uus kodu, kus sa oled???

Ma arvasin, et uut elamist leida on lihtne, vähemalt selle tohutu laviini seest, mis iga päev Gumtreesse publissitakse.
Haa-Haaa!

Esimene appartement on praegusest elukohast vast 8 minutise jalutuskäigu kaugusel, kauni pargikese äärel. Remonditakse alles, elutuba puudub, elamist näitas remondionks, omaniku isa, kellel oli töötegemisest irmus igihais küljes. Yak.
Teine korter on Whitechapeli lähedal. 4 tegelast. Tüüp, kes kuulutuse oli kirjutanud ja minuga tegeles, oli agressiivselt sotsiaalne. Elamine oli küll soodus ja elutoaga, aga elutuba oli nii kole, et mul hakkas paha. Puhvis diivanid ja eriti kole keskelt portega roheline tapeet pluss hiigelsuur kohvilaud ja mingid kuivama kippuvad taimed. Pruun köök. No jumalast pruun, noh. Ja kõik tundus kuidagi pime. Ja siis kui tegelane veel rääkis, kuidas ta on sealsamas lähedal East-London University's juba viis aastat õppinud ja võtab veel ühe aasta ja et ükskord oli üks tüdruk, kes kuidagi ei tahtnud oma toast välja tulla ja siis ta ütles talle et ta peab lahkuma...
Kuna mul oli aega järgmise vaatamiseni, siis kõndisin Brick Lanele ja Spitalfieldsile. Ja siis tuli telefonikõne ühtedelt tüüpidelt, kellega ma hommikul olin rääkind. Et Stepney Greenis elamine ja kolm poissi oleks majakaaslasteks. Juba hommikul arvasin ma, et sealt midagi ei tule, aga mul on siiski perversne huvi teiste inimeste kodudes käia...
Kahlutasin kohale. Meil maja kõrvaltänavas... Kolida oleks muidugi mugav, kui mulle meeldiks, et vannitoa äravoolul on ilmselt otseühendus vihmaveetoru või millegi muuga, mis ripub otse välisukse kohal... Ja sisse astudes ei tea kuhu astuda, sest kõik kohad on mingit nodi täis. Ja köögist tuleb karrihaisu, mis jääb riietele ilmselt veel tundideks... Kõige tipuks olid 2 paljast ülakehadega koledat lühikest hiina onksi, kes minu tulevases toas elasid. Kui tüübid (nagu koomiskist, pikk ja paks ja väike ja kõhn ja prillidega), kes mulle elamist näitasid, toa ukse taga koputasid, tuli väike ja kole hiinlane püksirihma kohendades uksele, kui ma tuppa sisse vaatasin, siis lamaskles teine palja kõhuga ühel kahest madratsist, mis olid ümbritsetud kõikvõimalike kaltsude ja träniga... Paks tüüp hakkas seletama, et landlord murteseb sinna tuppa veel kirjutuslaua ja uue voodi ja käskis mul tuba ikka korralikult üle vaadata. Ma keeldusin ebaviisakalt: "Nope!"
Korter, millest ma kõige rohkem ootasin, oligi kõige parem. Minuti kaugusel Brick Lanelt,olen seda hoonet varem ka vaadanud ja mõelnud kui head ja suured aknad seal on... Olidki suured aknad, ainult et mitte minu toal... Mul oli ikkagi siuke keskmine tõuse-kikivarvule-ja-ikka-midagi-ei-näe vaade, sest minu akna eest läheb see loll briti väljamõeldis rõdu-kõnnitee, et kõigil oleks ikka oma uks ja mingit trepikoda poleks...
Ja elutuba ka seal korteris polnud. Ometigi oleks see pisike könnu hispaanlane, graphic designer, ilmselt väga vinge flatmate ja fotograafist venelane... Nojahh, seal korteris veetsin ma pool tundi mõnusalt aega, kui teistest olin ma lihtsalt selg ees välja astunud...
Kolmas elamine oli kõige ilusam, korralikum ja õdusam ja ma poleks uskunudki, et kõigest paarikümne meetri kauguselt Hackney Roadist võib olla selline nunnu kirik ja kiriku taga ilusad majad ja palju rohelust ja väike park. Aga korter oli täis tuubitud tüdrukuid. Ma jagaks elamist nelja tsikiga... Kuigi ma täna hommikul lubasin... Siis ei...
Ja pealegi, kõigepealt leian tasuva töö ja kui ma siit 15ndal pean välja kolima, siis võin paar nädalat Debbie vabas toas ka elada... Ma loodan.