-klubisse mu ära koju visata... No-no-no!
Istusin diivanil maru nõutult ja üritasn endast mingit viisakust välja pungestada: "I have really eary train to catch tomorrow!" (Kusjuures, sõna sõnalt, peaaegu nii juhtuski täna hommikul) aga niipea, kui Keit oli vetsu läinud, lahenes asi iseenesest: Onu käsi liikus sujuvalt selja tagant mu särgi alla, tema koledad huuled lähenesid ülihelikiirusega (ehkki mina mäletan seda aegluubis) alguses minu põsele ja siis hakkasid sealt edasi mu suu poole matsuma. IIIIKKKKK.
Keit rääkis hiljem, kuidas ta oli vetsugi mingit matsutamist kuulnud ja siis parketikrabinat ja minu ehmunud jalgade sibamist. Minutiga olid mul saapad jalas ja jakk seljas ja me tänasime viisakalt "kena" õhtupooliku eest...
Niipalju siis kontaktide loomisest.
Läksime Stokki, ja alles seal hakkas mul vein pähe, ning ma ostin nivisi täies purjes olles endale uue kleidi. See rahuldas mind täielikult.
neljapäev, september 29, 2005
sota-pota
See Hi5 on ikka pervopunkt. Tänahommikusse hotmaili posti oli tulnud lõbus sõbrakutse kellegilt noormehelt, kes oma profiilipildil palja ülakehaga uhkeldas: "U make me wanna come to Estonia right now...
Kisses from Italia ;) "
Dsiisaskraist. Kupeldamine.
Vana klassiõde teatab oma blogis, et hakkab ostma maamaja või talu.
Jummeljuuli.
Ja täna hommikul külastas mind stress, sest kolmekesi väga väikses katusekorteris elades (kui üks elanikest kannab vist õigustatult hüüdnime UFO, ja see pole ei mina ega Raili...) kõik asjad lihtsalt kaovad. Ja kuigi igal õhtul tundub, et elu on kabaree, siis hommikuti bordell, kus kõik asjad sassis. Minul on sinine sall kadunud, Railil ka kindlasti midagi ja Anneli portfell vist jäigi leidmata. Äudne. Ja eile vaevas mind kibe joomahimu. Viimane tilk seda porterit sai Railiga kahasse manustet. Hästi.
Täna peaks lõnga ostma, et uus sall heegeldada, jumal teab, kunas see sinine välja tuleb, ja ega ta mu muude asjadega sobigi...
Kisses from Italia ;) "
Dsiisaskraist. Kupeldamine.
Vana klassiõde teatab oma blogis, et hakkab ostma maamaja või talu.
Jummeljuuli.
Ja täna hommikul külastas mind stress, sest kolmekesi väga väikses katusekorteris elades (kui üks elanikest kannab vist õigustatult hüüdnime UFO, ja see pole ei mina ega Raili...) kõik asjad lihtsalt kaovad. Ja kuigi igal õhtul tundub, et elu on kabaree, siis hommikuti bordell, kus kõik asjad sassis. Minul on sinine sall kadunud, Railil ka kindlasti midagi ja Anneli portfell vist jäigi leidmata. Äudne. Ja eile vaevas mind kibe joomahimu. Viimane tilk seda porterit sai Railiga kahasse manustet. Hästi.
Täna peaks lõnga ostma, et uus sall heegeldada, jumal teab, kunas see sinine välja tuleb, ja ega ta mu muude asjadega sobigi...
kolmapäev, september 28, 2005
kolmapäev
Näikse nii, et kui plaanid on juba kõige kindlamad, siis saabub ikkagi miski määramatu jõud ja keerab midagi ümber (ma ei mõtle SEDA ainukest määramatut jõudu). Justnagu rong sõidaks rahulikult teatud suunas ja keegi rööpaseadja on otsustanud siga keerata, nii et Tallinna asemel satume Tapa depoosse.
Kas ma siis hüppan rongilt maha ja võtan ikkagi õige rongi ja jätakn plaanitud trippi, või võtan vastu, mis saatusl pakkuda on ja teen natsa tööd Tapal? Panen liipreid, näiteks...
Njah, eks reede sis näitab täpsemalt asjade seisu.
Ps. Siis peaks ka palka saama.
Ps. Mul on kogu kosmeetikavaru ühe hetkega otsa saanud. Palk läheb otseteed Kaubamaja kreemiosakonda.
Ps. Kerttu Lätt avab oma näituse. Laura Kõivuga kahasse. Kõik huvilised on oodatud EKA fuajeesse (vist oli) kl 17.00
Kõik see toimub reedel. Aga täna on alles kolmapäev.
PS. Kujutage ette tihast, seljakott seljas ja nokats peas Tallinna bussijaama kassa juures: "Üks pilet linnule! Kiievisse, palun!"
Ja ka kärbsed kogunevad traatidele parvedesse, et koos lõunasse lennata. Kuhu nad muidu talveks kaovad?
Kas ma siis hüppan rongilt maha ja võtan ikkagi õige rongi ja jätakn plaanitud trippi, või võtan vastu, mis saatusl pakkuda on ja teen natsa tööd Tapal? Panen liipreid, näiteks...
Njah, eks reede sis näitab täpsemalt asjade seisu.
Ps. Siis peaks ka palka saama.
Ps. Mul on kogu kosmeetikavaru ühe hetkega otsa saanud. Palk läheb otseteed Kaubamaja kreemiosakonda.
Ps. Kerttu Lätt avab oma näituse. Laura Kõivuga kahasse. Kõik huvilised on oodatud EKA fuajeesse (vist oli) kl 17.00
Kõik see toimub reedel. Aga täna on alles kolmapäev.
PS. Kujutage ette tihast, seljakott seljas ja nokats peas Tallinna bussijaama kassa juures: "Üks pilet linnule! Kiievisse, palun!"
Ja ka kärbsed kogunevad traatidele parvedesse, et koos lõunasse lennata. Kuhu nad muidu talveks kaovad?
esmaspäev, september 26, 2005
Comment my blog, dear!
Issakene! Mida teha nende troppidega, kes reklaamimaks oma napakat saiti, kasutavad selleks minu bloogi kommentaariruumi?!
Ma olen sigavihane, leides peaaegu iga oma sissekande järel kommentaari: "Oh, what a great blog! (though YOU, Dear Mister Website Owner don't give a shit and understand nothing I wrote here) Check my website also ... ja siis on link antud. Ükskord ma isegi vaatasin ühte, mõtlesin, et vaatan kellega tegu ja kirjutan ühe koleda vigases inglise keeles sõimukirja, mis teeks spämmijale selgeks, et keegi niikuinii ei taha ta koleda kujunudsega lehte vaadata ja et ta on Absolut Prick (visualiseerige seda kui Absoluti reklaami nüüd:P). Aga see leht oli nii jube, et ma ei suutnud sealt midagi üles leida ja loobusin...
Ahh, kui ma ei oska nendele kommidele mingit blokki peale panna... Tipp, abista!
Ma olen sigavihane, leides peaaegu iga oma sissekande järel kommentaari: "Oh, what a great blog! (though YOU, Dear Mister Website Owner don't give a shit and understand nothing I wrote here) Check my website also ... ja siis on link antud. Ükskord ma isegi vaatasin ühte, mõtlesin, et vaatan kellega tegu ja kirjutan ühe koleda vigases inglise keeles sõimukirja, mis teeks spämmijale selgeks, et keegi niikuinii ei taha ta koleda kujunudsega lehte vaadata ja et ta on Absolut Prick (visualiseerige seda kui Absoluti reklaami nüüd:P). Aga see leht oli nii jube, et ma ei suutnud sealt midagi üles leida ja loobusin...
Ahh, kui ma ei oska nendele kommidele mingit blokki peale panna... Tipp, abista!
pühapäev, september 25, 2005
chill. no bang.
Elu on jälle kuidagi kahtlaselt ilus. Asjad, mis varem oleks häirinud ja vinguma pannud tunduvad nüüd lihtsalt nii tühised. Jah, elu võlu seisnebki selles, et see on alatises muutumises. Nii et -- heade asjadega ei tohi ära harjuda. Pessimist? Hm... Loodan, et mitte. Loodan olla see, kes võtab asju nii, nagu nad tegelikult on.
Lihtsalt veider, et sel aastal ei vaevagi mind mu kummaline sügisvihkamine, mis sai alguse juba kuue aastaselt. Siis kui ma esimesse klassi läksin. Ja kui nüüd koolikohustust pole, siis tahaks õudsalt õppida...
Melan-hool-jaaa
:D
Lihtsalt veider, et sel aastal ei vaevagi mind mu kummaline sügisvihkamine, mis sai alguse juba kuue aastaselt. Siis kui ma esimesse klassi läksin. Ja kui nüüd koolikohustust pole, siis tahaks õudsalt õppida...
Melan-hool-jaaa
:D
laupäev, september 24, 2005
tartutartutartu
Tundub, et tõsine alkoholismitõbi hakkab kätte jõudma. Et ei saa kuidagi pidama. Ja vedama saab ka kahtlaselt kergesti. Ja hommikul ärgatakse, sokid jalas, sest öösel lihtsalt polnud jaksu neid jalast sikutada.
Aga noh, kui nüüd kergemakoelised blamaazid, nagu näiteks järjekordne maailmas kiigult maha kukkumine ja kiigu katki kiikumine ja niisama ringi läperdamine ja kõik rumalad laused kõrvale jätta, siis oli eile suurepärane õhtu.
Juba esimene veinilonks jooksis otse jalga ja pähe. Ja mis siis, et suur seltskond Krisi juures chillis, meil oli Massaga kahekesi ka tore.
Ja kui Maailma uksel purjus Ailar vastu läperdas... Siis tuli eriti soe ja kodune tunne...
Triin. Uus hip naisdj eesti klubimaastikul:D
Ja niiiiiiiiiiipalju häid ja toredaid ja omasid inimsi. Meie oma fabuloosne viisik. Ma arvan, et seda pole juba Kärdi sünnipäevast saati juhtunud. Ja järgmine kord juhtub...? Kõigi eelduste kohaselt siiski vast sel sügisel.
Ja minu uus avastus: ka Harilik Eesti Heteromees võib tore olla. :) . Kuigi ma varem sellesse väga ei uskunud, ehkki näiteid leidus. Ja ongi nagu võimalik itsitatda maailma asjade üle ja lihtsalt olla, ilma et peaks pingsalt flirtima, endast võimalikult head muljet jätma või halvemal juhul mõistatama kaaslase rumalaid nalju ja nende peale piinlikult naeratama. Ja kui siis niisama sportlikust huvist testida, kas sina või kamp tüübist sisse võetud tibisid ja Hetero peab paremaks sinuga edasi tsättida, siis tundub, et lootus on ilmas alles.
Ja küll ma tulen Eestisse tagasi ja kosin siit ühe tubli talupoja! :)
Aga siis mingil hetkel sammuti Maailmast heterote ja mitteheterotega Zavoodi. Kus enam süüa ei saanud. Ja seepärast tuli minna ka Herne poodi ja osta sealt pelmeene. Ja neid Taara pst. köögis prepareerida. Ja ma istusin seal köögilaua taga käsipõsakil ja hirmus purju oli peal ja uni ja mõtlesin sellele, kuidas ma oma vanaisaga sarnanen. Prillid ainult puuduvad. Kui tema purjutab, siis istub ta samamoodi köögilaua taga, lõug peos ja vahepeal nõksatab pea allapoole, sest käsi on lõua alt ära libisenud.
Söödeti siis tüdrukutel kõhud täis ja minu nõudmise peale anti taksoraha ka. Ilusad zhestid...:)
Oeh.
Aga eluvaim hakkab juba sisse tulema.
Aga noh, kui nüüd kergemakoelised blamaazid, nagu näiteks järjekordne maailmas kiigult maha kukkumine ja kiigu katki kiikumine ja niisama ringi läperdamine ja kõik rumalad laused kõrvale jätta, siis oli eile suurepärane õhtu.
Juba esimene veinilonks jooksis otse jalga ja pähe. Ja mis siis, et suur seltskond Krisi juures chillis, meil oli Massaga kahekesi ka tore.
Ja kui Maailma uksel purjus Ailar vastu läperdas... Siis tuli eriti soe ja kodune tunne...
Triin. Uus hip naisdj eesti klubimaastikul:D
Ja niiiiiiiiiiipalju häid ja toredaid ja omasid inimsi. Meie oma fabuloosne viisik. Ma arvan, et seda pole juba Kärdi sünnipäevast saati juhtunud. Ja järgmine kord juhtub...? Kõigi eelduste kohaselt siiski vast sel sügisel.
Ja minu uus avastus: ka Harilik Eesti Heteromees võib tore olla. :) . Kuigi ma varem sellesse väga ei uskunud, ehkki näiteid leidus. Ja ongi nagu võimalik itsitatda maailma asjade üle ja lihtsalt olla, ilma et peaks pingsalt flirtima, endast võimalikult head muljet jätma või halvemal juhul mõistatama kaaslase rumalaid nalju ja nende peale piinlikult naeratama. Ja kui siis niisama sportlikust huvist testida, kas sina või kamp tüübist sisse võetud tibisid ja Hetero peab paremaks sinuga edasi tsättida, siis tundub, et lootus on ilmas alles.
Ja küll ma tulen Eestisse tagasi ja kosin siit ühe tubli talupoja! :)
Aga siis mingil hetkel sammuti Maailmast heterote ja mitteheterotega Zavoodi. Kus enam süüa ei saanud. Ja seepärast tuli minna ka Herne poodi ja osta sealt pelmeene. Ja neid Taara pst. köögis prepareerida. Ja ma istusin seal köögilaua taga käsipõsakil ja hirmus purju oli peal ja uni ja mõtlesin sellele, kuidas ma oma vanaisaga sarnanen. Prillid ainult puuduvad. Kui tema purjutab, siis istub ta samamoodi köögilaua taga, lõug peos ja vahepeal nõksatab pea allapoole, sest käsi on lõua alt ära libisenud.
Söödeti siis tüdrukutel kõhud täis ja minu nõudmise peale anti taksoraha ka. Ilusad zhestid...:)
Oeh.
Aga eluvaim hakkab juba sisse tulema.
reede, september 23, 2005
Soofjarjuubina
Sofia Rubina võitis eile mu südame, sest ilmus lavale samasuguse mütsiga nagu minul. Minu oma oli ainult riidehoius jaki käise sees, täidiseks sall ja kindad, et ta oma vormi ei kaotaks. Teise südame sai Sofia, sest laulis "Livin' my life like it's golden".
Tore. Ainuke trikk, et kui kunagi oli Prive's ukse peal kontroll, kes igasuguseid kahtlasi tegelasi sisse ei lasknud, siis nüüd näikse see kadunud olevat. Muidugi -- muidu oleks klubi ju tühi ka olnud. Kõige markantsem näide oli lüheldane, kuid kena ja prink (mitte segi ajada priskega!) tumedapäine neiu, kes näis oma tantsuliigutuste järgi vist küll viinale lisaks ka hispaania kärbest manustanud. Raili oskas asja oma kauni hiiu aktsendiga kommenteerida: "Näe, tüdruk nii seksu täis!"
Keskealised pleikarid, suure mürkapersega sakslane (ent -- kotkas uhkeldas selle taguotsa peal!), kes seda meie vahele suutis toppida, kahe patsi ja maitsetu kleidiga eksmiss, kaks näitsikut, kes kui "Lihtsast elust" välja hüpanud. Ma ei ole toda suurepärast eestimaist produtseeringut näinud, aga kuulutused näikse linna vallutavat...
Kõige tipuks näitas Raili mulle kedagi loppis Lauri Leesi moodi onklit. Kui me ära hakkasime minema, siis järgnes Liba-Leesi Railile ja sel ajal kui mina oma rjubinakübarat pähe passisin, üritas onu Railit ära rääkida. Et kui täna afterpartyks ei lähe, siis võibolla teinekord lunchile või brunchile. Ja et tema olevat lawyer. Ja nimi olevat tal Armuke. Jeesus. Viimane mida ma veel kuulsin, enne kui trepi poole siirdusin, oli Raili: "Actually I don't want to give you my phonenumber..."
Täna saab kõigi eelduste kohaselt Tartusse. Loodan, et vanu pervareid seal vähem on.
Tore. Ainuke trikk, et kui kunagi oli Prive's ukse peal kontroll, kes igasuguseid kahtlasi tegelasi sisse ei lasknud, siis nüüd näikse see kadunud olevat. Muidugi -- muidu oleks klubi ju tühi ka olnud. Kõige markantsem näide oli lüheldane, kuid kena ja prink (mitte segi ajada priskega!) tumedapäine neiu, kes näis oma tantsuliigutuste järgi vist küll viinale lisaks ka hispaania kärbest manustanud. Raili oskas asja oma kauni hiiu aktsendiga kommenteerida: "Näe, tüdruk nii seksu täis!"
Keskealised pleikarid, suure mürkapersega sakslane (ent -- kotkas uhkeldas selle taguotsa peal!), kes seda meie vahele suutis toppida, kahe patsi ja maitsetu kleidiga eksmiss, kaks näitsikut, kes kui "Lihtsast elust" välja hüpanud. Ma ei ole toda suurepärast eestimaist produtseeringut näinud, aga kuulutused näikse linna vallutavat...
Kõige tipuks näitas Raili mulle kedagi loppis Lauri Leesi moodi onklit. Kui me ära hakkasime minema, siis järgnes Liba-Leesi Railile ja sel ajal kui mina oma rjubinakübarat pähe passisin, üritas onu Railit ära rääkida. Et kui täna afterpartyks ei lähe, siis võibolla teinekord lunchile või brunchile. Ja et tema olevat lawyer. Ja nimi olevat tal Armuke. Jeesus. Viimane mida ma veel kuulsin, enne kui trepi poole siirdusin, oli Raili: "Actually I don't want to give you my phonenumber..."
Täna saab kõigi eelduste kohaselt Tartusse. Loodan, et vanu pervareid seal vähem on.
neljapäev, september 22, 2005
luivitoon
Ärkasin täna tervelt pool tundi enne äratuskella smssi peale. Pagan! "Ainult hulludele; Smsid hommikul kl 7.47" Mess pajatas sellest, kuidas keegi varahommikuses number 18 bussis kedagi vanamutti olla kohanud, kel valge põhja ja tumedate monogrammidega Louis Vuittoni ridikül. Et nii hästi siis pensionärid Eesti Vabariigis elavadki...
Absoluutselt nõus. Ma ei saa aru, kui ma näen Chaneli ridiküli ja DG prillidega prouat trammis. Eile hommikul vinnas Jobujaama peatusest end Tondi trammile neiu, kel hiigelsuur Vuittoni kohver ja seal otsas pisem ridikül, ka LV...
Ainuke variant, mis mulle pähe turgatas, oli see, et niiviisi hoitaksegi raha kokku ja saadakse LV asju osta. Raudselt polnud sel tsikil piletit ka!
ps. tee sis oma blog ometigi. kui sa niiviisi jätkad, ei saa sinust kunagi ei patty diphusat ega pedro almadovari!
Absoluutselt nõus. Ma ei saa aru, kui ma näen Chaneli ridiküli ja DG prillidega prouat trammis. Eile hommikul vinnas Jobujaama peatusest end Tondi trammile neiu, kel hiigelsuur Vuittoni kohver ja seal otsas pisem ridikül, ka LV...
Ainuke variant, mis mulle pähe turgatas, oli see, et niiviisi hoitaksegi raha kokku ja saadakse LV asju osta. Raudselt polnud sel tsikil piletit ka!
ps. tee sis oma blog ometigi. kui sa niiviisi jätkad, ei saa sinust kunagi ei patty diphusat ega pedro almadovari!
kolmapäev, september 21, 2005
Sünnipäiv
Hakkan järjest enam oma ema moodi minema. Kahlutasin eile töölt apteeki ja ostsin sealt kõiksugu ravumeid kokku. Varem kahtlustasin oma ema mingis ravimisõltuvuses, et ta peale iga mu köhatust apteeki tormas ja tagasi tulles mind ravimteede, salvide ja rämeda Goldrexiga üle külvas. Vot neid Theraflu ja Goldrexi lahustuvaid teesid ma ei salli. Sisikond hüppab sees üles-alla, kui neid magusaid jälkusi manustama pean... sõstramaitsega, maiässs... Olen ikka tabletisõber:P
Läksin siis koju, võtsin kõigest ostetust killukese ja tegin endale küüslauguvõiku (!). Ja siis magama. Mingi hetk helistas ema. Tundis huvi, kuis lapsel tervis ja kas ma mütsi ostsin. Jaa. Jätke nüd palun rahule, ma magasin. Vaevalt sain teise külje keerata, kui telefonil Dotsent. Kas meil ei pidanud täna õhtusöök olema. Küll on kena, et tal alati nii palju tööd on ja ta põhiliselt enda vabandamiseks helistab, sest kuna meil on maja hetkel üle rahvastatud ja minul polnud eile õhtul mingit soovi vaaritada... Nii. Peale seda ajasin end püsti, hmm, päris mõnna juba. Tegin pliidi alla tule ja pidasin just aru, kas peaks ikkagi ming supi valmis keetma ja mis kell teised tulla võivad. Telefon. Alo. Lääme Edwardi sünnipäevale, ta lubas suppi pakkuda ja... OOlraidi! Sitta see nohu! Uus kõne. Raili. Tema minevat külla ja olevat mures, kas mul on piisavalt hea ja kas ma end haige ja üksikuna ei tunne. Kõik korras.
Nii. See sünnipäev siis. Viisime kingiks ühe valgehallitusjuustu, mille Alo Prantsusmaalt tõi, päris siidrit ja ühe kapsa. No siukse lilla ja dekoratiivse, haakus meie mõlema outfittidega.
Ja pakutigi suppi! Lihapallidega. Kuna me olime viimased tulijad, siis saime mõlemad võrdselt 2 lihapalli. :P.
Laua taga, kus meie istusime, oli ka keegi pedagoogihariduse/kalduvustega proua. Sünnipäevalapse tädi. Lokkidega. Puurmannist. Kui see veel kõike ei ütle, siis täpsustuseks: juttu juhtis tema ja mul ei tekkinud tahtmistki tema mõnusat äraolemist rikkuda... teemadeks:
1. Meie toodud juust haiseb. Kõik mis on hallitanud, on halb. Niisamuti ka mereannid, koorikloomad. Kogu gurmaanitoit sakib sajaga, põhjenduseks, et ta pole lapsest peale sellega harjunud. Kui keegi mainis, et inimese maitsemeel areneb aastatega ja puhtfüüsiliselt pole võimalik paarikuist titte hallitusjuustuga sööta, siis sellest libises proua mängleva kergusega üle.
2. Suitsuvorstiteema. Salaamivorstiteema.
3. Tema suurepärane majoraaniga ja suhkruga 1-päeva hapukurk.
4. Kuidas nad Rootsis käisid ja kuidas mehed konservi pähe närimistubakat ostsid. Kui halvasti käituvad ka välismaalased Rootsi laeva rootsi lauas.
5. KAS NEED TOIDUJUTUD EI LÕPEGI?!
6. Nagu igale tänapäevasele vestlusele kohane, tuleb sisse tuua ka narkoteema. Jutt käib nuusktubakast, mida maalapsed olid avalikult koolidiskol nuhutanud ja Puurmanni Proua neil ilma pikema jututa näo täis oli sõimanud. Mäletan ise kooli ajast, kui mõnus oli õpetajaid irriteerida asjadega, millest nood midagi ei teadnud... hehh.
7. Narkoteema jätkub. Ka Puurmani koolis olevat narkoprobleemid. Amf, speed, just name it! Kõike saab. Ja Põltsamaal olla asi täitsa hull!
8. Joomine. Neil pole kodus kunagi viina. Kui poistel on palavik, tuleb naabri käest küsida. Ja laps peab ikka väikesest peale harjuma, et külmkapis pole õlu ja piim ja viin kõrvuti. Minu isiklik arvamus, mida ma sugugi välja ei julgenud/poleks ilmselt võimalustki olnud öelda: maapiirkondades on ainult alkoradikaalid: Kas juuakse nii et maa must ja elatakse palgapäevast palgapäevani või ei juua üldse. Pits vanaisa matustel on lubatud. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Ja kui õhtul lihtsalt pudel õlut juua, siis oled automaatselt jota...
9. Alkoteema jätkub. Proua mainib, et on erakordselt tolerantne, kuid näitab kõige kiuste end kõige halvemast küljest ja näib väga kitsarinnalise inimsena (btw, ka füüsiliselt:D).
10. Tema näitering. Praegusaja põrsastest teismelised (võibolla on isegi iva sees, aga ka mina ei saa 16-aastastest aru, samas, võibolla ei saa neist keegi peale nende endi aru...). Tema tublid pojad, kes oskavad arvutiasjandust. Neil on kodus võimas liisitud arvuti, mitte mingi vuhvel.
11. Nurjub minu katse pärida emakeeleõpetajast sünnipäevalapselt, mis rolli täidab Sass Henno noorte kohustuslikus nüüdiskirjanduses. St. tahtsin teada, mida lapsed siis Hennost arvavad, kui nad seda lugema peavad, kuid jutt suudeti juba kuskile mujale tüürida... Kahju.
12. Kellegil teisel emakeeleõpetajast külalisel on mõned kirjandid parnadamata. Tõi need välja. Ja sis Proua Puurmannist hakkas midagist ette lugema ja napakaid vigu tsiteerima. Mida mina leidsin vägagi mitte-eetilise olevat. Okei, keegi laps oli vist hiljuti miskit tulnukavilmi vaadand ja sellest meeletult inspiratsiooni ammutanud, nii et kirjandi teema "Tuleviku Tallinn" oli ta hõlpsalt muutunud millekski nagu "Tulnukad vallutavad maa".
Oeh. Siis sai mul siiber. Ja Alogi silmad hakkasid vidukile vajuma...
Head nägemist, oli meeldiv tutvuda /loodan, et me ei kohtu enam iial/!
Läksin siis koju, võtsin kõigest ostetust killukese ja tegin endale küüslauguvõiku (!). Ja siis magama. Mingi hetk helistas ema. Tundis huvi, kuis lapsel tervis ja kas ma mütsi ostsin. Jaa. Jätke nüd palun rahule, ma magasin. Vaevalt sain teise külje keerata, kui telefonil Dotsent. Kas meil ei pidanud täna õhtusöök olema. Küll on kena, et tal alati nii palju tööd on ja ta põhiliselt enda vabandamiseks helistab, sest kuna meil on maja hetkel üle rahvastatud ja minul polnud eile õhtul mingit soovi vaaritada... Nii. Peale seda ajasin end püsti, hmm, päris mõnna juba. Tegin pliidi alla tule ja pidasin just aru, kas peaks ikkagi ming supi valmis keetma ja mis kell teised tulla võivad. Telefon. Alo. Lääme Edwardi sünnipäevale, ta lubas suppi pakkuda ja... OOlraidi! Sitta see nohu! Uus kõne. Raili. Tema minevat külla ja olevat mures, kas mul on piisavalt hea ja kas ma end haige ja üksikuna ei tunne. Kõik korras.
Nii. See sünnipäev siis. Viisime kingiks ühe valgehallitusjuustu, mille Alo Prantsusmaalt tõi, päris siidrit ja ühe kapsa. No siukse lilla ja dekoratiivse, haakus meie mõlema outfittidega.
Ja pakutigi suppi! Lihapallidega. Kuna me olime viimased tulijad, siis saime mõlemad võrdselt 2 lihapalli. :P.
Laua taga, kus meie istusime, oli ka keegi pedagoogihariduse/kalduvustega proua. Sünnipäevalapse tädi. Lokkidega. Puurmannist. Kui see veel kõike ei ütle, siis täpsustuseks: juttu juhtis tema ja mul ei tekkinud tahtmistki tema mõnusat äraolemist rikkuda... teemadeks:
1. Meie toodud juust haiseb. Kõik mis on hallitanud, on halb. Niisamuti ka mereannid, koorikloomad. Kogu gurmaanitoit sakib sajaga, põhjenduseks, et ta pole lapsest peale sellega harjunud. Kui keegi mainis, et inimese maitsemeel areneb aastatega ja puhtfüüsiliselt pole võimalik paarikuist titte hallitusjuustuga sööta, siis sellest libises proua mängleva kergusega üle.
2. Suitsuvorstiteema. Salaamivorstiteema.
3. Tema suurepärane majoraaniga ja suhkruga 1-päeva hapukurk.
4. Kuidas nad Rootsis käisid ja kuidas mehed konservi pähe närimistubakat ostsid. Kui halvasti käituvad ka välismaalased Rootsi laeva rootsi lauas.
5. KAS NEED TOIDUJUTUD EI LÕPEGI?!
6. Nagu igale tänapäevasele vestlusele kohane, tuleb sisse tuua ka narkoteema. Jutt käib nuusktubakast, mida maalapsed olid avalikult koolidiskol nuhutanud ja Puurmanni Proua neil ilma pikema jututa näo täis oli sõimanud. Mäletan ise kooli ajast, kui mõnus oli õpetajaid irriteerida asjadega, millest nood midagi ei teadnud... hehh.
7. Narkoteema jätkub. Ka Puurmani koolis olevat narkoprobleemid. Amf, speed, just name it! Kõike saab. Ja Põltsamaal olla asi täitsa hull!
8. Joomine. Neil pole kodus kunagi viina. Kui poistel on palavik, tuleb naabri käest küsida. Ja laps peab ikka väikesest peale harjuma, et külmkapis pole õlu ja piim ja viin kõrvuti. Minu isiklik arvamus, mida ma sugugi välja ei julgenud/poleks ilmselt võimalustki olnud öelda: maapiirkondades on ainult alkoradikaalid: Kas juuakse nii et maa must ja elatakse palgapäevast palgapäevani või ei juua üldse. Pits vanaisa matustel on lubatud. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Ja kui õhtul lihtsalt pudel õlut juua, siis oled automaatselt jota...
9. Alkoteema jätkub. Proua mainib, et on erakordselt tolerantne, kuid näitab kõige kiuste end kõige halvemast küljest ja näib väga kitsarinnalise inimsena (btw, ka füüsiliselt:D).
10. Tema näitering. Praegusaja põrsastest teismelised (võibolla on isegi iva sees, aga ka mina ei saa 16-aastastest aru, samas, võibolla ei saa neist keegi peale nende endi aru...). Tema tublid pojad, kes oskavad arvutiasjandust. Neil on kodus võimas liisitud arvuti, mitte mingi vuhvel.
11. Nurjub minu katse pärida emakeeleõpetajast sünnipäevalapselt, mis rolli täidab Sass Henno noorte kohustuslikus nüüdiskirjanduses. St. tahtsin teada, mida lapsed siis Hennost arvavad, kui nad seda lugema peavad, kuid jutt suudeti juba kuskile mujale tüürida... Kahju.
12. Kellegil teisel emakeeleõpetajast külalisel on mõned kirjandid parnadamata. Tõi need välja. Ja sis Proua Puurmannist hakkas midagist ette lugema ja napakaid vigu tsiteerima. Mida mina leidsin vägagi mitte-eetilise olevat. Okei, keegi laps oli vist hiljuti miskit tulnukavilmi vaadand ja sellest meeletult inspiratsiooni ammutanud, nii et kirjandi teema "Tuleviku Tallinn" oli ta hõlpsalt muutunud millekski nagu "Tulnukad vallutavad maa".
Oeh. Siis sai mul siiber. Ja Alogi silmad hakkasid vidukile vajuma...
Head nägemist, oli meeldiv tutvuda /loodan, et me ei kohtu enam iial/!
Tellimine:
Postitused (Atom)
