Can't be bothered again

Me peame elutoas kahte eestlast, kelle ainukeseks huviks Londonis näib olevat Sience Museumi külastamine... Muud nad Londonist ei tea ja vist ei tahagi teada...
Enjoy!

Leidsime eile Astridiga tänavalt peegli. Olime just kodus end vannitoa peegli ees hüpitanud, sest peegel on kõrgel ja seda, kuidas püksid istuvad, kohe kindlasti ei näe.
Läksime välja ja tänaval seina ääres oli 2 hiigelsuurt peeglit. Loomulikult pidime selle kaenalsse võtma ja koju tagasi minema. Eesti tüübid, kes meid niikuinii ilmselt imelikeks peavad, hakkasid ilmselt meie mõistuses täiesti kahtlema. (Väljaminekule eelnes valjuhäälne dialoog minu ja Astridi vahel:
"Do you have some trousers, that I can borrow?"
"Yeah, these when-pussy-comes-out ones,"
"Alright, can I try them on?"
"Sure!"
"OMG! Pussy COMES out!"
"Thats why people look at me always, I couldn't understand why..."

Pussy-comes-out-trousers on need püksid, mille jalavahe on jube katki hõõrdunud ja tagumik ning kintsud on näha.
Boob-comes-out-shirt on pluus või top millel on ilgem dekoltee.)

Enivei, võtsime ainult ühe peegli. Tänaval tagasi, pidime ikkagi järele jäänud peegli ees ilustema, keerutama ja kommenteerima. Kogu show lõpetas minu lause: "Ok, let's shake these asses!" Mille peale kuskilt ülevalt kostus kellegi onu hääl, kes seletas vist midagi, et meie võtsime teise peegli. Omg, milline perversne publik ühes isikus.
Tänaval asus meie kannule 10-pealine teismemutade kamp. Kõigil teksatagumikud põlvede kohal, mõnel hoopis dressipüksid. Yak. Midagi hõiguti naiste, tagumikkude ja muu sellise kohta. Astridil oli jube himu küsida noormeestelt, et kui nad ka päris naise saavad kuskilt, siis mida nad temaga küll peale hakkaksid...
Bussis nägime jälle tegelast, keda me kutsume The Pink Thing. Hiinlane, kes eelmine kord kandis beebiroosat dressi... Seekord oli tal nahkmantel. Mõlemal puhul näeb ta jube välja.

Liitunud oma kaaslastega Tea Baris, suundusime kesklinna, et minna Metrosse. Muud meile pähe ei tulnud ja Astrid on sinna ammu tahtnud minna.
Olgem ausad, tegu oli koolidiskoga, kus alkohol lubatud. Ma pole Londonis mitte üheski klubis nii noort crowdi näinud. 20 näis maksimumpiir olevat. Ja 80 protsenti purjakil. Tüdrukud keskmisest koledamad ja paksemad.
Nii, et pole midagi imestada, et peale seda, kui meie kaaslased meid maha jätsid, tekkisid meile mõlemale Astridiga 20-aastased austajad... Man, I'm old. Vähemalt liiga vana selle koha jaoks. Aga selle võib korraks ju unustada. Ja tunda mõnu, ja seda 20 aastast natuke lollitada ja tema isikut natue raputada. Sest tema jaoks olen ma ju lõpphuvitav ja misiganes. Vähemalt oli see nooruk rahakas või raiskas oma viimased naelad mu jookide peale.
Kui me kodus olime ja köögis võikut nosisime, ümisesin ma täis suuga Astridile: "I'm so glad that I don't care!" Justkui vastuseks laekus 20 aastaselt mingi komplimentsõnum. Ja siis teine.
I'm so glad that I don't care.