Birmingham, Coventry, Rugby

Kui nüüd Londonist välja sõita mööda M40, siis esimene on Rugby. Kohutav väike linnake iigelsuure korstnaga tsemenditehasega. Tänavad on nagu Coronation Streetil, lower middle class on pakitud nii kahe meetri laiustesse koledatesse majakestesse. Nagu Suurbritanniale kohane, on Londonist ülevalpool kogu elanikkond valge, selles linnakeses oli aga isegi mingi india kogukonna hoone.
Coventry. Seal peaks asuma ka ülikool, mitte sugugi halb, aga linn ise on nii dull kui dull. Värvidest domineerib jällegi valge; rohkem kui aastase staaziga londonlasele tundub see tiba veider. Paar kabedat vana kirikut on mõlemas eelmainit linnas. Coventry sai meie poolt uue nime: Ring Road. Selle linna ümber võibki tiirutama jääda, kui hoolikalt kaarti ei loe. Eriti rõve on see kolm korda ümber ringtee tiirutamine siis, kui tagaistmel on 4 tsikki ja ainult 1 neist on peenem kui mina.
See neli tagaistmel polnud tegelt planeeritud... Sanchija, Nan ja Simaron (3 very short indian girls) sõitsid Sanchi väikse Wolkswagen Polo kohe esimesel õhtul ühel ristmikul sodiks, õnneks jäid kõik terveks. Mina lihtsalt vahtisin järgnevast autost suu lahti, kuidas väike autu tee peal piruette tegi ja lõpuks meeter enne elektriposti seisma jäi. Jah, sest mina olin hommikul kuue ajal, avaldanud soovi reisida Mike Mersus "Because this car is so much safer..." Oligi, ja olgem ausad, kui asi puudutuab autojuhtimist, siis ainuke naine, keda ma ses asjas täielikult usaldan, on mu ema...
Niisiis... Tund-poolteist tee peal ja bensukas töllerdamist ja juba tuldi autot ära viima, keegi oli ka Birminghami politsei kutsund, ehkki kõik sai juba enne ära lahendatud... Mõlemad olid täistöllid ja rumalate nägudega, kui nad suu lahti tegid ja sealt kole Birminghami- Dudley aktsent tuli... Jahh, inimesed räägivad ju Birminghamis isegi rõõmsatest asjadest sellise tooniga, nagu nad leinaksid kedagi...
Birmingham ise on... Robertil oli õigus -- mitte ei saa aru, kas linnasüdames on suvi või talv, ikka näeb kõik ühtemoodi välja... Mõned päris ägedad hooned on, Selfridgesi hoone ja mõned valgustatud jurakad. Ja kesklinnas oli liuväli. :)
Muideks, mu töökaaslased on absoluutselt kultuuritud ja suhteliselt kitsa silmaringiga tegelased.
1. R'n'b. Kui ma ütlen, et house mjuusikul pole viga, siis nad arvavad, et see on seda tüüpi trance, kus tuleb sõrmedega ja peaga jehverdada (pooled mu tuttavatest taipavad küll, millega tegu). Mingid lollid rnb lood, mida ma pole elu seeski kuulnud, sest ma ilmselt ei käi sellistes klubides ja raadjut pole meie majas ollagi, tunduvad neile marukuulid. hm. Et kui õue minna siis on r'n'b. Aga üldiselt on eelistatud pubi. Mingitest trendikatest baaridest ei taheta kuuldagi... Kui ma kiikasin igatsevalt mingi kauniste sleekide sohvade ja ilusa valgustusega lounge poole, siis siirduti ikkagi koledasse vaipkattega baari, kus DJ ilmselt polnud teadlik sellest, et ta DJ on, vaid arvas, et vahetab oma elutoas muusikakeskuses plaate. Odav oli ta küll, aga nende daquiri oli alla igasugust arvestust. Kui ma poleks teadnud, et see dakiiri on, siis ma poleks aru saanud küll.
Samas, mõned pubid on täitsa nunnud.
2.Toitumine. Kui Mike hakkas nädala lõpupoole kurtma, et tahaks mingit teatud salatit, kus on ainult lehed, siis olin kergelt üllatunud. Kui oli lõuna, siis võeti võileib Subwayst (jah, olen keelanud kõigil, kes on Londonis külas käinud, sealt midagi osta, sest kogu värk on lissalt disgusting), ja kuna McDonalds on lähim, siis võetakse järgmisel päeval lõuna sealt. Ill. Õhtusöök. Nando's pole nii kole koht, et sealt peaks takeawy võtma ja seda hotelli voodisse nosima minema... Nii natuke aega meil ikka oleks olnud, et vähemalt õhtusöögiks mõni kabedam ja pisutki peavoolust kõrvale kalduv koht leida.
Mis siis veel...
Ahjaa... ma arvan, et see lõputu pedereerimine siin on siis lõpliku põntsu pannud. Kui peale minu on veel 1 tsikk, siis on see lõbus, kui on 2, siis on ok, aga hakkab natuke nagu nõmeda klatshi ja girly-girly jama poole kalduma. 3 tsikki on absoluutne eieiei. Esiteks, kui Nan soovitas mul poiste autos Birminghami sõita, et uues töökohas paremini sisse sulanduda, siis samal hetkel sulandusin ma kuidagi tüdrukute seltskonnast välja. Ja ei püüdnudki tagasi sisse saada. Milleks mulle klatsh ja kolm indialast, kui on välja pakkuda ka sellised rõõmud nagu munni ja kepijutud, kes kunas süütuse kaotas ja kuidas, kuidas Nahomile meeldivad suured tagumikud ja millistes erinevates kohtades Mike keppind on. Pluss need hetked, kui Mike näiteks foori all akna alla laseb ja suvalisele tsikile "hey, Tracy! Trace!" hüüab. Ja kuidas pooled sellele reageerivad. Ja mul polnud aimugi, kuidas kutid autost tänaval sammuvaid birde tsekivad. Ja olgem ausad... minu postfeministlikus ajus ei tekkinud kõige selle peale mitte mingit kõrgepinget ega vastuolu, fuck it, mitte midagi pole teha, meeste ajudel lihtsalt on genitaalidega otsesem ühendus. Ja niikuinii mina arvesse ei läinud, sest ma olin nendega ühel poolel. Nahom küll üritas natuke, öeldes, et kui ma keppida tahaks, siis tema oleks küll kohe nõus, ja et kui ollakse kontorist väljas siis pole see kellegi asi... Hahaa. See kakuke tundub olevat tegelt täitsa edukas puller igast värviliste tibide seas, aga no aim sorry... No hard feelings, buddy.
Mike lissalt naeris meie vestluse peale oma kõige ilusamat Bart Simpsoni naeru. Uskumatu.
Aga samas on mõlemad tüübid 100 prossa toetavad, kui ma kuidagi oma ebakindlust kurdan... Mulle ei jõua kohale, kuidas Nahom muidu siukse cockheadina käitub ja samas kui on vaja tõsine olla ja tõsistest asjadest rääkida ja kui mul on mure, siis see selgitus ja lohutus mis sealt tuleb, on lissalt uskumatu. Mike samamoodi.
Ja kuidas õhtul mõlemad tüübid mulle kordamööda massaazhi teevad on ka üsna cool, seda enam, et mingeid teatud resultaate sealt ju ei paista... hahh

Roberto pole mu kahele smssile vastanud... Aga ta oli eile mulle emaili saatnud. "How are you doing?" Mitte midagi rohkemat. Mitte midagi subjektireal ega isegi mitte allkirja... Ma ei saa kohe üldse aru. Kas ta inglise keel on kehv ja ta ei taha kirjutada, sest kiri oleks üks big mess... Või saatis ta selle hoopis viisakusest, sest mina olen juba 2 sms teele läkitanud? Igatahes saatsin ma talle miski kirjakese vastu, vaatame kas vastust ka saab.

Ja siis hr. Adeel, kellele ma enam ei helistanud ja kes mulle ka enam ei helistanud juba kuu aega, tema siis tiristas miski päev. Niisama. Palus millegi pärast vabandust. Ma siiamaani hästi ei saa aru, mille pärast. Ja saatis siis imelikke smsse. Ma saatsin ta kukele. Ütlesin talle telehvoni sisse, et parem on, kui ta mulle enam ei helistaks ja mõelgu asjade peale mida ta hetkel teeb ja äru palugu vabandust kuuvanuste asjade eest, millest ma isegi aru ei saa, mis need on. Ja siis see tekstis, et ta lootis saada teise võimaluse. No pühadegavahe kus on jultumus! Tegelikult ma tean, et kui ma taga kokku saaks, siis oleks 50 prossa võimalus, et ta saaks mingi võimaluse, sest ta oli ikka niuke kaunitar. Päris loll pold ka.

Aga täna läheme vist õue siis. Cookie, Svenska flicka, keda ma pole 2 aastat näinud, tuleb Petersboroughst ja siis loodan Alexi välja saada.
:)