home sweet home

Kohtusin täna bussis taskuvargaga. Oli mingi muta, ronis koos sõbraga uksest sisse. Hoidus käe peal siukest pambu moodi pooltühja musta riidekotti, mida saab otsast nööriga kokku krookida. Mu kott oli kuidagi ripakil õla peal ja peale kõige on sellel kaks ahvatlevat välistaskut. Kusjuures, ühes neist oli mu mobiil... Nägin, et tüüp sahmib midagi sõrmedega ja haarasin koti kaenlasse, ise varganägu kurja pilguga puurides. See ei teinud asjast väljagi, vaid läks hoopis mingite just bussi astunud turistide juurde õnne katsuma. Ühel oli ka seljakott väga rumalalt ripakil. Puurisin siis oma pilguga uuesti seda va varga-mutat. Hoidis käed ilusti paigal. Tõepoolest, oleks tahtnud räusata, riietest kinni võtta ja raputada või politsei kutsuda, aga millega seda tõestada... Ja kui ma oleks pröökama pistnud ja kedagi vargaks sõimanud, siis oleks minuga ilmselt ühes peatuses maha tuldud ja minult lihtsalt kott ära võetud. Võibolla oleks lõuksi ka saanud.
Aga kogu bussiintsidendile eelnes mr. Jay Koyer'i elamu otsing London Bridges. Tulin ühe maja ees bussilt maha, kahlutasin mööda tänavat ülespoole, otsides Ratcliffe Court´i, küsisin selle järele umbes kolmest kohast: convinience store müüja vabandas hirmsa india aktsendiga, et nemad on uued, küsigu kõrvalt, miskis teises poes seletas keegi veel hullema aktsendiga, et see on seda tänavat mööda tagasi, paremat kätt, kahlutasin siis tagasi, kuni jõudsin algusesse tagasi... miski pitsapood, mille kõige koledam, aga kõige paremat inglise keelt rääkiv müüja mu lõpuks õige maja juurde juhatas. Siuke vipim hoone oli, fuajee ja puha, ja eraldi ruum postkastide jaoks ja jõusaal, mitte mingi urgas nagu ta pööblile välja üürib. Lasin väljas kella, sain sisse, järgmise ukse juurde, lasin seal kella, sest enne lifti oli veel 1 uks... Ei. Mitte kuradima keegi ei vastanud. Vajutasin muudkui nr 90, aga mitte kui keegi ei vastanud... Kuni lõpuks ilmus hoopis teise ukse peale meie sulnis landlord. Ei, tema elab hoopis selles majas üle hoovi, aga jah, sissekäik on kõigil siitpoolt. Kõige selle juures suutis ta hoida näol oma ülimalt rahulikku ja väljapeetud ilmet... Kohutav, ma arvan, et ta võtab tegelikult rahusteid või midagi. Kole hall kodukampsun oli tal ka seljas. Vastik. Küsis, kas ma tahaks tema juurde teed jooma tulla või näha maja seestpoolt. Pervar! Raudselt! "noo, ai häv tu vater mai plänts, sorri!". Naeratasin sulnilt, võtsin võtmed ja kõndisin tagasi vaatamata välisuksest välja bussipeatusesse. Alles siis hingasin korralikult sisse ja välja. Loodan, et kui järgmine kord midagi lahti on, siis õiendab Sven temaga...
Kui bussi maha astusin, siis oli just hakanud lund sadama. Paarikümne meetriga muutusid helbed paksudeks ja kohevateks, justkui Eestis. Maailm oli jälle ilus paik.
Kui ma tuppa astusin, märkasin ,et võtmed on elutoas laua peal.
Kena.