Marie

Karel arvas küll et tahab sellest ise kirjutada, aga ma võin ju ka...
1. Vabandan, sest sisse võib tulla hiiglmapalju kirjavigu, sest ma olen väss nagu näss peale suurepärzst pühapäeva. Ja ma olen drinkinud alates neljapäevast. Praegu lihtsalt eemaldati mu drink haardeulatusest, sest et mul tõesti pole vaja... Muidu tuleb maks välja vahetada.

Niisiis. Neljapäev suuremat pohmakat ei tekitanud, nii et tuli sellega reedel tegelema hakata. Olin külla kutsutud hispaanja majja, mis nüüdsest asub Stockwellis. Manolo oli Glasgowst külas ja siis oli vaja purjutada ja tähistada. Kutsusin Kareli ka.
Et siis võtsin kohalikust Jack's supermarketist rummi, pudelil oli lublikas ka peal. Poe ukse peal oli muidekd silt, et ainult 2 koolilast korraga võib siseneda. Minu kui põhja poolt jõge londonlase jaoks tundus see lihtsalt outrageous.
Jõime.
Jõime.
Uus elamine on neil kena. Aitor on tikutopsi asemele saanud puha suure ruumi, nii et mõlemal pool voodit saab lausa tantsu lüüa. Kena
Jõime.
Saabus Karel.
Jõime.
Vastu ootusi Shoreditchi pidutsema minna tegin ettepaneku avastada kohalikku ööelu. Oh, dear...
Clapham Common High Street.
Loomulikult, faghag minus lõi välja... Nii et esimene baar, millele ma osutasin: "Lets go there!" osutus... geibaariks. Neid on Lõuna Londonis üldse nii kolm või midagi. Ja siis kahest geimehest ja kahest streidist koosnev seltskond järgnes rõõmuga Katz'i baari.
Järgmiseks oli mingi muu baar, mis oli hirmus crowded. Ja vetsus oli keegi onu, kes pidas järelvalvet, kas kõik seisavad järjekorras ja et keegi selles tohutus unisex ques ette ei trügiks.
Ja siis oli vaja õlusid juua ja suudelda inimesi, kellega üldse seda mitte mitte kuidagi pole vaja teha.
Ja leida end hommikul kellegi kaisust, kelle kohta mingeid seksimõtteid pole kunagi liikunud. Ausalt. Ei liigu ka tulevikus ilmselt.
Ja nüüd ma pean siis vastama ta SMSssidele, kus ta tahab kokku saada ja rääkida. Ja kuigi ta kirjutas vastu mu suurepärasele smsile, et me peaksime asja lihtsalt unustama, et on nõus, siis ikkagi on vaja midagi arutada. Kuradi kontrollfriik, maitea küll oli vaja siis mind üldse sinna enda kõrvale vedada, ma ausalt olin juba diivanile magama jäänud! AAHHH, TART.
Hommikul tõotasin endale, et kolin tagasi Slatviasse, sest sinna ma kuulun... And we speak sluttish there...
Kui ma kuidagiviisi, veel/juba/ikka meelemärkusel olles tuubist koju kakerdasin kõndis mul kõrval mingi must tüüp. Kõigepealt küsis, kus on North something Road ja kui ma vastu ägisesin, et ma ei tea, siis küsis ta mu telefoninumbrit. Ma pidin sel hetkel ikka eriti valge ja ghost välja nägema... Kõikusin kirudes koju voodisse ja jäind sinna kuni kuueni õhtul, kui mu hektilisse social diarisse oli sisse kantud Sveni sünnipäevapidu.
Harlesdenis. Tsoon 3.
Huvitav oli. Ainuke naine, ainuke streit, ma pean ütlema,et mõnikord olen ma isegi unikaalne.
Sven jäi magama umbes 2 tundi peale meie saabumist, loodan, et tal oli enne vähemalt lõbus. Tundus olevat. Roger teab peast kõigi gay-anthemite sõnu ja laulab neid rõõmuga kaasa. Rannoga arutasime igasugu maailmaasju ja millegipärast ilmus kergelt peale südaööd majaseinale aias varjuteater. Rather naughty.
Sveni aias kasvab muideks valge pihlakas ja see on suurepärane complimentary punaseks muutunud viinapuulehtedele mis katavad kõrvalmaja seina.
Lõbus. Kui see buss nr 35 poleks Centre Pointis mu nina eest minema lipsanud täpselt samamoodi, kui 18 Harlesdenis. Jah, sinna saamine ja koju naasmine oli üks suur pain in da ass.
Tänane päev algas paljutõotavalt, olin üleval juba 10.30, aga kuna kella keerati, siis tähendas see, et tegelikult tund varem. Juhhuu.
Käisime Kareliga Shoreditch'i City Halli keldris fotonäitusel. Võibolla ilmub ta bloogi pilt banaanist, millele oli peale kraabitud "Let me be your valentine" vms. Ja video mehest kes hüppab paljalt. Kui ta lõpuks niisama istuma jäi, siis kommenteeris Karel: "Vaata, sai nüüd küll palju kunsti tehtud!" Ilmselt. Pärast kahtlustasime,et seesama mees istus näituse alguses valvelauas.
Näitusesaal oli igatahes pigem alternatiivne kelder, pildidki äärepealseid lõikavad.
Kahjuks ei viitsinud me minna Herbalisse, kus kella 11st oli aftekas ja kuhu oleks meile tänaval antud flaieritega kuni kaheni tasuta sisse saanud, aga kuna crowd ukse taga oli enam kui kahtlane ja kuidagi polnud himu ilusa päikese käest pimedasse keldrisse minna, siis skippisime.
Flowrmarket, Brick Lane ja Sauerkraut oli kõik see mis mahtusid meie päeva enne kinokülastust Mayfairis. Jäime pool tundi hiljaks kuna tuubis olid mingisugused korrastustööd, aga kui vaadata Sofia Coppola "Marie Antoinette'i" siis tegelikult vahet polegi. Mellow-smellow.
Coppola tööd ongi minu meelest pigem unelevad ja jätavad filmi ja vaataja vahele distantsi. Jah, võibolla seal polegi kirge, ja võibolla pole ta filmid kaasa haaravad, aga nad on niivõrd esteetilised, et võib veeta küll kaks tundi ühes Londoni mugavaimas ja ilusaimas kinosaalis lihtsalt lesides ja lastes ilusatel inimestel, võtetel ja stseenidel lihtsalt silme eest mööda libiseda. Seda enam, et Marie Antoinette'i lõpp on ju niikuinii ette teada. Sama kehtib "Virgin suicides'i" kohta.
Ja kuigi kohalikud kriitikud räägivad filmist kui millestki väga ilusast ja vaadatavast, kuid teatavad, et tegemist on kõige shallow'ma tükiga üldse, siis... Mis selle ajastu kõrgklassi ellu peale jahil käimise, ilusate riiete, pidude ja gossipimise teiste armukeste kohta ikka kuulus? Kui kuningas kirjutab oma päevikusse, Bastille'i vallutamise päeva kohta, et midagi erilist ei toimunud, siis kui diip tolleaegne alu ikka olla sai?! Ja võibolla näitabki Sofia seda nii, nagu oli. Shallow. Kõige parem on kaader, kus paat koos Marie ja paari tema kaaskondlasega lihtsalt üle ekraani hulbib. Vaikselt. Ilma igasuguse dialoogita, Mariel sõrmed kiiluvees, endal nägu mitte võibolla isegi mõtlik, vaid pigem võibolla mõttelage.
Okei. Inimesed vigisevad,et ma peaks lõpetama blogimise, kui mul on nägu nagu kummitusel ja ma näen välja nagu mul oleks hirmsasti vaja magada.