I like london

Läinud reede õhtu oli parim üle pika aja.
Praegu just arutan msn-s, et saladus peitub mitte-sättimises. Kohtumine Kareliga tunni aja jooksul Whitechapeli tube stationis...
Aega ei jää ei jalgade raseerimiseks ega korralikuks meigiks, rääkimata juuste pesemisest... St. pähe keeratakse korralik lakijunn, huul võõbatkse millegi suvalisega, teksad jalga ja madalad kingad, et saaks korralikult mööda Brick Lane baare kahlutada.
Joogi peale läks kahepeale täpselt 2 naela (bargain).
Seda manustasime ühe maa-aluse klubi sissepääsuagu juures oleval pingil. Teemad kiskusid futuks ja filosoofiaks: "Maatriksis peab viga olema!" "Miks punane värv punast valgust peegeldab?" "Kui maakera oleks ruutsentimeetri suurune, siis kukus ta läbi peopesa..." Seda kõike niikaua, kuni maa alt tuli mees valikudega ja ütles, et kui me oma siidrid viie minutiga lõpetame ja enne 11 maa alla lääme, siis saame tasuta sisse.
Mõeldud-tehtud.
Peol oli 1 ilus mees, sünnipäevalaps, keda me mõlemad häbematult tsekkasime. Kahjuks lahkus ta varakult. Ja mulle tuli külge lööma keegi Michael. Hmhmm.
Kl 11 lõppes Reimol töö, pidime kl 1.00 Liverpool Street Stationi ees kokku saama. Teel sinna suutsime Kareliga veel ühte kohutavasse kohta sisse hüpata ja paar hoogsat poogent Madonna järgi teha...
Siis edasi Tea-Bar´i. Kuigi Reimo tööl polnud, sain ma oma õlu ikka tasuta...
Ja siis keegi härra sidus meile mingi hetk käepaelad, et me afterpaartile saaksime. Kõigele lisaks saime sinnasamma aftekale listi... Mis tähendas taksosõitu Farringtoni kluppi Meet, mis iseenesest väga korralik ja viks ja lahe koht, aga kuna tegemist aftekaga, siis oli seal liiga vähe rahvast ja kui huvitavaks läks, olid mu kaaslased juba vässud.
Kohtusin Michael vol. 2-ga:
Aga lõbus ja odav reede.
Laupäeval tulid Debs ja Tyron külla, sis laekusid Karel ja Reimo ja Michel. Lubasin Debbiele "bootyshakinparty't", mida ikkagi ei toimunud... Sest kõigepealt oli vaja kodus väga pikalt tsillida ja süüa teha ja süüa ja siis kui minema hakkasime, siis tegelikult pole mul selget ettekujutust bootyshakinklubidest Shoreditchis ega üldse Ida-Londonis. West Endi aaarnbii klubid on nädalavahetustel liiga kallid...
Ja siis oligi Grammophone nimeline klubi, kus tegelt oli jällegi elektro, nagu kõigis kohtades reedel... Ja edasi jälle korraks maa-alla. Ja siis koju.
Ja juba oli hommik ja pühapäev ja Brick Lane turg...
Ja "Mission: Impossible" on ikka väga-väga mõttetu.
Ja kuigi pidime täna minema karaoket (curry okay) laulma, siis seda ei juhtunud, sest kõik peale minu ja Reimo olid hirmus vässud ja pold nõus jooma.