näädsa!

Eile saime Trakaga linnas kokku, lubasin teda ja Sveni tutvustada, et nohh, tulevased korterinaabrid. Tuli välja, et Traka on Sveni varem näinud klubis Tallinn seina ääres kõikumas ja mind otsimas. Maailm on väike.
Hulkusime siis pärast Edge-baari ja Sveni ülevaatust Sohos ringi ja kujutasime ette, kui vahva oleks, kui Ailar ja Ander parajasti tänaval vastu tuleks.
Külmavõitu oli ilm ja pimedaks hakkas ka minema.
Triinuga on tore, ta on peaaegu sama vaene kui mina ja seepärast ei võimalda meie budget kuskil baaris hängida ja kokteile sisse kallata. Ostime siis Starbucksist kohvi ja poest väikse lapiku pudeli miskit 35 kraadist piiritusjooki. Kohvi ja konjaki odavam variant sai manustatud Lecester Squareil. Siis veel ühed kohvid Burger Kingist. Tühjendasin pudeli juba üsna avalikult meie papptopsidesse, seekord isegi salliga varjamata. Täitsa lõbusaks hakkas minema.
Aga et me niiviisi pargipingil istusime, siis jäime silma miskitele mööduvatele sitsiillastele. Tulid juttu ajama, et kas me ei tahaks nendega baari minna. Joogid olid just paar minutit tagasi otsa saanud ja topsidki litterikasti visatud. Vahetevahel ma lihtsalt teen imelikke ja liiga easygoing otsuseid. Mõtlesime, et lähme jahh baari, varsti hakkab niikuinii külm.
Baar oli sealsamas Lesteri platsil, sees ootas meid juba üks sitsiliaanode sõps, kes kohe ka meile joogid ostis. Okei. Imelik baar, 90 prossa tegelastest kas värvilised või ilmselgelt vahemeremaalased, põliseid britte peaaegu ei olnudki.
Ja võibolla oli seal tutvumis või vallalisteõhtu, sest ükskõik mis tüübile sa korraks otsa ei vaadanud, arvas ta, et võib kohe end su kõrvale libistada ja käe külge panna, või veel parem, end su vastu hõõrutada. Nomaitea.
Üks sitsiliaanodest väitis end olevat minust nii hirmsasti sisse võetud olevat. Meenutas väikest koerarakatsit, kes iga viie minuti järel end käppadega jala ümber klammerdab ja siis runkama kukub. No inimeste maailmas tähendas see seda, et tal oli himu mind emmata ja lahti ta lasta ei tahtnud. Kehakeelepõhist suhtlust ilmestasid ka mõned laused: "I can kiss you all over!", "I would like to kiss you all night long!" Kiss mai ässs...
Mind tuli "päästma" sitsiljaano sõber, kes ennist meile dringid tegi. Uuris ja päris, rääkis, et ta on Hammersmithis ühe baari manager. Küsisin, kas ta meile tööd ei saaks hankida... Kohe küsiti, kus ma elan ja kellega. Mainisin, et ma elan koos oma 28-aastse boyfriendiga, aga tal on väga palju tööd ja nii käin ma ikkagi sõbrannaga vahetevahel niisama väljas baaris. Nojahh, aga kui mul on hästi teenv elukaaslane, milleks mul siis raha vaja, kas ta siis üüri ei maksa...? Ütlesin, et olen iseseisev ja tahan ise ka üüri maksta... Sitsiiljaano läks õhku täis ja seletas kui väärt köölfrend ma olen ja ta on mu boihvrendi peale väga kade...
Õnneks läks ta koos runkaja-sitsiillasega ära järgmisse baari.
Traka oli vahepeal suhelnud kolmanda sitsiillase ja kellegi india noormehega ja vahetanud kümme smssi oma eestlasest austajaga Iirimaal.
Keksisin tantsupõrandal, tõeline imede õu, mu kõrval hüples pallikese kombel väike paks ülikonnas hiinlane. Ta oli isegi Triinust lühem. Veel täna hommikul mõtlesime tema peale ja arutasime, et ta võiks isegi kasulikuks osutuda, kui talle miski kandiline ja kõva peakate valmistada -- hea õllepudelit peale toetada või sibulat hakkida, kui lauda käepärast pole...
Loomulikult pidime me ka laua alla ronima ja seal tühja klaasi Triinu juhuslikult kaasas olnud purgiõlle ümber valama. Saab siinmaal ka minimaalsete kulutustega pidutseda...
Aga nüüd on jälle pill käes, sest korterit ei taheta meile üürida. Kuna ainult Sven töötab, siis pole me küllat usaldusväärsed korterit üürima, mis siis, et deposiit on tervelt kuus nädalat pluss kuu üür ette. Paganama idaeurooplased.
Ja meie lettings negotiator nimega Muhammed Ali ei helistanudki mulle ega teatanud ootamatust takistusest, vaid lasi mul terve päeva arvata, et me kolime juba homme Whitechappelisse...
urr.
Magavaks.