Mari-Liis Londonis vol.1

Kui ma Liverpool st. Stationisse jõudsin, oli Mari-Liis juba seal. Vihma ladistas ägedasti, nagu Londonis peabki. Kui me bussiga Whitechapelisse jõudsime, oli vihm juba läinud ja päikegi piilus pilve tagant... Samuti Londonile kohaselt.
Ja ega esimesel pärastlõunal viitsinudki kuskile kolama minna, chillisime vaikselt ja mõtlesime, et võiks õhtul The End'i minna... Mõeldud-tehtud! Reimo hädise "Aga teispäev on ju Ghetto-päev" laitsin maha, arvates, et Liisul hirmsad pederastid ja igal pool sibistavad lessssbid eluks ajaks Londoni isu ära võtavad. The End oli puupüsti... tühjust täis. Trash Palace siis first ja Ghetto.
Tulemused:
1. Mingi tiiviku ees tantsimisest sain mina nohu ja kurguvalu ja Mari-Liis palaviku.
2. Mari-Liis sai tunda erinevate lesbitüdrukute poolt piiratud olemise mõnusid.
3. Mina ajasin kergelt öeldes sita keema kellegil neiul, kelle igaldusobjektiga ma usinalt nuselesin. Fotosüüdistus Mari-Liisi punases kaameras.
4. Kasutegur indie-meestega moklemisel - nad jätavad sulle mälestuseks oma salli vms.
5. Koju jõudes võttis Mari-Liis ampsu õuna ja suikus seejärel kui Lumivalgeke.
Järgmine päev möödus trajektooril Tower Hill-City Hall-St. Pauls-Waterloo-Oxford st.-Provost St. Provost oli mu meelest kõige asjalikum, sest seal pakuti köögis ilusti kaetud TRIIKIMISlaua pealt süüa -- pasta ja punapeedisalati kombinatsioon väikese peterselliga oli uskumatult hea. Ja arusaamatused Kareliga said kenasti ära kallistatud.
Eilsest päevast võttis suure osa hommikusöök, voodis lebotamine ja chillimine. Pealelõunal siis Victoria ja Alberti muuseum. Kui nad oma rõivakollektsiooni laiendaksid, siis ma usun, et nad oleksid sunnitud koha Victoria ja Davidi muuseumiks ümber nimetama. Seejärel Harrods, Mari-Liis jäi ehmunult eneseupitajast omaniku vahakuju vahtima... Ma ei kujuta ette kedagi, et võiks lasta endast oma rahadega vahakuju teha ja selle oma kitsh-kaubamajja üles panna...
Siis muud poed, sest minu reaktsioon Harrodsile on enamasti paanikahoog või lihtsalt okserefleks... Hyde Park... Oxford St. Bond St. Tube. Kodu. Kõva kiirjoomine. Klubiotsingud West Endis. Madame Jo Jo ees oli päris trendikas ja noor indie crowd, aga me polnud kindlad, kuigi ma oleks mõnda Davidi sarnast rõngaste ja salliga poissi veel näha...
Ruby Blue. OMG. Mutad, tsimpirimpid, turistid. Koledad naised, veel koledamad mehed... Pole siis ime, et mulle keegi Anthony jooke välja käristas, Liisu kolme erineva tüübga erinevaid tantsu- ja nuselusstiile harrastas ja mul täna hommikul kõhus hirmsasti keerab.
Tulemused:
1.Mul on telefonis kolm uut numbrit: Anthony, Splifimuta ja Bussitsimpirimpi. Kahe viimase nimest ei suutnud ma aru saada vms.
2. Mari-Liis magab veel, tema eileõhtused ovatsioonid ja kiiduhüüded ei kandu ilmselt tänasesse päeva.
3. Anthonyga on esmaba deit, ehkki ta teab, et sõidan teisipäeval Eestisse oma BF vaatama. We can be friends! Yeah... right...
4. Tean, et bussis ei tohi silma teha isegi ka kõige kaunimatele tsimpirimpidele, sest nad on vipsti! su vastas pingil, siluvad su kätt ja vaatavad silma ja kõige tipuks on nad su värava taga, kui sa oma kotist võtmeid otsid. No tänks. Aga ta oli ausalt imeilus.

Kõhus keerab juba rohkem. See tee siis. Võibolla tahab välja tulla...