Üsna mitteerutav on mõte, et järgmine kord satun oma Tartu-koju ja ema silma alla ca 10 aasta pärast, kummagi käe otsas murjanist jõmpsikas, kes kumbki eesti keelt ei räägi. Ühel on isa järgi nimeks Tsimpi, teisel vanaisa järgi Rimpi. Peale inglise keele saab vanem natuke ka ühest Lõuna-India dialektist aru, mida ta vanavanemad nende Kagu-Londoni suburbis asuvas väikse poekese pealses korteris õpetanud on (ilmselge vihje Kureishile).
"Tsimpi, Rimpi! Sööööö-maaaaaa!"
/väikeste pruunide jalgade padin, tooli lohistamise hääled/
"Mis see on!?"
"See on must leib!"
"Ei taha must leib! Tahab kebab!"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar