Tar-Tuuu

Jah, Tartus...
Minu nostalgia ja ülikooli ja keskkooli ja maiteamislinn veel.
Ei leia mõtet enam siin. Kui kõik tegelased üle vaadatud ja soovitud, et nad ka Londonisse koliksid, võiks kaunis puust linn kasvõi maa alla vajuda.
Ja kahetsusega pean tunnistama, et ei fiti end siia enam kuidagi. Kui öösel on tänaval kõndides ikkagi hirm mingite lällerdavate rullnokside ees ja Londonis rahumeeli läbi tsimpirimpilinna ükskõik mis kell koju kõnnin...
Ja kas eksperimentaalmuusikast kunagi ka midagi head välja areneb või jäämegi eksperimenteerima... Ses suhtes, et inimese muusikamaitse areneb, ja ma ei usu, et see aastakümneteks sinna kuskile kõikuma jääb. Või kui asja psühhedeeliaks nimetatakse, siis on kõik õigustatud. Kiledat häält võin ma ka MTV uue saatejuhi suust kuulda ja ma ei pea selle eest 40 krooni maksma.
Vaid paar päeva ja juba räägib minus eestlaslik kibedus. Kui seda varem ise tähele pole pannud, siis igas mu sõnas on kõlanud sarkasm ja iroonianoot... Ja kui inimesed on sellele viimase aasta jooksul piisavalt tähelepanu pööranud, olen ma seda ka ohjama hakanud. Ma ei laida väikest nalja sõbra kulul, kui on teada, et mõlemad sellest aru saavad. Kui nali on minu kulul ja hea ja konstruktiivne, siis on kõik ok... Aga kõige kallal puurida ja iroonitseda ja mäletada aastatetaguseid piinlikkusi... Nagu keegi poleks 16 olnud. Või esimest korda kanepit suitsetanud. Või kellesegi meeletult armunud olnud. Get over it! Või vaadatagu Monty Pythonit või Benny Hilli või hoopis Little Britan'it, mis kelle maitsele, kui vaid meelt lahutab!
Eestis ei jõua mugava "I really don't care" suhtumisega kusagile. Kui sa ei hooli, mida sinust arvatakse, siis oled varsti nii kaugel, et ühiskond isoleerub sust niikuinii ja sind vaadatakse kahjutundega nagu marus koera, kes varsti mahalaskmisele läheb. Kui sa ei hooli teistest, siis hüppavad välja kuskilt kohustused seoses vanaema põetamise, kohalike omavalitsuste valimiste või naabrivalvega. Või naabri-Valvega.
Ja mingid arrogantsed junnid teavad suurepäraselt, kuidas peaksid oma elu elama ja kui palju peaksid vähem viina jooma ja et kokaiin on kahjulik. Ja ma olen enamasti manitsevaid ja kahjutundvaid pilke väärt. Ei, see oli see eestlasele omane suurepärane huumorimeel -- nali teiste kulul...
Ei pane siis rumalusi tegema?! Viimasel aastal olen ma oma rumaluste üle järgmisel päeval enamasti ainult kõhutäie naerda saanud... Mitte üksi, tunnistajad ei mõista mu üle kohut... Aga siin... OMG. Pean ausalt tunnistama, et näiteks neljapäevane pidu osutus lõppkokkuvõttes sigalõbusaks nende lõputute õllede pärast, mida me samuti üsna svipsis hr. V-ga järjest lahti korkisime ja kuidas me lõpuks kahekesi ühel rattal Zavoodi jõudsime. Vot praaznik, aga kõik algas ju alguses sellest, et ma tundsin end liiga kaine ja kaitsetuna...
Ja täna, näha kõiki neid kivinäoga eestlasi seismas, üritamas coolid välja näha, pooled ei saanud kindlasti muusikast sittagi aru... Ikkagi proovin cool ja sophisticated välja näha... No ma ei saanud sittagi aru ja ma ei proovinud ka oma rumalust varjata.
Ja veel üks asi. Kui ühele eestlasele meeldib teine eestlane... miks on seda siis nii raske välja näidata?! Kas on kohalikke tõesti nii palju pekstud, et kõik kardavad haiget saada?!