Juhtus täna minuga nii, et kui ma käisin Robertile tema pampu Victoriasse viimas (Robert ei saanud kaemust, kuid kohtus surmaga, jõi ohtralt veini ja on väga pruun), siis tagasiteel istusin buss nr 38 peale. Tühi buss. Sitsitasin end siis maha ja hakkasin raamatut välja võtma... Kui bussi kakerdas keegi muta, kes küsis, kas ma olen seesama tüdruk, kes tema Sainsburys käib süüa ostmas. "I really don't shop around here..."
No ja siis ta pidi ikka korrutama ja küsima... Huhh, ja lõppude lõpuks veel mulle kõrvale istuma ka... Ja seletama, et ta nimi on Kofi ja et ta on Ghanast. Ja kuna ta on reedel sündinud, siis on ta nimi Kofi... Ja et ehkki ma istusin käed-jalad ristis ja kogu mu kehakeel näitas, et ma ei taha taga suhelda, siis ma pidin ikka viisakas olema ja vastasin ta küsimustele viisakalt, valetades oma töö ja elukoha kohta kauni naeratuse saatel. Ja kui siis mulle oldi räägitud pikalt laialt, kui sõbralik ja tark ma olen siis otsustati Centre Pointis ikka bussilt maha kakerdada ja mulle teise bussipeatusesse järgneda. Njanjaa... Sest vaja oli midagi küsida... telefoninummert nimelt. Ja kuna ma olen tuntud rassist, siis mina võõrastele mutadele numbreid ei jaga. Kui ta sellega üldse rahul polnud ja mu veenmiseks buss nr. 25 peale kaasa koperdas ja sellega Holborni sõitis siis lõpuks tegin ma ettepaneku, et ta annaks mulle oma numbri ja mina helistan talle kui tahan sõprust arendada... Hahaa, oled sõber ja järgmine asi, mida näed, on suured huuled sinu poole küünitamas... wõehh.

Ja siis mulle tundub, et suurel osal meestest pole nagu lihast ja luust ja mõistusega elusat naist vajagi... Kui saaks kuskile numbrile teksti saata ja teada, et seal otsas on mingi naiska, kes sms lugedes silmi pööritab ja end erutatuna tunneb...
Tegelt olen ma kindel, et mõnel mehel on lihtsalt kuu lõpp ja raha otsas, mitte haigus ei vaeva.
Ja mõned, vaata imet, suvatsevad isegi tänava ületada ja korraks läbi tulla isegi...