Seekord pole vist PMS, vaid kuuseisud on kõigi suhtes segased.
Sain eile dushikabiini nühkides puhastusvahendist jälle siukse laksu, et pidin pärast voodi äärel istuma ja tükk aega tühjusesse vahtima. Nagu oleks mingit omamoodi Poppersit nuhutanud. Sellest kõigest tuli miski omamoodi pohmakas...
Siis pidime Astridiga rahanatukest loendama. Ülimalt häiriv on asjaolu, et kui kuu alguses elad kitsikuses ja ei saa endale suurt midagi lubada, siis kuu lõpus on bänn kõigele. Aga ma olen ju noor ja ei taha kodus istuda...
Siis tuli välja, et Astrid oli koos oma teksadega ka mu passi ära pesnud. Ausalt, ma ei muretsenud selle pärast üldse. Passi saab uue.
Aga ikkagi laksas kõik kokku, kui ma veetsin tunnikese, otsides oma olematutest riidevarudest sobivat autfitti nii õhtusöögiks kui ka klubiks... Mulle tundub, et asjad ei tähenda mulle suurt midagi, eriti viimasel ajal, aga kõik pöördub ümber, kui ma pean midagi selga ajama. MASENDAV. Ja kui Eestis sai vaestel aegadel kaltsukatest pärleid ja mitte nii tõelisi pärleid sai lahedateks muuta, siis siin on vintage poed üle mõistude kallid. Kui ma Eestisse lähen, siis tuleb 1 kaltsukatuur. :)
Kas ma olen shallow, et pööran nii palju tähelepanu oma riietele?
C'mon, ma isegi ei pööra nii palju ja ma tahan lihtsalt kena välja näha.
Asi lõppes siis sellega, et pingutasin mis ma pingutasin, löpuks tuli nuts ikkagi ja mis eriti hull: ma arvan, et ma olin eile hakkama saanud Aasta Meigiteosega ja pisarad pühkisid selle kõik minema...
Tegelikult peaks halva tujuga koju jääma, sest ma olin eile ikkagi nii kuri. Rääkisin bussijuhiga väga õelalt, kui tal polnud kümnekast seitset naela tagasi anda. "Whats gonna happen' now?!" oli öeldud sellise intonatsiooniga, et Astrid täiega ehmus... Asi lõppes sellega, et saime tasuta bussisõidu. Kas mu evil olek mõjus või oli bussijuht väga hea inimene...
Ja õhtusöök ise oli nii vinge. Toredad inimesed, kes panevad mõistma, et tegelikult sa ei ole siin üksi ja alati on koht kuhu minna ja naeratavad inimesed. Ja minust on tõesti nõme minna kohale ja olla selline nagu ma eile olin...
Natuke labaseks kiskus vestluse keegi Bella, kel vist ainult seksihuvid... Vähemalt suurt midagi muud ma tema suust ei kuulnud... ja Astrid oli shokeeritud, kui ta järgmisel hommikul mõistis, et Bella oli teda täitsa kaine peaga suudelnud... noh, tundis end natuke ära kasutatuna :D
Jah, seisud on veidrad, ma arvan, et Astrid ja Simon läksid täna lõplikult lahku. Seda on umbes viis korda juba juhtunud, aga alati on jälle kokku tuldud, aga arvestades tänast pisaratevoolu, mis mu pluusikäise läbi leotas... Ja siis oli Manu Chao "Je ne t'aime plus" ripiidi peal.
Eilne klubi oli imelik. Nagu Püssirohukelder. Kõrge telliskividest kaardus lagi. Ja vaipkate oli maas. Yak, kas nad nühivad seda peale igat pidu? Muusika oli liiga trance'i sarnane. Ja kogu õhustik meenutas paari aasta taguseid Vibesid, aga ilma VIP ruumita. Ja ma tean, et olles alkoholi abil juba peaaegu üle saanud oma masendusest, tuli see seal tagasi. Inimesed tundusid koledad ja ebastiilsed, kuid ülimalt arrogantsed. Ja ainuke, mida ma tahtsin, oli sealt ära minna. Aga et ma täpselt ei teadnud, kus me oleme, siis pidin mööda klubi ringi tatsama...
Mingi hetk olin juba valmis lihtsalt minema kõndima ja kodu otsima minema, aga siis tuli üks keskmiselt vähem tuttav noormees, kelle külmkapile ma varem olen magnetlauseid kokku seadnud ja kellel elutoas Barcelona toolid ning suutis mu ikkagi klubisse jääma rääkida. Ma ei mäleta, mida ta rääkis, ilmselt mingeid libedaid mõttetusi nagu "everything will be okay" ja "you are sexy" . Aga see oli just see, mida ma hetkel vajasin. Sest mõnikord pole paremaks tujuks vaja keeruliste asjadega pead murda ja asjadele lahendusi otsida, vaid abi on hoopis pisikestest valedest. Ilmselt ta teadis, mida tegi, sest tema kohta käivad laused nagu: "He's after every pussy" ja "He's a cunt". Viimast tunnistab ta ise ka ja pussydega on nii, et... nohh, tõestatud.
Aga kui me hommikul (tegelt korralik pärastlõuna) Astridiga koju kõndisime ja kirikust mööda läksime, oli terve aed täis kollaseid õitsvaid krookuseid. Ja lumikellukesi. Ja pungas nartsisse. Vot nii kaugel on asjad siinmaal. :)
pühapäev, veebruar 19, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar