Sünnipäiv

Hakkan järjest enam oma ema moodi minema. Kahlutasin eile töölt apteeki ja ostsin sealt kõiksugu ravumeid kokku. Varem kahtlustasin oma ema mingis ravimisõltuvuses, et ta peale iga mu köhatust apteeki tormas ja tagasi tulles mind ravimteede, salvide ja rämeda Goldrexiga üle külvas. Vot neid Theraflu ja Goldrexi lahustuvaid teesid ma ei salli. Sisikond hüppab sees üles-alla, kui neid magusaid jälkusi manustama pean... sõstramaitsega, maiässs... Olen ikka tabletisõber:P
Läksin siis koju, võtsin kõigest ostetust killukese ja tegin endale küüslauguvõiku (!). Ja siis magama. Mingi hetk helistas ema. Tundis huvi, kuis lapsel tervis ja kas ma mütsi ostsin. Jaa. Jätke nüd palun rahule, ma magasin. Vaevalt sain teise külje keerata, kui telefonil Dotsent. Kas meil ei pidanud täna õhtusöök olema. Küll on kena, et tal alati nii palju tööd on ja ta põhiliselt enda vabandamiseks helistab, sest kuna meil on maja hetkel üle rahvastatud ja minul polnud eile õhtul mingit soovi vaaritada... Nii. Peale seda ajasin end püsti, hmm, päris mõnna juba. Tegin pliidi alla tule ja pidasin just aru, kas peaks ikkagi ming supi valmis keetma ja mis kell teised tulla võivad. Telefon. Alo. Lääme Edwardi sünnipäevale, ta lubas suppi pakkuda ja... OOlraidi! Sitta see nohu! Uus kõne. Raili. Tema minevat külla ja olevat mures, kas mul on piisavalt hea ja kas ma end haige ja üksikuna ei tunne. Kõik korras.

Nii. See sünnipäev siis. Viisime kingiks ühe valgehallitusjuustu, mille Alo Prantsusmaalt tõi, päris siidrit ja ühe kapsa. No siukse lilla ja dekoratiivse, haakus meie mõlema outfittidega.
Ja pakutigi suppi! Lihapallidega. Kuna me olime viimased tulijad, siis saime mõlemad võrdselt 2 lihapalli. :P.
Laua taga, kus meie istusime, oli ka keegi pedagoogihariduse/kalduvustega proua. Sünnipäevalapse tädi. Lokkidega. Puurmannist. Kui see veel kõike ei ütle, siis täpsustuseks: juttu juhtis tema ja mul ei tekkinud tahtmistki tema mõnusat äraolemist rikkuda... teemadeks:
1. Meie toodud juust haiseb. Kõik mis on hallitanud, on halb. Niisamuti ka mereannid, koorikloomad. Kogu gurmaanitoit sakib sajaga, põhjenduseks, et ta pole lapsest peale sellega harjunud. Kui keegi mainis, et inimese maitsemeel areneb aastatega ja puhtfüüsiliselt pole võimalik paarikuist titte hallitusjuustuga sööta, siis sellest libises proua mängleva kergusega üle.
2. Suitsuvorstiteema. Salaamivorstiteema.
3. Tema suurepärane majoraaniga ja suhkruga 1-päeva hapukurk.
4. Kuidas nad Rootsis käisid ja kuidas mehed konservi pähe närimistubakat ostsid. Kui halvasti käituvad ka välismaalased Rootsi laeva rootsi lauas.
5. KAS NEED TOIDUJUTUD EI LÕPEGI?!
6. Nagu igale tänapäevasele vestlusele kohane, tuleb sisse tuua ka narkoteema. Jutt käib nuusktubakast, mida maalapsed olid avalikult koolidiskol nuhutanud ja Puurmanni Proua neil ilma pikema jututa näo täis oli sõimanud. Mäletan ise kooli ajast, kui mõnus oli õpetajaid irriteerida asjadega, millest nood midagi ei teadnud... hehh.
7. Narkoteema jätkub. Ka Puurmani koolis olevat narkoprobleemid. Amf, speed, just name it! Kõike saab. Ja Põltsamaal olla asi täitsa hull!
8. Joomine. Neil pole kodus kunagi viina. Kui poistel on palavik, tuleb naabri käest küsida. Ja laps peab ikka väikesest peale harjuma, et külmkapis pole õlu ja piim ja viin kõrvuti. Minu isiklik arvamus, mida ma sugugi välja ei julgenud/poleks ilmselt võimalustki olnud öelda: maapiirkondades on ainult alkoradikaalid: Kas juuakse nii et maa must ja elatakse palgapäevast palgapäevani või ei juua üldse. Pits vanaisa matustel on lubatud. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Ja kui õhtul lihtsalt pudel õlut juua, siis oled automaatselt jota...
9. Alkoteema jätkub. Proua mainib, et on erakordselt tolerantne, kuid näitab kõige kiuste end kõige halvemast küljest ja näib väga kitsarinnalise inimsena (btw, ka füüsiliselt:D).
10. Tema näitering. Praegusaja põrsastest teismelised (võibolla on isegi iva sees, aga ka mina ei saa 16-aastastest aru, samas, võibolla ei saa neist keegi peale nende endi aru...). Tema tublid pojad, kes oskavad arvutiasjandust. Neil on kodus võimas liisitud arvuti, mitte mingi vuhvel.
11. Nurjub minu katse pärida emakeeleõpetajast sünnipäevalapselt, mis rolli täidab Sass Henno noorte kohustuslikus nüüdiskirjanduses. St. tahtsin teada, mida lapsed siis Hennost arvavad, kui nad seda lugema peavad, kuid jutt suudeti juba kuskile mujale tüürida... Kahju.
12. Kellegil teisel emakeeleõpetajast külalisel on mõned kirjandid parnadamata. Tõi need välja. Ja sis Proua Puurmannist hakkas midagist ette lugema ja napakaid vigu tsiteerima. Mida mina leidsin vägagi mitte-eetilise olevat. Okei, keegi laps oli vist hiljuti miskit tulnukavilmi vaadand ja sellest meeletult inspiratsiooni ammutanud, nii et kirjandi teema "Tuleviku Tallinn" oli ta hõlpsalt muutunud millekski nagu "Tulnukad vallutavad maa".
Oeh. Siis sai mul siiber. Ja Alogi silmad hakkasid vidukile vajuma...
Head nägemist, oli meeldiv tutvuda /loodan, et me ei kohtu enam iial/!