reedeõhta

Üle mitme nädala esimene reede õhtu kodus. Kuigi plaane oleks olnud jalaga segada.
Aga väljas on lihtsalt nii külm ,et ei viitsiks toast välja minna. Eriti kui vaevamas on eilse pohmaka mentaalne osa...
Sest eile oli lihtsalt üsna paha olla, aga tuju üsna hea.
Pidu siis ise koosnes kolmaba õhtul sellest, et Mister Ameerika is in town, so... paaaartyyy... Pudel rummi ja natuke viint ja kolm eestlast. Hiljem ühines keegi noormees, kelle päritolu mul meeles pole. Mingi hetk ei lastud mind igatahes The Endi sisse, sest mul polnud id'd. Ja siis järgnes mingi indieurgas, millest ma mäletan ainult seda, et seal oli interjööris palju puitu kasutatud, siuke saunamoodi (aga võibolla ma käisin hoopis geisaunas?)... Ja me pidime ikka lavale tantsima ronima. Ja kui me mingi trepi peal sheikisime, siis tuli hoolikas olla, et mitte tasakaalu kaotada. Ja siis mingit õlut mäletan...
Martinist ja Tjaagost ei mäleta midagi. Sry, te olete jamad, aga võibolla te nuselesite kuskil...
Sis Ghetto poole. Fläsh endast teepervel istumas ja kotist asju kõnnitee äärele ladumas... Ja siis on juba Sven. Jumala kaine. Lohistamas mind bussi peale. Martiniga ma hüvasti ei jätnudki. Kui ma ärkasin, siis oli ta juba läinud...
Ja eile oli siis hirmus paha olla, aga kui Astrid mind endaga kaasa Herne Hilli oma sõbranje Pulchi juurde õhtusöögile kutsus, siis olin kohe nõus. Val'i ja Pulchi ma juba teadsin. Nad on toredad, eriti Pulch. Kahjuks oli dineele kutsutud ka keegi nõme blondipoolne briti noormees, kes omast arust hullu kildu rebis. Tema ameerikamaa sõber oli lihtsalt mõttetu. Pulchi majanaabrid: keegi neiu, kes on egiptuse päritolu prantslane ja kes Londonis elades on omandanud perfektse akenditu inglise keele, tegi mind lihtsalt kadedaks ja seepärast ta mulle ei meeldinudki. Keskmisest poole sentimeetri võrra kabedam rootsi noormees (blond) jättis mind lihtsalt külmaks. Veel käis toast läbi hiigelsuur noormees, vähemalt 2.10 pikk ja siuke lühem tsimpirimpivälimusega noormees, kes pidi hirmus naljakas olema. Pidi.
Ja siis kõige tipp Celine.
Kui me alguses köögis seisime, siis tuli meiega rääkima kohutavalt läikiva ninaga tütarlaps, kellel oli jube prantsuse aktsent ja vakaabulari väga tilluke. Arrogantsi võis tajuda juba esimestest repliikidest, kuid kui neid teatas, et elab Notting Hillis, siis tundus see juba kelkimisena. Õnneks tuli hiljem välja, et ta jagab seal tuba võhivõõra tsikiga. Ha-haaa! Igatahes tundus ta kogu vestluse väga kahtlane, ragistasin hirmsasti ajusid ja üritasin välja möelda, kus ta end nii segi on tõmmanud, sest teistel oli ainult pool Martinit joodud.
Sööma sattusin Celine kõrvale, kes briti ja ameeriklasega kõige igavamat juttu puhus ja soovisin, et oskaksin prantsuse keelt, et Astridi, Valerie ja Pulchiga sädistada. Huhh. Tibi mu kõrval muutus iga minutiga järjest talumatumaks.
Lõpuks ronis meiega veel sama bussi peale ka. Sõitsid selle ameerikalasega rõõmsasti nende vipplinnaossa. Ja meie Astridiga võtsime oma hea 25 itta. Ja kui ma Astridi käest küsisin, et kusse tibi end nii segi tõmbas, siis teatas ta, et see oli üldse kõige halvem prantsuse näide ja tegelt ta ongi selline... Ja juua pole vajagi. Jumaloidku.Kaine peaga ei saa keegi ometi nii lolli juttu rääkida kui tema???


Ja täna siis olin töö juures suremas. Poes oli 14 kraadi sooja. Peaaegu karjusin meie uue manageri peale, et see midagi küttega ette võtaks. See pugejas läks kohe mingeid nuppe kruttima ja tuli siis teatama, et sooja tuleb. Nii palju, et õhtuks oli temperatuur tõusnud 17 kraadini. Seepärast vist olen praegu juba neljanadat tundi kodus voodis teki all ja "can't be bothered to go out". Varvastes hakkab juba vereringe taastuma ja sõrmed tipivad täitsa hästi.
Ja ma ei kahetse mitte kraadigi, et ma sinna kuskile Notting Hilli kluppi ei läinud. Mõtleks, sealt on väga nõme koju saada... Ja kingi mul ka pole niikuinii. Jama.
Homme minnakse õue.