Mis siis minuga veel juhtunud on.

Kohe teisel päeval Eestimaal pidin auto alla jääma, sest vaatasin harjumuspäraselt esmalt mitte vasakule, vaid paremale, tundus küll pisut kahtlane, et autod teisel pool teed sõidavad, aga sellest hoolimata astusin sõiduteele. Vasakult kostis hirmus pidurite krigin ja oma kolm autot... Vähemalt esimesel autojuhil oli ehmunudvihane nägu peas.
Ja vaid peale kümmet kuud tundub mulle imelik, et inimesed ei naerata nii et purihammas helgib ja ei küsi, kuidas läheb, vaid vaatavad vaikselt kinganinasid ja löövad pilgu maha... Nohh, mis nüüd mina...
Ja siis on eestlastel veel üks irmus suur mure -- rääkida nad ei oska. Muidugi kui mitte arvestada ööklubides lällamist ja oma uute diilide, auto või naise tisside kiitmist. Või seda kui vinge kompuuter lastele liisiti, kui rääkida vanemast põlvkonnast. Nooremate teemaks on Stockmanni allahindlus ja juuksurihinnad.
Võõraste kõnetamisega on ka probleeme -- kui ma juba tiba vihkan seda mutanaiste nipsakat "IKS KJUUS MIIII'd" poodides, siis siin tunnen sellest puudust. Kui kellegile kogemata varbale astuda ja vabandada, siis vaadatakse, et midagi viga...
Asi päädis siis sellega, et oli vaja Massaga "vintagepoode" tuustima minna... Ja vahtisime siis toppi, kui tundsin, et keegi oma käe mulle väga vaikselt ja tasapisi kaenla alla libistab... Varas? Pervert? Keegi vana tuttav kes teeb omast arust nalja? Ei, loomulikult mitte! Lihtsalt keskealine tädi, kes pidas paljuks suud kulutada ja otsustas mu lihtsalt oma teelt sõna otseses mõttes eemale tõsta!
Minu suurimaks heameeleks magas flegmaatiline tädi maha oma riietuskabiini järjekorra kui ta korraks eemale vaatas ja peale meid järsku terve kamp teismelisi endale miljonit diskotoppi selga proovima tuhises. Ega ei saa ju õigust ka nõuda... Tagasihoidlikkus on voorus, jahh...

Ei teglikult, kui kõige algusesse tulla, siis ei tahetud mind üldse mu narmendava passi pärast maalegi lasta... Seiske siin, järjekorra kõrval ja oodake kuni keegi tuleb, ma töötan edasi!!! Ahah... Ja seisin nagu vaene kriminaal... Kuni pärast torgiti mind küsimustega nagu "No kas teil tõesti mingit teist pildiga dokumenti pole?!", "Mis oli teie reisi eesmärk?!" jne. Nagu see peaks selgust tooma, kas mu pass on ikka õige või mitte...
Õnneks pole mind sel korral veel tülitatud küsimustega: "Kas saad ikka iga kuu 15 tonni kõrvale panna?"
Täna tuleb vist suurem diskotiir Tartu "kuumimates" klubides... Ja ma tahan nähe neid kõõrdpilke kui ma täiega viina viskan. Ja homme, sitta ahh, Angelisse, seal võib ju ühe daquiri tellida ka ;P