13 years to go

Ei tulnud selle pealegi, et mu post võib inimesi niivõrd erutada. Jahh, tegelikult pole asjad nii hullud, kui graafik näitab...
Näiteks, mentaalne tervis on viimasel ajal päris korras olnud. Päike aitab sinna vist kaasa. Ja eks neid lohutajaid ikka ka ju jätkub. Ja üldse oli tegemist lolli ameeriklastele mõeldud testiga.

Kurba tuju ja mõttetut elu aitab alati kasvõi korrakski unustada üks korralik kräu.
Et siis Smirnoff Iced tasku ja Teasse, Bethnal Green Tea, bussi peal Smirnoffi ja Zambooka ohtlik segu... Mina olin vägagi korras, aga kaaslane jahh, mäletab bussi peale astumist ja koju jõudmist...
Ja kui kõik muu on korrast ära, siis nii palju saab ikka, et ilus lesbinaine tahab su telefoninumbrit... Ja kaunis geimees üritab sind kupeldada oma mitte nii kaunile Uusmeremaa sõbrale. No ega ta kole polnudki, aga kudagi nagu liiga sarnane nendele LoTR-i vennikestele. Üllatus missugune ikkagi, kui tantsida suvalise heteromehega ja siis tema pedesõber tuleb sulle mõeldud dringiga... Ja kui kott on kadunud ja telefon ka, siis pole nad tegelikult kadunud, vaid sõbralik turvamees on nad hoopiski kuskile tagaruumi toimetanud. Nunnu. Aga jällegi oli tegemist kääbikuga.

Bussijaamas istus kõrvalpinglil maru kole habemega pederast. Köki-möki, rääkisime taga sõbralikult juttu Old Streetini. Ma olin Ulrika Switzerlandist.

Emalt sain hommikul suure ümbriku, mis sisaldas ajalehte artikliga Triinu ja Pireti poekesest, kolme sokulaadi ja kirja emalt.
Kiri emalt. Seda nalja juba tihti ei juhtu. Saadab igast ajakirju ja asju, aga pole üldse kirjakirjutaja naine. See oli ka äbarik aaneli...
Igatahes, neljandik aanelja kirjeldas seda, kuidas ta kingapoes priiskas ja mitmetuhandesed kingad ostis ja siis sama värvi koti ka juurde, teine neljandik oli pühandatud parfüümi ostmisele ja üks osa sellele, et ta ostab maitsetaimed rõdule, et siis nendega rääkida (võta kass, krt!)...
Ometigi pole mu ema kunagi shoppamisest huvitatud olnud...
Ja siis neljandik pajatas sellest, et ma ikkagi üksikuks ei jääks... nagu tema... Mis kuradi teema??? Pole mu emakene elu sees poole sõnagagi peigmeestele ega pulmadele ega lapselastele vihjanud... Ja nüüd siis?

Johtuvalt kirjast võtsin teema üles. Et keegi peab vanaduspõlves ikka olema... Ja siis pakkusin, et võiks ju viiekümnendast abiellu astuda, kui tõesti varem näkanud pole... Asi nihkus sujuvalt 36 peale... Sest lapsi on ka vaja (õigus küll, kesse siis vanaduspõlves ratastooliga vanadekodusse sõidutab?)...
Nojahh, 13 aastat siis veel julgelt läperdada!