Juhtus täna minuga nii, et kui ma käisin Robertile tema pampu Victoriasse viimas (Robert ei saanud kaemust, kuid kohtus surmaga, jõi ohtralt veini ja on väga pruun), siis tagasiteel istusin buss nr 38 peale. Tühi buss. Sitsitasin end siis maha ja hakkasin raamatut välja võtma... Kui bussi kakerdas keegi muta, kes küsis, kas ma olen seesama tüdruk, kes tema Sainsburys käib süüa ostmas. "I really don't shop around here..."
No ja siis ta pidi ikka korrutama ja küsima... Huhh, ja lõppude lõpuks veel mulle kõrvale istuma ka... Ja seletama, et ta nimi on Kofi ja et ta on Ghanast. Ja kuna ta on reedel sündinud, siis on ta nimi Kofi... Ja et ehkki ma istusin käed-jalad ristis ja kogu mu kehakeel näitas, et ma ei taha taga suhelda, siis ma pidin ikka viisakas olema ja vastasin ta küsimustele viisakalt, valetades oma töö ja elukoha kohta kauni naeratuse saatel. Ja kui siis mulle oldi räägitud pikalt laialt, kui sõbralik ja tark ma olen siis otsustati Centre Pointis ikka bussilt maha kakerdada ja mulle teise bussipeatusesse järgneda. Njanjaa... Sest vaja oli midagi küsida... telefoninummert nimelt. Ja kuna ma olen tuntud rassist, siis mina võõrastele mutadele numbreid ei jaga. Kui ta sellega üldse rahul polnud ja mu veenmiseks buss nr. 25 peale kaasa koperdas ja sellega Holborni sõitis siis lõpuks tegin ma ettepaneku, et ta annaks mulle oma numbri ja mina helistan talle kui tahan sõprust arendada... Hahaa, oled sõber ja järgmine asi, mida näed, on suured huuled sinu poole küünitamas... wõehh.

Ja siis mulle tundub, et suurel osal meestest pole nagu lihast ja luust ja mõistusega elusat naist vajagi... Kui saaks kuskile numbrile teksti saata ja teada, et seal otsas on mingi naiska, kes sms lugedes silmi pööritab ja end erutatuna tunneb...
Tegelt olen ma kindel, et mõnel mehel on lihtsalt kuu lõpp ja raha otsas, mitte haigus ei vaeva.
Ja mõned, vaata imet, suvatsevad isegi tänava ületada ja korraks läbi tulla isegi...

uaaahhhh

Olen täna vahelduva eduga juba kella 6.11st üleval olnud. Kõigepealt, ma ei saa niikuinii magada, siis tuli kuskilt, ilmselt eilsest külmetamisest, kõva kurguvalu ja kõrvavalu. Mandlid on kõige ebasümmeetrilisemad ja valusamad (ma tean küll, mida hr. Paabel selle peale soovitaks...) St vasakpoolne on suur ja valutav, ja vasak kõrv on ka kergelt valutav. Kuidagi siis 7.30 vist jäin magama, et Brit mind 7.40 üles saaks äratada. Siis bussi peale ja Liverpool St stationisse. Ma nägin välja nagu rekkalesbar, kõige puhtamat sorti -- Sveni dressikas, püksid, mille hargivahe põlvede ligi ulatub, tennised, mida ma ainult häda korral kannan ja sinine üle-rinna pedekül. No make up, but sunglasses...
Sis tuli mulle meelde, et pean Teast Reimo käest Roberti tarbeks tema pedeküli ära tooma. Jõlkusin siis tunnikese Teas, ka hommikupoolikuti on see koht üsna nauditav ja Reimo amatöörcappucino suht pandav.

Jahahh, umbrohust võib järgmiseks päevaks lill kasvada... Või vastupidi, kaunis lill võib lähemal vaatlemisel umbrohuks osutuda...

My hectic social diary

Nagu Karel juba ütles, kaheksa + hispaanlase olemasolu puhul lähevad neljast eestlasest kaks loosi. Teised kaks ei läinud loosi ilmselt selle pärast, et nad on omavahel paaris.
Jahh, nii palju siis, et tõeline wildlife toimub praegu... Ja never say never kehtib hetkel kõige paremini...

mkmm

Seda kolmeteistkümne aasta pärast aset leidvat abielu ilmselt siiski ei tule, sest täna teatati mulle, et kui ma tahan lapsi saada, siis võtku ma järjekorda... No ma ei tahagi, ma arvasin, et mulle oleks vaja kedagi vanaduspõlve seltsiks, et ma kuuekümneselt ära ei kammiks... Ja siis arvati, et nii kaua ei elatagi...
Milline arrogants, ma ütlen, esiteks seisa järjekorras, et oma fääb 36 aastane kere lapsesaamisele ohverdada, laps oleks kindlasti isasse, st. eriarvamused minuga kõiges... ja siis veel pruunid silmad ka... Ja kuuekümneselt oled ikka üksi, sest lapse isa on end kas surnuks läperdanud või...
Oijahh...

13 years to go

Ei tulnud selle pealegi, et mu post võib inimesi niivõrd erutada. Jahh, tegelikult pole asjad nii hullud, kui graafik näitab...
Näiteks, mentaalne tervis on viimasel ajal päris korras olnud. Päike aitab sinna vist kaasa. Ja eks neid lohutajaid ikka ka ju jätkub. Ja üldse oli tegemist lolli ameeriklastele mõeldud testiga.

Kurba tuju ja mõttetut elu aitab alati kasvõi korrakski unustada üks korralik kräu.
Et siis Smirnoff Iced tasku ja Teasse, Bethnal Green Tea, bussi peal Smirnoffi ja Zambooka ohtlik segu... Mina olin vägagi korras, aga kaaslane jahh, mäletab bussi peale astumist ja koju jõudmist...
Ja kui kõik muu on korrast ära, siis nii palju saab ikka, et ilus lesbinaine tahab su telefoninumbrit... Ja kaunis geimees üritab sind kupeldada oma mitte nii kaunile Uusmeremaa sõbrale. No ega ta kole polnudki, aga kudagi nagu liiga sarnane nendele LoTR-i vennikestele. Üllatus missugune ikkagi, kui tantsida suvalise heteromehega ja siis tema pedesõber tuleb sulle mõeldud dringiga... Ja kui kott on kadunud ja telefon ka, siis pole nad tegelikult kadunud, vaid sõbralik turvamees on nad hoopiski kuskile tagaruumi toimetanud. Nunnu. Aga jällegi oli tegemist kääbikuga.

Bussijaamas istus kõrvalpinglil maru kole habemega pederast. Köki-möki, rääkisime taga sõbralikult juttu Old Streetini. Ma olin Ulrika Switzerlandist.

Emalt sain hommikul suure ümbriku, mis sisaldas ajalehte artikliga Triinu ja Pireti poekesest, kolme sokulaadi ja kirja emalt.
Kiri emalt. Seda nalja juba tihti ei juhtu. Saadab igast ajakirju ja asju, aga pole üldse kirjakirjutaja naine. See oli ka äbarik aaneli...
Igatahes, neljandik aanelja kirjeldas seda, kuidas ta kingapoes priiskas ja mitmetuhandesed kingad ostis ja siis sama värvi koti ka juurde, teine neljandik oli pühandatud parfüümi ostmisele ja üks osa sellele, et ta ostab maitsetaimed rõdule, et siis nendega rääkida (võta kass, krt!)...
Ometigi pole mu ema kunagi shoppamisest huvitatud olnud...
Ja siis neljandik pajatas sellest, et ma ikkagi üksikuks ei jääks... nagu tema... Mis kuradi teema??? Pole mu emakene elu sees poole sõnagagi peigmeestele ega pulmadele ega lapselastele vihjanud... Ja nüüd siis?

Johtuvalt kirjast võtsin teema üles. Et keegi peab vanaduspõlves ikka olema... Ja siis pakkusin, et võiks ju viiekümnendast abiellu astuda, kui tõesti varem näkanud pole... Asi nihkus sujuvalt 36 peale... Sest lapsi on ka vaja (õigus küll, kesse siis vanaduspõlves ratastooliga vanadekodusse sõidutab?)...
Nojahh, 13 aastat siis veel julgelt läperdada!

Tund tagasi leidis aset järgmine msn-põhine vestlus:


fariin says:
1. mul pole tööd
2. mul pole korralikku kodu
3. tõelistest sõpradest on siin **** räimo, karel **** ja sven, ****
4. lavlaif piirdub üksikute öödega üle viie kuu
WBH says:
1. mul pole tööd
2. mu kodu on suure-jaani
3. tõelistest sõpradest on **** hannes, kes on tlns või kreekas või kuskil mujal
4. lavlaif piirdub üksikute öödega üle viie kuu, ja siis on ka erektsiooniprobleemid


Kõige selle järel tegin ma veel ühe testi, mis viis mu eluisu, mis vahepeal, suurest õnnest, et kellegil veel halvasti läheb, lausa kuskile viie tselsiusekraadi juurde oli tõstnud, tagasi nulli...

This Is My Life, Rated
Life:	5.2
Mind:	4.9
Body:	5.2
Spirit:	5.5
Friends/Family:	3.8
Love:	3.8
Finance:	2.4
Take the Rate My Life Quiz

Hetkel arvan ma, et pole ju nii ullu midagi, mis siis et kõik on alla keskmise...

Antonio

...ta on väga tore. Lõpetanud Milaons arhitektuuri, vahib kohvikus lühtreid ja katsub mitte minu, vaid laua jalgu, võib rääkida lõpmatuseni filmidest, arhitektuurist ja disainist, aga siis ikkagi filmide juurde tagasi tulla. Ja tal on kõige mitteitaallaslikumad hallid silmad...
Ja ometigi leian ma peale kahte pinti kesklinna trendibaaris, (ma olen juba kergelt svipsis, nii et olen käinud nii naiste ja meestevetsus -- ausalt, ma tahtsingi aint interjööri vaadata, aga see krdi mingi manager kakerdas seal...) et nüüd on õige aeg Antoniot päris-Londoniga tutvustada (Elab Holbornis, kus Itaalia tädi talle iga õhtu pastat keedab)... Me võtame buss nr 55, kus ma häbematult on varvast plaasterdan, Antonio, kes sel õhtul on nähtavasti oma lasagne skippinud ja seepärast juba kergelt plähmerdab, mu kõrval kihistamas ja sõidame Gaybingole!
Antonio silmad on vaimustusest suured: " I think it's fantastic! Is it every week? When is next time? You have to bring me!"
Ometigi pole ta nõus oma jakki seljast võtma, ilmselt kartes miljonit libedat pederasti, ked teda nillivad.
Bingo iseenesest on cool, eriti koledad dragid... Ühele andsin nõu iigelsuur meeste käekell oma valge hõljumi pitsvarruka alla ära peita, mille peale vaene proua rumalat kihistama hakkas, nii et valge puuder näo peal kortsu kiskus ja tükkidena alla sadas.
Kojuminekuga on nii, et peale veel ühte õlle ja GT'd ja seda kollast Cvitamiinijooki, mida ma seal mudu joon... Ma VIST tulin mööda Brick Lane'i.

*Komisjon on vastu võtnud otsuse Antonio pedemaailma aidata ja ta teisipäeval Ghettosse kaasa võtta.

eile öösel kell kaks kirjutasin ma:

Nüüd on siis nii, et võibolla on mulle kohale jõudnud: kui raisata liiga palju aega kartmisele, et võid haiget saada, siis ununeb, et tegelikult on teised ka inimesed ja võimelised haiget saama...
Ja kui olla ülimarukinni... siis ei saa jahh, kõik on kena ja ühtlane, aga midagi olen ma võibolla viimasel ajal aru saanud: kena ja ühtlane pole ka mingi elu. Ei sukseedi kuidagi, kui kogu aeg oma elul käest kinni hoiad. Ja ma vist kardan vähem juba haiget saada... Või, nohh, ma pole kindel, aga mingi kerge arusaamine asjast on: numb olemisel pole ka mingit mõtet...


Kas olid need joodud õlled või midagi muud, mis minus rääkisid...

Ja mr. finantsdjanalüütikust pole mdiagi kuulda old. Seitse päeva siis reedel.

täiskuu, või on see tiirasus...?

Ma olen alati öelnud, et üheöökad on kräpp. Või kui harrastada, siis nii, et sa sellest nühkijast midagi ei tea. Eesti on nii väike, et naljalt sa teadmatuks ei jää... Meil on ju Orkut ja siis tuleb kõik välja, kes keda tunneb ja kellega koos koolis käis ja teises klassis koos nurka pandi...
Kui ikkagi juhtub, et tead sellest inimesest midagi, siis kumb võimalus on parem: nõme mees või äge mees?
Ma ütleks, et nõme mees on isegi parem, sest siis saadad ta hommikul südamerahuga pikalt ja ei vaeva oma pead enam temaga. Kui siis, on piinlikkustunne teemal: mis lolliga ma nüüd küll magasin!
Äge mees. Sel hetkel, kui sa temaga oled, on kõik suurepärane... Aga kui kuidagi juhtub, et asi üheöökaks läheb ja sa järgmisel hommikul oma valutava peaga üksi oled... Siis mõte sellest, milliselt koogitükilt kirsiga sa ainult kirsi otsustasid võtta ja ülejäänu prügisse kallasid...
Kui koogitükk on blond finantsanalüütik, kes vabal ajal ägedates klubides plaate keerutab, kelle muusikamaitse sinu omaga ühte langeb, kes kannab lausa pedelikult ilusaid viigipükse, pluusi ja läikivaid kingi. Ja kes valib kohtumiseks koha, mida sa ise ka mõttes vaagisid, ja kes valib drinkideks zambooka ja mojito, viimaseid küll meeletus koguses...
Ja kui asi suudlemiseks läheb, siis on ta ilmselt UK parim...
Ja kuidas see kirss sealt koogi pealt küll nii lihtsalt kaduma läks???
Mitte ei saa aru...

Täiskuu jätkub...

Täiskuu

Kui lugeda kalliste eestlaste blooge, siis on näha, et kevadväsimusest ja deprekatest on üle saadud ja hedonismilaine lööb üle pea.
Siin, teadmiseks, sama moodi... Ongi see siis täiskuu ja seda ümbritsevad paar päeva, nagu neiu Trinz väidab? Või on lihtsalt maikuu ja loomadel on jooksuaeg?
Igathes, reedel sai kodus joodud ja siis väikese põikega karaokebaari Brick Lanel ikkagi lõpuks Teasse jõutud. See mutaturvamees tunneb mind juba tõepoolest hästi, sest mingit järjekorras seismist enam pole, sisse ja välja saab käia nii palju kui jaksab, mida me ka usinasti ära kasutasime, väisates vahepeal veel ühte pooltühja baari, sularahaautomaati Liverpool Streetil ja peaaegu chips shopi.
No ja kui ma lõpuks peole üksi jäin, olla igast hispaanlased ja prantsalsed mu ümber tiireld. Mida ma muidugi väga häguselt mäletan. Ja ma olla nõudnud, et mind koju kantaks.
Järgmise päeva magasin ma lihtsalt maha, kuni oli juba õhtu ja aeg minna uuele ringile.
Uus ring hakkas tugeva paduvihma, märgade riiete ja kingadega, otse nina eest ära sõitva bussiga, piimaga, mis nõrgus läbi koti ja mööda minu sääri buss nr 205-s põrandale (Ja Robertile ei teinud muret mitte plekid mu seelikul, vaid see, et ta piim läheb raisku) ja konstantselt lahti sõlmuvate ketsipaeltega.
Kui ühest pooleliitrisest viinast saab vaevalt neli koksi (jms.), siis on kindlasti midagi viltu... Või ka mitte, sest pidu stiilis "hooramaja ja palju maasikaid" on ju normaalne. Või on täiesti tavapärane minu arust, Yen pööritas küll terve pühapäeva silmi meie halbade tegude üle.
Kahetsen kõike vaid seepärast, et maru imelik on salliga igal pool ringi käia...
Pühapäeva õhtul toimus lihtsalt voodis vedelemine ja teleka vaatamine.
Esmaspäeval hakkasid inimesed asjalikeks ja käisid tööl, vestlustel, poes, kohtusid inimestega ja olid muidu toredad. Aga päeva edenedes hakkab vist midagi kuskil sügelema ja on vaja jällegi õue minna. Klubi Heaven pole just mitte unistuste koht, aga kui enne manustada viina, siidrit, ja koha peal õlut jms. siis hakkab järsku klubi, kus pooled mehed on topless, pooled pidutsejad kilid (täitsa ise nägime, terve delegatsioon vanaldasi tätoveeritud hiinlasi oli vist kuskilt konteineriga toodud), kus sa never-ever oma kaotsiläinud kaaslasi üles ei leia ja kus puudub igasugune telefoni levi lõpuks okeikana tunduma. Ja ehkki pooled mehed, kes külge löövad on mustad narkodiilerid, veerandik imelikud hispaanlased (Kareli arvamus) ja ülejäänu lihtsalt mingi bombay mix on võimalik oma sääred ülivalusaks tantsida ja varbad tulitama hõõruda.
Ja kui peolt kell kolm lahkuda, siis jäävad teised veel edasi pidutama. Imelik.

Kolme päeva pärast saab kaks aastat. Bloogi peetud. Üllatus, see on minu pikim commitment.
:)

ispaanja

Kui ma komapäeval olin jõudnud kõige sügavamasse masendusse, nii et olin valmis blogima juba saksa keeles ja võtsin väga tõsiselt Roberti plaani nädalavahetusel kõige huvitavam suitsiid välja mõelda, siis nüüd on asjad pisut-pisut paremuse poole hakanud minema.
Esiteks, korterinaaber. Kuna suurt tuba maha parseldada ei õnnestunud, siis peame oma luvly hubbyga siia ikka veel vähemalt paariks kuuks jääma ja hoopis väiksesse tuppa kellegi leidma.
Tohutut mõnu valmistab inimeste üle kuulamine ja välja praakimine! Kolmapäevaks olid plaaanitud vaatamised ja intervjuud kella viiest seitsmeni. Viiest plaanitud tegelasest saatis 1 emaili, et ta juba on koha leidnud ja kaks ei ilmunud lihtsalt kohale.
Mul oli valmis märkmik, kuhu plaanisin küsida nime ja numbri ja siis ise sobivuse kohta märkmeid teha.
1. Keegi sõbraliku olemisega kilikili, väga sotsiaalne, töötab cateringis, otsib elamist paariks kuuks. (lause märkmikust: punnid käte peal, aga võivad olla ka villid).
2. Hääle järgi olin valmistunud käbedaks roosa särgi ja lilla lipsuga Citys töötavaks geimeheks. Opposite. Gei ilmselt, aga koledad teksad, tossud, eest liiga lahtine kolme nööbiga pluus, mis paljastas rinnakarvade vehele peituva koleda suure vasevärvi kuloni. Nokatsi oleks veel välja kannatanud, aga sinine krabisev kilekott pani mehele bänni. Ma isegi ei kuulanud, mida ta mulle oma äraoleva õndsa pilguga seletas, niivõrd olin "lummatud" ta outfitist. (märkmik teatab: SININE KILEKOTT)
3. Kaks viimast kolmapäevast langesid ära... Magasin, võibolla käis keegi ukse taga kopsimas ka, pole teada... Neljapäeva hommikul saabus Javi (hääldatatkse HAVI). Hispaanlane. Kuigi mulle ÜLDSE hispaanlased ei meeldi.
Ja ta riietust ma isegi ei mäleta, sest jutt oli põnev. Boonuseks ilusad lokid.
4. Luca, ka hispaanlane saabus kohe peale Javi´t. Pöetud pea ja viltuste hammastega, tahab hakata Londonis filmi ja meediat õppima (ah sellised siis õpivadki filmi?). Kindla töö ja elukohata, nii meeleheitel, et saatis mulle pool tundi peale lahkumist teksti, et on nõus kõigi meie nõudmistega, kui me aint ta võtaks.
Igastahes on Javi see, kes meile homme sisse kolib.

Ja hispaanlased vist üritavad mulle tõestada, et polegi nad mingi nõme rahvus, sest nägin eile Teas juhuslikult ühte hispaanja tüüpi Gon'i, kelle juures ma alles nädal tagasi tuba käisin vaatamas. Kahjuks ma väga hästi ei mäleta enam, mis me rääkisime,aga täna hommikul oli mul ta number telefonis. Whoops, ma vaatasin praegu oma kontaktse ja seal on ka Marco number. (eye rolling smiley)

I like london

Läinud reede õhtu oli parim üle pika aja.
Praegu just arutan msn-s, et saladus peitub mitte-sättimises. Kohtumine Kareliga tunni aja jooksul Whitechapeli tube stationis...
Aega ei jää ei jalgade raseerimiseks ega korralikuks meigiks, rääkimata juuste pesemisest... St. pähe keeratakse korralik lakijunn, huul võõbatkse millegi suvalisega, teksad jalga ja madalad kingad, et saaks korralikult mööda Brick Lane baare kahlutada.
Joogi peale läks kahepeale täpselt 2 naela (bargain).
Seda manustasime ühe maa-aluse klubi sissepääsuagu juures oleval pingil. Teemad kiskusid futuks ja filosoofiaks: "Maatriksis peab viga olema!" "Miks punane värv punast valgust peegeldab?" "Kui maakera oleks ruutsentimeetri suurune, siis kukus ta läbi peopesa..." Seda kõike niikaua, kuni maa alt tuli mees valikudega ja ütles, et kui me oma siidrid viie minutiga lõpetame ja enne 11 maa alla lääme, siis saame tasuta sisse.
Mõeldud-tehtud.
Peol oli 1 ilus mees, sünnipäevalaps, keda me mõlemad häbematult tsekkasime. Kahjuks lahkus ta varakult. Ja mulle tuli külge lööma keegi Michael. Hmhmm.
Kl 11 lõppes Reimol töö, pidime kl 1.00 Liverpool Street Stationi ees kokku saama. Teel sinna suutsime Kareliga veel ühte kohutavasse kohta sisse hüpata ja paar hoogsat poogent Madonna järgi teha...
Siis edasi Tea-Bar´i. Kuigi Reimo tööl polnud, sain ma oma õlu ikka tasuta...
Ja siis keegi härra sidus meile mingi hetk käepaelad, et me afterpaartile saaksime. Kõigele lisaks saime sinnasamma aftekale listi... Mis tähendas taksosõitu Farringtoni kluppi Meet, mis iseenesest väga korralik ja viks ja lahe koht, aga kuna tegemist aftekaga, siis oli seal liiga vähe rahvast ja kui huvitavaks läks, olid mu kaaslased juba vässud.
Kohtusin Michael vol. 2-ga:
Aga lõbus ja odav reede.
Laupäeval tulid Debs ja Tyron külla, sis laekusid Karel ja Reimo ja Michel. Lubasin Debbiele "bootyshakinparty't", mida ikkagi ei toimunud... Sest kõigepealt oli vaja kodus väga pikalt tsillida ja süüa teha ja süüa ja siis kui minema hakkasime, siis tegelikult pole mul selget ettekujutust bootyshakinklubidest Shoreditchis ega üldse Ida-Londonis. West Endi aaarnbii klubid on nädalavahetustel liiga kallid...
Ja siis oligi Grammophone nimeline klubi, kus tegelt oli jällegi elektro, nagu kõigis kohtades reedel... Ja edasi jälle korraks maa-alla. Ja siis koju.
Ja juba oli hommik ja pühapäev ja Brick Lane turg...
Ja "Mission: Impossible" on ikka väga-väga mõttetu.
Ja kuigi pidime täna minema karaoket (curry okay) laulma, siis seda ei juhtunud, sest kõik peale minu ja Reimo olid hirmus vässud ja pold nõus jooma.

Londonisse tuli järsku suvi.
Üleeile tuli jakiga käia, eile sai murule juba pikali visata, aga kui päike pilve taga oli, siis hakkas külm. Täna kõrvetas Karel endale Green Parki's kõhu punaseks. Pilvi polnud ja terve päev oli uskumatult lämmi.

Kaks päeva on filmitähe all möödunud.
Eile, peale suurepärast "tööotsimist" Reimoga, läksime siiasamma ületee Genesisse. Karelil oli vabapääse ja pluss kaks sinna juurde. Kuus lühifilmi. (vt. ka
)
Esimene oli "Summer" mingid õrnad pedeteemad. Ja kui need asjad päris elus ka nii hästi lõpeksid kui seal...
Siis miski päris huvitav dokk mingist huvitavast urban-spordist. Pmst mingid tegelased jooksevad linnas ringi ja püüavad leida huvitavaid ja visuaalse efektiga viise kuidas näiteks treppidest alla saada või kuidas kuskilt üle hüpata.
Mingi vägagi piinlik (õnneks)lühidokk kellestki hr. ukrainlasest, kes siin jalgpallureid treenib.
Midagi oli veel, aga minu lemmik oli "Rotten Apple", eriti hullu süzee, tegelaste ja pildikeelega. Pilt, ma pean ütlema, oli suisa muinasjutuline... Ja mulle vist meeldivad minimaalse dialoogiga filmid... Directed by... Keegi Petrova-nimeline naisterahvas, niisama hull ja arust ära kui tema filmgi.
Peale kõike seda sai kino baaris tasuta veini. Ei olnud mingit kena veinilauda kaetud, vaid pidi trügima baarileti manu ja sinna oma roosa flaieri ehk pileti ulatama. Vastu anti plasttopsi täis punast või valget veini...
Seltskonda ilmus keegi silmi pilgutav kili, kes meid ka järgmiseks päevaks kinolisti lubas panna.
Kuna ühest klaasist saab vaevu hamba verele, siis oli kolmel eestlasel vaja kõik kilid ja britid maha jätta ja poodi minna, et alkot juurde varuda. Kuna keegi midagi otsustada ei suutnud, siis ostis igaüks ühe veini. Karel mainis täna, et kodus olla tal väga hea uni tulnud... Mind kummitab veider fläsh sellest hetkest, kui ma seisan elutoas ja mul on teksad rebadel... Sest kui teksade sääred on liiga pikad, siis võib tantsupartner neile peale komistada ja seepärast ongi hea kui pükse üldse jalas pole!
Kui ma üksi jäin, siis pidin end ikka msn-i sisse logima ja juttu rääkima. Sain teada, et mul oli väga tõsine ja pikk suhe 2004. aasta maikuust kuni 2005 aasta juulini. ;) Üldse on väga mõnus veinise peaga msn-s rääkida: kõik mis pähe tuleb, tipid otse klaviatuuri, ilma häbenemata... Sealt siis mu uued teadmisedki.

Tänane päev algas nõmedasti: Janice on Indiast tagasi ja nõudis täna hommikul oma telefoni tagasi. Mis mul muud üle jäi, kui ümber nurga telefonipoodi lipata ja endale nüüd aastane leping muretseda. Lepinguga kaasneb tasuta telefon... Samsung. Sõnumit ma küll veel saata ei oska, aga muidu olen rahul.
Blond.
Siis intervjuu.
Siis Green Park koos Kareli, Vincenti ja Cookiega.
Siis Liverpool Stationisse Janicega kokku saama. Maitea... Kas ainult minule on see nn. privaatne 40 cm ring enda ümber tähtis. See polegi tegelikult nii tähtis... aga kui oled terve päeva kuskil päikse käes ringi kahlutanud ja arvad (ja sul on ju su foobiad ka), et kaenlaaluseid lehvitada ei tohiks ja higi tilgub nina otsast, siis. No igatahes tundsin end natsa imelikult, kui ta oma näo minu omast 10 cm kaugusele pani ja rääkima hakkas...
Sis koju ja siis uuesti South-Kensingtoni Prantsuse Keskusesse filmi vaatama... "Be with me"? Ma pole päris kindel ses nimes. Aga siuke ilma igasuguse dialoogita aeglane kilikili film. Ja mulle meeldis. Ja pärast oli arutelu, kohal oli filmi producer, ei pea vist mainima, et kili.
Ahjaa, silmi pilgutav kili küsis täna uuesti mu nime. Nagu ma tema oma peaks nüüd teadma.

uus kodu, kus sa oled???

Ma arvasin, et uut elamist leida on lihtne, vähemalt selle tohutu laviini seest, mis iga päev Gumtreesse publissitakse.
Haa-Haaa!

Esimene appartement on praegusest elukohast vast 8 minutise jalutuskäigu kaugusel, kauni pargikese äärel. Remonditakse alles, elutuba puudub, elamist näitas remondionks, omaniku isa, kellel oli töötegemisest irmus igihais küljes. Yak.
Teine korter on Whitechapeli lähedal. 4 tegelast. Tüüp, kes kuulutuse oli kirjutanud ja minuga tegeles, oli agressiivselt sotsiaalne. Elamine oli küll soodus ja elutoaga, aga elutuba oli nii kole, et mul hakkas paha. Puhvis diivanid ja eriti kole keskelt portega roheline tapeet pluss hiigelsuur kohvilaud ja mingid kuivama kippuvad taimed. Pruun köök. No jumalast pruun, noh. Ja kõik tundus kuidagi pime. Ja siis kui tegelane veel rääkis, kuidas ta on sealsamas lähedal East-London University's juba viis aastat õppinud ja võtab veel ühe aasta ja et ükskord oli üks tüdruk, kes kuidagi ei tahtnud oma toast välja tulla ja siis ta ütles talle et ta peab lahkuma...
Kuna mul oli aega järgmise vaatamiseni, siis kõndisin Brick Lanele ja Spitalfieldsile. Ja siis tuli telefonikõne ühtedelt tüüpidelt, kellega ma hommikul olin rääkind. Et Stepney Greenis elamine ja kolm poissi oleks majakaaslasteks. Juba hommikul arvasin ma, et sealt midagi ei tule, aga mul on siiski perversne huvi teiste inimeste kodudes käia...
Kahlutasin kohale. Meil maja kõrvaltänavas... Kolida oleks muidugi mugav, kui mulle meeldiks, et vannitoa äravoolul on ilmselt otseühendus vihmaveetoru või millegi muuga, mis ripub otse välisukse kohal... Ja sisse astudes ei tea kuhu astuda, sest kõik kohad on mingit nodi täis. Ja köögist tuleb karrihaisu, mis jääb riietele ilmselt veel tundideks... Kõige tipuks olid 2 paljast ülakehadega koledat lühikest hiina onksi, kes minu tulevases toas elasid. Kui tüübid (nagu koomiskist, pikk ja paks ja väike ja kõhn ja prillidega), kes mulle elamist näitasid, toa ukse taga koputasid, tuli väike ja kole hiinlane püksirihma kohendades uksele, kui ma tuppa sisse vaatasin, siis lamaskles teine palja kõhuga ühel kahest madratsist, mis olid ümbritsetud kõikvõimalike kaltsude ja träniga... Paks tüüp hakkas seletama, et landlord murteseb sinna tuppa veel kirjutuslaua ja uue voodi ja käskis mul tuba ikka korralikult üle vaadata. Ma keeldusin ebaviisakalt: "Nope!"
Korter, millest ma kõige rohkem ootasin, oligi kõige parem. Minuti kaugusel Brick Lanelt,olen seda hoonet varem ka vaadanud ja mõelnud kui head ja suured aknad seal on... Olidki suured aknad, ainult et mitte minu toal... Mul oli ikkagi siuke keskmine tõuse-kikivarvule-ja-ikka-midagi-ei-näe vaade, sest minu akna eest läheb see loll briti väljamõeldis rõdu-kõnnitee, et kõigil oleks ikka oma uks ja mingit trepikoda poleks...
Ja elutuba ka seal korteris polnud. Ometigi oleks see pisike könnu hispaanlane, graphic designer, ilmselt väga vinge flatmate ja fotograafist venelane... Nojahh, seal korteris veetsin ma pool tundi mõnusalt aega, kui teistest olin ma lihtsalt selg ees välja astunud...
Kolmas elamine oli kõige ilusam, korralikum ja õdusam ja ma poleks uskunudki, et kõigest paarikümne meetri kauguselt Hackney Roadist võib olla selline nunnu kirik ja kiriku taga ilusad majad ja palju rohelust ja väike park. Aga korter oli täis tuubitud tüdrukuid. Ma jagaks elamist nelja tsikiga... Kuigi ma täna hommikul lubasin... Siis ei...
Ja pealegi, kõigepealt leian tasuva töö ja kui ma siit 15ndal pean välja kolima, siis võin paar nädalat Debbie vabas toas ka elada... Ma loodan.