Jõululaupäev.
Kuuseta. Lumeta. Kodusteta. Kingijagamiseta.
Kuusk siia lihtsalt ei mahu. Oma koju ma jällegi ei jõua osta.
Lund siin niikuinii ei saja. Ehkki enamasti on meeldiv, kui välja minnes võib kingad jalga tõmmata ja samsist saapad peavad tegelikult ka üle kahe nädala vastu. Aga ikkagi pole lumises metsas kolamise rõõmu ja seda rahu, mis saabub, kui kogu maa on kaetud valge lumega.
Telkust näitas "Bridget Jonesi päevikuid", mida ma olen vist oma neli korda juba näinud, aga vaatan iga kord uuesti. Ja loomulikult sajab filmis Londonis lund. ja loomulikult peab Bridget sinna lume sisse leopardimustriliste alukatega kakerdama minema. Jookseb järgi Colin Firthile... mõelge! Lumi siin ilma igasuguste Coliniteta sobiks ka suurepäraselt.
Helistasin emale, ta ütles, et seal on 12 kraadi külma. Käis surnuaias. Seekord ilma minuta. Kuskil viimased viis aastat oli meil emaga traditsioon just kahekesi surnuaeda küünlaid viima minna. Pimedas, kui lumine surnuaed on üle külvatud hubisevate leekidega ja arutada siis maailmaasju.
Ja kingitustega on sel aastal nii, et emale saatsin kotitäie mingit briti jõulunänni ja enamus sõpru on oma leevikestega kaardi ka saanud, aga muud mitte. Ja just sel aastal pole mulmingit jõuluvihkamist ja stressi. Kogu stress on mujale läinud, indeed ja ma pakun, et jõulustressi saavad need inimesed, kel muud stressi pole... sest lõppudelõpuks, kõigil peab vähemalt korra aastas mingi hirmus stress olema. :D Stress. Moesõna aastast 1998.
Aga tegelikult, mulle tundub, et kui ma Eestis olin, siis käis see tingeltangel mulle hirmsasti närvidele... Aga siin. Kaubamajad tegid oma jõulukaunistused juba oktoobi lõpus, nii et tegelikult on jõulud siin kuuendiku aastast ja paratamatult sellega harjub. Tohutud jõulutuled on ainult Regentil, seal ka vaheldumisi "Ice Age" mammutitega. Oxfordil on puud sama palju kaunistatud kui Tartus Rüütli tänaval ja thats it. Mingeid rippuvaid jõuluvanasid ma küll täheldanud pole. Ja keegi ei pushi mind siin miljonite kingitustega ka muidugi... Aga tegelikult, kui mul on resursse, siis teen kingitusi hea meelega ja ei pea seda rumalaks raharaiskamiseks.
Ahjaa, käisime täna Asdas jõulushoppingul, sest mina tahtsin oma koduvabaks nädalavahetuseks aluspesu soetada ja koju odavaid pajapüüre osta, 1.59.-, muideks, võrreldes Habitati 9.99.-. Ja Asdas oli nagu täielik möll. Küünaldest oli ainult hiigelsuured pakud. Tealightsidest ja tavalistest küünaldest ei olnud lõhnagi. Leib oli otsas. Munad ainult kuuestes karpides. Kui sisse astusime, siis nägin ühe naise kärus kotti mandariinidega. Okei, mandariinid peavad olema, ehkki siin on nad tangeriinid. Ja pagan, kui meie puuviljasektsiooni jõudsime, oli mandariinikastides ainult 1 üksik ja õnnetu poolkollane vili. No seda ainukest ma ka noppima ei hakanud. Lihariiulitel ilutsesid tohutud kalkunikintsud. Ma ei kujuta ette, milline lamba suurune lind sinna varem külge käis!!! Meil maal olid kalkunid ikka sellised linnumoodi tegelased. Ilmselt on siin aretatud salaja tegelikult suletud kalkunid, kellel ka tiibade asemel hiigelsuured kintsud seljast välja kasvavad...
Meie selleaastane jõulupraad oli miski stuffinguga kana ja kardulas ja salat. Ja rabarberikook. Täitsa lõpp, jõulude ajal rabarberikooki süüa... Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu elust siin linnas saaks peaegu sama hullu ja tragikoomilise filmi kui "Bridget Jones", ainult et teemad oleks suti teised. Ja marki teeks peategelane tunduvalt vähem. Vähemalt mitte mingit tagumikku tuletõrjetorul üles-alla ei sõidaks. Peaosa võiks mängida... Kate Blanchet on vist liiga diiva? Selline väike veidrik, keda annab ka üles mukkida... Franka Potente?
Ei tea kas filmil on ka õnnelik lõpp ja kas seal lund hakkab sadama?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar