Vaatasin täna kinos ühte halvimat filmi viimasel ajal üldse. Final destination 3. Ainuke õigusts asjale oleks see, et halba lina"teost" on ka vaja, siis teab häid hinnata.
Et siis kamp keskkoolilõpetajaid lõbustuspargis. Ameerikamaal, ameerika mägedel. Pool klassi saab seal surma (hakkliha, verd lendab), siis taipab peategelane, et tal on fotod inimestest, kes surid ja tal on fotod nendest, kes oleks pidanud surema. Miskid beibed kärssavad solaariumis (vt. ptk. "Surm solaariumis"), kellegi kolba läbistab mingi traktor, neiul tulevad miskid orad läbi pea, nii et nad turritavad näost välja... Verd lendab rohkem kui rubla eest. Hakklihastseenid vahelduvad sellega, kuidas õnnetu fotode omanik üritab koos oma surnud boifrendi parima sõbraga (kes kaotas ameerikamäeõnnetuses oma tüdruku) veenda oma koolikaaslasi, et nad hakkavad varsti surema ja peaksid ettevaatlikud olema.
Mis mõtet on ettevaatusel, kui surm on ette määratud?
Ja kuna film oli nii igav, siis uurisin ma lage ja avastasin, et see on päris huvitava neobarokse süvendiga. Ja mõtisklesin, kas hoone on alati kino olnud, ja mis aastast ta pärit on.
Siis mõtlesin, et kodus pole midagi süüa ja kuna mul raha pole, siis ei saa osta ka. Ja et ma keedan endale hommikul makarone. Sest leiba pole. Ja huvitav, kui mina leiba ei osta, siis kui kaua meil leiba pole?
Homme on valentinipäev. Miks nad küll end vaevavad nende napakate südametega kaartidega. Ehkki lilled salajaselt austajalt polekski nii pahad.
Ja siis mõtlesin, miks ma istun seal inimesega, kellele see film ikkagi meeldis. Ja kelle maitse on enamasti opositsioonis minu omaga.
Äkki on see ka mingi kriisisuhe? Kas me saaks sama hästi läbi ja suhtleks sama tihedalt, kui me Eestis oleks? Järgi mõtlemata oleks vastus "EI"... kahju muidugi, aga meil pole Eestis kedagi/midagi mis meid seoks.
Nii et tegemist on puhtalt Londonipõhise sõprusega?
Ja see on fakin scary, Triinu on mul küllalt keelanud sukeldumast inimestesse, ja järsku on tegemist mõttetu tiigiga?
Võibolla olen hoopis mina mõttetu ja igav?
Võibolla ma küll sukeldun julgesti, aga löön oma pea põhja ära? Või osutub see sogaseks ja mõttetuks? Või tuleb põhi sellise peaka puhul nii kiiresti kätte, et varsti veest välja ronid???
Kui ma ainult halbu filme ei vaataks, mis panevad oma elu üle järgi mõtlema...
teisipäev, veebruar 14, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar