11/12/05


Niisiis. Eilne õhtu kujunes meeletult pööraseks. Jäin loomulikult Teasse hiljaks, aga see tsikk, kellega me kokku pidime saama ja telefonist rääkima, samuti. Võrdsed.
Igatahes, seisin baarileti juures kui selja tagant lähenes Sipu. Siis mingi aja pärast Karel koos miski kahe pedekaga, kel oli samal õhtul soolaleivapidu old. Mingil hetkel haakusin juuksurihärra Rinaldoga ja lasime kellegil võõral tsimpirimpil juua välja käristada. Ta arvas, et me võiksime talle selle eest afterparty piletid muretseda. Kuidagi õnnestus meil jalga lasta. Palju tantsu ja inimesi. Ja siis muutus kõik häguseks.
Hakkasime Rinaldoga aftekale minema, aga siis kaotasin ma ta kuidagiviisi silmist. Tagasi T-bari. Vingerdasin tasakaalu hoides leti juures ja ootasin, millal Reimo lõpetab. Kuskilt bensukast haakisin miski prantslase külge. See kadus hiljem kuskile ära. Aftekale me ei saanudki, sest hoolimata metsikust rahvamassist väravate taga ei lastud enam mitte kedagi sisse. Kohti olevat 150 inimesele, aga sees olevat juba 300. Reimo rääkis täna, et ma olla turvameest fatassiks sõimanud ja väravaga lõgistanud ja tahtnud siis kohe Teasse komplainima minna, et ma olen pileti ostnud aga näe, sisse ei saa.
Kuidagiviisi oli Reimo bravuuritseva minu oma madratsile toimetanud ja ehkki ma olla veel enne magamajäämist avaldanud soovi kohe Teasse minna ja kuskile kaevata, siis magasin ma kenasti kuni hommikuni. Ja siis oli mul metsik peavalu, okseäda ja kõik muu, mis ei viita mitte lihtsalt pohmellile, vaid tõsisele alkoholimürgitusele. Pidime veel turule ka minema... Camdenisse ja siis sinnasamma Brick Lane lähedale. Mõlemad turulkäigud magasin ma lissalt maha. Ja kuidas ma siis hilejm koju komberdasin. OO mai kaad! Kui ma uksest sisse sain, panin oma ridiküli (kuhu ma olin baarist vist kõikvõimalikud flaierid kogunud) diivanile, kilekoti uue mobiili asjadega sinna kõrvale, mantli ilusti tooli seljatoele ja läksin vannituppa. Embasin oma kallist vetsupotti ja palusin andeks, et ma öösel tema juurde ei tulnud, vaid hoopis võõras kohas võõra potiga asju ajasin. Igatahes, mul oli täna umbes sama halb olla kui peale sügisest hedonistipidu Railiga, kui ma koduteel vastu puud oksendasin. Piinlik lugu. Läperdis.
Õhtul pidi piparkoogiküpsetus olema, millest ma üritasin viilida, sest mul oli tõesti maailmatu halb olla. Aga mõni on siin lihtsalt selline, et ei aktsepteeri sõna „ei“. Nii ma siis vedasingi end kaheksa paiku välja, kaenlas meie ahjupann, sest suure hurraaga alustanud piparkoogiküpsetajad avastasid, et neil puudub ahjust plaat. Õudsalt tore oli, aga mõned pederastid armastavad vist vahetevahel tujutseda ja nii vajus meie hea ja mõnusa ürituse lõpp kuidagi ära. Kahju.
Hea asi oli see, et kui ma Hayfieldi juurest meie tänavasse pöörasin, siis nägin, et keegi oli igast kolu prügikasti juurde tõstnud. Ja siis sinna ühe kasti peale miskid nõud kaunisti ladunud. Neli suurt taldriukut, kaks väiksemat, kaks kaussi ja kolm kruusi. Kõik miskist sinisetriibulisest komplektist. Kusjuures, üldse mitte koledad plönnid, siuksed igapäevased küll, aga no... minu meelest täitsa kabedad. Korjasin siis oma leiu kaenlasse ja tõin tuppa. Pesemise käigus avastasin küll ühes suures taldrikus miski prao, aga kui see ka katki läheb, siis jääb täpselt kolm alles.

14/12/05

Ohka, ohka veel kord ja hoia kahe käega peast kinni. Millega ma selle ära olen teeninud? Natuke stabiilsust poleks ju liiast? On meil kena elamine ja tore pere. Mul on midagi töökohataolist ja töökaaslased muutuvad iga päevaga omamaks. London on talutav. Järjest tuleb juurde uusi häid tuttavaid.
Ja nüüd teatas Triin, et temal on siiski Iirimaal armastus ja ta kolib meie juurest minema. Tunnen end süüdi, sest mina olin see, kes tuli välja lolli mõttega, et kui mina järgmine kord armun, siis lähen ettekavatsetult peast lolliks. Minu meelest on see tohutu väärtus omaette, kui armastuse nimel kõigeks valmis ollakse ja natuke hullusi korraldatakse. Teisele maale kolitakse, lambist mingeid suuri asju ette võetakse... Jah, nii kaua kui kõik see ei puuduta su igapäevaelu, on kõik korras.
Nüüd on meil kaunis elamine, aga kahekesi ei jõua me seda kuidagi üleval pidada. Ei tea veel, kunas Triin läheb, aga uut elanikku oleks vähemasti jaanuari keskpaigaks vaja. Ma ei usu, et ma selleks ajaks oma eluarmastuse leian, kes võiks siia Triinu asemele minuga ühte tuppa kolida... Ja kes üldse tahaks mingi võõra tsikiga ühte tuppa kolida?! Mina küll mitte. Võibolla siis, kui mul oleks näpud hästi põhjas ja selle eest imevähe raha küsitakse. Ja kui tsikk on ka kabe ja peseb end korralikult. Kõige mõttekam oleks see, kui minu ja Triinu tuppa mõni kapl koliks. Ja siis mina kuskile mujale koliksin. Issand, maitaha seda enam. Kas ma ei või niisama rahulikult kuskil tsillida ja oma elu elada, ilma et ma peaks muretsema, kas mu külla kutsutud sõbrad pole liiga lärmakad või juurdlema, kes on külmkapist mu kodujuustu ära söönud... ja mõtlema, kuidas nendele bastarditele selgeks teha, et nad mu kodujuustu puutumata jätaksid. Ja kõige rohkem kardan ma seda, et siis pole mul ju enam seda perekonda, kellega neid niigi harvasid koduseid hetki koos veeta, mõni kord kuus küll, aga ikkagi koos poes süüa ostmas käia ja siis küünlavalgel õhtust süüa. Ja et sõbrad on enam-vähem ühed ja samad. Mitte nii, et astunud uksest sisse ja tuvastanud elutoas vedelemas võõrad nõmedad töllid, peab taanduma kuskile oma tuppa ja köögis vaikselt pihve praadima.
Jeeber, maiviitsi. Mul on ametlikult murekorts laubal, pidevast, isegi alateadlikust kulmukortsutamisest. Kui ma bussis raamatut loen, siis on ikka kulm kortsus, tööl pean pingutama, et seda jubedat briti grimassnaeratust nagu kord ja kohus pidevalt näole manada. Kui ma nõusid pesen, siis puurin neid oma pilguga, nagu nad oleksid midagi eriti rämedat. Triin ütleb, et lehte lugedes tuleb mul kuri nägu ette.
Ja kõik selle nõmeda raha pärast, mida on ikka ja jälle nii vähe, et seda tuleb kogu aeg laenata.
Persse.


Ja ma kuulan Dahlingut. Võiks ju siinmaal Coldpalyd või midagi siukest...
Aga Dahlingu lugude sõnad on nii twisted, et pakuvad hetkel kummalist lohutust. Sleeping with skeletions: „I’ll open my mouth and pull you out“ – how weird is that?!
I dont wan’t your darker side, but your lies. I’ll take you back any day and if you’d stay, I’ll smother you with money... viimane lause pani mõtlema, et oleks viimane aeg endale siinmaal rikas kosilane leida...who will smother me with money.
Sweeter: All the mistakes I made I dedicate to you... I have no home in this town, so when I go out, I’d stay out... oomaigaad, viimane on küll lause selle kerjuse suust, kes seal Peckhami Sainsbury juures lebotab ja mulle iga kord siukse jubemagusa hulkuva koera naeratuse kingib...
Wild. „She gives him the finger“ tähendab siin maal küll keskmist sõrme näitama, aga kui kutt sõrmuse toob ja see pole teemant, sest ta on lissalt laulja ja tsikk talle seepeale keskmist näppu näitab, siis pole siin ikkagi midagi imestada... Wild.