kuutõbine egoist

Mulle tundub, et ma pole juba kuu aega pühapäeval kodus ärganud. Ükskõik kuidas ma ei plaaniks, lõpetan ikkagi ühes ja samas kohas. Kahtlustan, et järgmine kord mind sinna ei võeta, sest mu voodikombed jätavad soovida: rullin end egoistlikult ainsa ülisuure teki sisse hiigelvaglaks ja kui padi mu pea alt on kuskile voodi taha libisenud, siis sikutan kaaslase oma enda pea alla. Pluss mu öised ingliskeelsed jutuajamised.
Kui ma päevaajal olen päris kena ja omakasupüüdmatu inimene, siis kogu mu egoismist läbi puretud alter ego vupsab magamise ajal pinnale...

Ja pühapäevased pealepidused ärkamised tähendavad seda, et eelmisel õhtul end hirmsasti üles löönud tüdruk läheb otse nendesamade peoriietega Brick Lane turule. Täna oli siis lilleturg ka. 2 kimpu tulpe. Ja siis tavaline turg. Kilekotitäis kirsstomateid 1 naela eest. Meeldiv, kui midagigi siin odav on.

Pidu oli jällegi aus ja rohke alkoholiga. Mulle tulevad meelde ajad peale keskooli, kui alles hakati suure hurraaga pidudel käima ja läperdama. Sama asi toimub jälle. Kas on see mingi paari aasta tagune tsükkel või on asi hoopis selles, et kõik on siin sama uus ja huvitav kui toona Eestis, kui peaaegu igal nädalavahetusel klubis Terminal, hiljem Tallinn prassisti. Ja kui Vibedeks end üles löödi ja kui Spiritis kuskil kõrgematel kohtadel tantsu keerutati... Ja Nightmani ümmargusel tantsuplatsil hommikuni üsnagi hoogsaid poognaid võeti... Huhh, vanad ajad! Uued on hullemad.

Ainuke asi, mis morjendab, on, et kogu nädalavahetus möödubki pidutsedes ja siis paranedes... Ja esmaspäev saabub nii äkitsi ja midagi asjalikku polegi tehtud vahepeal... tegelikult oli ülimalt tark tegu reedel mitte välja minna. Nii suutsin välja kannatada pooleteisetunnise bussisõidu IKEAsse. Edmontoni. Pole kaunis koht. N18. Inimesed on hirmsad. Ja ma ei saa aru, kuidas neid kahte rekkalesbarit, kes bussipeatuses jõlkusid, polnud ära lintshitud... Ja kuidas mind ära ei lintshitud... Ahh, nali aegus juba 9 tundi tagasi...
Kui keegi mulle selle eest maksaks, võiks ma kogu oma huvitava nädalavahetuse ja IKEA ja kinoarvusetuse kirja panna, aga mul on hirmus uni. Sry, darlings, jätan selle oma biograafia jaoks.