Ukraadinaaaa!

Vägisi tuli eile õhtul meelde isand Kiir, kes hea elu ja tuleviku nimel Teelega Venemaale valitsejaks otsustas minna. Ja kes juba reisi alguses paljaks varastati. Ka kaunis kuldnupuga spatzierstock oli läinud!!!
Niisiis, marssisin mina eile vaksalisse, et sõita CharingX jaama ja sealt üles Oxfordile kõndida ja Verontsiga kokku saada. Mul oli kange himu mõne naisolevusega juttu puhuda. Kooselu nelja mehega pole naljaasi...
Maandusime siis miskis baaris, mis meenutas väheke Tartu Püssirohukeldrit. Kah siuksed kõrged kaarjad laed ja väga suur. Okei, kokteile on võimalik ka kannuga osta. Sel ajal, kui mina lauda otsisin, otsustas Veronika meile kannu White Russiani tellida. Selline suur mõnus piimakann. Hakkasime siis seda kulistama ja tellisime süüagi. Rääkisin Veronikale juba lõbusaks muutunud loo sellest, kuidas ma Ameerikas ühes diskoteegis liiga palju White Russiane jõin ja mille tagajärjel ma oma uhiuuest digikast ilma jäin. Oli juba naljakas küll. Siis võtsime kannu Mai taid. MMMM...
Siis läks Veronts vetsu, ma võtsin oma tooli seljatoelt koti ja võtsin sealt mobiili välja, viskasin hooletu liigutusega koti tagasi seljatoele. Veronts tuli tagasi ja meil oli hiiglama lõbus. Mis tema vahepeal on teinud, et ta tunneb samu koledaid kiimaseid onusid, keda minagi jne.
Siis hakkasid joogid mullegi mõjuma ja otsustasin vetsu lipata, enne kui õnnetus juhtub. Kobasin oma ridiküli järgi... Hm... Kas see on maha kukkunud? Ei... ja otsi ja vaata nii palju kui tahad, aga ridiküli netu... Veronikale tuli meelde keegi tsimpi-rimpi, kes enne pikalt mu selja taga oli seisnud... Ju siis tema.
Kirjutasin baarile avalduse, mis ja kus ja mida ja kellelt varastet ja siis otsustasime politseisse minna.
Regent st-l tuli meile vastu keegi onu, kes küsis kena söögikoha järgi, rääkisime, tema olevat Dubaist, ja minul on kott kadunud. Küsis, palju raha läks, ja tahtis mulle oma põuest ilmunud rullist paari kahekümnenaelast anda. Kurat, miks ma nii tagasihoidlik ja kena inimene olen... Temal poleks tõepoolest midagi olnud, kui ta oleks mulle paarkümmend naela andnud, nagu ta kinnitas, sest raha ei tähenda midagi. No mulle praegu tähendab. Siis tahtis ta mulle oma mobiili anda... No ei...
Asi jõudis siis nii kaugele, et "ai vanna teik ju tu tsaina vait tunait, sam dääns" Ohmujumal.
"We really need to go to the police now! Bye!" Kuskilt eemalt hakkasid lähenema ka tema kaks sõpra, sama koledad kui ta ise...
Politseis võttis meie tunnistuse ja avalduse vastu tõeline siilipeaga paks prillidega rekkalesbar. Ma kujutasin teda väljaspool tööaega nagu eriti elavalt ette nahkvestis ja suure sangaga õllekannu taga.
Votnii. Õnneks oli mu rongikaart mul taskus, nii et vähemalt koju sain sõita. Ja telefon ka. Ja võtmeid pole keegi mulle siin õnneks usaldanud...