everybody is having fun

Meil on siin mure. Kui Eestis minnakse vanaisaga metsa, raputatakse kuusel lumi maha, leitakse, et see kuusk pole küllalt kabe, siis siin pole ei metsa ei vanaisa, lumest rääkimata... Et kuuske on tarvis. Meil Kareliga plaan, et sel aastal tuleb ilusad jõulud teha ja ta kolib end pühadeks siia... Ja, et nagu päris oleks, oleks vaja puud. Ja ehteid. Ja kuigi on hirmus palju koht, kus puid müüakse, siis siin läheduses pole midagi. Täna hommikul nägin ma küll ühte aeda Highbury ja Islingtoni jaama lähedal, aga see on ju maru kaugel, ja kesse kuuse siis bussi või maa alla tassib.
Siis oli lootus, et võibolla Angelis müüakse midagi seal kus on need lillemüüjad jaama lähedal või shopping centre lähedal. Seal on üks tänavaturg ka, aga kui me kohale jõudsime, siis olid nad juba mingid rääbakad puud kärru riita ladunud ja nad pold ilusad kah niikuinii. Läksime siis Sainsburysse ja ostsime: sia küljest lõigatud viilakaid, tilli, viinerimoodi vorste, ma panen nad kartulisalati sisse, hapukoort, lihtsalt koort, aga see oli brändiga, juustusid, herneid (need lähevad ka kartulisalati sisse), salvrätte (raiped olid kõik punased ära ostnud), rohelisi ubasid (peale pühi on ju ka vaja ellu jääda ja mingit seapeki vastumürki süüa)... No ja seal oli veel palju asju, aga kui me koju tulime, siis pidime kohe lahti tegema lõhe ja seda baguetti peale panema koos tilli ja sidrunipipraga, see on nüüd peaaegu otsas ja kurgipurgi tegime ka lahti, aga hea, et tegime, sest need kurgid olid vas-ti-kuud! vinegar! Jõuluks ostame uued. Ja siis mingi peen paprikachutney oli ka, mulle tuli just meelde. Ja küünlaid ja turkish delighti ostsime Angeli shopping centrist ka.
Aga. Väljas on nii külm, et peaaegu võiks ju lund tulla küll. Toas on ka külm, sest väljas on just bloody freezing! Maisaaaru.

Selja taga telkuts tuleb Katherine Tate'i show. Hilisõhused osad on tõlgetega pimedatele vist, iga episood hakkab sellega, et keegi onu loe peale, näiteks: "Two blond women working in the office...", "A black haired woman is lying in the bed next to her husband who is reading The Heat Magazine..." ja nii edasi. Aga mul on maru mugav, ma ei pea vaatamagi telkut! Am I bothered?

sussid

Kui me täna Dotsendiga seal ühes sushikohas Holbornis parasjagu olime kuuendat taldrikut lõpetamas, tuli meie selja taha järsku väike must tüdruk, kelle suud tema hiilasest ema kinni hoidis. Käega. Kui ta käe ära võttis, siis purtsatas väike tüdruk kogu meie seljataguse põrmandu täis. Täiesti sisukorratu lugu.
Muidugi oli meie ainukeseks mureks kas Uugobossi sall ja Armini jakk ikka ilma pritsmeteta jäid. Mudugi jäid.
Järgmine mure oli, kas see toores tuunikala ja scallop ja lõhe, mis nii ilusti sushijunni peal vastu plinkisid, ka värsked olid -- ei tahtnud kordusetendust anda. Olid vist jahh, ma vohmisin hoolega siukest krõbisevat mererohtu ka peale, et ikka tahedam saaks.
Meie kõrval istus paarike, ilmselt oli deit. Mees oli siuke megajõmm ja preili oli blond ja eest lahtise topiga. Pole küll ilus jõllitada, aga kumbki sõi vast viis sushit. Seevastu nendest veel edasi oli blond tsikk oma kutiga ja need sõid vast kumbki 10-12 taldrikut tühjaks. Meil tuli kokku 22 kahe peale. Dotsendi taldrikuriit oli siuke ilusate värvidega, nagu sotsiaalministeeriumi toad, mille peale see jube Koit Pikaro pröökas, et näe, lessbar Mändmaa on siia igavese pedekoloriidi lasknud värvida. Minu riit oli helesinine ja punane ja must. Ilus ka. Mis ma siin enne tahtsin öelda, maru hea, et polnud deit, siis tuleb ju viisakuse pärast kaks väikest sushit süüa ja natuke rohelisi ubasid peale, meil seevastu oli tõeline vohmimine ja pillerkaar.

Pärast ma koorisin ühe satsuma ka tänaval ära, enne kui me Waitrose'i shoppama läksime. See Brunswick'i kaubanduskeskus on ikka tõeline imede õu: kõik puhta roosade tulukestega ja kõige lõpus on Waitrose, mis kutsuvalt vastu helgib. Ja hajameelsusest oleks me saanud tänase ilusa päeva puhul ka criminal recordi avada, sest unustasime kogemata hõõgveini kärusse Muji kottide alla. Ei, me ikka maksime ära, nagu viisakatele inimestele kohane, muidu ei saaks Dotsent siin pangaarvet või tööd või telefonilepingut pärast kui vaja.
Ja seaduskuulekad kodanikud läksid koju ja jõid sedasamust veini, lisades sinna pisut nelki, muskaati ja kaneeli ja mõned mandariiniviilud. Hea sai. Kindlasti parem kui need viimaste päevade viinaunemütsid.

Peale rohkem kui aastat siin ja kindlat teadmist, et tegelikult on mul aju peas ja põhjus, miks ma Londonisse kolisin, pole kindlasti raha teenimine ja iga kuu 15 000 eegu kõrvale panemine, peale kõike seda torkavad ikkagi kõik Ida-Eurooplastesse puutuvad artiklid, ütlemised, pealkirjad ajalehtedes... nii vägevasti. Tänases London Lites oli siis kellegi nupuke sellest, kuidas Britid nö tavalisi töösid tagasi lükkavad ja nupukese kirjutaja hoiatas, et selle peale tuleb ainult rohkem Idaeurooplasi... Ja loomulikult on mind teinekord sõimatud: "Fuckin foreigners!"
Sellelaubane deit oli kuidagiviisi purjuspäi baarist üles nopitud ja kumbki meist ei teadnud suurt mida oodata. Tema teadis, et ma olen Eestlane... Seega oli ta ülimalt üllatunud, et mul on asjadest oma arvamus ja ma olen nobe seda välja ütlema täiesti arusaadavas inglise keeles.
Ja ülbed tädid poodides,kes arvavad, et kui nad on intervjueerijad, võivad nad sulle kõike-kõike rääkida... sealhulgas su enda nii maha laita, et kui oleks tegemist aastataguse mina-ga, oleksin ma nuttes koju läinud.
Enivei, täna tuli hirmus nukrus mu hektilise karjääri pärast ja ma ei saa aru, kas need on need tuhanded poolakad, kes siia iga nädal kolivad, või mina ise, kes mind ilusat elu elamast tagasi hoiab.

Käisin...

... www.kokaraamat.ee ja seal oli ka anekdoodirubriik. Mis te arvate järgnevast anekdoodist kokkamissaidil?

Pakub karu siilile rosinat.
Siil pistab rosina suhu ja sülitab kohe välja: See on ju sitt.
Karu vastu: Seda minagi mõtlesin, et kus see rosin püksi sai.

Täisaigemaja

Mul on ikka täisaigemaja praegu.
1. Ma ei saa oma toas magada, sest siin on mingi kole hallitus laes ja see võib kopsudele kahjulikult mõjuda. Kolisin siis elutuppa divaanele. Aga terve madrats on seal siukseid nööpe täis, mõned on lahtised ka. Maru valus on.
2. Üleeile oli hirmus köha, siis hakkas tunda andma nohu ja kui ma täna hommikul arvasin, et ma suht terve olen, siis tuli kõige tipuks palavik ka. Ja siuke nõme gripivalu oli nahas sees, et isegi bodilosjooni ei saand hästi määrida...
3.Aga kui võtta kuuesajane paratsetamool, siis on kõik kuuesajaga korras. Praegu on ainult natuke kurk valus, juhhhuhhuu!

Laupäev Cookiega oli äge. Naljakas, kutsuda külla keegi, kellega kohtuti 2 aasta eest, nädalaks ajaks, peale selle on natsa msn-s räägitud ja see on kõik. Aga kõik klappis paremini kui mõne vana sõbraga. Lihtsalt oligi siuke tunne, et nii, me olemegi juba 2 aastat sõbrad olnud. Peale kõige sai ta suureks sõbraks nii Sveni, Rogeri kui Jannoga, Ritast rääkimata.
Järgmisel päeval käisime Brick Lanel ja seal ümbruses ja ta oli vaimustuses. Hissand kui hea, et keegi hindab samasid asju, mis mina!!!

Kirjutasin laupäeval kellegile Matthewle oma telefoninumbri punase huulepulgaga seinale. Asi selles, et mul enda telefoni pold kaasas ja siis purjupeaga ei taha numbrid meelde tulla... Aga kui üles kirjutada, siis tuleb meelde...
Et mul on nüüd siis lauba deittu. Päris täpselt ei mäleta seda Matti aga pikk oli ja viisaka välimusega. Pigem siuke Cityboy. Aga võibolla töötab hoopis kuskil Subways, jumal seda teab.

Okei, ma lähen nüüd oma nuppude peale magama elutuppa.

Birmingham, Coventry, Rugby

Kui nüüd Londonist välja sõita mööda M40, siis esimene on Rugby. Kohutav väike linnake iigelsuure korstnaga tsemenditehasega. Tänavad on nagu Coronation Streetil, lower middle class on pakitud nii kahe meetri laiustesse koledatesse majakestesse. Nagu Suurbritanniale kohane, on Londonist ülevalpool kogu elanikkond valge, selles linnakeses oli aga isegi mingi india kogukonna hoone.
Coventry. Seal peaks asuma ka ülikool, mitte sugugi halb, aga linn ise on nii dull kui dull. Värvidest domineerib jällegi valge; rohkem kui aastase staaziga londonlasele tundub see tiba veider. Paar kabedat vana kirikut on mõlemas eelmainit linnas. Coventry sai meie poolt uue nime: Ring Road. Selle linna ümber võibki tiirutama jääda, kui hoolikalt kaarti ei loe. Eriti rõve on see kolm korda ümber ringtee tiirutamine siis, kui tagaistmel on 4 tsikki ja ainult 1 neist on peenem kui mina.
See neli tagaistmel polnud tegelt planeeritud... Sanchija, Nan ja Simaron (3 very short indian girls) sõitsid Sanchi väikse Wolkswagen Polo kohe esimesel õhtul ühel ristmikul sodiks, õnneks jäid kõik terveks. Mina lihtsalt vahtisin järgnevast autost suu lahti, kuidas väike autu tee peal piruette tegi ja lõpuks meeter enne elektriposti seisma jäi. Jah, sest mina olin hommikul kuue ajal, avaldanud soovi reisida Mike Mersus "Because this car is so much safer..." Oligi, ja olgem ausad, kui asi puudutuab autojuhtimist, siis ainuke naine, keda ma ses asjas täielikult usaldan, on mu ema...
Niisiis... Tund-poolteist tee peal ja bensukas töllerdamist ja juba tuldi autot ära viima, keegi oli ka Birminghami politsei kutsund, ehkki kõik sai juba enne ära lahendatud... Mõlemad olid täistöllid ja rumalate nägudega, kui nad suu lahti tegid ja sealt kole Birminghami- Dudley aktsent tuli... Jahh, inimesed räägivad ju Birminghamis isegi rõõmsatest asjadest sellise tooniga, nagu nad leinaksid kedagi...
Birmingham ise on... Robertil oli õigus -- mitte ei saa aru, kas linnasüdames on suvi või talv, ikka näeb kõik ühtemoodi välja... Mõned päris ägedad hooned on, Selfridgesi hoone ja mõned valgustatud jurakad. Ja kesklinnas oli liuväli. :)
Muideks, mu töökaaslased on absoluutselt kultuuritud ja suhteliselt kitsa silmaringiga tegelased.
1. R'n'b. Kui ma ütlen, et house mjuusikul pole viga, siis nad arvavad, et see on seda tüüpi trance, kus tuleb sõrmedega ja peaga jehverdada (pooled mu tuttavatest taipavad küll, millega tegu). Mingid lollid rnb lood, mida ma pole elu seeski kuulnud, sest ma ilmselt ei käi sellistes klubides ja raadjut pole meie majas ollagi, tunduvad neile marukuulid. hm. Et kui õue minna siis on r'n'b. Aga üldiselt on eelistatud pubi. Mingitest trendikatest baaridest ei taheta kuuldagi... Kui ma kiikasin igatsevalt mingi kauniste sleekide sohvade ja ilusa valgustusega lounge poole, siis siirduti ikkagi koledasse vaipkattega baari, kus DJ ilmselt polnud teadlik sellest, et ta DJ on, vaid arvas, et vahetab oma elutoas muusikakeskuses plaate. Odav oli ta küll, aga nende daquiri oli alla igasugust arvestust. Kui ma poleks teadnud, et see dakiiri on, siis ma poleks aru saanud küll.
Samas, mõned pubid on täitsa nunnud.
2.Toitumine. Kui Mike hakkas nädala lõpupoole kurtma, et tahaks mingit teatud salatit, kus on ainult lehed, siis olin kergelt üllatunud. Kui oli lõuna, siis võeti võileib Subwayst (jah, olen keelanud kõigil, kes on Londonis külas käinud, sealt midagi osta, sest kogu värk on lissalt disgusting), ja kuna McDonalds on lähim, siis võetakse järgmisel päeval lõuna sealt. Ill. Õhtusöök. Nando's pole nii kole koht, et sealt peaks takeawy võtma ja seda hotelli voodisse nosima minema... Nii natuke aega meil ikka oleks olnud, et vähemalt õhtusöögiks mõni kabedam ja pisutki peavoolust kõrvale kalduv koht leida.
Mis siis veel...
Ahjaa... ma arvan, et see lõputu pedereerimine siin on siis lõpliku põntsu pannud. Kui peale minu on veel 1 tsikk, siis on see lõbus, kui on 2, siis on ok, aga hakkab natuke nagu nõmeda klatshi ja girly-girly jama poole kalduma. 3 tsikki on absoluutne eieiei. Esiteks, kui Nan soovitas mul poiste autos Birminghami sõita, et uues töökohas paremini sisse sulanduda, siis samal hetkel sulandusin ma kuidagi tüdrukute seltskonnast välja. Ja ei püüdnudki tagasi sisse saada. Milleks mulle klatsh ja kolm indialast, kui on välja pakkuda ka sellised rõõmud nagu munni ja kepijutud, kes kunas süütuse kaotas ja kuidas, kuidas Nahomile meeldivad suured tagumikud ja millistes erinevates kohtades Mike keppind on. Pluss need hetked, kui Mike näiteks foori all akna alla laseb ja suvalisele tsikile "hey, Tracy! Trace!" hüüab. Ja kuidas pooled sellele reageerivad. Ja mul polnud aimugi, kuidas kutid autost tänaval sammuvaid birde tsekivad. Ja olgem ausad... minu postfeministlikus ajus ei tekkinud kõige selle peale mitte mingit kõrgepinget ega vastuolu, fuck it, mitte midagi pole teha, meeste ajudel lihtsalt on genitaalidega otsesem ühendus. Ja niikuinii mina arvesse ei läinud, sest ma olin nendega ühel poolel. Nahom küll üritas natuke, öeldes, et kui ma keppida tahaks, siis tema oleks küll kohe nõus, ja et kui ollakse kontorist väljas siis pole see kellegi asi... Hahaa. See kakuke tundub olevat tegelt täitsa edukas puller igast värviliste tibide seas, aga no aim sorry... No hard feelings, buddy.
Mike lissalt naeris meie vestluse peale oma kõige ilusamat Bart Simpsoni naeru. Uskumatu.
Aga samas on mõlemad tüübid 100 prossa toetavad, kui ma kuidagi oma ebakindlust kurdan... Mulle ei jõua kohale, kuidas Nahom muidu siukse cockheadina käitub ja samas kui on vaja tõsine olla ja tõsistest asjadest rääkida ja kui mul on mure, siis see selgitus ja lohutus mis sealt tuleb, on lissalt uskumatu. Mike samamoodi.
Ja kuidas õhtul mõlemad tüübid mulle kordamööda massaazhi teevad on ka üsna cool, seda enam, et mingeid teatud resultaate sealt ju ei paista... hahh

Roberto pole mu kahele smssile vastanud... Aga ta oli eile mulle emaili saatnud. "How are you doing?" Mitte midagi rohkemat. Mitte midagi subjektireal ega isegi mitte allkirja... Ma ei saa kohe üldse aru. Kas ta inglise keel on kehv ja ta ei taha kirjutada, sest kiri oleks üks big mess... Või saatis ta selle hoopis viisakusest, sest mina olen juba 2 sms teele läkitanud? Igatahes saatsin ma talle miski kirjakese vastu, vaatame kas vastust ka saab.

Ja siis hr. Adeel, kellele ma enam ei helistanud ja kes mulle ka enam ei helistanud juba kuu aega, tema siis tiristas miski päev. Niisama. Palus millegi pärast vabandust. Ma siiamaani hästi ei saa aru, mille pärast. Ja saatis siis imelikke smsse. Ma saatsin ta kukele. Ütlesin talle telehvoni sisse, et parem on, kui ta mulle enam ei helistaks ja mõelgu asjade peale mida ta hetkel teeb ja äru palugu vabandust kuuvanuste asjade eest, millest ma isegi aru ei saa, mis need on. Ja siis see tekstis, et ta lootis saada teise võimaluse. No pühadegavahe kus on jultumus! Tegelikult ma tean, et kui ma taga kokku saaks, siis oleks 50 prossa võimalus, et ta saaks mingi võimaluse, sest ta oli ikka niuke kaunitar. Päris loll pold ka.

Aga täna läheme vist õue siis. Cookie, Svenska flicka, keda ma pole 2 aastat näinud, tuleb Petersboroughst ja siis loodan Alexi välja saada.
:)

Comments

Seega siis.
Sellest saapamaast ei saa ikka üle ega ümber.
Ma olen italjaanodes umbes neli korda pettunud ja iga kord vannun, et enam tegemist ei tee, aga ju siis on määratud, et haakun ikka kuidagi nende pitsa ja pastameestega.
Et siis, nagu juuresolevatelt piltidelt Karello blogist näha võib, algas õhtu ohtra alkoholiga. Noh, paraja kogusega. Ja teeruumis tuli lisa kaanida. Muss oli hea. Natuke nagu liiga palju imelikke inimesi oli... Enivei, point selles, et Kenzil oli sünnipäev. Kenzi on siuke kauboisaabastega jaapanlane, kes armastab kokaiini ja alkot. Kõige parem on mõlemad korraga.
Kenzi laaberdas klubis ringi ja oli sinna toonud ka oma sõbra. Ja siis oli vaja loomulikult poseerida selle tüübiga, kui Karel pilte tegi...
Kui me olime juba piisavalt Teas tiksunud, Karel ammu koju läinud ja Reimo mingeid teadaolematuid radu pidi Angeli poole kõndinud, oli tarvis ka Kenzi kuidagi koju saada. Mina sikutasin ühelt poolt ja Roberto teiselt poolt ja nii me läperdava jaapanlase koju saimegi. Kusjuures, ta elab üsna Nathani lähedal, kuidagi mõnus tuttav tunne tuli,lääberdav tegelane külje all ja sama tänav...
Kenzil on toredad majakaaslased, poolakad. Pakuvad kell viis hommikul rohelist teed ja ajavad juttu. Kuni jaapanlane uuesti oma toast välja kaaberdab ja teatab, et ta läheb kas Akvaariumisse või 54. Minu arvamus, et need võivad kella kuue ajal hommikul kinni olla, ei loe midagi, tal on vaja pidutseda, sest tal on sünnipäev.
Bussipeatuses japs loobus, ju hirmutasid teda räme vihm ja vali tuul.
Meie siis italjaanoga tulime siia. Tegime võikusid ja teed ja ajasime juttu ja juba oli kell 8 hommikul. I´m not that morning person, if u know what I mean.
Ja kuni hommikuni arvasin, et olen mingi suvalise tegelase koju toond ja ma kikin ta kuskil 12 ajal tänavale... Aga siis hommikusöögi ajal tuli välja, et tegemist on tõsise vilmi ja arhitektuurihuvilisega, kes õpib industrial designi (misse on, kas peab kartulivõtumassinat disainima? Ei, see on rohkem nagu agraardisain). Ja muusikamaitse on ka täitsa ok. Ja ta arvab, et ma olen naljakas. Ja ta peab homme varahommikul lendama tagasi Rooma.
Türi-Paide küll.
Kui palka saan, ostan pileti Rooma. Ausalt.

lallaalaa

Aga see Juan on ikka tõesti nunnu. Irmus noor küll ja peerunaljad näivad talle iseäranis meeldivat, aga samas on seal sada head nalja ka, niet... Niet... niet ma loodan, et ta mulle rohkem meeldima ei hakka, sest üks siesta teise otsa ei tõota midagi head.

Ja samal ajal, kui mina Kentish Townis oma aega mõne kõige igavama töökaaslasega veetsin (Juan mudugi ka sealhulgas ikka) ja mõtsin, et kas minna koju märgasid saapaid vahetama ja siis tiibaari või mitte, muutusin ma irmus vässuks ikkagi ja peale seda veini eriti. Aga siis nüüd pärast tuli välja, et Nathan oli end ikka ka baari vedand ja olla baarileti ääres joond nagu loom. Vot seda oleks tahtnud jällegi näha ise, et Nate ka teinekord juua mõistab, mitte endale suuri võtmeid erinevate pulbritega ninna ei topi.

Ja tänasel koosolekul võttis lesbineegritädi mult ümbert kinni. Ei tea kohe.

can´t be bothered!

Tõesti, kuna mul on praegu aega nii kitsalt käes, et koju jõuan sutike enne südaööd ja kümne paiku end juba kodust välja kangutan, siis ei leidnud ma midagi ahvatlevat väikse Ryani smssis, mis kutsus mind järgmisel nädalavahetusel õue.
Kui ma nüüd järgmine kord kellegiga õue lähen siis on see tüüp igatepidi kindla peale minek, st. et eelnevalt on tuvastatud ta:
1. hea välimus
2. hea maitse
3. hea huumorisoon
4. pole mingi keksiv kukeke
5. pole mingi kohikukeke

Need on siis must haved, et kui isegi juhtub, et sealt midagi edukat välja ei tule, siis on aeg meeldivalt veedetud.

Offissis on silmarõõm Juan Andrés from U R GAY'st ehk siis sellelt maalt, mille pealinn on Montevideo. Hehee.

Trainukest peaaegu ei näinudki, kui ta siin oli, aga AKA klubis olid kõik simpirimpid ja mutad teda lahkelt vastu võtnud ja vaene neiukene ei jõudnud neid drinke ära juuagi, mis talle lauale tassiti. Tubli, Eesti naine ikkagi.

Aga kell on juba 1. Magama

Jackie The Stripper

Mõtsime eile, et kindlasti peab olemas olema pornofilm "Jackie The Stripper". Kui ma nüüd guugledasin, siis tuli välja, et on hoopis raamat. Või mingi delightful erotic horror igatahes. :)

See selleks. Trainu tuleb täna jälle.
Ja mul pole üldse vaimu peal. No kohe üldse pole.
See suur et.. Mis ma nüüd tahtsingi öelda. Kui me eile Tsse läksime Sveni ja Dotsendiga, siis tuli mingi Sveni vana kursavend ka, kes meid oodates järjekorras seistes suurest kaheliitrisest kokakoolapudelist viinakoksi kulistas. Suht natsa oli põhja peal. Ja siis kui meid ilge rabinaga väljaspool järjekorda sisse lasti, siis mudugi uksemuta vahtis rõõmuga mu ridikülisse, et kas mul on ikka mu tampoonid ilusti kaasas ja siis kui me juba sees ja baarileti ääres olime, siis ma märkasin, et sel Jannol oli ikka ta krõbisev lömmis pudel käes. Nomaitea!!!
Sees oli hirmus palju simpirimpisid. Nagu kõik Shoreditchi illegaalsete mincabide juhid oleksid otsustanud õhtu vabaks võtta ja electropeole tulla. Osadel olid vuntsid ja osadel olid termantiinjopid seljas, kapuutsiga. Milleks seda peent pederastist doormanageri siis veel tarvis on? I am a racist, yeah I know.
Aga meeleolu oli mudu rõõmus, Dotsendi maksa rikume siin ka lõplikult ära, minu oma vajab ilmselt lähemas tulevikus välja vahetamist.

Sea kiirusel

Mul on viimasel ajal nii sigakiire olnud, lahkus kodust kuskil 10 paiku hommikul ja laekun keskeltläbi 12 tunni pärast. Kreisi tiba, aga loodetavasti saan juba enne uut aastat Ritzis teed juua kui tahan. Ei tegelt, sinna peab 6 nädalit ette buukima... See tähendab siis, et jaanuari algus... Kas peaks praegu ära buukima, lootuses suurt raha teenida???
Enivei. Aega pole, põrandal pole mitte isegi tolmu, vaid mustuserullid, poisid teevad süüa, mina laekun keset ööd ja ei tee midagi.
Aga muidu on huvitav. Ja energiline. Ja pauerit jätkub, on vähemlat selleks nädalaks jätkunud.
Meil on nüüd kolm tuba, aga elutoas on ikka jätkuvalt juhtmed laiali ja ämmblikuvõrgud lae all ja ainult see kole divaane. Istume Dotsendiga seal õhtuti enne magamaminekit ja ajame rumalat juttu. Eile olid küünlad ka, täna istusime niisama pimedas ja sõime kommi. See tüüp vist ei mõtlegi sinna tuppa kolida, muudkui ronib aga siia voodisse mu selja taha tuttu ja asi vask. Kui ma küsisin, et kuidas nii seksida saab, kui keegi veel voodis on, siis arvas ta et sellest tulevasest tema toast võib ametlikult seksodroomi teha. Ja et aru oleks saada, et tegevus käimas on, siis võib punase plafooni ukse kohale kinnitada, kuhu "ON AIR" peale on märgitud.
Mulle tegelikult meeldib, kui keegi kõrval magab, siis kui need kollid tulevad sealt seina pealt jalgade peale ronima, ehk vanarahva tarkuse järgi miski luupainaja kollitab, siis ei pea mitte pihlakasest oksa kuskile aknaauku nende vastu surama, vaid võib naabrit raputada ja öelda et ta kolli ära ajaks.
Mul on nüüd Unne-Matti ja ma ei taha teda ära ajada.

I dont feel like dancin´

Meil on nüüd suguharu välja kolinud. Eile veel viidi kastisid autuga ära ja homme tuleb kollane oma rikutud seina üle värvima. Kena. Õudsalt kena oli täna koju tulla ja mitte mõelda, kas muta kakerdab toas ringi või kas nad keedavad oma küüslauku köögis ja tülitsevad samal ajal.
Just lõpetasime Reimo ja Jannoga tähistusõhtusöögi ja Freixenet ning nüüd on hea aeg X-Factoriks. Täna interpreteeritakse siis Kääriõdede lugusid. Ai ma ei taha seda kuus korda järjest kuulda!

Kiirelt siis: Eeehhh... Eile oli deit jällegi. Kui keegi imekaunis mees mind samamoodi kohtleks, kui see kõhnuke poiss, siis ma oleks juba ise vist abieluettepaneku teinud. Igatahes, nagu lapsega oleks koos tead. Ja see, kui põlv on sama paks kui su enda küünarnukk, siis see pole ikka üldse seksikas. Ja eriti kuna ma ise olen siuke suur ja tissidega naine. Ja ongi siis välimusest tingitud... Et tegelikult nii tore ja hooliv inime. Ja mina järsku pole.
Käisime siis mingis baaris istumas. Õlled, palju õllesid. Hästi huvitav oli tegelikult. Selja taga vestlesid kolm ilmselgete briti poissmehetunnustega siga, justust lipsas läbi ka midagi Eastern European girlide kohta. Ajasin küll kõrvu kikki, aga midagi rohkem kuulda pold. Kõrvallauas oli Charlotte Churchi vurhvi ja mõõtu neiuke mingi poolmutaga ja tassis sellele muudkui valgeid veine ette. Nii. Ja kohe minu vaateulatuses muutusid inimesed kõige tihemini: Kolm väga valjut prantsuse naist vahetati välja blondi korsetimoodi topiga umbes 45se ja tiba noorema brüneti poolt. Ilmselgelt olid prouad lantima tulnud. Uvitav oli see, et ilmselge heterobaari baarmen oli veel ilmselgemalt pederast ja kaks ettekandjatibi Lesbid suure "L"ga. Cool.
Pärast läksime Mean Fiddlerisse, crowd oli NIIIII MINU TÜÜPI ja IMEILUS. Mul on väga kahju, aga mul oli kahju, et ma olin kaaslasega. Ja kogu see nuselemine ja emblemine tegi pigem uniseks. Mingi imelik indiebänd tekkis ka lavale. Ilusa häälega inimesed ja koledad lood. Uvitav.
Palju ilusate lokkidega ilusate riietega noormehi. Ja vähemkabedaid. Neidudest kandis 80% retuuse, kas pükstega, seeliku, kleidi, kingade, ketside või saabastega. Ma pold väga dresskoodis ma vaatan.
Ja üleval oli üks ruum isegi selline elektroruum.

Täna siis oli kuskil Vauxhalli Madeira Cafe's proper English breakfast. Vorst, peekon, praetomat, praemuna, seened, oad, röstsai. Mmm. Ja siis Thamesi äärt mööda lehti sahistades Westminister Abby't vaatama. Niisama, aja surnuks löömiseks. Seal on üks tilluke muuseum, kus on kuningate ja kuningannade puukujud. Noh need mida kunagi pimedal keskajal tehti surnukehade järgi rahvale näitamiseks ja kirstuga mööda linna ringi vedamiseks. Ja seal oli suur aaneli eestikeelse tekstiga ka. Ja siis ma vestlesin kellegi sõbraliku vanatädiga, kes uuris, ehkki ma olin just veerand tundi veetnud eestikeelset teksti uurides, kust ma ikkagi pärit olen ja arvas, et mu inglisssh on ikka nii hea.

Kui ma enne nummerkaheksa bussiga koju tulin, sest 55 skipib viimasel ajal sajaga, siis teel nägin mingit parmaadivälimusega onu. Onul oli poolik Bacardi Breezer. Watermelon. Minu lemmik mudu. Siin riigis on briiser siis parmaadijook, Palju õnne mulle. :D

Need on siis need sõnakesed...

... mida inimesed kuskile googlesse on sisse trükkinud ja seejärel siia sattunud. Vastu ootusi pornot on vähe. "Suured" on 11 kohal ja "rinnad" 14 kohal (nii et 14 korrast kui rindu otsitakse, siis 11 korral otsitakse suuri. Hahhaa!). Heti Tulve näib ka aasta üllataja osa mängivat.

113 14.99% fariin
32 4.24% absoluutselt
32 4.24% suureprane
31 4.11% blog
13 1.72% felipe
13 1.72% svensk
11 1.46% tartu
10 1.33% blogspot
10 1.33% aseksuaal
6 0.80% fariinblogspotcom
6 0.80% suured
6 0.80% alan
6 0.80% adojaan
6 0.80% rinnad
4 0.53% heti
4 0.53% miusid
4 0.53% kuni
4 0.53% truffe
4 0.53% crepp
3 0.40% lesbik
3 0.40% poppers
3 0.40% shoulddrinkless
3 0.40% fariinblogspot
3 0.40% luivitoon
3 0.40% indieshit
3 0.40% pedro
3 0.40% lazer
3 0.40% almadovari
3 0.40% jrberg
3 0.40% arrogantne
3 0.40% piits
3 0.40% snnipev
3 0.40% massa
3 0.40% tulve
3 0.40% seltskonnamnge
3 0.40% millimallikas
3 0.40% sotimaa
3 0.40% rihm
3 0.40% llar
2 0.27% sda
2 0.27% triinu
2 0.27% kena
2 0.27% london
2 0.27% trepi
2 0.27% marju
2 0.27% snad
2 0.27% topless
2 0.27% formarina
2 0.27% mcbiil
2 0.27% kui
2 0.27% alirai

GAY-GAY-GAY!!!

Niisiis, kuna Karello avaldas oma blogis juba lootust, et ma teisipäeva õhtust kirjutan, siis ei saa ma hea sõbra ootusi ja lootusi petta.
Alustame siis kolmapäevast, kui mina käisin päeval Kentish Townis intervjuul, mille tulemusena on mul proovipäev esmaspäeval mingis creativemarketing firmas. Mitte et ma kõigest päris täpselt aru saaks, aga see selleks. Hr. Reimo käis sel ajal koos Maria ja Marekiga Camdenis ja kuskil Soho pedebaarides ja lõpuks laekuti Provost Streeti. Karel ka. Ja keegi imelik iiri noormees, kes väga imelike asjade peale naeris ja üldse palju itsitas ja kes hakkas silmnähtavalt kiilanema ja kes kandis ülikonda. Okei. Asi lõppes sellega, et Maria ja Marek jõid mu suurepärastest espressotassidest Limoncella (nii nad hääldavad, ma ei tea, kuidas seda tegelt spellitakse, mingi jälk itaalia sidrunialkohol. Neoonkollane) shotte.
Ja plaani tuli Nag Nag Nag. Bussisõit oli ka lõbus. Poppers.
Kuskil Oxford Streetil õnnestus ristikheinamaamees maha raputada.
Ghetto crowd oli seekord päris kabe, suhteliselt polüseksuaalne ja indie. Kõigepealt lahkus Karel, ilmselt mõnuainete vähesuse tõttu tema veres, maksas ja kopsudes.
Järgmisteks olid Marek ja Maria. Ma ei tea, mida neile vähe sai, aga võibolla sai liiga palju madalat lage ja boheeme. Ma ei või pead anda muidugi.
Meie Reimoga ei lahkunud ikka veel. Bänd. Indiebänd. Laulja oli ligi kahemeetrine sirgendatud juustega muta. Einojahh, see on juba midagi uut. Olgem ausad, indi on sama palju valge mehe asi kui jippjopp on mutaasi. Nagu Eminem nohh... Lälla mis sa lällad ja olgu su teksapüksihargivahe kasvõi maani, ikka seda õiget blingi ei kooru. Aga see indiemust oli tegelt päris gruuvi. Ja ma arvasin kogu aeg, et ta seisab lava peal.
Lahkusime, sest kedagi himutas GAY late. Kinni hakati juba panema. Siis 101. Õuuuuudneeeee. See on koht, mis läheb Yates´i ja Zoo baari ja Ruby Blue´ga ühte patta. Lühtrid on küll imekaunid, aga see on ka kõik. Lühidalt kokkuvõttes: külastajad on koledad purjus turistid, kes loodavad leida shaagi. Ilmselt leiavadki, sest sellises konditsioonis nagu enamus seal on, võid ka luuda või luuavart keppida ja vahet nagu ei märkagi. Mingi arglik pederastivälimusega noormees seisis ja vahtis, kuidas me kiiremaid poognaid tõmbasime, et siis ruttu edasi marssida. Ei tunnistand end geiks, kuigi R käis teda 2 korda pinnimas. Heehee.
Somerfieldi ees on priimulapeenrad. Ja siis ma kujutasin ette, et seal on nurmenukuväli ja korjasin suure kimbu nagu vanadel headel aegadel.

Neljaba saabus Trainu. JUHHUHUU. Ma olin kogu teisipäeva ja kolmapäeva juba erutet, ja võibolla seepärast olin neljaba hommikul juba kella 9 ajal üleval, et Trainu Trainu Trainu tuleb.
Talunik saabus suure pambuga, viisime ta koju, tegime süüa ja siis (Väike remark: telefoniühenduses Leedsiga tuli jutuks, et neiu S elukaaslane M olla kelkinud, et on käesoleva blogi kirjutajaga koos saunas käinud. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis saunas käin ma üsna harva. Enamasti maal vanama juures. Ja kui ma hästi mäletan siis oli viimati avalik saunatamine nii poolteist aastat tagasi, kui me Vasja ja Pentsoniga Erapanga sauna kinni panime ja mina mingil hetkel end kellegile ka suurepärasele blogijale CR´le saunalaval peenise peale vahukoort laskmas tabasin. Mälupilt tillukesest nokust kummitab siiamaani, Trainu tõmbas tal pärast veel tantsuplatsil rätiku ka ümbert ära, õnneks ma seda ei näinud. Ja siis tuleb mul veel meelde, et kunagi oli selline spordiklubi nagu Elpatre Tartus Narva mnt. ühikate all ja siis seal oli meestel ja naistel ühine aurusaun. Ja jumal teab, kellega seal udu sees ühel ajal peeneid saunamõnusid nauditud on. PS. Kunstikoolisaunas pole ma kunagi käinud).
...tegime süüa ja siis puhkasime ja pesime ja siis läksime Sohosse külla oma eesti viina ja 89 pennise jõhvikamahlaga. Ja juba võib ka karello.blogspot.com vaadata, kui ilus nägi Karel välja enne oma tööpostile minekut Pangea klubisse. Ja ilus oli ka see, kui Trainu muudkui jätkas jookide pillamist nii sülle kui diivanile ja testimist, mis juhtub, kui beezi padjaga üritada maskeerida punast lärakat diivanil.
London peaks olema Euroopa geipealinn, aga vaestele lesbaritele on siin küll liiga tehtud. Läheme meie Candy Bar'i, koht ilusaid tüdrukuid täis, mingeid rekkasid ei näi olevat ukse ette pargitud ega midagi ja siis teatatakse, et just nüüd enam juua ei müüa, sest nad hakkavad sulgema. Neljapäeva õhtul kl. 11.30. See on ju peaaegu nädalavahetus!
Ja see teine üsna viisakas koht Centre Pointis oli üldse kinni. Ei aidanud ukse taga kraapimine ega midagi. GAY Lates seletas põki olemisega suur turvanaine meile, et neil on erpidu. Mai äss, lissalt seepärast, et poistel on ka mingid tibid kaasas.
Metrosse sai kuni 11.45ni tasuta sisse. Vastavasisulise teatega vlaiku ulatati meile umbes 11.43. Aga kuna Metro oli just around the corner, siis tegime sealgi väikese peatuse. Kaks Carlsbergi 3 naela eest pole ju ka paha.
Järgmine koht oli Soho Lounge, kunagi väga popp ja trendipärane, nüüd olid yuppied ja trendiinimesed segunenud nahkjopedes poolakate ja paari pederastiga. Ei, siiski viisakas koht, drink ikkagi 7 naela, nagu West Endile kohane. R'n'b. Sobib väga hästi, kui ma tiba svipsis olen. Keeutasime siis. Raivo ja Trainu istusid nagu tihased diivanil, aga lõpuks saime nemadki tantsupõrandale, kust on pärit ka Nädala Mälupilt Kogu Eluks. Tillukese Trainu abitult siplevad jalad kõigepealt Reimost paremal, siis vasakul ja siis kusagil lae all. Lõid ikka vere käima küll vist.
Ehh, koduteel sai mingi nailonülikonna draama ka ometigi üles võetud, aga ega ilus päev saagi roosiliselt lõppeda. Aga vahet ju tegelikult pole, sest ma tean, et at the end of the day saab kõik ikka korda ja ma mõistan, et riietus ja muusikamaitse ei saa midagi nii ekstraordinaalselt kokkusobimatult kokkusobivat kuidagiviisi lõhkuda. Kui me juba siiamaale oleme jõudnud, siis...

Aga mida ma siis tegelikult plaanisin kirjutada teel koju Gordon Hillist Evely uuest kodust. Et üks kuradi pederastia teise otsa.
Siis kui ma mõtlen, et lähen ja veedan mõnusat tüdrukuteõhtut ilma igausguste teineteisele silma tegevate poisteta, siis:
1. Ikkagi juhtub nii, et viiesest tüdrukuteseltskonnast ainult üks tundub olevat läbinisti streit, aga lahkub ka vara, kaks on omast arust üsna heterod aga suudlemiseks on üks sugu siiski liiga limiteeritud kogus, üks on küll suhtes mehega, kuid väidab end oleva biseksuaalse ja üks ongi gay.
2. Biseksuaalne on ühtlasi ka strippar ja performeerib järgmisel neljapäeval Candy Baris, kuhu me ühtlasi ka kutsutud oleme.
Nii, et minu puhul, ükskõik kuhu sa lähed ikka on GAY GAY GAY.

Evely uus kodu on muideks ilus lühtrite ja mõnusa köögi ja söögitoa ja veranda ja kassi ja kummitava kapiga maja. Seal on täitsa kodu tunne.

Err....Eduraport (ehk a pluss b peaks võrduma c)

a. Aknast väljaronimist ei toimunud.
b. Mul peaks olema BA meeste tundmises.
c. Kas keegi on midgi kuulnud väljendist halastuskepp?

Ja pühadegavahe mille sisse ma end seganud olen, laupäevaks juba buugiti uus deit.

Nagu unt

... Olen kodus, üksi nagu hunt. Laupäeva veetsin peaaegu voodis, sest suguharu viibis kogu aeg köögis ja ma ei saa kunagi aru, kas nad vaidlevad omavahel normaalselt või tülitsevad. Mutal on niikuinii ülbe vinguv hääl ja kollane, jahh...
Enivei, vastupidiselt kartusele, et nad välja ei koli, kui 12ndaks deposiiti tagasi ei saa, tundub, et siiski midagi liigutatakse. Näiteks olid pooled kollase kashmiirid laupäeva õhtuks kööki prügikasti topitud. Ja päeval oli vali kahekõne millegi korvi paigutamisest, mispeale must tahtis kõike seda hoopis musta prügikotti panna, aga kollane vaidles vastu...
Rõõmsaid hetki on ka. Näiteks kui me reedel Kareliga Angelis pedebaaris halba fotonäitust käisime vaatamas ja peale seda Sainsburysse läksime ja self service checkout jättis pooled ja just kallimad asjad sisse skännimata. Mul oli kuri kahtlus küll, kui arve ainul viie naela kanti tuli, aga kes siis siukse asja peale mölisema läheb või massinat korda üritab koputada...
Tegime kodus süüa. Söögitegu Kareliga teeb juba rõõmsaks. Ei tea isegi miks.
Siis jõime viina, ma arvan, et Simpsonidki olid telekas.
Tuli Aitor, jõime viina. Õhtu lõpuks lobisesin purjupäi välja, miks ma enam nende majja külla ei taha minna ja mõnede inimestega välja. Kõik, mis Aitor mulle kogu selle seebiopera peale lahkudes ütles, oli: "Come home, Lilly!"

Tegin blogthingsis testi, mille pealkiri oli midagi nagu: Millal sa kellegi leiad? Vastus tuli 1 aasta. :D Sest et mul pole tööd ja isegi baaris ei viitsi väga käia ja vastasin ausalt ühele küsimusele, et viimased reede õhtud olen sõpradega kodus vedelenud. Ja ega "ringkondki" teab mis soodus pole.
Testi tulemuses leidus soovitus vähemalt internetipõhiseid tutvusi otsida.
Mul on küll üks hiiglamavana profiil kuskil deidiportaalis, mida ma natuke häbenen, aga samas, väljas käies ju ei viitsi hirmsasti pungestada, et mingeid tegelasi üles korjata.
Samas, 80 protsenti veebitüüpidest, kes mingeid eriti tarku külgelöömislauseid saadavad, on täielik prügi. Mutad, kiimas moslemid, sexyboy69, keegi noormees, kel on hirmus kõhn ja valge rindkere, kuid ometigi ei häbene ta seda eksponeerida. Jajahh, erutav!
Ilma pildita tüübid tunduvad palju erutavamad, kõik on nii huvitav ja... Ja siis ma lisasin ühe millegipärast msn. Huvitav ja tore, ainult et pildi, mille ta saatis, vanuseks on poolteist aastat ja ta ütles et ta on täitsa erinev sellest, mis seal on ja talle tegelt üldse see pilt ei meeldi. Midakuradit? Mis sa siis saadad üldse siukest pilti???
Tema jällegi oli maru võlutud minu fotost ja veebikaameras nähtu meeldis ka.
Põhjus, miks ma selle tüübi üldse oma msn panin: tundus huvitav, aga ei otsi mingit pikka suhet, abielu ja lapsi ja suurt koera ja maja valge aiaga. Selle viimase vastu on mul viimasel ajal eriti imelik foobia tekkinud.
Rääkisime msns, rääkisime, vahetasime telefoninumbreid... Ja minu meelest sai üsna selgeks, et tema pole aega mingiks suhteks ega suureks romantikaks ja mina lihtsalt ei viitsi praegu.
And voila! Terve pühapäeva kostitati mind ilusate smssidega stiilis: missa teed ja loodan et kõik on hästi ja ootan suga kokku saamist. Ja kui ta eile selgelt lubas winingut ja diningut ja et tahab mind hästi treat´ida (minu meelest pole eesti keeles nii head sõna selle kohta... kostitama tundub väga kuuekümnendad ja vene muinasjutd samovariga), siis täna smsib jälle, et mis ma teen ja kas ma ikka kindlasti tulen välja täna. For f*** sake! Jahh! Oli ju kokku lepitud! Isegi kui ma praegu avastaks, et ta on ikka samasugune imeliku soenguga poiss sealt oma ülikooli lõpupildi pealt, siis läheks ma ikka kasvõi dringile, sest ma olen lubanud. Samas, võibolla on ta tõesti nii tropp ja ta ka ise aimab seda, et homses "London Lites" on minu ehmunud nägu ja pealkiri: "Girl tried to squeeze herself out from toilet window in West End"?
Ja edasi läheb: "Eastern European girl (23) was seen yesterday climbing out from window at 8 pm in restaurant near Leicester Square. Young woman claimed that her date turned to a disaster already after 15 minutes and she decided to escape using busy restaurants rare windows."
Vaat siis. Ootan põnevusega, mida tänane õhtu toob.

Kuidas saada lahti mustadest?

Selged rassisimiilmingud saabuvad, kui pead elamist jagama lolli näoga mustaga ja tema kollase abikaasaga. Kui siiani on täitsa suva olnud kõigist värvidest siis paratamatult rassismis süüdistamine annab aluse hakata tegema rassistlikke nalju...
Kõigepealt on meil plaanis hakata iga päev köögis suures pajas keetma selliseid valgeid torumütse... Selliseid, mille kohta Kreisiraadios öeldakse: "Sinu jaoks, neeger, on see karneval, neeger!" Ja siis tõmmata pikk pesunöör põiki läbi köögi ja selle peale need mütsikesed kuivama laduda.
Samas, mida on tähele pannud Dotsent, meie mutale pole mingit toru vajagi, see ehmatab niigi iga kord ära kui koridoris või köögis mõnda valget i.e eestlast näeb.

Kus siin eelnevas tekstis piir nalja ja tõsielu vahel läheb, saab igaüks ise otsustada minu ja mu maailmavaadete tundmise põhjal. Eksole. Aga 30 protsenti naljaga öeldud asjadest pidi niikuinii tõsi olema.

Siis... Jahh, kui laupäeva õhtul kodus vedeleda javeel pool pühapäeva otsa masenduda , siis hiljemalt pühapäeva õhtuks on himu kuskile õue küll minna. Seekord piirdus see ausa jalutuskäiguga Angelisse (Meil Londonis on selline nimi tervel linnaosal!) ja tiiruga tagasi. Teel avastasime mingi poekese, kus müütati roosasid kuldsete käepidemete ja nikerdustega Louis stiilis kummuteid ja muud sellist nädi. Ja samas vajati ka poole kohaga staffi. Esmaspäeval viisin sinna oma CV ja järgmisel esmaspäeval on intervjuu. Loomulikult oli poes tegev keegi roosa kampsuniga Simon, queer as ... Enivei, tal olla juba ligi 100 CVd. Olen austet, et üldse vestlusele kutsuti.
Esmaspäeva õhtuks olime kutsutud Sohosse õhtusöögile. Keegi Stu lemmiknõbu tuli ka oma peigu näitama. Kena. Aperatiiviks olnud kaks kuiva mullitavat kadusid vist 10 minutiga. Ja ma pean ütlema, et kõik need brittide viisakad teejoomised sisaldavad parimatel puhkudel enamasti ka hulga vahuveini ja dineed ujutatakse üle ohtra veiniga. Ausalt öeldes, kogu õhtu kohta võib öelda, et oli väga lõbus, aga see punane vein, mis karriga suurepäraselt sobis, hakkas ka mõnusasti pähe ja jututeemadest ma suurt ei mäleta.
Väga lõbus bussisõit Teasse, kuhu ma nõudsin, sest Nathan oli saatnud järjekordse sms stiilis: "Tea bar, now, bitch!" vms. Ka ei häirinud mind fakt, et ma kandsin villast sekretäriseelikut ja mingit pruuni kampsit, kus all oli küll kena väike must top aga selle all omakorda valge pesu. Pärast seda võtmeotsatäit, mille Nate mulle ninna toppis, hoolisin veelgi vähem.
Siis kohtasin ühte oma suurepärastest suvistest meestuttvatest, kellega nagu on mingi fling aga kõik jääb enamasti siiski viisakuse piiridesse. Olgem ausad, mingist suhtest temaga pole ma ka absoluutselt huvitatud... Või nohh, kas ma kellestki üldse olen niiväga hetkel... ta oli parajasti ametis mingite vlaikude jagamisega, aga üsnagi ebakindlalt... Et siis võtsin asja üle -- jagasin laiali paarkend lehte, sealjuures mitte nii, et võetakse vastu ja visatakse maha, vaid loetakse läbi ja jäetakse meelde.
Ja kuigi peo lõpupoole olid kõik uimad läinud, siis mõtlesin ikkagi, et võib ju tema poole ööseks minna... Kuna niikuinii kedagi pole ja ta on suvaliseks kepiks üsna sobiv.
Eriti loll taksojuht oli, minust vähemalt peajagu lühem. Mingi paki või midagi. Ja kui mu kaaslane ütles, et mu briti aktsent on litsalt amazing siis see simpirimpi lihtsalt arvaski, et ma mingi Chelsea proua olen. Oh, dear!
Oh, dear, ma arvan jälle millegipärast, et ma hakkan lesbiks... Või on lihtsalt asi selles, et tegemist oli esimese kategooria egoistiga ja kaks sellist vähemalt voodis kokku ei sobi... Aga võibolla oli asi ka peenise suuruses, mis mulle siiamaani suhteliselt marginaalne oli tundunud olevat.
Enivei, kõige rõõmsam hetk kogu loo juures oli see, kui ma hommikul avastasin padja alt rohelise naistesoki. Ausalt, ma polnud mitte kuidagiviisi pettunud, et tegemist võibki olla sellise suvalise tirijaga, vaid siiras huvi, kuidas see näitsik sealt lahkus, ühes jalas mürkroheline sokk ja teises mitte midagi. Ja kas sel tüdrukul oli tõepoolest lahkumisega nii kiire, et ei hakanud isegi oma sokki otsima? Peaasi, et minema saaks?
Üldiselt oli sealt päris raske minema saada tõesti, sest ma ei teadnud isegi, kuhu poole buss peaks minema ja kus bussipeatus olla võib.
Aga mulle tundub, et tüüp muutub iga korraga kui ma teda näen järjest viisakamaks, või oli ta lihtsalt nii üllatunud tõsiasjast, et keegi tuleb tema voodisse magama ja teda ennast öösel sealt välja puksida üritab. Igatahes saadeti viisakalt bussi peale ja suudeldi põsele ja lehvitati järele. Hüahh, cheezy.

mobb

Ma arvan, et ma pole elu sees ühelegi nii maailmakuulsale tegelasele nii lähedal olnud, kui eile Moby´le. Nii meetrike, mis oleks võinud muutuda pooleks, kui ma oleks rohkem pingutanud. Jah, kõige lähemad tegelased eelmainitule ongi kindlasti mingid DJ'd kes tegelikult siin suvalised kollid on ja siis Eestisse hirmsa meediakära saatel on tassitud... Klubi, kus Rütmidoktor enne Eestisse asumist resident oli, asub ju ka kuskil Essexis või maiteamisp*****s. Kontserditel pole ma kunagi rüselemas käia armastanud... Ja ega ma nii suur muusikasõber olegi, et 80 naelane pilet Madge´i kontserdile osta või Maikljaksoni valgete sokkide nimel trügida...
Et siis Moby ja täitsa tasuta. Uue plaadi promo. Elektrrro. Karm tümps miksitud uute ja vanade asjadega, vahele neid vanu helgeid helisidki. Cool. Karel tegi pilte ka.

Ja siis öösel on vaja jutustada mingi tund kollidest, kummitustest, hingedest, luupainajatest ja muudest müstitsismidest. Võibolla on see Halloweenist... Igatahes on viimasel ajal keegi mind pidevalt jalgadest sikutanud või sinna peale istunud. Ja see tunne ei ole mõnus. Ja kui tahtevastaselt lähevad kuklakarvad turri! Huhh. Võibolla on see Evely, kes mind oma kummituse ja kolmandasilmajuttudega on nii ära hirmutanud ja mu aju siis genereerib ise igasugu mõnu ja kummitisi. Sest miks peaks keegi minu sisse pugeda tahtmagi?
Nii fakkdapp nagu ma olen hetkel...

Nojahh siis

Tuleb välja, et internet säilib ka siis, kui arvuti laua alt välja võtta. Üleeile oli varastatud wirelessi ka natuke laua peal, täna leidis Dotsent selle laua alt. Olen terve päeva upakil laua all olnud ja CV-sid saatnud. Nüüd tihkasin rüperaali õrnalt süllegi võtta, kui vaja applaududa, siis saab massina laua alla tagasi torgata.

Einohh, mõnus on. Kui mingi väike papp kuskilt jookseks ja keegi korteriüüri ka kinni maksaks, siis võikski kohe mitu kuud järkest kodus reality-sarju, Buffyt ja Simpsoneid vahtida. Nagu eile. Või mis päev see oligi, kui ma käisin hommikul CVsid jagamas ja koju tulles kellegi, kes lubas pingsalt tööd teha, voodis lebotamas leidsin, läpakas kõrval ja töö täitsa tegemata. Nohh, mõnel on midagi tehagi.
Eile siis algas kaunis pereelu kolmekesi. Pudeli viina panime nahka, banaani-apelsinimahlaga maitses see eriti halvasi, aga mis teha...
Kollane ülbitseb ikka veel. Vahtis oma toast vihase ussipilguga, kui ma esmaspäeval rahulikult köögis kokkasin. Eks tahtis ka tulla oma riisi küpsetama. Ma ei julgenud köögist kuskile minnagi, kartsin et tuleb sülgab mulle miskit kihvti toidu sisse või siis pissib teesse. Nagu need iinlased pidavat tegema. Must ütleb tere, kuna ma järjekindlalt kõiki siin majas viisakalt teretan. Liftis räägin igast majanaabritega juba ilmast ka. "It's getting just chillier!" "Yeah, winter is coming..." ohkab kuskil kuuekümne tuuris mutaonu.
Eile saabus Eestist koos Reimoga hulga väärtkirjandust. Pean ütlema, et Just on ikka hulga etem kui Kroonika oma pseudosofistikatsiooniga. Just on ausalt kollane ja nõretab sellest... Kui ma tahan rämpsu, siis maksan ka rämpsu eest, mitte ei ürita end gossipile lähemale närida läbi suurepäraste pealiskaudsete portreelugude, mis arglikult üritavad ikkagi kellegi mustas pesus sorida ja viibutavad preilide mustade trussikutega, mida poodi tagasi viia ei tahetud.
Keegi neiu Liis Lass... Misasi see on? Ideaalbeib? Ja siis porgandibeib Heti Tulve? Ja Eesti päritolu uus maailmameister... Nina nii viltu löödud, et Kroonika seksikate valimistel küll läbi ei lööks... temast oleks võinud väikese Tiina Pargi stiilis udutatud pildikese panna artikli kõrvale, soovitavalt seljaga, aga mitte täita kahte kolmandikku kogu mahust jubedate seapiltidega. Jääb vaid küsimus, kus on Viivi?

Marie

Karel arvas küll et tahab sellest ise kirjutada, aga ma võin ju ka...
1. Vabandan, sest sisse võib tulla hiiglmapalju kirjavigu, sest ma olen väss nagu näss peale suurepärzst pühapäeva. Ja ma olen drinkinud alates neljapäevast. Praegu lihtsalt eemaldati mu drink haardeulatusest, sest et mul tõesti pole vaja... Muidu tuleb maks välja vahetada.

Niisiis. Neljapäev suuremat pohmakat ei tekitanud, nii et tuli sellega reedel tegelema hakata. Olin külla kutsutud hispaanja majja, mis nüüdsest asub Stockwellis. Manolo oli Glasgowst külas ja siis oli vaja purjutada ja tähistada. Kutsusin Kareli ka.
Et siis võtsin kohalikust Jack's supermarketist rummi, pudelil oli lublikas ka peal. Poe ukse peal oli muidekd silt, et ainult 2 koolilast korraga võib siseneda. Minu kui põhja poolt jõge londonlase jaoks tundus see lihtsalt outrageous.
Jõime.
Jõime.
Uus elamine on neil kena. Aitor on tikutopsi asemele saanud puha suure ruumi, nii et mõlemal pool voodit saab lausa tantsu lüüa. Kena
Jõime.
Saabus Karel.
Jõime.
Vastu ootusi Shoreditchi pidutsema minna tegin ettepaneku avastada kohalikku ööelu. Oh, dear...
Clapham Common High Street.
Loomulikult, faghag minus lõi välja... Nii et esimene baar, millele ma osutasin: "Lets go there!" osutus... geibaariks. Neid on Lõuna Londonis üldse nii kolm või midagi. Ja siis kahest geimehest ja kahest streidist koosnev seltskond järgnes rõõmuga Katz'i baari.
Järgmiseks oli mingi muu baar, mis oli hirmus crowded. Ja vetsus oli keegi onu, kes pidas järelvalvet, kas kõik seisavad järjekorras ja et keegi selles tohutus unisex ques ette ei trügiks.
Ja siis oli vaja õlusid juua ja suudelda inimesi, kellega üldse seda mitte mitte kuidagi pole vaja teha.
Ja leida end hommikul kellegi kaisust, kelle kohta mingeid seksimõtteid pole kunagi liikunud. Ausalt. Ei liigu ka tulevikus ilmselt.
Ja nüüd ma pean siis vastama ta SMSssidele, kus ta tahab kokku saada ja rääkida. Ja kuigi ta kirjutas vastu mu suurepärasele smsile, et me peaksime asja lihtsalt unustama, et on nõus, siis ikkagi on vaja midagi arutada. Kuradi kontrollfriik, maitea küll oli vaja siis mind üldse sinna enda kõrvale vedada, ma ausalt olin juba diivanile magama jäänud! AAHHH, TART.
Hommikul tõotasin endale, et kolin tagasi Slatviasse, sest sinna ma kuulun... And we speak sluttish there...
Kui ma kuidagiviisi, veel/juba/ikka meelemärkusel olles tuubist koju kakerdasin kõndis mul kõrval mingi must tüüp. Kõigepealt küsis, kus on North something Road ja kui ma vastu ägisesin, et ma ei tea, siis küsis ta mu telefoninumbrit. Ma pidin sel hetkel ikka eriti valge ja ghost välja nägema... Kõikusin kirudes koju voodisse ja jäind sinna kuni kuueni õhtul, kui mu hektilisse social diarisse oli sisse kantud Sveni sünnipäevapidu.
Harlesdenis. Tsoon 3.
Huvitav oli. Ainuke naine, ainuke streit, ma pean ütlema,et mõnikord olen ma isegi unikaalne.
Sven jäi magama umbes 2 tundi peale meie saabumist, loodan, et tal oli enne vähemalt lõbus. Tundus olevat. Roger teab peast kõigi gay-anthemite sõnu ja laulab neid rõõmuga kaasa. Rannoga arutasime igasugu maailmaasju ja millegipärast ilmus kergelt peale südaööd majaseinale aias varjuteater. Rather naughty.
Sveni aias kasvab muideks valge pihlakas ja see on suurepärane complimentary punaseks muutunud viinapuulehtedele mis katavad kõrvalmaja seina.
Lõbus. Kui see buss nr 35 poleks Centre Pointis mu nina eest minema lipsanud täpselt samamoodi, kui 18 Harlesdenis. Jah, sinna saamine ja koju naasmine oli üks suur pain in da ass.
Tänane päev algas paljutõotavalt, olin üleval juba 10.30, aga kuna kella keerati, siis tähendas see, et tegelikult tund varem. Juhhuu.
Käisime Kareliga Shoreditch'i City Halli keldris fotonäitusel. Võibolla ilmub ta bloogi pilt banaanist, millele oli peale kraabitud "Let me be your valentine" vms. Ja video mehest kes hüppab paljalt. Kui ta lõpuks niisama istuma jäi, siis kommenteeris Karel: "Vaata, sai nüüd küll palju kunsti tehtud!" Ilmselt. Pärast kahtlustasime,et seesama mees istus näituse alguses valvelauas.
Näitusesaal oli igatahes pigem alternatiivne kelder, pildidki äärepealseid lõikavad.
Kahjuks ei viitsinud me minna Herbalisse, kus kella 11st oli aftekas ja kuhu oleks meile tänaval antud flaieritega kuni kaheni tasuta sisse saanud, aga kuna crowd ukse taga oli enam kui kahtlane ja kuidagi polnud himu ilusa päikese käest pimedasse keldrisse minna, siis skippisime.
Flowrmarket, Brick Lane ja Sauerkraut oli kõik see mis mahtusid meie päeva enne kinokülastust Mayfairis. Jäime pool tundi hiljaks kuna tuubis olid mingisugused korrastustööd, aga kui vaadata Sofia Coppola "Marie Antoinette'i" siis tegelikult vahet polegi. Mellow-smellow.
Coppola tööd ongi minu meelest pigem unelevad ja jätavad filmi ja vaataja vahele distantsi. Jah, võibolla seal polegi kirge, ja võibolla pole ta filmid kaasa haaravad, aga nad on niivõrd esteetilised, et võib veeta küll kaks tundi ühes Londoni mugavaimas ja ilusaimas kinosaalis lihtsalt lesides ja lastes ilusatel inimestel, võtetel ja stseenidel lihtsalt silme eest mööda libiseda. Seda enam, et Marie Antoinette'i lõpp on ju niikuinii ette teada. Sama kehtib "Virgin suicides'i" kohta.
Ja kuigi kohalikud kriitikud räägivad filmist kui millestki väga ilusast ja vaadatavast, kuid teatavad, et tegemist on kõige shallow'ma tükiga üldse, siis... Mis selle ajastu kõrgklassi ellu peale jahil käimise, ilusate riiete, pidude ja gossipimise teiste armukeste kohta ikka kuulus? Kui kuningas kirjutab oma päevikusse, Bastille'i vallutamise päeva kohta, et midagi erilist ei toimunud, siis kui diip tolleaegne alu ikka olla sai?! Ja võibolla näitabki Sofia seda nii, nagu oli. Shallow. Kõige parem on kaader, kus paat koos Marie ja paari tema kaaskondlasega lihtsalt üle ekraani hulbib. Vaikselt. Ilma igasuguse dialoogita, Mariel sõrmed kiiluvees, endal nägu mitte võibolla isegi mõtlik, vaid pigem võibolla mõttelage.
Okei. Inimesed vigisevad,et ma peaks lõpetama blogimise, kui mul on nägu nagu kummitusel ja ma näen välja nagu mul oleks hirmsasti vaja magada.

Follow the lily!

See tõõtuleib on magus ja töötujoogid hakkavad iseäranis kenasti pähe.
Nii et pärast kaunist päeva nimega "There is fine fine line between recruitment and waste of time" otsustasime minna Aitoriga Camdeni baare kammima.
Oma valge pluusi, halli sekretäriseeliku ja kaheksasendiste kontsadega olima ma muidugi kõike muud kui kohalikud. Aga küsige kelleltki kes hoolib.
Igatahes, esimene koht Camden High Streetil -- Camden Rock Cafe. Pänd ja puha, kuidagi meenutas Tartu Zavoodi. Ei, rahvas meenutas Zavoodi. Igatahes, igast kitarremehi vooris, üks oli iseäranis kaunis ja meie kaelad venisid pikemaks kui ta meie laua kõrval oma kitarri lahti harutades sügavale ette kummardus. Igatahes, minu maitsele oli see ubin küll liiga lai. Ja Aitor arvas, et temast niikuinii huvitatud ei olda...Ja bänd tegi mikriproovi. Aiai. Väga väga vannabii Green Day. Niet peale esimest pinti lahkusime, et võtta natuke hiinatoitu ja otsida uut kohta. Ei leidnud midagi, aga mida edasi, seda kahtlasemaks tegelased muutusid... niet tagasi.
Vahepeal oli kaunis laiaperseline meesisend Rock Cafes lavale astunud ja laulu valla löönud. Väga väga vannabii Bryan Adams. Halb.
Suhteliselt metroo lähedal on üks tänavake alguses pikitud ilusate tillukeste stiilsete baaridega. Kõige trendym oli puupüsti täis, aga kena oriendi stiilis baar koos happy hour'iga täitsa lage. Mai Tai valmistati ikka päris ananassist. Ja Crystal Japan oli ka päris hea. Aga kuna see õhtu oli wide arse õhtu, siis rikkus pilti keegi neiu, kes oma üsna laiade puusade ümber oli väga rohelised püksid kiskunud ja siis seda tagumikku hööritas. Tema pisut kitsam kaaslane hakkas end imelikult võdistama kui miski kariibi-maiguline muusika algas. Ja neil oli sõber ka. Rather tramp looking must vanamees, kes neiukestele lahkesti pudeli bubblyt ostis ja seda siis nendega jagas. Ma ei saa aru.
Ilmusid Elisa ja Inaki, kes aega raiskamata tüli hakkasid kiskuma ja üsna ruttu, Elisa ees ja 30 sekundit hiljem, Inaki järel, lahkusid.
Niisiis. Jälle kahkesi. Popis baaris olid mõned kohad vabanenud. Õlled. Laua sisse oli monteeritud mingi 80´lõpu arvutimäng,kus mingid kuubid ja putukad ja sõjalaevad ringi sibavad. Alguses paistis see äge, aga umbes poole tunni pärast katsime selle ajalehega, vastasel juhul oleks üks meist epilepsiahoo tagajärjel haiglasse viidud.
Aitor pistis endale kotti õllepudelisse torgatud iirise. Koos pudeliga, loomulikult.
Kui me tuubi sisenesime, siis võeti loomulikult pudel koos lillega kotist välja ja teatati valjult: "Follow the lily!".
Istuma sattusime kellegi imeliku Hong Kongi onu vastu, kes kõigile oma kalkuniviile pakkus, ja proua ta kõrval, kes oli ka ilmselt mõned veinid kulistanud, rebiski rõõmsasti midagi. Mina vabandasin end, et olen taimetoitlane. Loomulikult, kust taimetoitlased tulevad...?
Estonia, what planet is that?
Err... It's in Eastern Europe, actually...
Siis segas vahele äsja kalkunit rebind blondiin, kes seletas Hong Kongile põhjalikult, kus ja mis ja miks Estonia ning teatas siis mulle: "He is from Hong Kong, all he knows is Hong Kong!"
Sõbralikud inimesed seal rongis.

Traama

Provost Streeti korteris oli eile draama. Alex tuli eile minu ja Reimo juukseid lõikama-värvima ja õhtust sööma.
Et siis kui ma köögis istusin ja Alex mulle fooliumi vahele valgendit keevitas saabusid koju härra Muta ja proua Kollane. Kurat ma pole ju rassist, aga kui keegi ülbelt "IKSKJUUSMIII" ütleb ja eelmisel päeval mingi pruun tegelane baaris Karelit ähvardas, siis... Jääb ju mulje...? Põhjus, miks ma hr. Mutaga suhelda ei viitsi on lihtne... ta üritab tarka panna. Ja see pole mitte minu väljend. Ma ei pea ennast küll teap mis keenjuseks, aga daunitar ma ka päris pole... Ja selge on see, et kui omast arust tark tegelane vestlushoos ainult endast pajatab ja arvab, et kui ma nii rumal olen, et miski jääb mulle mõistetamatiks, siis polegi tarvis seda kuidagi lihtinimesele omasel kombel selgitada...
Ja see kriiskav Kollane. 32 või midagi siukest on vanust juba. Aga õigusemõistmisel ei suuda oma häält kudagi normaalse piiri peal hoida, vaid peab hakkama röökima. Piinlik-piinlik.
Et siis, mina, fooliumisiilud peas, köögis, Alex minu ümber askeldamas... Ja siis järsku on vaja prouadel härradel KOHE süüa tegema hakata. Nii, meie just valmis saanud pasta potist välja... Plastmasskaussi ja akna peale. Jajahhh, eestlased on alati külma pasta sõbrad olnud. Reimo oli poes veini järel ja ma tõesti ei oska sellistes olukordades käituda. Mitte ei oska.
Pärast kui meie tuppa taganesime ja oma 50X80 cm baleriinilauakesele õhtusöögi katsime, läks Reimo õigust mõistma või midagi. Mille peale see kohutav loomalik röökimine siis kostiski... Kuulsin oma nime ka mainitavat (loe: kriisatavat), aga mulle tõesti tundus totakas minna vahele segama, endal foolium püsti peas... Niikuinii sai Evely oma sahmaka vahelesegamise ja poole võtmise eest...
Aga tegelikult ei saa ma aru, kust võtab Yen endale õiguse Reimot rassismis süüdistada, kui meil olid külas Hong Kongi poiss ja pool-hiina tsikk?!
Kui mul nende pärast niii piinlik poleks, võiks Deb'i ja Ty külla kutsuda, saavad siis härrased mutad ka sama nahavärviga kuid hulga tsiviliseeritumaid tegelasi näha.
Ahjaa, see vaikne ja tore Hong Kongi poiss tuli välja mõttega, et mis siis saab kui see röökiv kollane proua veel menopausini peaks jõudma...

Tagasi siin

Nii. Olen Karello ühikas. See on ainuke eestinuppudega klaviatuur, mida mu käekesed siinmaal siiani puutunud on. Provost St. residentsi lähedal on küll miski internetikohvik, aga kui võõrad poola onud ronivad kolmekesi su kõrval ühe arvuti taha, nii et üks neist hoiab oma pead peaaegu su õlal, siis ei ole erilist isu... Eriti kui nad midagi häälekalt arutavad ja kogu aeg telefonikõnesid vastu võtavad.

Muidu on London nagu London ikka. Palju mutasid. Simpirimpisid. Kui need kollased ja mustad meie kõrvaltoast välja kolivad, siis saab ruumi ka juurde. Hetkel on kõik mu asjad kas voodi all või kõrval või kapi peal või kõrval.Mulle on erakorralise juhtumi puhul eraldet isegi kaks sahtlikest. Siiski algab iga päev tunniajase tuustimisega oma asjades, aga järgmisel päeval ei mäleta asjade asukohta niikuinii.

Teinekord tuleb hirmus igatsus peale, aga siis tuleb jällegi meelde, et siin saab talvel seemisnahkseid kingi kanda, ja see kaalub juba kõik üles.

Midagi huvitavat veel?

Mulle tehti ettepanek suhte jätkumise huvides lõpeatda sealiha söömine. Suhe mai äss. Tegelikult väga ei isuta ka Londonis enivei, peale selle peekoni, mille Reimo tatra sisse pani...
Täna raiskasin 2 tundi oma päevast SMS- seksile. Maitea, see on küll üks aeglane erutusvahend, aga tegelikult on hea oma asju ajada: kreemitan jalgu - sms, pungestan midagi erootilist vastu, lakin küüsi - uus tekst, mõtlen midagi välja oma pehmest ja lõhnavast nahast, send! pesen nõusid - sms, kuivatan käed ja loen, kuidas ta hellitab õrnalt mu nibusid ja libistab oma sõrmed teate küll kuhu. Mõtlen, kas kirjutada vastu, et tahan talle oma pöidla p****e suruda või mitte. Tegelikult maei taha ju. Kenamad ja paremini lõhnavamad variandid siis...

Nojah, London.

Homme siis. Lähen.
Maiteagi, kui hea või meeldiv see hetkel tundub, arvestades kergemat sorti depressioonisutsakaid... Aga võibolla on see ikka veel reedese järelmõju... Ja see, et mind täna öösel keegi voodist välja proovis tirida ja ma end sugugi liigutada ei saanud, appi karjumisest rääkimata... Kõik toimus muidugi mõista unes. Oleks siis et pärast edasi saanud magada... Ei, kui ma siis kolmeni üleval passisin ja pärast magada proovisin, ei tulnud und... Ja kui tuli, siis väga veidrate unenägudega... Eksole, võibolla ei peagi väga kaugele külla tulema, rohelise plangu taha või kus need tallinnalsed käivad, Tartus Raja tänavasse.

Aga samas, ma olen ak väga laisk inimene ja igasugune reisimine tekitab mus alustuseks okserefleksi... Persse, pean jälle oma suure kohvri mingite asjadega täitma... Sel kohvril on väga ebastabiilne valuvelg ja rehvid. No ei välju endast selle peale või?!

Enivei, soe vesi on kahh ära, kas saab üldse mõnusamat asja olla, kui oma juukseid vannis kannus soojendatud veega lobistada?!

ah...

Inimene mõtleb, jumal juhib.

Veedan tänase õhtu Vasjaga.

detox

Joon angervaksateed ja loodan seeläbi vähemalt täna õhtuks ikka kehtiva pohmakataolise tunde kuhugi kaotada. Eks ikka selleks, et end Get Fuckedil uuesti viinaga värskendada.

Kolmaba siis.
Pidin Dotsendiga kokku saama. Kuna oodatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, kaapisin Creppi, kus WBH juba oma viimase üheksakümne krooni eest õlut lüristas. Nii, mulle ka paluks! Kuidagi sai õlledest pudel veini... Kell oli juba öö, Dotsent helistas täpselt siis, kui ta oli just Tallinna bussis istet võtnud. Egas midagi, häit tervit! Lauale tekkisid kohvitassid ja peened pitsid amarettoga.

Kuna ma juba aastaid kolmapäevasel hooraõhtul Klaabtallinnas käinud polnud, siis tuli sinna ka asja teha. Kümme enne südaööd rüseles ukse taga nii kolmekümnepealine beibepunt, kõigil nende esimene õppelaen veel maha joomata ja tuliuued Terranovast ostetud minikad seljas. Kuna ma nii beibedega rüselemiseks kui igasuguseks queue-jumpiks liiga vana olen, siis otsustasime investeerida alkoholi. Statoil. Kui me kell 12.05 klubi kõrval kaskede all oma siidrit luristasime, hängisid ukse taga vaid üksikud meesolevused. Kõrvalolevast ühikast tulid noormehed, hirmsasti läperdades ja röökides. Mingi hetk peatus meie kõrval samuti keegi noormees, kes ilmselt kodus terve pooliku üksi kerre keeranud oli... Plämises midagi... midagi sisse minekust, mille peale mina teatasin, et klubi uks on sealpool ja siit kahe kase vahelt mingit läbikäiku küll ei toimu. Pilt kuidagiviisi ei selginenud küll, aga minema ta loivas...
Klubis siis... Ruttu õlled... Veel ühed... Dekoltee tuleb nabani tõmmata... Veel ühed õlled... Tarvo... Õllega... Indrek...
Rääkisime baaridaamiga, kes meile viimati kokteilid nimega Maavärin segas, mille järel mina olla vetsus vikerkaarevärvilist ollust suu kaudu väljutanud. Ta ütles, et on seda koksi seganud ainult kolmele inimesele, kaks neist olime meie WBH'ga. Kolmandat pole enam peale kokteili nähtud. Eks ta rahutu vaim sahiseb vaikselt klubi kõrval kasvavate kaskede lehtedes ja mõnikord on kuulda akendele kolkimist, aga ühtlane tümpsutamine puldist summutab need tasased helid...
Kukkusime Indrekuga suures bailahoos DJ puldi ette... Mina loomulikult allpool, kuradi mehed, küll nad oskavad!
Siis tutvustati mind kellegile Kadrile ja tema kaasale Vovale, kellest just paar tundi tagasi juttu oli olnud. Vova oli ostnud umbes 7 sinist shotti ja pealevõtukaks oranzhid. Mingid morsiklaasid olid ka laual... Sinine shott oli maru kange, pärast tuli välja, et 4cl viina mingi 1 cl sinise ollusega... Ja see oranz kihises, aga oli ka väga kange, mingi Fanta see igastahes polnud... WBH ja hr.I tõmbasid mõlemad kummaltki poolt keelega üle rindade.
Ja siis oli juba ringmänguaeg... Nii suurt ringi pole ma juba aastast 2004 näinud.
Lootuses ringmängu korrata, suundusime Zavoodi. WBH sai veel oma käe peale miski tibi numbri... Taaskohtumine Kailiga, kes on kunagi meie juures aftekal käinud (Mingi teema Lauaviinaga, mida polnud millegiga segada ja kuidas kell oli kümme hommikul, aga meil toas disko käis).
Zavood on üsna ähmane. Õlu. Jahh... ja härra I. üritas mind veenda, et ta on ikka pederast ja ärgu ma seda rinna lakkumist liiga tõsiselt võtku. Daa. mis teema, ma olen seitse aastat homoemand olnud juba!
Sis ma vaatasin, et Kadri ja Vova on ideaalpaar. Minu idee ideaalsest suhtest ongi just selline. Kui Vova avaldas soovi WBH'd keppida, siis Kadri arvas, et tema peab ka mängu saama ja Vova lubas teha WBH'le powerpointi esitluse Kadrist, et kui asjaks läheb, siis mida katsuda ja toppida tohib. Niisugine ilus-ilus kooseksisteerimine, kus on piisavalt vabadust, aga armukadedust ka natsa. Ja kui armukadedust pole, siis võib sonida usaldusest ja puha, aga mina usun, et kui pole armukade kas või kübekestki vahel, siis pole armastust ka. No ja kui Vova hiljem nende elutoas beezhi diivani täis läperdas, siis ütles Kadri ainult, et see tulebki keemilisse viia varsti. Jahh, ja minu jaoks vist ongi armastus see, kui saab ka koos lääberdamas käia ja siis koos kaelakuti koju tuikuda... peaks vist WBH'le ettepaneku tegema abiellu astuda, pärast teen powerpointis skeemid, keda ta ringkondadest panna tohib...
[Ma olen viisakas naine ja ei räägi, mis vahepeal juhtus]
Järgmine päev olin kella viieni vaheldumisi voodis ja diivani peal.
Kell seitse oli dinee tädi Maie juures. Roosa vahuvein, punane vein... Pärast kaapisin veel eelmise õhtu õudustest võbiseva WBH juurde, kus me õlled võtsime.

Täna Get Fucked. Robert helistas eile, täitsa kaine, aga lubas täna hommikul kell kaheksa jooma hakata.

Vuajeristlik sauniklus alkoholikastmes

Suurepärane sündmus leidis aset ka pühapäeval. Minu kallis voodikaasa kolmest viimasest nädalast kolis välja. Tegelikult on imelik. Ja kui inimene pole mitte karjaloom, siis paarisloom on ta tingimata. Et ma siis eilse ja üleeilse seal uues appartemendis veetsin.
Kõigepealt tuli mööbeldada. Ja nagu kuulsatele ja mängulistele disaineritele kohane, välja tuua kujunduse märksõnad, kõik mis peaks iseloomustama elukeskkonda ning arvestama elanike juba väljakukujunenud elustiili ja väärtushinnanguid.
Kõik on miski paberi peal sealsamas sekstiooni peal, aga nii mälu järgi:

joomarlus -- selleks tuli hiljem minna poodi ja juua osta, aga muidu soodustavad joomarlust alkoholistlike kalduvustega sõbrad, kes nii ehk naa hiljem või varem seda elamist täiendama (loe: rüvetama) tulevad ja kui on kuulda õllepudelite avamise sisinat ning viinapudelite korkide klõpsatusi, valamise hääli ning kui keegi köögi poolt hüüab: "Raisk, jää jälle otsas!" on elamine viidud täiuslikkuseni.
hedonism -- kõik eelnev, pluss head toidud, vali muusika ja kaunid hilbud, aelused laial aknalaual, dushinurgas või kummuti peal.
armastus loomade ja inimeste vastu -- oma vendi ja õdesid armastame niikuinii, kuid armastust loomade vastu näitab see suurepärane sebramustriline dushikardin, mille riputamiseks köögi ja toa vahel jätkus oidu (või siiski mitte) korteri pärisomanikul.
Loomaarmastust siis sedavõrd, et päris sebra nahka pole maha võetud...
bioloogia -- korteri elaniku huvisid ja eriala arvesse võttes. Kahjuks ei ole toas ruumi botaanilistele isenditele ega liblikakollektsioonidele, mikroskoobid võiksid puruneda hedonistlike olengute käigus ja katseklaasides voolaks alkohol. Jällegi aitab hädast välja sebrakardin -- näitamaks üles huvi selle looma vastu.
vuajerism -- korteris on kolm koledat tooli, millel alguses mingisugust funktsiooni ei täheldatud, siis tuli neile leida asukoht johtuvalt eseme vajalikkusest teatud piirkonnas. Ühe tooli asetasime dushikabiini ette. Hea dushi alt tulles puhata, kingi nöörida, samas on ka võimalus jätta dushikardin avatuks ja jälgida dushi all olija tegevust, ise mugavalt toolil istudes. Teine tool sai arvutilaua funktsiooni ja kolmas on akna all, seljaga toa poole. See jätab võimaluse eraldatuseks, mõtisklusteks ja meditatiivseks tegevuseks. Sel toolil istuja näitab selgelt välja, et soovib olla üksi oma mõtetega, võibolla masturbeerida aga võibolla liputada naabritele (viide vuajerismile). Ka on see suurepärane koht, kus läita väike kollane lamp ja oodata külalisi. Piilumist saab ka harrastada, kui tõmmata ette mõlemad sebrakardina pooled ja sealt vahelt piiluda kas toast kööki või vastupidi.
ekshibitsionism -- alati saab kõik aknakardinad eest ära jätta, ning kuna korter asub soodsa koha peal, loota et naabrid panevad toas toimuvat tähele. Ka võib lahti jätta sebrakardinad ja loota, et köögist elutuppa kiigatakse.
sauniklus -- kuna köögis on bullerjan ja köögi seinad kollasest puiduplaadist, siis annab väikese kütmisega köögist kujundada saunaruumi. Noortele meestele peaksid saunapeod eriti meelt mööda olema, kui arvestada minu väikest uurimistööd, mille viisin läbi internetikeskkonnas asuva veebilehe "Sven Vaheri Gayveeb" kuulutuste põhjal.

Vaba õhkkond on väga inspireeriv ja seepärast panime eile kirja modernset vaba seksuaalsusega luulet ja proosat ning poeesiat ("Oodid Indrekule").

Nädal veel.

Täna on siis see päev, kui kui Londonini on jäänud 7 päeva. Samal ajal nädala pärast olen ma juba lennujaamas...
Kui alguses tundus, et Eestis on hirmus halb, siis nüüd polegi nii paha. Sest kui ei jää aega märgata külma ilma (päikest on maru palju olnud küll tegelt), parempoolsest liiklusest oled juba üle saanud, aga ajad ikka asju segi ja see teeb nalja, õlu on odav ja magada saab kaua, siis polegi asjad nii hullusti.
Minu puhul tegelikult... It's all about people... Rõõmsad taaskohtumised üle poole aasta ja midagi pole vahepeal muutunud. Pealepressimatud rõõmsad inimesed, kes tunnevad su seltskonnast lihtsalt rõõmu, kellega pole keelebarjääri ega kultuurierinevusi ega mingit muud moodi valestimõistmise võimalusi... Lihtne elu, ehh?
No siiski pole ma veel sealmaal, et kõige selle pärast tagasi kolida... Küll jõuab.

Siiski... Kui Londonis aasta otsa pidutsetud, ja mitte niisama nipetnäpet, vaid reedest pühapäevani, esmaspäeviti, teisipäeviti... Dringid x ajal, aga võibolla enne lõunat, põhjendusega, et Mongoolias on juba õhtu küll... Siis tuleb ilge väss peale... Ja enne Eestit oli peas idee rahulikumast loksumisest ja nädalavahetustest ilma deliiriumita. Eestis aga väike põud selle läperdusega, ja seeläbi olen endas avastanud uuesti bravuuritari-vannabii klamuuritari-paartibeibe ja tantsutibu... Nohh, siiski püüan hoida alkoholitaseme madalama ja ekstasit mitte maitsta.

Eelmisel nädalavahetusel oli 2 suurepärast laaberdust, kus ma jäin mõistuse juurde aga asjad olid lõbusad:
1. Hr. Rob'i sool ja leib. Palju alkoholi, palju inimesi, aga millegipärast ei tekkinud tahtmist ennast pildituks juua. Igasugused toredad uued ja vanad näod... Viimseni vinged või siis väga lihtsalt ignoreeritavad!
Ma tean ,et ma olen seda ise NIIII palju kordi teinud, aga enda rihmaks tõmbamine on siiski lugupidamatus kaaslaste vastu... Mis mõtet on sotsialiseeruda, kui pärast mitte midagi ei mäleta? Sama hästi võiks üksi kodus viina võtta ja oleks ka sama lõbus -- vähemalt on pärast kindel, et ärkad hommikul omas voodis. Nojahh, jutt või asi minu klaviatuurist... aga pole ma kunagi öelnud kellegile, et teha tuleb nii nagu ma ees teen (loe: joon).
Samas, kui nüüd asja teisest küljest vaadata, siis minu puhul võib enese pildituks joomine kellegi seltskonnas olla sellele isikule suur kompliment -- st. tunnen end temaga nii turvaliselt, et võin end lõdvaks lasta.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kui hea praaznik see oli ja kui äge EESTI mees tuli mulle tualetti oma varutud salvrätte ulatama ja kes hiljem arvas, et paar lisakilo ei tee naisele halba ja kellega sai hirmus tsillilt lobisetud, ja milline suurepärane kitarrevirtuoos otse Londonist meie peo lõpuossa sisse sõitis: "I'm fucked, I can't play this!" (ispaanja tinistuste peale), kuidas kellegi peol, kellega sa arvasid end just mitte suurt tutvusringkonda jagavat, tunned pea pooli inimesi ja kui hea see on, et see mitte sinu peni pole, kes just enne külaliste saabumist voodipesud ära märgab.

2. Järgmisel õhtul Tartus tagasi, ilma suurema pohmakata, Massale ja Trainule pannkoogid, halb vein, mis õhtu edenedes muutus paremaks... Kuni lõpuks oli ikka vaja välja minna. Zum Zum'i viimased hingetõmbed sellisena nagu ta on. Hilja peale jäänud külalised said õlle kõrvale teha vigurlõikamist, kasutades vanu lamineeritud menüüsid (mina tegin lumehelbe Trainule, liblika Dirgile ja Massale palju kokteilikaunistusi), Trainu näitas erilist osavust üles Mesikäpa kommipabrite lõikumises ja uute sõnade kokku panemises. (Mesipäpp, EsimeesKapp, Mesipapp, app jne.) Kui läksin Tarvole oma mobiili üles pildistatud sõna Mesipäpp näitama, haaras must keegi härra ja üritas juttu vesta, ka tema oli mesipäpp'i loost vaimustuses, kui ma lahkusin, kuulsin teda kellegile mainimas: "Küll siin on täna palju naisi!" Nohh, õnne siis kõigi õuedele, kamaluga.

fääb viikend

Ega viikend ei saagi halvem kui fääb olla, kui ta algab juba kolmapäeval, kui külla tuleb Kris. Ja juuakse ära ohtralt punaveini koogi ja söögi kõrvale, aga keegi purju ei jää. Isegi ilgem kahepooletunnine teekond Tartust Tallinnasse polegi nii irmus, kui see läbitakse rongiga ja Krisiga.
Ja asi läheb aina paremaks, kui vastu tullakse ja öeldakse, et nüüd ongi õige aeg tähistada ja napsu võtta, viiakse tuluude elamisse, tutvustatakse kõige armsama peniga, kelle nimi on London, viiakse katusele korstna taha drinki imema ja Anusaagimi korteriakendest sisse vahtima (fääb 1).
Teisel päeva lõunaajal võetakse hr. R verikäkisüütus Raili kaasa kaunis Venetänavakorteris. Polnudki valus!
Kellegi Eesti ehtekunstniku Grand Old Lady 80 synnturi ja näituseavamine. Vein.
Mulle saab selgeks, et mingit keppi Londonis enne 31. oktoobrit tulemas pole. Ramadaan vist.
Linda tänav. Preili Anneli tuliuue ja pooliku appartemendi ülevaatus.
Saabuvad Raili väikeõde Sillu (14) ja ta sõbranna Kerli (14,5). Raili otsustab nad Vene tänavale kaasa kutsuda ja väikestele tüdrukutele juua pakkuda. Väiksed tüdrukud on muidu korralikud, aga kui ma meile juba kahte veini ostan, siis on nad ka suure kirsisiidriga nõus.
Fariin on vannis, kui saabub veel külalisi. Hr. R röögib ukse tagant: "Kule, kusse Poppstaars täpsemalt on, MK-l on vaja minna!" Selgitan nii hästi-halvasti kui oskan, täpselt nagu eelmiselgi päeval, kui oli vaja minna Discotequele The End´i. Lonelyplanetis võiks olla ju eraldi geibaare tutvustav osa...
Saabub Trainu ja Dotsent (3 veini). Pidu võtab tuure üles, eriti kui 2 viimast täiesti ühes tempos ja üsna kiiresti kummutavad. Räägitakse simpansh Larikust, Arnolt Rüütlist... arutatakse muid päevakajalisi teemasid... Tänaval üritavad serenaadi laulda 2 jõmmi. Raili otsustab nad sisse kutsuda. Millegipärast arvavad härrad, et mõistlik on end tutvustada Siimu ja (ei mäleta kellena) Kuopiost. Alguses on päris lõbus, aga lõpuks võtab Raili otsad kokku: "Kuulge, aga hakake nüüd minema!" Mille peale Siim pluss 1 lahkuvadki...(fääb 1,2 ja 3)
Hr. R-s mingi pederastiveri vist ikka keeb, sest ta tee ettepaneku minna klubisse Angel. Ja mina rumal nõustusin.
1. Väljas istub keegi täiskuu ja kakukese vahepealne tegelane, kaelas silt: "Täna ainult poisid!".
2. Trainu, kes svipsispäi kõiki silte, käske ja keelde eirama kipub, surub end vipsti, nagu kimalane suurte onude vahelt klubisse. Seest kostab karjeid.
3. Iksbaar. Trainu on ka tervelt tagasi, tahetud välja visata.
4. Ringi kakerdab pardilaskepükstes (taskutega kaitsevärvi püksid) Sirje. Sirje, hea inimene, tahaks et me ka klubisse saab. Sirje seletab Kakukesele: "Aga need mehed toovadki kõige õigemaid naisi!" ning viipab Dotsendi ja Rob'i poole, mõlemal purjus tibi kaenla all läperdamas.
5. Aega ta võttis aga asja sai. Juba oleme ülakorrusel daquirisid imemas, siis allkorrusel. Võimust võtab kahtlus, et tegu on ühe hirmus halva peoga.
6. Drink on aju peast minema uhanud, nii ei märka ma Dotsendi lahkumist, mind ähvardatakse 2 korda ukse taha saata, sest mu suhtumine pole klubile kohane, päästan hr. Pikkade Jalgadega Rõivakunstniku elu, sest see kaaberdab täispromillis trepi peal ja pole nõus maha istuma. Hoian teda siis püksivärvlist üleval. Vetslused imelike inimestega imelikel teemadel... Ja taipan, et se pole küll minu koht. Või vähemalt mitte see Angel, mis aasta tagasi.
7. Koduteel helistan Rob'ile ja küsin, kuidas ta nii normaalne on ja nii nõmedas nõmedate inimestega kohas tahab käia. Võibolla oli vastuseks hommikune SMS: "Igal pool on parem ,kui mittekusagil" aga võibolla ei käinud see Angeli kohta...
Terve laupäeva lebotan toas, välja arvatud käik kohalikku säästumarketisse, et Trainule tuua seljanka, hapukurgid, keefiir, mullivesi... Mõistate, ah?
Lugesin läbi Sass Henno raamatu.
Lakkisin küüsi.
Magasin.
Eesti sai uue presidendi.
Fääb.

Kuskil poole üheksaks siis dinee Dotsendiga.
Aed -- aga meil kahjuks kohti pole. Kuigi oleks seda kohta tahtnud proovida küll. Plaan B, vana hea Musi. Musi trepikoda oli pime... Uksed lukus. Mingist inertsist lõgistasin siiski lingiga. Varsti pistis pea ukse vahelt välja sõbraliku olemisega onu, kes mulle seal kunagi isegi kohvi välja tegi: "Jah, me oleme kahjuks suletud...OI, aga kas teie ei lähegi siis Bonnie and Clyde´i?!" Mõlema pikaks veninud näo ja arsaamatu mömina peale arvati, et me Rüütli poolehoidjad oleme: "Ahhaaa, te olete siis hoopis (misiganes see koht ka oli, kus Rüütli pralle toimus) sinna oodatud?!"

Kurvalt löntsisime Vene tänva söögikohti kammima. Chocolateries ei tehtud meist väljagi... Kahju, nende mark käib ikka minu jaoks varsti maani ära kahh....
Elevant. Söök oli hea, teenindus ka, mingi noor Superman ilma kostüümita töllerdas ka silmailuks ringi, ameeriklane vist...
Radissoni 24 korruse baaris ajas laudkond Norra onusid laudkonnale Soome tädidele külge... Üks onu sahmis kahese laua ümber neli tooli, istus seal korraks oma kaasaga ja lahkus 2 minuti pärast. Piparmündilatte ja vaade öötuledes Tallinnale oli küll fääb.
Pärast läksime vanalinna postriseina peale simpans Lariku ja sõprade postrit otsima. Olemas. Larikul kõik peenemat sorti päikseprill ees ja huuled (mokad pigem tema puhul) kõik seksikalt torru aetud.
Nüüd on Tartu jälle, kuni miski neljabani vast.
Ps. Kui eile koju tulin, oli WBH kõik seenepastad kokanud ja baklazaani juustuga grillinud. :P

Fariin, sa oled gay-mees...

... ütles selle peale kunagi Karello.

You Have Your PhD in Men

You understand men almost better than anyone. You accept that guys are very different, and you read signals well. Work what you know about men, and your relationships will be blissful.

How Well Do You Understand Men?

T%#¤ "!)/¤%!!!

Pühapäeva unine õhtupoolik, kell on tiksunud juba 10 kanti. Panges enam süüa ei anta. Fariin ja Triin maigutavad siidrite kallal ja Triin kurdab nälga. Triinu peig huvitub ainult piljardist, neiud tahavad süüa ka. Suundutakse katsele leida puhvet, mis pakub süüa peale kella kümmet pühapäeva õhtul.
1. Gruusia saatkond -- uksed kinni, mingeid silte lahtiolekuaegadega pole. Teise korruse akendest paistab ka ainult pimedus.
2. Maailm. See pannakse niikuinii pühaba vara kinni.
3. Catwalk -- pimedus.
4. Crepp -- lahti küll 12-ni ja söögid on maruhead, aga köök juba kinni.
5. Sviit -- uksel silt, mis teatab et esmaspäeviti ja teisipäeviti süüa ei saa, kuid seest teatatakse, et ka pühapäeviti mitte.
6. Edasi on ainult Zavood ja konditsioon sinna minekuks pole veel piisav. Tagasi... Poole kuuest kõnnitakse põlglikult mööda... Jääbki vana hea menukoht.
Telekas on TV3, divaaneesised lauad on tühjad, mõlemal trammipingil on seltskonnad. Üks seltskond on ilmselt dabldeidil. Kaks prisket eestimaa neidu ja kaks tavasiga. Üks siga on juba paras lällerdis ja tahab ära minna, temaga koos lahkub ka kuldsete prilliraamidega priske neidis. Kahupea ja lilla tuunikaga näitsik jääb pisut kobedama tüübiga kohvile.
Kõrvalistmetel väänlevad kolm koledamat sorti noormeest koos samuti tüsedama neidisega (Lucky day paksukestel). Sead rüüpavad teed ja mölisevad.
Triin ja Fariin tellivad kooki ja pannkooki ja Alekoki õlled, sest kui tellida kaks, siis saab pähklid kauba peale. Nositakse kooke ja pähkleid ja meenutatakse kauneid koos veedetud Londoni-päevi, kui kõrvallauda ilmuvad kaks seeniorsiga. Nahkjopedes asjalikud neljakümnele liginevad härrad. Üks on juba paras läperdis, teine üritab pähkleid mugivate neidudega juttu teha. Neiud pole ilmselgelt huvitet, härrad kolivad vabaks jäänud aknaaluse laua juurde. Purjakil onks üritab meeleheitlikult miskit smssi toksida ja kainem variant ei jäta sajatamist: "Tra kus on muusika!", "Raisk, see muusika ajab mul s*** keema!". Lõpuks lahkutakse sõnadega: "Tra, otsime uue koha see muusika ajab täitsa hulluks!" Vaat mis vaikne hauss võib teha, hirmus oleks küll, kui seal koleda nahkparka all mingi s*** keeks!
Ka kolm siga on oma kaaslannast ilma jäänud, teed joodud, lahkutakse kohvikust: "Tra, läheme naisi panema!" Pühadegavahe, kuhu nad neid naisi panevad ja kust nad neid naisi üldse saavad?!
Vastu ootusi suleti ka Kuum Tass südaööl ja siis on Tartus üle ainult 1 koht... Arvake, jahh...
Seal ei pane sead naisu, muusika meeldib kõigile ja telekat pole. Õlu voolab ojadena, sest tihtipeale on kolm kahe hinnaga pakkumised, boheemlased saavad teinekord isegi endale kellegilt tasuta õlle nuruda (kuumas tassis ignoreerisime küll prillidega tädi, kes tahtis et me ta tühja põltsamaa veini pudelisse natuke õlut valaksime -- liiga keerukas protseduu, peab ütlema). Kõige lõpus toimub ringmäng.

Ohh ma nii tahan Londonisse tagasi!
Eriti peale seda, kui Tartus sai ometigi korralikult lääberdatud. Ja taibatud, et ei taha niiviisi lääberdada kogu aeg. Ja et ma ei viitsi end isegi Tallinnasse vedada. Massa nirgipesas võib filmi vaadata ikka ja prouadega kohvil käia, aga see on ka kõik. Kõigele lisaks hakkab siin külmaks ka minema. :( Miinus kolm olla maal öösi old, ema teadis rääkida.
Ja, huhh, telefonikõned Suurbritanniasse... 6.95 minut. Ja mittesugugi ei taha kõnet lõpetada. Ja kui ma teatasin oma saabumiskuupäeva, kostis poole sekundiga vastu: "Wot, 25 days!?" Pärast läksin vaatasin kalendrist, oligi 25 päeva. Ja kuigi seisud on vägagi ebakindlad, siis lähen peale iga telefonikõnet või smssi nagu peast rumalaks.
Hirm on küll selle elupaigatuse ja töötuse ees, mis mind seal "uduses" linnas ees ootab... Aga mis siis ikka, proovime jälle otsast peale... Võibolla seekord õnnestub paremini.

Mis siis minuga veel juhtunud on.

Kohe teisel päeval Eestimaal pidin auto alla jääma, sest vaatasin harjumuspäraselt esmalt mitte vasakule, vaid paremale, tundus küll pisut kahtlane, et autod teisel pool teed sõidavad, aga sellest hoolimata astusin sõiduteele. Vasakult kostis hirmus pidurite krigin ja oma kolm autot... Vähemalt esimesel autojuhil oli ehmunudvihane nägu peas.
Ja vaid peale kümmet kuud tundub mulle imelik, et inimesed ei naerata nii et purihammas helgib ja ei küsi, kuidas läheb, vaid vaatavad vaikselt kinganinasid ja löövad pilgu maha... Nohh, mis nüüd mina...
Ja siis on eestlastel veel üks irmus suur mure -- rääkida nad ei oska. Muidugi kui mitte arvestada ööklubides lällamist ja oma uute diilide, auto või naise tisside kiitmist. Või seda kui vinge kompuuter lastele liisiti, kui rääkida vanemast põlvkonnast. Nooremate teemaks on Stockmanni allahindlus ja juuksurihinnad.
Võõraste kõnetamisega on ka probleeme -- kui ma juba tiba vihkan seda mutanaiste nipsakat "IKS KJUUS MIIII'd" poodides, siis siin tunnen sellest puudust. Kui kellegile kogemata varbale astuda ja vabandada, siis vaadatakse, et midagi viga...
Asi päädis siis sellega, et oli vaja Massaga "vintagepoode" tuustima minna... Ja vahtisime siis toppi, kui tundsin, et keegi oma käe mulle väga vaikselt ja tasapisi kaenla alla libistab... Varas? Pervert? Keegi vana tuttav kes teeb omast arust nalja? Ei, loomulikult mitte! Lihtsalt keskealine tädi, kes pidas paljuks suud kulutada ja otsustas mu lihtsalt oma teelt sõna otseses mõttes eemale tõsta!
Minu suurimaks heameeleks magas flegmaatiline tädi maha oma riietuskabiini järjekorra kui ta korraks eemale vaatas ja peale meid järsku terve kamp teismelisi endale miljonit diskotoppi selga proovima tuhises. Ega ei saa ju õigust ka nõuda... Tagasihoidlikkus on voorus, jahh...

Ei teglikult, kui kõige algusesse tulla, siis ei tahetud mind üldse mu narmendava passi pärast maalegi lasta... Seiske siin, järjekorra kõrval ja oodake kuni keegi tuleb, ma töötan edasi!!! Ahah... Ja seisin nagu vaene kriminaal... Kuni pärast torgiti mind küsimustega nagu "No kas teil tõesti mingit teist pildiga dokumenti pole?!", "Mis oli teie reisi eesmärk?!" jne. Nagu see peaks selgust tooma, kas mu pass on ikka õige või mitte...
Õnneks pole mind sel korral veel tülitatud küsimustega: "Kas saad ikka iga kuu 15 tonni kõrvale panna?"
Täna tuleb vist suurem diskotiir Tartu "kuumimates" klubides... Ja ma tahan nähe neid kõõrdpilke kui ma täiega viina viskan. Ja homme, sitta ahh, Angelisse, seal võib ju ühe daquiri tellida ka ;P

You Don't Have a Boyfriend Because You are Too Busy

While a relationship sounds nice, you're strapped for time Whether you're legitimately busy or just making excuses... ... You don't give men enough of your time. As nice as "instant love" would be, there's just no such thing.

Why Don't You Have a Boyfriend?

Tar-Tuuu

Jah, Tartus...
Minu nostalgia ja ülikooli ja keskkooli ja maiteamislinn veel.
Ei leia mõtet enam siin. Kui kõik tegelased üle vaadatud ja soovitud, et nad ka Londonisse koliksid, võiks kaunis puust linn kasvõi maa alla vajuda.
Ja kahetsusega pean tunnistama, et ei fiti end siia enam kuidagi. Kui öösel on tänaval kõndides ikkagi hirm mingite lällerdavate rullnokside ees ja Londonis rahumeeli läbi tsimpirimpilinna ükskõik mis kell koju kõnnin...
Ja kas eksperimentaalmuusikast kunagi ka midagi head välja areneb või jäämegi eksperimenteerima... Ses suhtes, et inimese muusikamaitse areneb, ja ma ei usu, et see aastakümneteks sinna kuskile kõikuma jääb. Või kui asja psühhedeeliaks nimetatakse, siis on kõik õigustatud. Kiledat häält võin ma ka MTV uue saatejuhi suust kuulda ja ma ei pea selle eest 40 krooni maksma.
Vaid paar päeva ja juba räägib minus eestlaslik kibedus. Kui seda varem ise tähele pole pannud, siis igas mu sõnas on kõlanud sarkasm ja iroonianoot... Ja kui inimesed on sellele viimase aasta jooksul piisavalt tähelepanu pööranud, olen ma seda ka ohjama hakanud. Ma ei laida väikest nalja sõbra kulul, kui on teada, et mõlemad sellest aru saavad. Kui nali on minu kulul ja hea ja konstruktiivne, siis on kõik ok... Aga kõige kallal puurida ja iroonitseda ja mäletada aastatetaguseid piinlikkusi... Nagu keegi poleks 16 olnud. Või esimest korda kanepit suitsetanud. Või kellesegi meeletult armunud olnud. Get over it! Või vaadatagu Monty Pythonit või Benny Hilli või hoopis Little Britan'it, mis kelle maitsele, kui vaid meelt lahutab!
Eestis ei jõua mugava "I really don't care" suhtumisega kusagile. Kui sa ei hooli, mida sinust arvatakse, siis oled varsti nii kaugel, et ühiskond isoleerub sust niikuinii ja sind vaadatakse kahjutundega nagu marus koera, kes varsti mahalaskmisele läheb. Kui sa ei hooli teistest, siis hüppavad välja kuskilt kohustused seoses vanaema põetamise, kohalike omavalitsuste valimiste või naabrivalvega. Või naabri-Valvega.
Ja mingid arrogantsed junnid teavad suurepäraselt, kuidas peaksid oma elu elama ja kui palju peaksid vähem viina jooma ja et kokaiin on kahjulik. Ja ma olen enamasti manitsevaid ja kahjutundvaid pilke väärt. Ei, see oli see eestlasele omane suurepärane huumorimeel -- nali teiste kulul...
Ei pane siis rumalusi tegema?! Viimasel aastal olen ma oma rumaluste üle järgmisel päeval enamasti ainult kõhutäie naerda saanud... Mitte üksi, tunnistajad ei mõista mu üle kohut... Aga siin... OMG. Pean ausalt tunnistama, et näiteks neljapäevane pidu osutus lõppkokkuvõttes sigalõbusaks nende lõputute õllede pärast, mida me samuti üsna svipsis hr. V-ga järjest lahti korkisime ja kuidas me lõpuks kahekesi ühel rattal Zavoodi jõudsime. Vot praaznik, aga kõik algas ju alguses sellest, et ma tundsin end liiga kaine ja kaitsetuna...
Ja täna, näha kõiki neid kivinäoga eestlasi seismas, üritamas coolid välja näha, pooled ei saanud kindlasti muusikast sittagi aru... Ikkagi proovin cool ja sophisticated välja näha... No ma ei saanud sittagi aru ja ma ei proovinud ka oma rumalust varjata.
Ja veel üks asi. Kui ühele eestlasele meeldib teine eestlane... miks on seda siis nii raske välja näidata?! Kas on kohalikke tõesti nii palju pekstud, et kõik kardavad haiget saada?!

Kui Mari-Liis üksinda linna peale läks...

...siis oli mul deit. Selle ilusaga. Bussist.
See, et film umbes viimase aasta halvafilmirekordid purustab ja et mul kõhus keeras ei takistanud mind olemas viimase aja parimal deidil.
:P

Mari-Liis Londonis vol.1

Kui ma Liverpool st. Stationisse jõudsin, oli Mari-Liis juba seal. Vihma ladistas ägedasti, nagu Londonis peabki. Kui me bussiga Whitechapelisse jõudsime, oli vihm juba läinud ja päikegi piilus pilve tagant... Samuti Londonile kohaselt.
Ja ega esimesel pärastlõunal viitsinudki kuskile kolama minna, chillisime vaikselt ja mõtlesime, et võiks õhtul The End'i minna... Mõeldud-tehtud! Reimo hädise "Aga teispäev on ju Ghetto-päev" laitsin maha, arvates, et Liisul hirmsad pederastid ja igal pool sibistavad lessssbid eluks ajaks Londoni isu ära võtavad. The End oli puupüsti... tühjust täis. Trash Palace siis first ja Ghetto.
Tulemused:
1. Mingi tiiviku ees tantsimisest sain mina nohu ja kurguvalu ja Mari-Liis palaviku.
2. Mari-Liis sai tunda erinevate lesbitüdrukute poolt piiratud olemise mõnusid.
3. Mina ajasin kergelt öeldes sita keema kellegil neiul, kelle igaldusobjektiga ma usinalt nuselesin. Fotosüüdistus Mari-Liisi punases kaameras.
4. Kasutegur indie-meestega moklemisel - nad jätavad sulle mälestuseks oma salli vms.
5. Koju jõudes võttis Mari-Liis ampsu õuna ja suikus seejärel kui Lumivalgeke.
Järgmine päev möödus trajektooril Tower Hill-City Hall-St. Pauls-Waterloo-Oxford st.-Provost St. Provost oli mu meelest kõige asjalikum, sest seal pakuti köögis ilusti kaetud TRIIKIMISlaua pealt süüa -- pasta ja punapeedisalati kombinatsioon väikese peterselliga oli uskumatult hea. Ja arusaamatused Kareliga said kenasti ära kallistatud.
Eilsest päevast võttis suure osa hommikusöök, voodis lebotamine ja chillimine. Pealelõunal siis Victoria ja Alberti muuseum. Kui nad oma rõivakollektsiooni laiendaksid, siis ma usun, et nad oleksid sunnitud koha Victoria ja Davidi muuseumiks ümber nimetama. Seejärel Harrods, Mari-Liis jäi ehmunult eneseupitajast omaniku vahakuju vahtima... Ma ei kujuta ette kedagi, et võiks lasta endast oma rahadega vahakuju teha ja selle oma kitsh-kaubamajja üles panna...
Siis muud poed, sest minu reaktsioon Harrodsile on enamasti paanikahoog või lihtsalt okserefleks... Hyde Park... Oxford St. Bond St. Tube. Kodu. Kõva kiirjoomine. Klubiotsingud West Endis. Madame Jo Jo ees oli päris trendikas ja noor indie crowd, aga me polnud kindlad, kuigi ma oleks mõnda Davidi sarnast rõngaste ja salliga poissi veel näha...
Ruby Blue. OMG. Mutad, tsimpirimpid, turistid. Koledad naised, veel koledamad mehed... Pole siis ime, et mulle keegi Anthony jooke välja käristas, Liisu kolme erineva tüübga erinevaid tantsu- ja nuselusstiile harrastas ja mul täna hommikul kõhus hirmsasti keerab.
Tulemused:
1.Mul on telefonis kolm uut numbrit: Anthony, Splifimuta ja Bussitsimpirimpi. Kahe viimase nimest ei suutnud ma aru saada vms.
2. Mari-Liis magab veel, tema eileõhtused ovatsioonid ja kiiduhüüded ei kandu ilmselt tänasesse päeva.
3. Anthonyga on esmaba deit, ehkki ta teab, et sõidan teisipäeval Eestisse oma BF vaatama. We can be friends! Yeah... right...
4. Tean, et bussis ei tohi silma teha isegi ka kõige kaunimatele tsimpirimpidele, sest nad on vipsti! su vastas pingil, siluvad su kätt ja vaatavad silma ja kõige tipuks on nad su värava taga, kui sa oma kotist võtmeid otsid. No tänks. Aga ta oli ausalt imeilus.

Kõhus keerab juba rohkem. See tee siis. Võibolla tahab välja tulla...

Bridget

Nii, kas kõigil on meeles stseen "Bridget Jones'i päevikutest", kus Bridget ajab jalga irmkoledad grandma alukad, mis peaksid figuuri korrigeeriva efektiga olema? Ja loomulikult lõpetab ta selle tüübi juures. Ja loomulikult on alukate pärast piinlik.
Minu ja WBH retsept toidule "Findashag" kõlaks umbes nii: selga kõige koledam aluspesu, mida kapist leiad, soovitavalt 2 päeva kantud. Erinevast paarist sokid võivad ka kasu tuua, kui nende pärast natukenegi piinlikkust tunda. Tütarlapsed peaksid unustama igasuguse raseerimise ja epileerimise, ju siis eritavad ajamata karvadega kaenlaalused mingeid kepiferomoone, mida siledate puhul vajaka jääb... Kõik riideveidrused tulevad kasuks: kõrge värvli ja olematu nööbiga teksad, mille ülaosa üritasid varjata hästi pika top'iga. Eesti oludes on ilmselt kindel shag kui kanda pikkade pükste all katkisi musti sukapükse (Jällegi tüdrukutele mõeldes!).

Minu Bridgeti-püksikud on koledad bokserimoodi venivad ülikõrge pihaosaga enne-kui-ma-nad-teksadega-ühte-pessu-panin-valged-aga-nüüd-hallid. Kannan neid ainult siis, kui kõik muu aluspesu on otsas. Viimane pool aastat ainult kodus. Mõte sellest, kuidas ma oma plähmerdava olekuga järsku otsustan teele astuda ja paremale vaatamise asemel järsku jälle vasakule kiikan ning haiglas lõpetan ja kuidas mind lahtiriietavad õed kahvatavad ja mu koledate trussade peale minestavad, nii et neid on vaja nuuskpiiritusega turgutada.

Eile oli siis järjekordne deit Antonioga, kes on ülimalt tore ja tark: jagab arhitektuurist ja disainist ja vaatab filme, on vist piisavalt kena, sest kõik geimehed on ta heaks kiitnud ja ühel hakkasid isegi põlved värisema selle itaalja ilu peale. Aga jahh... italjaanodega vist ikka ei lähe. Igasugused seksikad võõraste maade aktsendid on minu jaoks totaalsed turn off'id.

Ja kuna aluspesu oli otsas ja mu viimase aja pohhuistlikud meeleolud võidutsevad täiega, siis ajanud alguses selga imekauni champagnevärvi seeliku ja kontsad, vahetasin need oma suvateksade ja siniste kingade vastu (sipu juba küsis, kas need on mu ainukesed riided). Ja millised alukad? Need ainukesed. Sest Antonioga niikuinii kuskile nahistama ei lähe, olin selles päris kindel .

Aga siis kui Antonio parajasti mu homopoistega GayBingol odavate kaheksakümnendate hittide järgi tantsu vihtus, läksin mina leti äärde jooma. Ja juba pool tundi istus seal mingi ilus viiking. Ja viikingi nimi on James ja me lõime tantsu veel mingi Jamie pahamuusika järgi ja Exitis ja... Ja fakk mul olid need koledad alukad!

Ei saa aru.

No ei saa aru meestest.
Ütled, et ei taha enam, lõpetame asja ära, ta on nõus, aga tuleb ja kallistab Sind siis täpselt seda moodi nagu Sulle kõige rohkem meeldib ja mida sa oled igatsenud viimased nädalad.
Asi muutub irooniliseks, kui ta sind saatma tuleb, et poodi minna ja tänavanurga tagant välja astudes tabab teid hirmus iil, mis puistab su silmadesse meeletu koguse liiva, nii et sa seisad sealsamal tänavanurgal, silmad vees, aru saamata, on see nüüd liiv või... Aga see on siiski liiv, ja parimat sorti, sest niisama ta silmast välja ei tule ja ta peab sul käest kinni võtma ja koju tagasi talutama, et liiv silmast välja pesta ja taskurätikuga kuivaks tupsutama ja nina tühjaks nuuskama...

Kui teda muidu tuleb veenda välja minema kohtadesse, mis Sulle meeldivad ja ta näitab alati välja uskumatut egoismi ja isekust, siis seekord, kui Sa talle lihtsalt sõbramehe poolest helistad ja ütled, et ta võib ka seltskonnaga liituda, tõepoolest arvamata, et ta seda teeb, siis whopp, esimene asi, mida sa klubisse sisenedes märkad, on Su eks, toksimas sõnumit, Sulle, loomulikult.
Ja su sõbrad ei krimpsutagi ta peale nägu, vaid annavad lahkelt eestlase kombel kätt ja suudlevad samal ajal hispaanlase kombel talle põsele. Üks bloke arvab isegi, et ta on päris pandav.

Ja järsku on ta viisakas ja hooliv. WTF.
Ainuke järeldus, mida Sa suudad teha: Ole meestega sõber. Ja kepi niisama ringi.

Vaat, kus, tuleb välja, et ma olen tegelikult õnnelik. Tegelikult... kui kuskilt elus vajaka jääb, siis seda täidetakse muult poolt. Tasakaal on täitsa olemas. Praegu siis 99% mu elust sotsaalia ja head inimesed. Muu nagu ei eksisteerigi...

Your Candy Heart Says "Get Real"

You're a bit of a cynic when it comes to love. You don't lose your head, and hardly anyone penetrates your heart. Your ideal Valentine's Day date: is all about the person you're seeing (with no mentions of v-day!) Your flirting style: honest and even slightly sarcastic What turns you off: romantic expectations and "greeting card" holidays Why you're hot: you don't just play hard to get - you are hard to get

What Does Your Candy Heart Say?

You Are 72% Happy

You are a very happy person. Generally, you feel content and that all is right with the world. Occasionally, you have a down day - but you have the ability to pick yourself right back up.

How Happy Are You?