:'(

Täna õhtul on kuidagi eriti minoorne tuju. Kui tead, et su niihead inimesed on Eestis ja kuidas nad parajasti pidutsevad ühes su lemmikkohas, kus sa isegi oled varem kordi ja kordi... No ausalt... Lähen siia üksi alternatiivklubisid kammima? Kui saaks ainult selle elamise ja Traka siia toimetada, siis võibolla läheb lõbusamaks. Veronts kutsub China White'i. Nojahh, kallis klubi ja võibolla ei peaks isegi 20 naelast piletit maksma, aga... Ma vahetaks iga kell selle peo Maailma 25 kroonise Indisita vastu, kus ma tean 90% inimesi ja tunnen nii 50%...
Siuke tunne, et isegi blogi ei viisti kirjutada, sest mis mõnu on Eesti sõpradel kuulda , kuidas ma mingites neile täiesti tundmatutes baarides hängin, kui neil on ainult hägune ettekujutus sellest, milline on see linnajagu, kus me täna kortereid käsisime vaatamas ja kui naljakas see mulle tundub, et ma juba londonlase kombel metroos püstijalu lehte või raamatut loen ja iga asja peale "ikskjuusmii!" ütlen... Sest neil on seal hoopis teine maailm, millest ma kuidagi lahti lasta ei taha ja kuidagi endale siia uut korraldada ei oska.
Kas on ikka väga mõttekas elada lahedas kohas, sest koht iseenesest on lahe?
Linn versus sõbrad?!
Sõbrad peaksid ju peale jääma?
Samas, ma tean, kuidas ma Eestis olles siia tagasi igatseksin, ja ma mäletan küll seda rahutust, mis mind seal valdas... Justkui midagi ootaks mind kuskil mujal. Nojah, pragmaatiline põhjus ka... Kui ma seal shop assistant või client advisor oleksin, siis ei suudaks ma endale midagi lubada... Selleks, et Eestis ära elada, peab ikka tõeline tegija olema. Kas siis suurepärane väikesepalgaline majandaja või kõrgepalgaline priiskaja. Mina olen isiklikult väiksepalgaline priiskaja. Raha tuleb ja läheb. Aga siinkohal ja praegusel ajahetkel ei tule seda üldse. Maisaaaru, employerid, mida te jokutate, mul on vaja KOHE üüriraha saada!
*Müün oma juuksed maha... on juba päris pikaks kasvanud ja siledad ka ja siuksed väga sirged... Kindlasti minev kaup.
*Müün oma neeru maha... mul peaks kaks olema, teist pole vaja.
*Hakkan ka kotijooksu tegema. Kui mult võeti, siis võin mina teistelt ka...?
Maitea.
Ok, lähen magama, homme lõunaajal kohtun Ed Lilleystonega Foxtonist tema Curtain Roadi büroos. Ma loodan, et ta näitab seda Islingtoni korterit. (kui see kellegile peale minu ka midagi ütleks!). Bye, the city swollowed me.