Nii. Olen Karello ühikas. See on ainuke eestinuppudega klaviatuur, mida mu käekesed siinmaal siiani puutunud on. Provost St. residentsi lähedal on küll miski internetikohvik, aga kui võõrad poola onud ronivad kolmekesi su kõrval ühe arvuti taha, nii et üks neist hoiab oma pead peaaegu su õlal, siis ei ole erilist isu... Eriti kui nad midagi häälekalt arutavad ja kogu aeg telefonikõnesid vastu võtavad.
Muidu on London nagu London ikka. Palju mutasid. Simpirimpisid. Kui need kollased ja mustad meie kõrvaltoast välja kolivad, siis saab ruumi ka juurde. Hetkel on kõik mu asjad kas voodi all või kõrval või kapi peal või kõrval.Mulle on erakorralise juhtumi puhul eraldet isegi kaks sahtlikest. Siiski algab iga päev tunniajase tuustimisega oma asjades, aga järgmisel päeval ei mäleta asjade asukohta niikuinii.
Teinekord tuleb hirmus igatsus peale, aga siis tuleb jällegi meelde, et siin saab talvel seemisnahkseid kingi kanda, ja see kaalub juba kõik üles.
Midagi huvitavat veel?
Mulle tehti ettepanek suhte jätkumise huvides lõpeatda sealiha söömine. Suhe mai äss. Tegelikult väga ei isuta ka Londonis enivei, peale selle peekoni, mille Reimo tatra sisse pani...
Täna raiskasin 2 tundi oma päevast SMS- seksile. Maitea, see on küll üks aeglane erutusvahend, aga tegelikult on hea oma asju ajada: kreemitan jalgu - sms, pungestan midagi erootilist vastu, lakin küüsi - uus tekst, mõtlen midagi välja oma pehmest ja lõhnavast nahast, send! pesen nõusid - sms, kuivatan käed ja loen, kuidas ta hellitab õrnalt mu nibusid ja libistab oma sõrmed teate küll kuhu. Mõtlen, kas kirjutada vastu, et tahan talle oma pöidla p****e suruda või mitte. Tegelikult maei taha ju. Kenamad ja paremini lõhnavamad variandid siis...
Nojah, London.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar