xxx

Ja tulebki vist välja, et paha tuju ja depressioon tulevad vahetevahel sellest, et keegi pole ammu emmanud, nunnutanud ja kaisus hoidnud. Nii lihtne see ongi.
Kui sellest on juba hr. eksabikaasaga pikalt ja laialt räägitud. Et inimesel see hellusevajadus ikkagi on. Ja enamasti pole see üldse mitte seksuaalset laadi. Südamest tulnud embus ületab ilusad sõnad. Vuliseb otse hinge ja teeb seal palju head. Ja mõnikord lihtsale aetakse asju segamini ja minnakse üheks ööks kedagi kaissu otsima.

Aga muidu...
Käisin oma National Incurance Numbri intervjuul. Sõitsin bussiga kuskile mutagehttosse, kus palju ühenaelapoode. Sis see office oli kuskil nurga taga. Teised tegelased olid kas suured mutad, ninjanaised, tsimpi-rimpid või poolakad. Ja tundub, et väga trendikas on käia perega. Või boifrendi ja ühe sõbraga. Või lihtsalt sõbraga. Ma olin vist ainukesena üksinda... Tädi, kes mind klaasi tagant "intervjueeris" oli ülisuur must proua, kõik vohas üle toolikäsitugede. Tundus, et ta ei viitsinud oma tööd eriti teha, sest ta lükkas mulle tuima näoga paberid ette ja käskis hakata allkirju panema. Kui ma sellega rutem kui viie minutiga hakkama sain, oli ta väga imestunud. Ma saan aru küll, et temal aega jagub, aga ma pidin kella kaheks tööl olema.
Kurb lugu on see, et jätsin ilmselt suure ähmiga oma käpikud bussi. :( Oma ilusad punased setukäpikud. Nagu kellegil teisel pole ja mis on juunikuus ostetud ja mis kapis niimitu suvekuud ootasid...:( Jälle asju vähem...Pidin siis vastumürgiks ruttu mingisse ühenaelapoodi sisse astuma ja sealt mustad vargasõrmikud ostma. Ja joonistusbloki. Sõrmikutega on sõrmed ikka hirmus külmad ja täna õhtul avastasin ,et joonistada ma küll enam ei oska. :(
Kas masendus hakkab tasapidi tagasi hiilima???