jõulud

Kui ma täna töölt koju tulles trepist üles loivasin, ühes käes pungil Sainbury kott ja kaenla all kaks ülisuurt ümbrikku Eestist, siis ei leidnud ma oma võtmeid. Sven on Eestis, landlordi telefon on postkastis, ja kui ma mõtlesin, et lasen end mõnel majanaabril sisse lasta ja viskan oma söögipambu meie suurepärasele balkonile (tegelt lootsin ma, et balkoniuks on natsa lahti ja ma saan selle kaudu sisse ronida) ja siis ise linna kiman ja oma mure mõnda kokteili uputan, siis ei tulnud sellest ka midagi välja, sest kedagi polnud kodus. Ja nii ma siis helstasin kaks korda järjest kõigi 14 korteri nupud läbi, kõik ainult pinises vastikult vastu...
Kõige kenam lugu on see, et kui mul on siiani igal jõulupäeval mingi kena ja turvaline olemine olnud, siis nüüd veel parem: ma olen ju suisa kodutu. Ja mitte miski ei aja rohkem närvi kui see, et sul on tegelikult mõnus kodu olemas, soe, ilus, teleka ja dushikapiga, kuhu võiks peale külma talveilma unustada. Ja sul on seal olemas meigieemaldi ja villased sokid ja pidzhaamapüksid... Ja sa ei saa, sest sind eraldab neist paar lolli ust.
Võtsin siis tuubi ja sõitsin otse Peckenhami paleesse.
Kurb nagu...
Häid jõule!