I dont feel like dancin´

Meil on nüüd suguharu välja kolinud. Eile veel viidi kastisid autuga ära ja homme tuleb kollane oma rikutud seina üle värvima. Kena. Õudsalt kena oli täna koju tulla ja mitte mõelda, kas muta kakerdab toas ringi või kas nad keedavad oma küüslauku köögis ja tülitsevad samal ajal.
Just lõpetasime Reimo ja Jannoga tähistusõhtusöögi ja Freixenet ning nüüd on hea aeg X-Factoriks. Täna interpreteeritakse siis Kääriõdede lugusid. Ai ma ei taha seda kuus korda järjest kuulda!

Kiirelt siis: Eeehhh... Eile oli deit jällegi. Kui keegi imekaunis mees mind samamoodi kohtleks, kui see kõhnuke poiss, siis ma oleks juba ise vist abieluettepaneku teinud. Igatahes, nagu lapsega oleks koos tead. Ja see, kui põlv on sama paks kui su enda küünarnukk, siis see pole ikka üldse seksikas. Ja eriti kuna ma ise olen siuke suur ja tissidega naine. Ja ongi siis välimusest tingitud... Et tegelikult nii tore ja hooliv inime. Ja mina järsku pole.
Käisime siis mingis baaris istumas. Õlled, palju õllesid. Hästi huvitav oli tegelikult. Selja taga vestlesid kolm ilmselgete briti poissmehetunnustega siga, justust lipsas läbi ka midagi Eastern European girlide kohta. Ajasin küll kõrvu kikki, aga midagi rohkem kuulda pold. Kõrvallauas oli Charlotte Churchi vurhvi ja mõõtu neiuke mingi poolmutaga ja tassis sellele muudkui valgeid veine ette. Nii. Ja kohe minu vaateulatuses muutusid inimesed kõige tihemini: Kolm väga valjut prantsuse naist vahetati välja blondi korsetimoodi topiga umbes 45se ja tiba noorema brüneti poolt. Ilmselgelt olid prouad lantima tulnud. Uvitav oli see, et ilmselge heterobaari baarmen oli veel ilmselgemalt pederast ja kaks ettekandjatibi Lesbid suure "L"ga. Cool.
Pärast läksime Mean Fiddlerisse, crowd oli NIIIII MINU TÜÜPI ja IMEILUS. Mul on väga kahju, aga mul oli kahju, et ma olin kaaslasega. Ja kogu see nuselemine ja emblemine tegi pigem uniseks. Mingi imelik indiebänd tekkis ka lavale. Ilusa häälega inimesed ja koledad lood. Uvitav.
Palju ilusate lokkidega ilusate riietega noormehi. Ja vähemkabedaid. Neidudest kandis 80% retuuse, kas pükstega, seeliku, kleidi, kingade, ketside või saabastega. Ma pold väga dresskoodis ma vaatan.
Ja üleval oli üks ruum isegi selline elektroruum.

Täna siis oli kuskil Vauxhalli Madeira Cafe's proper English breakfast. Vorst, peekon, praetomat, praemuna, seened, oad, röstsai. Mmm. Ja siis Thamesi äärt mööda lehti sahistades Westminister Abby't vaatama. Niisama, aja surnuks löömiseks. Seal on üks tilluke muuseum, kus on kuningate ja kuningannade puukujud. Noh need mida kunagi pimedal keskajal tehti surnukehade järgi rahvale näitamiseks ja kirstuga mööda linna ringi vedamiseks. Ja seal oli suur aaneli eestikeelse tekstiga ka. Ja siis ma vestlesin kellegi sõbraliku vanatädiga, kes uuris, ehkki ma olin just veerand tundi veetnud eestikeelset teksti uurides, kust ma ikkagi pärit olen ja arvas, et mu inglisssh on ikka nii hea.

Kui ma enne nummerkaheksa bussiga koju tulin, sest 55 skipib viimasel ajal sajaga, siis teel nägin mingit parmaadivälimusega onu. Onul oli poolik Bacardi Breezer. Watermelon. Minu lemmik mudu. Siin riigis on briiser siis parmaadijook, Palju õnne mulle. :D