Naiss

Asjad on imeliku pöörde võtnud. Libu, nõid ja misiganes aka mu manager on võtnud mu oma usaldusaluseks. See juhtus umbes kümme minutit peale seda, kui ta oli jälle mulle käratanud, et mu attitud jätab soovida, millele ma seekord vastasin, et tema oma jätab ka... Nii, et me oleme võrdsed...
Mind ajab tohutult segadusse kui "formally known as bitches" tulevad muga sõprust sobitama. Kas ma peaksin
a. Sõpruse vastu võtma ja rõõmus olema, et ma ühe vaenlase oma sõbraks suutsin muuta
b. Sõpruse vastu võtma ja seda igatepidi enda huvides ära kasutama
c. Sõprust mitte vastu võtma ja pakkujale näkku irvitama
d. Sõpruse vastu võtma, alguses hea näo tegema ja siis näkku irvitama

Igatahes olen ma nüüd mingi mitme kuhja vahel, sest minu kaudu otsitakse teed mu korteri ja töökaaslaseni, kes on mudu tore inimene, aga pean tunnistama, et nõustun mõneti proua manageriga: tööl on ta lootusetult juhm... ja mul on hea meel, et ta on prantslane ja ta ei saa seda kunagi lugeda.
Ja ma ei saa ta meestamaitsest ikkagi aru, aga ka siin kohal lohutan end sellega, et ta on prantslane...

Esmaspäeval oli üks nõmedamaid üritusi viimase aja kohta. Õhtu algas paremini kui ma oodata olin osanud: kohtusin ühtede tordaimate eestlastega üldse. Pidime siis kellegi eesti juurtega briti juurde sööma minema. Aga kuna teda polnud minu ja vist veel ühe teise eestlase olemasolust teavitatud, siis ütles ta kohe meiega kokku saades, et toitu on aint kahele ja kõik süüa ei saa. Ja ta tundus üsnagi crancky olevat. Mul pole vaja end raisata mingitele mõttetustele ja nii otsustasin ma selstkonnast irduda. Mispeale mind ruttu siis sellele Howardile tutvustati. Howard isegi mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes VISKAS käe mu poole ja ei vaadanud mulle otsagi. Okei. Kõik.
Ma ei saa asjast aru, kui ma kedagi enda juurde külla kutsun, on mõistlikus koguses sõbrad alati kaasa oodatud. Küll neile juba ka midagi hamba alla leiab, sest õhtusöök on vähemlat minu jaoks ikkagi sotsiaalne värk, mitte lihtsalt kõhu täitmine.

Ja isegi hea ja kergendav oli sealt minema jalutada, Brick Lanel igast huvitavatest kohtadest mööda jalutada, mõelda ja baaridesse sisse vahtida. Imelik, aga ma tunnen end seal juba peaaegu turvaliselt. Kui Brick Lane Osbourne Streetiks muutub, siis enam niiväga mitte...
Ja kui ma oleks Sainsburysse veel 5 minutit varem jõudnud ja veini osta saanud, oleks õhtu peaaegu ideaalne olnud, sest 2 kolmest uuest inimeset on ikka väga hea tulemus.

Eile oli dinner väga hea söögi ja veiniga ja tohutute narkojuttudega.
Täna oli lissalt õlu. Peale seda oli The End, aga kuna ma pole eriti huvitatud uutest ja huvitavatest geimeestest (limiit on juba tõesti täis), siis polnud ma ka nii huvitatud sinna minemisest. Kui ühte naela heategevuseks küsiti, siis ütlesin hea meelega baibai. Seda enam, et mul olid koledad tööriided seljas...

Ja nüüd kodus. Põikasime teel korra meie nurgabaari The Hayfieldi sisse. Viinakoksid aint 1.50. Naiss.
Aga nüüd magama.