Antonio

...ta on väga tore. Lõpetanud Milaons arhitektuuri, vahib kohvikus lühtreid ja katsub mitte minu, vaid laua jalgu, võib rääkida lõpmatuseni filmidest, arhitektuurist ja disainist, aga siis ikkagi filmide juurde tagasi tulla. Ja tal on kõige mitteitaallaslikumad hallid silmad...
Ja ometigi leian ma peale kahte pinti kesklinna trendibaaris, (ma olen juba kergelt svipsis, nii et olen käinud nii naiste ja meestevetsus -- ausalt, ma tahtsingi aint interjööri vaadata, aga see krdi mingi manager kakerdas seal...) et nüüd on õige aeg Antoniot päris-Londoniga tutvustada (Elab Holbornis, kus Itaalia tädi talle iga õhtu pastat keedab)... Me võtame buss nr 55, kus ma häbematult on varvast plaasterdan, Antonio, kes sel õhtul on nähtavasti oma lasagne skippinud ja seepärast juba kergelt plähmerdab, mu kõrval kihistamas ja sõidame Gaybingole!
Antonio silmad on vaimustusest suured: " I think it's fantastic! Is it every week? When is next time? You have to bring me!"
Ometigi pole ta nõus oma jakki seljast võtma, ilmselt kartes miljonit libedat pederasti, ked teda nillivad.
Bingo iseenesest on cool, eriti koledad dragid... Ühele andsin nõu iigelsuur meeste käekell oma valge hõljumi pitsvarruka alla ära peita, mille peale vaene proua rumalat kihistama hakkas, nii et valge puuder näo peal kortsu kiskus ja tükkidena alla sadas.
Kojuminekuga on nii, et peale veel ühte õlle ja GT'd ja seda kollast Cvitamiinijooki, mida ma seal mudu joon... Ma VIST tulin mööda Brick Lane'i.

*Komisjon on vastu võtnud otsuse Antonio pedemaailma aidata ja ta teisipäeval Ghettosse kaasa võtta.