Life is a cabaret, mu love!

:)

Nii. rohkem kui 2 nädalat internetita on üle elatud. Ei hakanud väga kusagile netikohvikusse trügima ka...
Mis siis möödunud aja jooksul juhtunud on? (Kõik kurdavad,et ei tea minust enam midagi, sest ma blogitu olen).
1. London aim kamin'!!!
2. London aim kamin'!!!
3. London aim kamin'!!!

Ehkki, peab ütlema, mul on äraütlemata kahju oma mõnusast Kalamaja elamisest ja eriti mõnusatest korterinaabritest (kui mitte öelda toanaabrid ja mõnikord voodinaabrid) lahkuda. Ufo lendab õnneks ka detsembri alguses nädalavahetuseks Londonisse, niet... Ja siis peaks seal veel sel ajal olema suurem kogus pederastisid.
Mitte et ma ei võitleks kogu aeg geibaaride ja Angeli klubisse minemise vastu. Eelmisel laupäeval näiteks sättisin ja drinkisin heas usus, et minnakse Teenage Kicksile, aga enne uksest väljumist leiti, et Angelisse saab jala 10 minutiga ja Polymer on liiga kaugel. Nii ma siis mängisin seal üleval kohvikus geimeestega igasuguseid keele- ja daquirimänge ja all aerutasin heterotega ning püüdsin jalga tõsta baariletile. Seekord olid baarmenid toredamad ja tolerantsemad kui eelmisel korral muideks.
Üle-eelmisel nädalavahetusel osalesin sünnipäevapeol, kus enamus rahvast oli mulle täiesti võõras, keegi proua arvas, et peab mulle tingimata mainima, et 22 on ikka jube iga (ma küll ei arva nii... uusi asju kogeda on ju huvitav, olgu need sis head või halvad... ja marki saab endale lubada... aga kolmekümnendaks peaks margialbumi juba ülemisele riiulile tolmuma upitama ja üritama viisakaks hakata). See selleks... Mina igatahes kleepisin endale selle peoga sinna albumisse paar päris head suurt 4.50 marki juurde. Alates sellest, et küsin kellegilt noormehelt 3 korda mis ta nimi on ja kui see mulle mällu on kinnistunud, siis tõden rahulikult: "Sul on ikka imelik nimi küll!" Nimi oli Hillar muideks ja imelikku pole siin midagi.
Võibolla rääkisin ma veel kõva häälega mingeid piinlikke jutte, aga neid ma ei mäleta. Järgmine hetk olen ma Bonbonis ja keegi suur jõmm üritab mind ukse poole vedada sõnadega: "Lähme otsime ühe rahuliku kohviku, kus istuda ja rääkida!" Jeeber. Ma arvan, et istumisest ja rääkimisest oleks asi kaugel olnud, paremal juhul oleks ma kusagil piinlikus rahvakohas laua alla kukkunud, halvemal juhul oleks ärganud kusagil Lasnamäe koledas korteris.
Kuidagi juhtus nii ,et lõpetasin hoopiski sünnipäevalapse korteris (me kumbki ei saa aru, kuidas see juhtus). Muud midagi, aga nüüd ilmselt arvavad kõik tema tibituttavad, et olen nende kaunile ja ihaldet poissmehele käpa peale pannud ja mul on ilmselt 6-8 vaenlast juures...
Piisav karistus joomise ja blamaazi eest on juba see, et pidin järgmisel päeval 11 tundi tööl olema. Kui ma näost väga ära hakkasin vajuma, siis soovitas töökaaslane Keit mul kilekotti oksendada. Niisugune abivalmis ja tore inimene on ta.
Tegelikult on ta ka õudsalt tore, siuke töökaaslane võiks pikemalt olla lausa.
Enivei, miski prantsuse onu käib meid töö juures nillimas. Ja kuna ma elan koos tüdrukuga, kes väga enesekindlat kõiki, nii vanu kui noori mehi ära kasutab, siis arvasin, et võibolla on mul sealt midagi õppida. Õppetund, mille sain: "Igaühel on toimetulekuks omad viisid, ja see mis sobib Annelile, ei sobi sulle, ehk Ära ehi end võõraste sulgedega."
Veensin Keitu, et võtaksime vastu härra küllakutse väikesele peole tema Maakri tänava korteris, sest onul olevat vanemad Londonis ja palju sõpru... Nohh, lootsin ,et järsku mingid kontaktsid või midagi...
Kena elamine oli küll, interior design küll pisut liiga klassikaline (siuke beez puhvis sametdiivan).
Toidu keeras härra küll täiesti häbematult lihtsatest asjadest kokku, eriti kui arvestada tema kiidulaulu oma kokakunsti kohta. Näidati siis vidjusid ja asju, mis ta teinud on ja digipilte telekast. Kui ta juba oma telekapuldiga väga hästi hakkama ei saanud... Sättisin end kohe tugitooli istuma, et taat mulle külje alla pugeda ei saaks (sry, Keit!). Poetati küll end suisa tugitoolikäetoele istuma ja siluti selga. Ok, ma tean, et prantslased on tiba temeperamentsemad ja ei pruugi sellega üldsegi midagi mõelda... aga kui põsest näpistati...
Okei, vahepala, kui paljud on joonud oma sünniaasta aastakäigu veini? Mina nüüd olen.
Peale söömist poetasin end diivanile Keidu kõrvale, et vanamees saaks ise tugitooli potsatada, vaatasime mingit tema finantseeritud moedemmi videot. Kuradi tüüp ronis ikka minu ja Keidu vahele. Käsi selja peale siluma jälle ja põlve ja... ohjumal... Õnneks taipas Keit öelda, et meil on nüüd aeg ära minema hakata. Ja kui ma mainisin, et pean ka kohe koos Keiduga minema, siis küsis vanamees kohe: "Is Keit your sponsor that you have to go with her?" Krt. Krdi hr. Kiimakott. Igatahes arvas hr. Kiim, et Keit võib ju ära minna, aga ta võib mu pärast teel oma Rotary-klubisse mu ära koju visata... No-no-no!
Istusin diivanil maru nõutult ja üritasn endast mingit viisakust välja pungestada: "I have really eary train to catch tomorrow!" (Kusjuures, sõna sõnalt, peaaegu nii juhtuski täna hommikul) aga niipea, kui Keit oli vetsu läinud, lahenes asi iseenesest: Onu käsi liikus sujuvalt selja tagant mu särgi alla, tema koledad huuled lähenesid ülihelikiirusega (ehkki mina mäletan seda aegluubis) alguses minu põsele ja siis hakkasid sealt edasi mu suu poole matsuma. IIIIKKKKK.
Keit rääkis hiljem, kuidas ta oli vetsugi mingit matsutamist kuulnud ja siis parketikrabinat ja minu ehmunud jalgade sibamist. Minutiga olid mul saapad jalas ja jakk seljas ja me tänasime viisakalt "kena" õhtupooliku eest...
Niipalju siis kontaktide loomisest.
Läksime Stokki, ja alles seal hakkas mul vein pähe, ning ma ostin nivisi täies purjes olles endale uue kleidi. See rahuldas mind täielikult.