Ohh ma nii tahan Londonisse tagasi!
Eriti peale seda, kui Tartus sai ometigi korralikult lääberdatud. Ja taibatud, et ei taha niiviisi lääberdada kogu aeg. Ja et ma ei viitsi end isegi Tallinnasse vedada. Massa nirgipesas võib filmi vaadata ikka ja prouadega kohvil käia, aga see on ka kõik. Kõigele lisaks hakkab siin külmaks ka minema. :( Miinus kolm olla maal öösi old, ema teadis rääkida.
Ja, huhh, telefonikõned Suurbritanniasse... 6.95 minut. Ja mittesugugi ei taha kõnet lõpetada. Ja kui ma teatasin oma saabumiskuupäeva, kostis poole sekundiga vastu: "Wot, 25 days!?" Pärast läksin vaatasin kalendrist, oligi 25 päeva. Ja kuigi seisud on vägagi ebakindlad, siis lähen peale iga telefonikõnet või smssi nagu peast rumalaks.
Hirm on küll selle elupaigatuse ja töötuse ees, mis mind seal "uduses" linnas ees ootab... Aga mis siis ikka, proovime jälle otsast peale... Võibolla seekord õnnestub paremini.