Nädal veel.

Täna on siis see päev, kui kui Londonini on jäänud 7 päeva. Samal ajal nädala pärast olen ma juba lennujaamas...
Kui alguses tundus, et Eestis on hirmus halb, siis nüüd polegi nii paha. Sest kui ei jää aega märgata külma ilma (päikest on maru palju olnud küll tegelt), parempoolsest liiklusest oled juba üle saanud, aga ajad ikka asju segi ja see teeb nalja, õlu on odav ja magada saab kaua, siis polegi asjad nii hullusti.
Minu puhul tegelikult... It's all about people... Rõõmsad taaskohtumised üle poole aasta ja midagi pole vahepeal muutunud. Pealepressimatud rõõmsad inimesed, kes tunnevad su seltskonnast lihtsalt rõõmu, kellega pole keelebarjääri ega kultuurierinevusi ega mingit muud moodi valestimõistmise võimalusi... Lihtne elu, ehh?
No siiski pole ma veel sealmaal, et kõige selle pärast tagasi kolida... Küll jõuab.

Siiski... Kui Londonis aasta otsa pidutsetud, ja mitte niisama nipetnäpet, vaid reedest pühapäevani, esmaspäeviti, teisipäeviti... Dringid x ajal, aga võibolla enne lõunat, põhjendusega, et Mongoolias on juba õhtu küll... Siis tuleb ilge väss peale... Ja enne Eestit oli peas idee rahulikumast loksumisest ja nädalavahetustest ilma deliiriumita. Eestis aga väike põud selle läperdusega, ja seeläbi olen endas avastanud uuesti bravuuritari-vannabii klamuuritari-paartibeibe ja tantsutibu... Nohh, siiski püüan hoida alkoholitaseme madalama ja ekstasit mitte maitsta.

Eelmisel nädalavahetusel oli 2 suurepärast laaberdust, kus ma jäin mõistuse juurde aga asjad olid lõbusad:
1. Hr. Rob'i sool ja leib. Palju alkoholi, palju inimesi, aga millegipärast ei tekkinud tahtmist ennast pildituks juua. Igasugused toredad uued ja vanad näod... Viimseni vinged või siis väga lihtsalt ignoreeritavad!
Ma tean ,et ma olen seda ise NIIII palju kordi teinud, aga enda rihmaks tõmbamine on siiski lugupidamatus kaaslaste vastu... Mis mõtet on sotsialiseeruda, kui pärast mitte midagi ei mäleta? Sama hästi võiks üksi kodus viina võtta ja oleks ka sama lõbus -- vähemalt on pärast kindel, et ärkad hommikul omas voodis. Nojahh, jutt või asi minu klaviatuurist... aga pole ma kunagi öelnud kellegile, et teha tuleb nii nagu ma ees teen (loe: joon).
Samas, kui nüüd asja teisest küljest vaadata, siis minu puhul võib enese pildituks joomine kellegi seltskonnas olla sellele isikule suur kompliment -- st. tunnen end temaga nii turvaliselt, et võin end lõdvaks lasta.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kui hea praaznik see oli ja kui äge EESTI mees tuli mulle tualetti oma varutud salvrätte ulatama ja kes hiljem arvas, et paar lisakilo ei tee naisele halba ja kellega sai hirmus tsillilt lobisetud, ja milline suurepärane kitarrevirtuoos otse Londonist meie peo lõpuossa sisse sõitis: "I'm fucked, I can't play this!" (ispaanja tinistuste peale), kuidas kellegi peol, kellega sa arvasid end just mitte suurt tutvusringkonda jagavat, tunned pea pooli inimesi ja kui hea see on, et see mitte sinu peni pole, kes just enne külaliste saabumist voodipesud ära märgab.

2. Järgmisel õhtul Tartus tagasi, ilma suurema pohmakata, Massale ja Trainule pannkoogid, halb vein, mis õhtu edenedes muutus paremaks... Kuni lõpuks oli ikka vaja välja minna. Zum Zum'i viimased hingetõmbed sellisena nagu ta on. Hilja peale jäänud külalised said õlle kõrvale teha vigurlõikamist, kasutades vanu lamineeritud menüüsid (mina tegin lumehelbe Trainule, liblika Dirgile ja Massale palju kokteilikaunistusi), Trainu näitas erilist osavust üles Mesikäpa kommipabrite lõikumises ja uute sõnade kokku panemises. (Mesipäpp, EsimeesKapp, Mesipapp, app jne.) Kui läksin Tarvole oma mobiili üles pildistatud sõna Mesipäpp näitama, haaras must keegi härra ja üritas juttu vesta, ka tema oli mesipäpp'i loost vaimustuses, kui ma lahkusin, kuulsin teda kellegile mainimas: "Küll siin on täna palju naisi!" Nohh, õnne siis kõigi õuedele, kamaluga.