okei

Linn pole mind veel neelanud. Hakkan temaga hoopis sõbraks saama. Või, siiski mitte. Vaikne kooseksisteerimine hakkab tekkima. Mu kallis Oyster, millele ma paigutasin 21.40 naela ja mis võimaldab mul nädala jooksul kõiki Londoni kahe esimese tsooni transpordivahendeid kasutada. Ja tundub, et tube on ikkagi kõige kiirem ja loogilisem transpordivahend. Bussi tasub kasutada ainult öösel, kui muu ei sõida ja ummikuid pole.
Võibolla tegi mu tuju heaks eilne kena appartement Shoreditchis. Väike, aga valge ja pärastlõunast päikest täis. Vaikses tänavas, magamistubadest avaneb vaade laste mänguplatsile, kuid kui majast välja astuda, võib nii vasakule kui paremale vaadates näha tiheda liiklusega tänavaid, kus iga sekundi järel mõni punane buss vilksatab. Lähim metroo on Whitechapel, sealt saaks eriti kiiresti siia New Cross gate'i külla sõita.
Mul on uus suur unistus: tahan panna oma riided oma kappi riidepuudele rippuma, paigutada pesu sahtlitesse, panna oma kosmets ülemisse sahtlisse karpide sisse ja voltida suur kosmetsikott kokku ja panna kuskile alumisse sahtlisse peitu. Kreemid asetada riiulitele. Panna seinale Krisi kaasa antud joonistus. Teha mõnele seinale väike kollaaz-ülevaade oma kalliste inimeste fotodega. Panna külmakpiuksele magnetiga narkoorava foto...
Hea on, kui sul on olemas unistused, mis peaksid lähema aja jooksul ka täituma. :) Kõigi eelduste kohaselt.
Ja kui üleeile oli Kareliga väga pikk ja mõnus vestlus (mul ju on vaja rääkida), siis eile kohtusin ühe väga enesekindla eestlasega. Kes on ka niisama siin, aga on oma CVd juba kuskile Guccidesse ja Burberrydesse toppinud, lihtsalt poodi sisse hüpates ja öeldes, et tahab manageriga rääkida. Mul on tunne, et minu kümned saadetud CVd ei aita mind küll kuskile, pean ka samamoodi poodnikke tüütama ja pommima minema. Gucci pole küll minu unistus, midagi rohkem sinna Conrani poole...
Ja seda ütles see eestlane, et kui tahad siin mõnusalt elada, siis peab vanast lahti laskma. Nad jäävad sinna eestisse ju ikkagi alles, ja kui sõbrad on tõelised, siis ka aasta möödudes on tunne, nagu oleks paari minuti eest uksest välja astunud. Ma tean seda väga hästi, aga harjumine võtab aega...
Enivei, minooria läks eile üle. See korter ja kui me pärast mingisse T-bari läksime, kus keegi eestlane töötab, nii, et mu long island tea, mis oli ülikange, maksis seekord 6.50 asemel 2.50. :)
Aga heterobaarides on ikkagi koledate ja ebastiilsete inimeste hulk suurem. Kahju muidugi. Ja geibaaris ei tule sulle kunagi külge lööma pannkooginäoga triibulise teesärgiga tsuktsivälimusega mees. Fuu. Aga muss oli päris deep house ja koht mõnus ning avar ja kui ma pärast diivanitel nuselevaid paarikesi nägin, siis tulid meelde kunstikooli peod.
Ok, Sven-Siilike ronis oma sahvrist välja ja tahab ka internetsi.