Olen terve nädalavahetuse kodus vedelenud. Mittemidagi teinud ja niisama maganud.
Ja terve tänase päeva olen kuulanud Goldfrappi. Ja leidnud selle kõige seksikama muusika üldse olevat. Mõtlesin, et imelikud asjad toimuvad lihtsalt minu peas, aga kui Astrid koju tuli ja ma oma arvamust temaga jagasin, siis nõustus ta kohe. Ja siis tuli natuke dirtisid deetailisid. Aga ma hakkan juba nendega harjuma. Kõige shokeerivam polegi selle juures deetailide olemasolu ja nõnda avalik jagamine minuga, vaid see, kui korralik ja tagasihoidlik ja vaikne Astrid välja näeb ja milline ta tegelikult on...
esmaspäev, veebruar 27, 2006
neljapäev, veebruar 23, 2006
xxx
Ja tulebki vist välja, et paha tuju ja depressioon tulevad vahetevahel sellest, et keegi pole ammu emmanud, nunnutanud ja kaisus hoidnud. Nii lihtne see ongi.
Kui sellest on juba hr. eksabikaasaga pikalt ja laialt räägitud. Et inimesel see hellusevajadus ikkagi on. Ja enamasti pole see üldse mitte seksuaalset laadi. Südamest tulnud embus ületab ilusad sõnad. Vuliseb otse hinge ja teeb seal palju head. Ja mõnikord lihtsale aetakse asju segamini ja minnakse üheks ööks kedagi kaissu otsima.
Aga muidu...
Käisin oma National Incurance Numbri intervjuul. Sõitsin bussiga kuskile mutagehttosse, kus palju ühenaelapoode. Sis see office oli kuskil nurga taga. Teised tegelased olid kas suured mutad, ninjanaised, tsimpi-rimpid või poolakad. Ja tundub, et väga trendikas on käia perega. Või boifrendi ja ühe sõbraga. Või lihtsalt sõbraga. Ma olin vist ainukesena üksinda... Tädi, kes mind klaasi tagant "intervjueeris" oli ülisuur must proua, kõik vohas üle toolikäsitugede. Tundus, et ta ei viitsinud oma tööd eriti teha, sest ta lükkas mulle tuima näoga paberid ette ja käskis hakata allkirju panema. Kui ma sellega rutem kui viie minutiga hakkama sain, oli ta väga imestunud. Ma saan aru küll, et temal aega jagub, aga ma pidin kella kaheks tööl olema.
Kurb lugu on see, et jätsin ilmselt suure ähmiga oma käpikud bussi. :( Oma ilusad punased setukäpikud. Nagu kellegil teisel pole ja mis on juunikuus ostetud ja mis kapis niimitu suvekuud ootasid...:( Jälle asju vähem...Pidin siis vastumürgiks ruttu mingisse ühenaelapoodi sisse astuma ja sealt mustad vargasõrmikud ostma. Ja joonistusbloki. Sõrmikutega on sõrmed ikka hirmus külmad ja täna õhtul avastasin ,et joonistada ma küll enam ei oska. :(
Kas masendus hakkab tasapidi tagasi hiilima???
Kui sellest on juba hr. eksabikaasaga pikalt ja laialt räägitud. Et inimesel see hellusevajadus ikkagi on. Ja enamasti pole see üldse mitte seksuaalset laadi. Südamest tulnud embus ületab ilusad sõnad. Vuliseb otse hinge ja teeb seal palju head. Ja mõnikord lihtsale aetakse asju segamini ja minnakse üheks ööks kedagi kaissu otsima.
Aga muidu...
Käisin oma National Incurance Numbri intervjuul. Sõitsin bussiga kuskile mutagehttosse, kus palju ühenaelapoode. Sis see office oli kuskil nurga taga. Teised tegelased olid kas suured mutad, ninjanaised, tsimpi-rimpid või poolakad. Ja tundub, et väga trendikas on käia perega. Või boifrendi ja ühe sõbraga. Või lihtsalt sõbraga. Ma olin vist ainukesena üksinda... Tädi, kes mind klaasi tagant "intervjueeris" oli ülisuur must proua, kõik vohas üle toolikäsitugede. Tundus, et ta ei viitsinud oma tööd eriti teha, sest ta lükkas mulle tuima näoga paberid ette ja käskis hakata allkirju panema. Kui ma sellega rutem kui viie minutiga hakkama sain, oli ta väga imestunud. Ma saan aru küll, et temal aega jagub, aga ma pidin kella kaheks tööl olema.
Kurb lugu on see, et jätsin ilmselt suure ähmiga oma käpikud bussi. :( Oma ilusad punased setukäpikud. Nagu kellegil teisel pole ja mis on juunikuus ostetud ja mis kapis niimitu suvekuud ootasid...:( Jälle asju vähem...Pidin siis vastumürgiks ruttu mingisse ühenaelapoodi sisse astuma ja sealt mustad vargasõrmikud ostma. Ja joonistusbloki. Sõrmikutega on sõrmed ikka hirmus külmad ja täna õhtul avastasin ,et joonistada ma küll enam ei oska. :(
Kas masendus hakkab tasapidi tagasi hiilima???
pühapäev, veebruar 19, 2006
Je ne t'aime plus, mon amour...
Seekord pole vist PMS, vaid kuuseisud on kõigi suhtes segased.
Sain eile dushikabiini nühkides puhastusvahendist jälle siukse laksu, et pidin pärast voodi äärel istuma ja tükk aega tühjusesse vahtima. Nagu oleks mingit omamoodi Poppersit nuhutanud. Sellest kõigest tuli miski omamoodi pohmakas...
Siis pidime Astridiga rahanatukest loendama. Ülimalt häiriv on asjaolu, et kui kuu alguses elad kitsikuses ja ei saa endale suurt midagi lubada, siis kuu lõpus on bänn kõigele. Aga ma olen ju noor ja ei taha kodus istuda...
Siis tuli välja, et Astrid oli koos oma teksadega ka mu passi ära pesnud. Ausalt, ma ei muretsenud selle pärast üldse. Passi saab uue.
Aga ikkagi laksas kõik kokku, kui ma veetsin tunnikese, otsides oma olematutest riidevarudest sobivat autfitti nii õhtusöögiks kui ka klubiks... Mulle tundub, et asjad ei tähenda mulle suurt midagi, eriti viimasel ajal, aga kõik pöördub ümber, kui ma pean midagi selga ajama. MASENDAV. Ja kui Eestis sai vaestel aegadel kaltsukatest pärleid ja mitte nii tõelisi pärleid sai lahedateks muuta, siis siin on vintage poed üle mõistude kallid. Kui ma Eestisse lähen, siis tuleb 1 kaltsukatuur. :)
Kas ma olen shallow, et pööran nii palju tähelepanu oma riietele?
C'mon, ma isegi ei pööra nii palju ja ma tahan lihtsalt kena välja näha.
Asi lõppes siis sellega, et pingutasin mis ma pingutasin, löpuks tuli nuts ikkagi ja mis eriti hull: ma arvan, et ma olin eile hakkama saanud Aasta Meigiteosega ja pisarad pühkisid selle kõik minema...
Tegelikult peaks halva tujuga koju jääma, sest ma olin eile ikkagi nii kuri. Rääkisin bussijuhiga väga õelalt, kui tal polnud kümnekast seitset naela tagasi anda. "Whats gonna happen' now?!" oli öeldud sellise intonatsiooniga, et Astrid täiega ehmus... Asi lõppes sellega, et saime tasuta bussisõidu. Kas mu evil olek mõjus või oli bussijuht väga hea inimene...
Ja õhtusöök ise oli nii vinge. Toredad inimesed, kes panevad mõistma, et tegelikult sa ei ole siin üksi ja alati on koht kuhu minna ja naeratavad inimesed. Ja minust on tõesti nõme minna kohale ja olla selline nagu ma eile olin...
Natuke labaseks kiskus vestluse keegi Bella, kel vist ainult seksihuvid... Vähemalt suurt midagi muud ma tema suust ei kuulnud... ja Astrid oli shokeeritud, kui ta järgmisel hommikul mõistis, et Bella oli teda täitsa kaine peaga suudelnud... noh, tundis end natuke ära kasutatuna :D
Jah, seisud on veidrad, ma arvan, et Astrid ja Simon läksid täna lõplikult lahku. Seda on umbes viis korda juba juhtunud, aga alati on jälle kokku tuldud, aga arvestades tänast pisaratevoolu, mis mu pluusikäise läbi leotas... Ja siis oli Manu Chao "Je ne t'aime plus" ripiidi peal.
Eilne klubi oli imelik. Nagu Püssirohukelder. Kõrge telliskividest kaardus lagi. Ja vaipkate oli maas. Yak, kas nad nühivad seda peale igat pidu? Muusika oli liiga trance'i sarnane. Ja kogu õhustik meenutas paari aasta taguseid Vibesid, aga ilma VIP ruumita. Ja ma tean, et olles alkoholi abil juba peaaegu üle saanud oma masendusest, tuli see seal tagasi. Inimesed tundusid koledad ja ebastiilsed, kuid ülimalt arrogantsed. Ja ainuke, mida ma tahtsin, oli sealt ära minna. Aga et ma täpselt ei teadnud, kus me oleme, siis pidin mööda klubi ringi tatsama...
Mingi hetk olin juba valmis lihtsalt minema kõndima ja kodu otsima minema, aga siis tuli üks keskmiselt vähem tuttav noormees, kelle külmkapile ma varem olen magnetlauseid kokku seadnud ja kellel elutoas Barcelona toolid ning suutis mu ikkagi klubisse jääma rääkida. Ma ei mäleta, mida ta rääkis, ilmselt mingeid libedaid mõttetusi nagu "everything will be okay" ja "you are sexy" . Aga see oli just see, mida ma hetkel vajasin. Sest mõnikord pole paremaks tujuks vaja keeruliste asjadega pead murda ja asjadele lahendusi otsida, vaid abi on hoopis pisikestest valedest. Ilmselt ta teadis, mida tegi, sest tema kohta käivad laused nagu: "He's after every pussy" ja "He's a cunt". Viimast tunnistab ta ise ka ja pussydega on nii, et... nohh, tõestatud.
Aga kui me hommikul (tegelt korralik pärastlõuna) Astridiga koju kõndisime ja kirikust mööda läksime, oli terve aed täis kollaseid õitsvaid krookuseid. Ja lumikellukesi. Ja pungas nartsisse. Vot nii kaugel on asjad siinmaal. :)
Sain eile dushikabiini nühkides puhastusvahendist jälle siukse laksu, et pidin pärast voodi äärel istuma ja tükk aega tühjusesse vahtima. Nagu oleks mingit omamoodi Poppersit nuhutanud. Sellest kõigest tuli miski omamoodi pohmakas...
Siis pidime Astridiga rahanatukest loendama. Ülimalt häiriv on asjaolu, et kui kuu alguses elad kitsikuses ja ei saa endale suurt midagi lubada, siis kuu lõpus on bänn kõigele. Aga ma olen ju noor ja ei taha kodus istuda...
Siis tuli välja, et Astrid oli koos oma teksadega ka mu passi ära pesnud. Ausalt, ma ei muretsenud selle pärast üldse. Passi saab uue.
Aga ikkagi laksas kõik kokku, kui ma veetsin tunnikese, otsides oma olematutest riidevarudest sobivat autfitti nii õhtusöögiks kui ka klubiks... Mulle tundub, et asjad ei tähenda mulle suurt midagi, eriti viimasel ajal, aga kõik pöördub ümber, kui ma pean midagi selga ajama. MASENDAV. Ja kui Eestis sai vaestel aegadel kaltsukatest pärleid ja mitte nii tõelisi pärleid sai lahedateks muuta, siis siin on vintage poed üle mõistude kallid. Kui ma Eestisse lähen, siis tuleb 1 kaltsukatuur. :)
Kas ma olen shallow, et pööran nii palju tähelepanu oma riietele?
C'mon, ma isegi ei pööra nii palju ja ma tahan lihtsalt kena välja näha.
Asi lõppes siis sellega, et pingutasin mis ma pingutasin, löpuks tuli nuts ikkagi ja mis eriti hull: ma arvan, et ma olin eile hakkama saanud Aasta Meigiteosega ja pisarad pühkisid selle kõik minema...
Tegelikult peaks halva tujuga koju jääma, sest ma olin eile ikkagi nii kuri. Rääkisin bussijuhiga väga õelalt, kui tal polnud kümnekast seitset naela tagasi anda. "Whats gonna happen' now?!" oli öeldud sellise intonatsiooniga, et Astrid täiega ehmus... Asi lõppes sellega, et saime tasuta bussisõidu. Kas mu evil olek mõjus või oli bussijuht väga hea inimene...
Ja õhtusöök ise oli nii vinge. Toredad inimesed, kes panevad mõistma, et tegelikult sa ei ole siin üksi ja alati on koht kuhu minna ja naeratavad inimesed. Ja minust on tõesti nõme minna kohale ja olla selline nagu ma eile olin...
Natuke labaseks kiskus vestluse keegi Bella, kel vist ainult seksihuvid... Vähemalt suurt midagi muud ma tema suust ei kuulnud... ja Astrid oli shokeeritud, kui ta järgmisel hommikul mõistis, et Bella oli teda täitsa kaine peaga suudelnud... noh, tundis end natuke ära kasutatuna :D
Jah, seisud on veidrad, ma arvan, et Astrid ja Simon läksid täna lõplikult lahku. Seda on umbes viis korda juba juhtunud, aga alati on jälle kokku tuldud, aga arvestades tänast pisaratevoolu, mis mu pluusikäise läbi leotas... Ja siis oli Manu Chao "Je ne t'aime plus" ripiidi peal.
Eilne klubi oli imelik. Nagu Püssirohukelder. Kõrge telliskividest kaardus lagi. Ja vaipkate oli maas. Yak, kas nad nühivad seda peale igat pidu? Muusika oli liiga trance'i sarnane. Ja kogu õhustik meenutas paari aasta taguseid Vibesid, aga ilma VIP ruumita. Ja ma tean, et olles alkoholi abil juba peaaegu üle saanud oma masendusest, tuli see seal tagasi. Inimesed tundusid koledad ja ebastiilsed, kuid ülimalt arrogantsed. Ja ainuke, mida ma tahtsin, oli sealt ära minna. Aga et ma täpselt ei teadnud, kus me oleme, siis pidin mööda klubi ringi tatsama...
Mingi hetk olin juba valmis lihtsalt minema kõndima ja kodu otsima minema, aga siis tuli üks keskmiselt vähem tuttav noormees, kelle külmkapile ma varem olen magnetlauseid kokku seadnud ja kellel elutoas Barcelona toolid ning suutis mu ikkagi klubisse jääma rääkida. Ma ei mäleta, mida ta rääkis, ilmselt mingeid libedaid mõttetusi nagu "everything will be okay" ja "you are sexy" . Aga see oli just see, mida ma hetkel vajasin. Sest mõnikord pole paremaks tujuks vaja keeruliste asjadega pead murda ja asjadele lahendusi otsida, vaid abi on hoopis pisikestest valedest. Ilmselt ta teadis, mida tegi, sest tema kohta käivad laused nagu: "He's after every pussy" ja "He's a cunt". Viimast tunnistab ta ise ka ja pussydega on nii, et... nohh, tõestatud.
Aga kui me hommikul (tegelt korralik pärastlõuna) Astridiga koju kõndisime ja kirikust mööda läksime, oli terve aed täis kollaseid õitsvaid krookuseid. Ja lumikellukesi. Ja pungas nartsisse. Vot nii kaugel on asjad siinmaal. :)
neljapäev, veebruar 16, 2006
Can't be bothered again
Me peame elutoas kahte eestlast, kelle ainukeseks huviks Londonis näib olevat Sience Museumi külastamine... Muud nad Londonist ei tea ja vist ei tahagi teada...
Enjoy!
Leidsime eile Astridiga tänavalt peegli. Olime just kodus end vannitoa peegli ees hüpitanud, sest peegel on kõrgel ja seda, kuidas püksid istuvad, kohe kindlasti ei näe.
Läksime välja ja tänaval seina ääres oli 2 hiigelsuurt peeglit. Loomulikult pidime selle kaenalsse võtma ja koju tagasi minema. Eesti tüübid, kes meid niikuinii ilmselt imelikeks peavad, hakkasid ilmselt meie mõistuses täiesti kahtlema. (Väljaminekule eelnes valjuhäälne dialoog minu ja Astridi vahel:
"Do you have some trousers, that I can borrow?"
"Yeah, these when-pussy-comes-out ones,"
"Alright, can I try them on?"
"Sure!"
"OMG! Pussy COMES out!"
"Thats why people look at me always, I couldn't understand why..."
Pussy-comes-out-trousers on need püksid, mille jalavahe on jube katki hõõrdunud ja tagumik ning kintsud on näha.
Boob-comes-out-shirt on pluus või top millel on ilgem dekoltee.)
Enivei, võtsime ainult ühe peegli. Tänaval tagasi, pidime ikkagi järele jäänud peegli ees ilustema, keerutama ja kommenteerima. Kogu show lõpetas minu lause: "Ok, let's shake these asses!" Mille peale kuskilt ülevalt kostus kellegi onu hääl, kes seletas vist midagi, et meie võtsime teise peegli. Omg, milline perversne publik ühes isikus.
Tänaval asus meie kannule 10-pealine teismemutade kamp. Kõigil teksatagumikud põlvede kohal, mõnel hoopis dressipüksid. Yak. Midagi hõiguti naiste, tagumikkude ja muu sellise kohta. Astridil oli jube himu küsida noormeestelt, et kui nad ka päris naise saavad kuskilt, siis mida nad temaga küll peale hakkaksid...
Bussis nägime jälle tegelast, keda me kutsume The Pink Thing. Hiinlane, kes eelmine kord kandis beebiroosat dressi... Seekord oli tal nahkmantel. Mõlemal puhul näeb ta jube välja.
Liitunud oma kaaslastega Tea Baris, suundusime kesklinna, et minna Metrosse. Muud meile pähe ei tulnud ja Astrid on sinna ammu tahtnud minna.
Olgem ausad, tegu oli koolidiskoga, kus alkohol lubatud. Ma pole Londonis mitte üheski klubis nii noort crowdi näinud. 20 näis maksimumpiir olevat. Ja 80 protsenti purjakil. Tüdrukud keskmisest koledamad ja paksemad.
Nii, et pole midagi imestada, et peale seda, kui meie kaaslased meid maha jätsid, tekkisid meile mõlemale Astridiga 20-aastased austajad... Man, I'm old. Vähemalt liiga vana selle koha jaoks. Aga selle võib korraks ju unustada. Ja tunda mõnu, ja seda 20 aastast natuke lollitada ja tema isikut natue raputada. Sest tema jaoks olen ma ju lõpphuvitav ja misiganes. Vähemalt oli see nooruk rahakas või raiskas oma viimased naelad mu jookide peale.
Kui me kodus olime ja köögis võikut nosisime, ümisesin ma täis suuga Astridile: "I'm so glad that I don't care!" Justkui vastuseks laekus 20 aastaselt mingi komplimentsõnum. Ja siis teine.
I'm so glad that I don't care.
Enjoy!
Leidsime eile Astridiga tänavalt peegli. Olime just kodus end vannitoa peegli ees hüpitanud, sest peegel on kõrgel ja seda, kuidas püksid istuvad, kohe kindlasti ei näe.
Läksime välja ja tänaval seina ääres oli 2 hiigelsuurt peeglit. Loomulikult pidime selle kaenalsse võtma ja koju tagasi minema. Eesti tüübid, kes meid niikuinii ilmselt imelikeks peavad, hakkasid ilmselt meie mõistuses täiesti kahtlema. (Väljaminekule eelnes valjuhäälne dialoog minu ja Astridi vahel:
"Do you have some trousers, that I can borrow?"
"Yeah, these when-pussy-comes-out ones,"
"Alright, can I try them on?"
"Sure!"
"OMG! Pussy COMES out!"
"Thats why people look at me always, I couldn't understand why..."
Pussy-comes-out-trousers on need püksid, mille jalavahe on jube katki hõõrdunud ja tagumik ning kintsud on näha.
Boob-comes-out-shirt on pluus või top millel on ilgem dekoltee.)
Enivei, võtsime ainult ühe peegli. Tänaval tagasi, pidime ikkagi järele jäänud peegli ees ilustema, keerutama ja kommenteerima. Kogu show lõpetas minu lause: "Ok, let's shake these asses!" Mille peale kuskilt ülevalt kostus kellegi onu hääl, kes seletas vist midagi, et meie võtsime teise peegli. Omg, milline perversne publik ühes isikus.
Tänaval asus meie kannule 10-pealine teismemutade kamp. Kõigil teksatagumikud põlvede kohal, mõnel hoopis dressipüksid. Yak. Midagi hõiguti naiste, tagumikkude ja muu sellise kohta. Astridil oli jube himu küsida noormeestelt, et kui nad ka päris naise saavad kuskilt, siis mida nad temaga küll peale hakkaksid...
Bussis nägime jälle tegelast, keda me kutsume The Pink Thing. Hiinlane, kes eelmine kord kandis beebiroosat dressi... Seekord oli tal nahkmantel. Mõlemal puhul näeb ta jube välja.
Liitunud oma kaaslastega Tea Baris, suundusime kesklinna, et minna Metrosse. Muud meile pähe ei tulnud ja Astrid on sinna ammu tahtnud minna.
Olgem ausad, tegu oli koolidiskoga, kus alkohol lubatud. Ma pole Londonis mitte üheski klubis nii noort crowdi näinud. 20 näis maksimumpiir olevat. Ja 80 protsenti purjakil. Tüdrukud keskmisest koledamad ja paksemad.
Nii, et pole midagi imestada, et peale seda, kui meie kaaslased meid maha jätsid, tekkisid meile mõlemale Astridiga 20-aastased austajad... Man, I'm old. Vähemalt liiga vana selle koha jaoks. Aga selle võib korraks ju unustada. Ja tunda mõnu, ja seda 20 aastast natuke lollitada ja tema isikut natue raputada. Sest tema jaoks olen ma ju lõpphuvitav ja misiganes. Vähemalt oli see nooruk rahakas või raiskas oma viimased naelad mu jookide peale.
Kui me kodus olime ja köögis võikut nosisime, ümisesin ma täis suuga Astridile: "I'm so glad that I don't care!" Justkui vastuseks laekus 20 aastaselt mingi komplimentsõnum. Ja siis teine.
I'm so glad that I don't care.
teisipäev, veebruar 14, 2006
minced meat
Vaatasin täna kinos ühte halvimat filmi viimasel ajal üldse. Final destination 3. Ainuke õigusts asjale oleks see, et halba lina"teost" on ka vaja, siis teab häid hinnata.
Et siis kamp keskkoolilõpetajaid lõbustuspargis. Ameerikamaal, ameerika mägedel. Pool klassi saab seal surma (hakkliha, verd lendab), siis taipab peategelane, et tal on fotod inimestest, kes surid ja tal on fotod nendest, kes oleks pidanud surema. Miskid beibed kärssavad solaariumis (vt. ptk. "Surm solaariumis"), kellegi kolba läbistab mingi traktor, neiul tulevad miskid orad läbi pea, nii et nad turritavad näost välja... Verd lendab rohkem kui rubla eest. Hakklihastseenid vahelduvad sellega, kuidas õnnetu fotode omanik üritab koos oma surnud boifrendi parima sõbraga (kes kaotas ameerikamäeõnnetuses oma tüdruku) veenda oma koolikaaslasi, et nad hakkavad varsti surema ja peaksid ettevaatlikud olema.
Mis mõtet on ettevaatusel, kui surm on ette määratud?
Ja kuna film oli nii igav, siis uurisin ma lage ja avastasin, et see on päris huvitava neobarokse süvendiga. Ja mõtisklesin, kas hoone on alati kino olnud, ja mis aastast ta pärit on.
Siis mõtlesin, et kodus pole midagi süüa ja kuna mul raha pole, siis ei saa osta ka. Ja et ma keedan endale hommikul makarone. Sest leiba pole. Ja huvitav, kui mina leiba ei osta, siis kui kaua meil leiba pole?
Homme on valentinipäev. Miks nad küll end vaevavad nende napakate südametega kaartidega. Ehkki lilled salajaselt austajalt polekski nii pahad.
Ja siis mõtlesin, miks ma istun seal inimesega, kellele see film ikkagi meeldis. Ja kelle maitse on enamasti opositsioonis minu omaga.
Äkki on see ka mingi kriisisuhe? Kas me saaks sama hästi läbi ja suhtleks sama tihedalt, kui me Eestis oleks? Järgi mõtlemata oleks vastus "EI"... kahju muidugi, aga meil pole Eestis kedagi/midagi mis meid seoks.
Nii et tegemist on puhtalt Londonipõhise sõprusega?
Ja see on fakin scary, Triinu on mul küllalt keelanud sukeldumast inimestesse, ja järsku on tegemist mõttetu tiigiga?
Võibolla olen hoopis mina mõttetu ja igav?
Võibolla ma küll sukeldun julgesti, aga löön oma pea põhja ära? Või osutub see sogaseks ja mõttetuks? Või tuleb põhi sellise peaka puhul nii kiiresti kätte, et varsti veest välja ronid???
Kui ma ainult halbu filme ei vaataks, mis panevad oma elu üle järgi mõtlema...
Et siis kamp keskkoolilõpetajaid lõbustuspargis. Ameerikamaal, ameerika mägedel. Pool klassi saab seal surma (hakkliha, verd lendab), siis taipab peategelane, et tal on fotod inimestest, kes surid ja tal on fotod nendest, kes oleks pidanud surema. Miskid beibed kärssavad solaariumis (vt. ptk. "Surm solaariumis"), kellegi kolba läbistab mingi traktor, neiul tulevad miskid orad läbi pea, nii et nad turritavad näost välja... Verd lendab rohkem kui rubla eest. Hakklihastseenid vahelduvad sellega, kuidas õnnetu fotode omanik üritab koos oma surnud boifrendi parima sõbraga (kes kaotas ameerikamäeõnnetuses oma tüdruku) veenda oma koolikaaslasi, et nad hakkavad varsti surema ja peaksid ettevaatlikud olema.
Mis mõtet on ettevaatusel, kui surm on ette määratud?
Ja kuna film oli nii igav, siis uurisin ma lage ja avastasin, et see on päris huvitava neobarokse süvendiga. Ja mõtisklesin, kas hoone on alati kino olnud, ja mis aastast ta pärit on.
Siis mõtlesin, et kodus pole midagi süüa ja kuna mul raha pole, siis ei saa osta ka. Ja et ma keedan endale hommikul makarone. Sest leiba pole. Ja huvitav, kui mina leiba ei osta, siis kui kaua meil leiba pole?
Homme on valentinipäev. Miks nad küll end vaevavad nende napakate südametega kaartidega. Ehkki lilled salajaselt austajalt polekski nii pahad.
Ja siis mõtlesin, miks ma istun seal inimesega, kellele see film ikkagi meeldis. Ja kelle maitse on enamasti opositsioonis minu omaga.
Äkki on see ka mingi kriisisuhe? Kas me saaks sama hästi läbi ja suhtleks sama tihedalt, kui me Eestis oleks? Järgi mõtlemata oleks vastus "EI"... kahju muidugi, aga meil pole Eestis kedagi/midagi mis meid seoks.
Nii et tegemist on puhtalt Londonipõhise sõprusega?
Ja see on fakin scary, Triinu on mul küllalt keelanud sukeldumast inimestesse, ja järsku on tegemist mõttetu tiigiga?
Võibolla olen hoopis mina mõttetu ja igav?
Võibolla ma küll sukeldun julgesti, aga löön oma pea põhja ära? Või osutub see sogaseks ja mõttetuks? Või tuleb põhi sellise peaka puhul nii kiiresti kätte, et varsti veest välja ronid???
Kui ma ainult halbu filme ei vaataks, mis panevad oma elu üle järgi mõtlema...
pühapäev, veebruar 12, 2006
pühapäev on tore päev...
Rob'il oli õigus: kui juua palju alkot ja siis sinna õiges koguses peale suitsetada, siis hommikul pohmakat pole. Ilmselt olen ma ainuke inimene siit majast, kes suutis kõik õigesti doseerida. Ärkasin ema smssi peale, et Kristina sai miski kulla. Allright. Magama enam jääda ei suutnud. Koristasin eilse pasamaja kokku. Elutuba oli üllatavalt ok, aga kööki lisandus veel eelmistele prügikottidele pungis sõbrake.
Selle nädalavahetuse võib üldiselt vist maha kanda... Laupäeval külastasime turkat Electric Avenuel. Cool, ülicool nimi tähendab seda, et ametlikult Brixtoni turuks kutsutud koht sisaldab palju afropoode, odavaid kodupoode (mitte kenapoolseidki), koledaid riidepoode ja haisvaid toidupoode, kus kanarümbad akanal ripuvad. Jeesuke, ma ei kujuta ette, kui peaks sinna pohmakaga minema, kõndisin rümbapoodidest ringiga mööda ja mõtlesin taimetoitlaseks hakata...
Kui Astrid endale ühes mutapoes uusi juukseid valis, läksime meie reimoga välja ja otsekohe leidis tsiviliseritud valgete poole tee keegi peaaegu mädaneva käega kerjus, kes mitte ei palunud, vaid nõudis oma viit penni. Taganesime ehmatusega poodi tagasi: leepra pole veel maailmast võibolla kadunud...
Taht's it. Ja kui terve nädala säras päike ja kevad oli õhus, siis just pühapäeval on vihm ja kõige sombusem ilm üldse. Brr.
Selle nädalavahetuse võib üldiselt vist maha kanda... Laupäeval külastasime turkat Electric Avenuel. Cool, ülicool nimi tähendab seda, et ametlikult Brixtoni turuks kutsutud koht sisaldab palju afropoode, odavaid kodupoode (mitte kenapoolseidki), koledaid riidepoode ja haisvaid toidupoode, kus kanarümbad akanal ripuvad. Jeesuke, ma ei kujuta ette, kui peaks sinna pohmakaga minema, kõndisin rümbapoodidest ringiga mööda ja mõtlesin taimetoitlaseks hakata...
Kui Astrid endale ühes mutapoes uusi juukseid valis, läksime meie reimoga välja ja otsekohe leidis tsiviliseritud valgete poole tee keegi peaaegu mädaneva käega kerjus, kes mitte ei palunud, vaid nõudis oma viit penni. Taganesime ehmatusega poodi tagasi: leepra pole veel maailmast võibolla kadunud...
Taht's it. Ja kui terve nädala säras päike ja kevad oli õhus, siis just pühapäeval on vihm ja kõige sombusem ilm üldse. Brr.
reede, veebruar 10, 2006
Naiss
Asjad on imeliku pöörde võtnud. Libu, nõid ja misiganes aka mu manager on võtnud mu oma usaldusaluseks. See juhtus umbes kümme minutit peale seda, kui ta oli jälle mulle käratanud, et mu attitud jätab soovida, millele ma seekord vastasin, et tema oma jätab ka... Nii, et me oleme võrdsed...
Mind ajab tohutult segadusse kui "formally known as bitches" tulevad muga sõprust sobitama. Kas ma peaksin
a. Sõpruse vastu võtma ja rõõmus olema, et ma ühe vaenlase oma sõbraks suutsin muuta
b. Sõpruse vastu võtma ja seda igatepidi enda huvides ära kasutama
c. Sõprust mitte vastu võtma ja pakkujale näkku irvitama
d. Sõpruse vastu võtma, alguses hea näo tegema ja siis näkku irvitama
Igatahes olen ma nüüd mingi mitme kuhja vahel, sest minu kaudu otsitakse teed mu korteri ja töökaaslaseni, kes on mudu tore inimene, aga pean tunnistama, et nõustun mõneti proua manageriga: tööl on ta lootusetult juhm... ja mul on hea meel, et ta on prantslane ja ta ei saa seda kunagi lugeda.
Ja ma ei saa ta meestamaitsest ikkagi aru, aga ka siin kohal lohutan end sellega, et ta on prantslane...
Esmaspäeval oli üks nõmedamaid üritusi viimase aja kohta. Õhtu algas paremini kui ma oodata olin osanud: kohtusin ühtede tordaimate eestlastega üldse. Pidime siis kellegi eesti juurtega briti juurde sööma minema. Aga kuna teda polnud minu ja vist veel ühe teise eestlase olemasolust teavitatud, siis ütles ta kohe meiega kokku saades, et toitu on aint kahele ja kõik süüa ei saa. Ja ta tundus üsnagi crancky olevat. Mul pole vaja end raisata mingitele mõttetustele ja nii otsustasin ma selstkonnast irduda. Mispeale mind ruttu siis sellele Howardile tutvustati. Howard isegi mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes VISKAS käe mu poole ja ei vaadanud mulle otsagi. Okei. Kõik.
Ma ei saa asjast aru, kui ma kedagi enda juurde külla kutsun, on mõistlikus koguses sõbrad alati kaasa oodatud. Küll neile juba ka midagi hamba alla leiab, sest õhtusöök on vähemlat minu jaoks ikkagi sotsiaalne värk, mitte lihtsalt kõhu täitmine.
Ja isegi hea ja kergendav oli sealt minema jalutada, Brick Lanel igast huvitavatest kohtadest mööda jalutada, mõelda ja baaridesse sisse vahtida. Imelik, aga ma tunnen end seal juba peaaegu turvaliselt. Kui Brick Lane Osbourne Streetiks muutub, siis enam niiväga mitte...
Ja kui ma oleks Sainsburysse veel 5 minutit varem jõudnud ja veini osta saanud, oleks õhtu peaaegu ideaalne olnud, sest 2 kolmest uuest inimeset on ikka väga hea tulemus.
Eile oli dinner väga hea söögi ja veiniga ja tohutute narkojuttudega.
Täna oli lissalt õlu. Peale seda oli The End, aga kuna ma pole eriti huvitatud uutest ja huvitavatest geimeestest (limiit on juba tõesti täis), siis polnud ma ka nii huvitatud sinna minemisest. Kui ühte naela heategevuseks küsiti, siis ütlesin hea meelega baibai. Seda enam, et mul olid koledad tööriided seljas...
Ja nüüd kodus. Põikasime teel korra meie nurgabaari The Hayfieldi sisse. Viinakoksid aint 1.50. Naiss.
Aga nüüd magama.
Mind ajab tohutult segadusse kui "formally known as bitches" tulevad muga sõprust sobitama. Kas ma peaksin
a. Sõpruse vastu võtma ja rõõmus olema, et ma ühe vaenlase oma sõbraks suutsin muuta
b. Sõpruse vastu võtma ja seda igatepidi enda huvides ära kasutama
c. Sõprust mitte vastu võtma ja pakkujale näkku irvitama
d. Sõpruse vastu võtma, alguses hea näo tegema ja siis näkku irvitama
Igatahes olen ma nüüd mingi mitme kuhja vahel, sest minu kaudu otsitakse teed mu korteri ja töökaaslaseni, kes on mudu tore inimene, aga pean tunnistama, et nõustun mõneti proua manageriga: tööl on ta lootusetult juhm... ja mul on hea meel, et ta on prantslane ja ta ei saa seda kunagi lugeda.
Ja ma ei saa ta meestamaitsest ikkagi aru, aga ka siin kohal lohutan end sellega, et ta on prantslane...
Esmaspäeval oli üks nõmedamaid üritusi viimase aja kohta. Õhtu algas paremini kui ma oodata olin osanud: kohtusin ühtede tordaimate eestlastega üldse. Pidime siis kellegi eesti juurtega briti juurde sööma minema. Aga kuna teda polnud minu ja vist veel ühe teise eestlase olemasolust teavitatud, siis ütles ta kohe meiega kokku saades, et toitu on aint kahele ja kõik süüa ei saa. Ja ta tundus üsnagi crancky olevat. Mul pole vaja end raisata mingitele mõttetustele ja nii otsustasin ma selstkonnast irduda. Mispeale mind ruttu siis sellele Howardile tutvustati. Howard isegi mitte piltlikult, vaid sõna otseses mõttes VISKAS käe mu poole ja ei vaadanud mulle otsagi. Okei. Kõik.
Ma ei saa asjast aru, kui ma kedagi enda juurde külla kutsun, on mõistlikus koguses sõbrad alati kaasa oodatud. Küll neile juba ka midagi hamba alla leiab, sest õhtusöök on vähemlat minu jaoks ikkagi sotsiaalne värk, mitte lihtsalt kõhu täitmine.
Ja isegi hea ja kergendav oli sealt minema jalutada, Brick Lanel igast huvitavatest kohtadest mööda jalutada, mõelda ja baaridesse sisse vahtida. Imelik, aga ma tunnen end seal juba peaaegu turvaliselt. Kui Brick Lane Osbourne Streetiks muutub, siis enam niiväga mitte...
Ja kui ma oleks Sainsburysse veel 5 minutit varem jõudnud ja veini osta saanud, oleks õhtu peaaegu ideaalne olnud, sest 2 kolmest uuest inimeset on ikka väga hea tulemus.
Eile oli dinner väga hea söögi ja veiniga ja tohutute narkojuttudega.
Täna oli lissalt õlu. Peale seda oli The End, aga kuna ma pole eriti huvitatud uutest ja huvitavatest geimeestest (limiit on juba tõesti täis), siis polnud ma ka nii huvitatud sinna minemisest. Kui ühte naela heategevuseks küsiti, siis ütlesin hea meelega baibai. Seda enam, et mul olid koledad tööriided seljas...
Ja nüüd kodus. Põikasime teel korra meie nurgabaari The Hayfieldi sisse. Viinakoksid aint 1.50. Naiss.
Aga nüüd magama.
esmaspäev, veebruar 06, 2006
kuutõbine egoist
Mulle tundub, et ma pole juba kuu aega pühapäeval kodus ärganud. Ükskõik kuidas ma ei plaaniks, lõpetan ikkagi ühes ja samas kohas. Kahtlustan, et järgmine kord mind sinna ei võeta, sest mu voodikombed jätavad soovida: rullin end egoistlikult ainsa ülisuure teki sisse hiigelvaglaks ja kui padi mu pea alt on kuskile voodi taha libisenud, siis sikutan kaaslase oma enda pea alla. Pluss mu öised ingliskeelsed jutuajamised.
Kui ma päevaajal olen päris kena ja omakasupüüdmatu inimene, siis kogu mu egoismist läbi puretud alter ego vupsab magamise ajal pinnale...
Ja pühapäevased pealepidused ärkamised tähendavad seda, et eelmisel õhtul end hirmsasti üles löönud tüdruk läheb otse nendesamade peoriietega Brick Lane turule. Täna oli siis lilleturg ka. 2 kimpu tulpe. Ja siis tavaline turg. Kilekotitäis kirsstomateid 1 naela eest. Meeldiv, kui midagigi siin odav on.
Pidu oli jällegi aus ja rohke alkoholiga. Mulle tulevad meelde ajad peale keskooli, kui alles hakati suure hurraaga pidudel käima ja läperdama. Sama asi toimub jälle. Kas on see mingi paari aasta tagune tsükkel või on asi hoopis selles, et kõik on siin sama uus ja huvitav kui toona Eestis, kui peaaegu igal nädalavahetusel klubis Terminal, hiljem Tallinn prassisti. Ja kui Vibedeks end üles löödi ja kui Spiritis kuskil kõrgematel kohtadel tantsu keerutati... Ja Nightmani ümmargusel tantsuplatsil hommikuni üsnagi hoogsaid poognaid võeti... Huhh, vanad ajad! Uued on hullemad.
Ainuke asi, mis morjendab, on, et kogu nädalavahetus möödubki pidutsedes ja siis paranedes... Ja esmaspäev saabub nii äkitsi ja midagi asjalikku polegi tehtud vahepeal... tegelikult oli ülimalt tark tegu reedel mitte välja minna. Nii suutsin välja kannatada pooleteisetunnise bussisõidu IKEAsse. Edmontoni. Pole kaunis koht. N18. Inimesed on hirmsad. Ja ma ei saa aru, kuidas neid kahte rekkalesbarit, kes bussipeatuses jõlkusid, polnud ära lintshitud... Ja kuidas mind ära ei lintshitud... Ahh, nali aegus juba 9 tundi tagasi...
Kui keegi mulle selle eest maksaks, võiks ma kogu oma huvitava nädalavahetuse ja IKEA ja kinoarvusetuse kirja panna, aga mul on hirmus uni. Sry, darlings, jätan selle oma biograafia jaoks.
Kui ma päevaajal olen päris kena ja omakasupüüdmatu inimene, siis kogu mu egoismist läbi puretud alter ego vupsab magamise ajal pinnale...
Ja pühapäevased pealepidused ärkamised tähendavad seda, et eelmisel õhtul end hirmsasti üles löönud tüdruk läheb otse nendesamade peoriietega Brick Lane turule. Täna oli siis lilleturg ka. 2 kimpu tulpe. Ja siis tavaline turg. Kilekotitäis kirsstomateid 1 naela eest. Meeldiv, kui midagigi siin odav on.
Pidu oli jällegi aus ja rohke alkoholiga. Mulle tulevad meelde ajad peale keskooli, kui alles hakati suure hurraaga pidudel käima ja läperdama. Sama asi toimub jälle. Kas on see mingi paari aasta tagune tsükkel või on asi hoopis selles, et kõik on siin sama uus ja huvitav kui toona Eestis, kui peaaegu igal nädalavahetusel klubis Terminal, hiljem Tallinn prassisti. Ja kui Vibedeks end üles löödi ja kui Spiritis kuskil kõrgematel kohtadel tantsu keerutati... Ja Nightmani ümmargusel tantsuplatsil hommikuni üsnagi hoogsaid poognaid võeti... Huhh, vanad ajad! Uued on hullemad.
Ainuke asi, mis morjendab, on, et kogu nädalavahetus möödubki pidutsedes ja siis paranedes... Ja esmaspäev saabub nii äkitsi ja midagi asjalikku polegi tehtud vahepeal... tegelikult oli ülimalt tark tegu reedel mitte välja minna. Nii suutsin välja kannatada pooleteisetunnise bussisõidu IKEAsse. Edmontoni. Pole kaunis koht. N18. Inimesed on hirmsad. Ja ma ei saa aru, kuidas neid kahte rekkalesbarit, kes bussipeatuses jõlkusid, polnud ära lintshitud... Ja kuidas mind ära ei lintshitud... Ahh, nali aegus juba 9 tundi tagasi...
Kui keegi mulle selle eest maksaks, võiks ma kogu oma huvitava nädalavahetuse ja IKEA ja kinoarvusetuse kirja panna, aga mul on hirmus uni. Sry, darlings, jätan selle oma biograafia jaoks.
pühapäev, veebruar 05, 2006
reede, 3 veebruar
Üle mitme nädala esimene reede õhtu kodus. Kuigi plaane oleks olnud jalaga segada.
Aga väljas on lihtsalt nii külm ,et ei viitsiks toast välja minna. Eriti kui vaevamas on eilse pohmaka mentaalne osa...
Sest eile oli lihtsalt üsna paha olla, aga tuju üsna hea.
Pidu siis ise koosnes kolmaba õhtul sellest, et Mister Ameerika is in town, so... paaaartyyy... Pudel rummi ja natuke viint ja kolm eestlast. Hiljem ühines keegi noormees, kelle päritolu mul meeles pole. Mingi hetk ei lastud mind igatahes The Endi sisse, sest mul polnud id'd. Ja siis järgnes mingi indieurgas, millest ma mäletan ainult seda, et seal oli interjööris palju puitu kasutatud, siuke saunamoodi (aga võibolla ma käisin hoopis geisaunas?)... Ja me pidime ikka lavale tantsima ronima. Ja kui me mingi trepi peal sheikisime, siis tuli hoolikas olla, et mitte tasakaalu kaotada. Ja siis mingit õlut mäletan...
Martinist ja Tjaagost ei mäleta midagi. Sry, te olete jamad, aga võibolla te nuselesite kuskil...
Sis Ghetto poole. Fläsh endast teepervel istumas ja kotist asju kõnnitee äärele ladumas... Ja siis on juba Sven. Jumala kaine. Lohistamas mind bussi peale. Martiniga ma hüvasti ei jätnudki. Kui ma ärkasin, siis oli ta juba läinud...
Ja eile oli siis hirmus paha olla, aga kui Astrid mind endaga kaasa Herne Hilli oma sõbranje Pulchi juurde õhtusöögile kutsus, siis olin kohe nõus. Val'i ja Pulchi ma juba teadsin. Nad on toredad, eriti Pulch. Kahjuks oli dineele kutsutud ka keegi nõme blondipoolne briti noormees, kes omast arust hullu kildu rebis. Tema ameerikamaa sõber oli lihtsalt mõttetu. Pulchi majanaabrid: keegi neiu, kes on egiptuse päritolu prantslane ja kes Londonis elades on omandanud perfektse akenditu inglise keele, tegi mind lihtsalt kadedaks ja seepärast ta mulle ei meeldinudki. Keskmisest poole sentimeetri võrra kabedam rootsi noormees (blond) jättis mind lihtsalt külmaks. Veel käis toast läbi hiigelsuur noormees, vähemalt 2.10 pikk ja siuke lühem tsimpirimpivälimusega noormees, kes pidi hirmus naljakas olema. Pidi.
Ja siis kõige tipp Celine.
Kui me alguses köögis seisime, siis tuli meiega rääkima kohutavalt läikiva ninaga tütarlaps, kellel oli jube prantsuse aktsent ja vakaabulari väga tilluke. Arrogantsi võis tajuda juba esimestest repliikidest, kuid kui neid teatas, et elab Notting Hillis, siis tundus see juba kelkimisena. Õnneks tuli hiljem välja, et ta jagab seal tuba võhivõõra tsikiga. Ha-haaa! Igatahes tundus ta kogu vestluse väga kahtlane, ragistasin hirmsasti ajusid ja üritasin välja möelda, kus ta end nii segi on tõmmanud, sest teistel oli ainult pool Martinit joodud.
Sööma sattusin Celine kõrvale, kes briti ja ameeriklasega kõige igavamat juttu puhus ja soovisin, et oskaksin prantsuse keelt, et Astridi, Valerie ja Pulchiga sädistada. Huhh. Tibi mu kõrval muutus iga minutiga järjest talumatumaks.
Lõpuks ronis meiega veel sama bussi peale ka. Sõitsid selle ameerikalasega rõõmsasti nende vipplinnaossa. Ja meie Astridiga võtsime oma hea 25 itta. Ja kui ma Astridi käest küsisin, et kusse tibi end nii segi tõmbas, siis teatas ta, et see oli üldse kõige halvem prantsuse näide ja tegelt ta ongi selline... Ja juua pole vajagi. Jumaloidku.Kaine peaga ei saa keegi ometi nii lolli juttu rääkida kui tema???
Ja täna siis olin töö juures suremas. Poes oli 14 kraadi sooja. Peaaegu karjusin meie uue manageri peale, et see midagi küttega ette võtaks. See pugejas läks kohe mingeid nuppe kruttima ja tuli siis teatama, et sooja tuleb. Nii palju, et õhtuks oli temperatuur tõusnud 17 kraadini. Seepärast vist olen praegu juba neljanadat tundi kodus voodis teki all ja "can't be bothered to go out". Varvastes hakkab juba vereringe taastuma ja sõrmed tipivad täitsa hästi.
Ja ma ei kahetse mitte kraadigi, et ma sinna kuskile Notting Hilli kluppi ei läinud. Mõtleks, sealt on väga nõme koju saada... Ja kingi mul ka pole niikuinii. Jama.
Homme minnakse õue.
Aga väljas on lihtsalt nii külm ,et ei viitsiks toast välja minna. Eriti kui vaevamas on eilse pohmaka mentaalne osa...
Sest eile oli lihtsalt üsna paha olla, aga tuju üsna hea.
Pidu siis ise koosnes kolmaba õhtul sellest, et Mister Ameerika is in town, so... paaaartyyy... Pudel rummi ja natuke viint ja kolm eestlast. Hiljem ühines keegi noormees, kelle päritolu mul meeles pole. Mingi hetk ei lastud mind igatahes The Endi sisse, sest mul polnud id'd. Ja siis järgnes mingi indieurgas, millest ma mäletan ainult seda, et seal oli interjööris palju puitu kasutatud, siuke saunamoodi (aga võibolla ma käisin hoopis geisaunas?)... Ja me pidime ikka lavale tantsima ronima. Ja kui me mingi trepi peal sheikisime, siis tuli hoolikas olla, et mitte tasakaalu kaotada. Ja siis mingit õlut mäletan...
Martinist ja Tjaagost ei mäleta midagi. Sry, te olete jamad, aga võibolla te nuselesite kuskil...
Sis Ghetto poole. Fläsh endast teepervel istumas ja kotist asju kõnnitee äärele ladumas... Ja siis on juba Sven. Jumala kaine. Lohistamas mind bussi peale. Martiniga ma hüvasti ei jätnudki. Kui ma ärkasin, siis oli ta juba läinud...
Ja eile oli siis hirmus paha olla, aga kui Astrid mind endaga kaasa Herne Hilli oma sõbranje Pulchi juurde õhtusöögile kutsus, siis olin kohe nõus. Val'i ja Pulchi ma juba teadsin. Nad on toredad, eriti Pulch. Kahjuks oli dineele kutsutud ka keegi nõme blondipoolne briti noormees, kes omast arust hullu kildu rebis. Tema ameerikamaa sõber oli lihtsalt mõttetu. Pulchi majanaabrid: keegi neiu, kes on egiptuse päritolu prantslane ja kes Londonis elades on omandanud perfektse akenditu inglise keele, tegi mind lihtsalt kadedaks ja seepärast ta mulle ei meeldinudki. Keskmisest poole sentimeetri võrra kabedam rootsi noormees (blond) jättis mind lihtsalt külmaks. Veel käis toast läbi hiigelsuur noormees, vähemalt 2.10 pikk ja siuke lühem tsimpirimpivälimusega noormees, kes pidi hirmus naljakas olema. Pidi.
Ja siis kõige tipp Celine.
Kui me alguses köögis seisime, siis tuli meiega rääkima kohutavalt läikiva ninaga tütarlaps, kellel oli jube prantsuse aktsent ja vakaabulari väga tilluke. Arrogantsi võis tajuda juba esimestest repliikidest, kuid kui neid teatas, et elab Notting Hillis, siis tundus see juba kelkimisena. Õnneks tuli hiljem välja, et ta jagab seal tuba võhivõõra tsikiga. Ha-haaa! Igatahes tundus ta kogu vestluse väga kahtlane, ragistasin hirmsasti ajusid ja üritasin välja möelda, kus ta end nii segi on tõmmanud, sest teistel oli ainult pool Martinit joodud.
Sööma sattusin Celine kõrvale, kes briti ja ameeriklasega kõige igavamat juttu puhus ja soovisin, et oskaksin prantsuse keelt, et Astridi, Valerie ja Pulchiga sädistada. Huhh. Tibi mu kõrval muutus iga minutiga järjest talumatumaks.
Lõpuks ronis meiega veel sama bussi peale ka. Sõitsid selle ameerikalasega rõõmsasti nende vipplinnaossa. Ja meie Astridiga võtsime oma hea 25 itta. Ja kui ma Astridi käest küsisin, et kusse tibi end nii segi tõmbas, siis teatas ta, et see oli üldse kõige halvem prantsuse näide ja tegelt ta ongi selline... Ja juua pole vajagi. Jumaloidku.Kaine peaga ei saa keegi ometi nii lolli juttu rääkida kui tema???
Ja täna siis olin töö juures suremas. Poes oli 14 kraadi sooja. Peaaegu karjusin meie uue manageri peale, et see midagi küttega ette võtaks. See pugejas läks kohe mingeid nuppe kruttima ja tuli siis teatama, et sooja tuleb. Nii palju, et õhtuks oli temperatuur tõusnud 17 kraadini. Seepärast vist olen praegu juba neljanadat tundi kodus voodis teki all ja "can't be bothered to go out". Varvastes hakkab juba vereringe taastuma ja sõrmed tipivad täitsa hästi.
Ja ma ei kahetse mitte kraadigi, et ma sinna kuskile Notting Hilli kluppi ei läinud. Mõtleks, sealt on väga nõme koju saada... Ja kingi mul ka pole niikuinii. Jama.
Homme minnakse õue.
laupäev, veebruar 04, 2006
reedeõhta
Üle mitme nädala esimene reede õhtu kodus. Kuigi plaane oleks olnud jalaga segada.
Aga väljas on lihtsalt nii külm ,et ei viitsiks toast välja minna. Eriti kui vaevamas on eilse pohmaka mentaalne osa...
Sest eile oli lihtsalt üsna paha olla, aga tuju üsna hea.
Pidu siis ise koosnes kolmaba õhtul sellest, et Mister Ameerika is in town, so... paaaartyyy... Pudel rummi ja natuke viint ja kolm eestlast. Hiljem ühines keegi noormees, kelle päritolu mul meeles pole. Mingi hetk ei lastud mind igatahes The Endi sisse, sest mul polnud id'd. Ja siis järgnes mingi indieurgas, millest ma mäletan ainult seda, et seal oli interjööris palju puitu kasutatud, siuke saunamoodi (aga võibolla ma käisin hoopis geisaunas?)... Ja me pidime ikka lavale tantsima ronima. Ja kui me mingi trepi peal sheikisime, siis tuli hoolikas olla, et mitte tasakaalu kaotada. Ja siis mingit õlut mäletan...
Martinist ja Tjaagost ei mäleta midagi. Sry, te olete jamad, aga võibolla te nuselesite kuskil...
Sis Ghetto poole. Fläsh endast teepervel istumas ja kotist asju kõnnitee äärele ladumas... Ja siis on juba Sven. Jumala kaine. Lohistamas mind bussi peale. Martiniga ma hüvasti ei jätnudki. Kui ma ärkasin, siis oli ta juba läinud...
Ja eile oli siis hirmus paha olla, aga kui Astrid mind endaga kaasa Herne Hilli oma sõbranje Pulchi juurde õhtusöögile kutsus, siis olin kohe nõus. Val'i ja Pulchi ma juba teadsin. Nad on toredad, eriti Pulch. Kahjuks oli dineele kutsutud ka keegi nõme blondipoolne briti noormees, kes omast arust hullu kildu rebis. Tema ameerikamaa sõber oli lihtsalt mõttetu. Pulchi majanaabrid: keegi neiu, kes on egiptuse päritolu prantslane ja kes Londonis elades on omandanud perfektse akenditu inglise keele, tegi mind lihtsalt kadedaks ja seepärast ta mulle ei meeldinudki. Keskmisest poole sentimeetri võrra kabedam rootsi noormees (blond) jättis mind lihtsalt külmaks. Veel käis toast läbi hiigelsuur noormees, vähemalt 2.10 pikk ja siuke lühem tsimpirimpivälimusega noormees, kes pidi hirmus naljakas olema. Pidi.
Ja siis kõige tipp Celine.
Kui me alguses köögis seisime, siis tuli meiega rääkima kohutavalt läikiva ninaga tütarlaps, kellel oli jube prantsuse aktsent ja vakaabulari väga tilluke. Arrogantsi võis tajuda juba esimestest repliikidest, kuid kui neid teatas, et elab Notting Hillis, siis tundus see juba kelkimisena. Õnneks tuli hiljem välja, et ta jagab seal tuba võhivõõra tsikiga. Ha-haaa! Igatahes tundus ta kogu vestluse väga kahtlane, ragistasin hirmsasti ajusid ja üritasin välja möelda, kus ta end nii segi on tõmmanud, sest teistel oli ainult pool Martinit joodud.
Sööma sattusin Celine kõrvale, kes briti ja ameeriklasega kõige igavamat juttu puhus ja soovisin, et oskaksin prantsuse keelt, et Astridi, Valerie ja Pulchiga sädistada. Huhh. Tibi mu kõrval muutus iga minutiga järjest talumatumaks.
Lõpuks ronis meiega veel sama bussi peale ka. Sõitsid selle ameerikalasega rõõmsasti nende vipplinnaossa. Ja meie Astridiga võtsime oma hea 25 itta. Ja kui ma Astridi käest küsisin, et kusse tibi end nii segi tõmbas, siis teatas ta, et see oli üldse kõige halvem prantsuse näide ja tegelt ta ongi selline... Ja juua pole vajagi. Jumaloidku.Kaine peaga ei saa keegi ometi nii lolli juttu rääkida kui tema???
Ja täna siis olin töö juures suremas. Poes oli 14 kraadi sooja. Peaaegu karjusin meie uue manageri peale, et see midagi küttega ette võtaks. See pugejas läks kohe mingeid nuppe kruttima ja tuli siis teatama, et sooja tuleb. Nii palju, et õhtuks oli temperatuur tõusnud 17 kraadini. Seepärast vist olen praegu juba neljanadat tundi kodus voodis teki all ja "can't be bothered to go out". Varvastes hakkab juba vereringe taastuma ja sõrmed tipivad täitsa hästi.
Ja ma ei kahetse mitte kraadigi, et ma sinna kuskile Notting Hilli kluppi ei läinud. Mõtleks, sealt on väga nõme koju saada... Ja kingi mul ka pole niikuinii. Jama.
Homme minnakse õue.
Aga väljas on lihtsalt nii külm ,et ei viitsiks toast välja minna. Eriti kui vaevamas on eilse pohmaka mentaalne osa...
Sest eile oli lihtsalt üsna paha olla, aga tuju üsna hea.
Pidu siis ise koosnes kolmaba õhtul sellest, et Mister Ameerika is in town, so... paaaartyyy... Pudel rummi ja natuke viint ja kolm eestlast. Hiljem ühines keegi noormees, kelle päritolu mul meeles pole. Mingi hetk ei lastud mind igatahes The Endi sisse, sest mul polnud id'd. Ja siis järgnes mingi indieurgas, millest ma mäletan ainult seda, et seal oli interjööris palju puitu kasutatud, siuke saunamoodi (aga võibolla ma käisin hoopis geisaunas?)... Ja me pidime ikka lavale tantsima ronima. Ja kui me mingi trepi peal sheikisime, siis tuli hoolikas olla, et mitte tasakaalu kaotada. Ja siis mingit õlut mäletan...
Martinist ja Tjaagost ei mäleta midagi. Sry, te olete jamad, aga võibolla te nuselesite kuskil...
Sis Ghetto poole. Fläsh endast teepervel istumas ja kotist asju kõnnitee äärele ladumas... Ja siis on juba Sven. Jumala kaine. Lohistamas mind bussi peale. Martiniga ma hüvasti ei jätnudki. Kui ma ärkasin, siis oli ta juba läinud...
Ja eile oli siis hirmus paha olla, aga kui Astrid mind endaga kaasa Herne Hilli oma sõbranje Pulchi juurde õhtusöögile kutsus, siis olin kohe nõus. Val'i ja Pulchi ma juba teadsin. Nad on toredad, eriti Pulch. Kahjuks oli dineele kutsutud ka keegi nõme blondipoolne briti noormees, kes omast arust hullu kildu rebis. Tema ameerikamaa sõber oli lihtsalt mõttetu. Pulchi majanaabrid: keegi neiu, kes on egiptuse päritolu prantslane ja kes Londonis elades on omandanud perfektse akenditu inglise keele, tegi mind lihtsalt kadedaks ja seepärast ta mulle ei meeldinudki. Keskmisest poole sentimeetri võrra kabedam rootsi noormees (blond) jättis mind lihtsalt külmaks. Veel käis toast läbi hiigelsuur noormees, vähemalt 2.10 pikk ja siuke lühem tsimpirimpivälimusega noormees, kes pidi hirmus naljakas olema. Pidi.
Ja siis kõige tipp Celine.
Kui me alguses köögis seisime, siis tuli meiega rääkima kohutavalt läikiva ninaga tütarlaps, kellel oli jube prantsuse aktsent ja vakaabulari väga tilluke. Arrogantsi võis tajuda juba esimestest repliikidest, kuid kui neid teatas, et elab Notting Hillis, siis tundus see juba kelkimisena. Õnneks tuli hiljem välja, et ta jagab seal tuba võhivõõra tsikiga. Ha-haaa! Igatahes tundus ta kogu vestluse väga kahtlane, ragistasin hirmsasti ajusid ja üritasin välja möelda, kus ta end nii segi on tõmmanud, sest teistel oli ainult pool Martinit joodud.
Sööma sattusin Celine kõrvale, kes briti ja ameeriklasega kõige igavamat juttu puhus ja soovisin, et oskaksin prantsuse keelt, et Astridi, Valerie ja Pulchiga sädistada. Huhh. Tibi mu kõrval muutus iga minutiga järjest talumatumaks.
Lõpuks ronis meiega veel sama bussi peale ka. Sõitsid selle ameerikalasega rõõmsasti nende vipplinnaossa. Ja meie Astridiga võtsime oma hea 25 itta. Ja kui ma Astridi käest küsisin, et kusse tibi end nii segi tõmbas, siis teatas ta, et see oli üldse kõige halvem prantsuse näide ja tegelt ta ongi selline... Ja juua pole vajagi. Jumaloidku.Kaine peaga ei saa keegi ometi nii lolli juttu rääkida kui tema???
Ja täna siis olin töö juures suremas. Poes oli 14 kraadi sooja. Peaaegu karjusin meie uue manageri peale, et see midagi küttega ette võtaks. See pugejas läks kohe mingeid nuppe kruttima ja tuli siis teatama, et sooja tuleb. Nii palju, et õhtuks oli temperatuur tõusnud 17 kraadini. Seepärast vist olen praegu juba neljanadat tundi kodus voodis teki all ja "can't be bothered to go out". Varvastes hakkab juba vereringe taastuma ja sõrmed tipivad täitsa hästi.
Ja ma ei kahetse mitte kraadigi, et ma sinna kuskile Notting Hilli kluppi ei läinud. Mõtleks, sealt on väga nõme koju saada... Ja kingi mul ka pole niikuinii. Jama.
Homme minnakse õue.
kolmapäev, veebruar 01, 2006
easy living
Can't be bothered!!!
See on Lucylt pärit lausekõlks, mida me Astridiga nüüd võidu kasutame. "I'm gonna leave these dishes for tomorrow, can't be bothered!" "Just leave the stuff there, don't be bothered!"
Kõige tipuks on mu eesti keel kuidagi inglise keelega sassi läinud. Kui hommikul ärkad ja esimene asi, mis suust välja tuleb, on ingliskeelne ja õhtul selleks "naidi-nait, sliip tait!", siis pole imestada, et ma keset ööd järsku une pealt mingit võõrakeelset juttu hakkan ajama. Sven jällegi räägib, et ma pidavat ümisema ja niutsuma. (Mis keel see veel on?)
Elu on sellel ja möödunud nädalal pisut parema pöörde võtnud. Kohutavalt hea on, kui keegi su laupäeva hommikul ikkagi voodist välja meelitab ja sa terveks päevaks koju vedelema ei jää. Ja kui sa oled leidnud uusi tuttavaid, kasvõi gänkstaarmukese välimusega tibi, kes kibekähku purju jääb ja keda talutada tuleb (suuruselt vrdl. Massa, kandmiselt mitteestlane) või kellegi teise eesti soost tibi, kes ka eriti laulda ei oska, aga rõõmuga suga koos mööda Ida-Londonit afterpartyle kakerdades laulu üles võtab. Midagi Valgrelt!
Imelikud aftekad, kus sind suudab köita ainult külmkapp, mis on paksult magnetsõnu täis, millest sa lauseid moodustada üritad.
Mingid inimesed töö juures, kes järjest toredamaks muutuvad. Ja imelik sõbrustus manageri poolt. Midagi jääb siin selgusetuks, aga mis siis.
Uus korterinaaber, kelle eraelust sa juba peaaegu kõike tead, aga mida sa sugugi ei mõista. Ta on ka prantslane, sellega peab arvestma.
Suvaline poeskäik võib osutuda nädala sündmuseks, kui sa teed seda koos kahe ülimalt toreda inimesega ja see võtab enam-vähem täpselt kaks tundi aega. Just meenus, et poetripi alustuseks tõsteti mind lissalt poekärru... ja mul oli samal ajal viisakas mantel seljas ning ridikül käes. Ridiküloosne, kas pole?
Paks roosade dressidega hiinlane bussis oli siiski tänase päeva tipphetk. Ja kui Astrid teda liialt kaua jõllitama jäi, tegi va paks talle silma. Astrid oli shokeeritud! :D
Ja kui bussipilet on olemas, siis on ikka tõesti kena elu.
Vein jäigi täna joomata, küll homme jõuab, kui siin tiba rahvast saab olema.
See on Lucylt pärit lausekõlks, mida me Astridiga nüüd võidu kasutame. "I'm gonna leave these dishes for tomorrow, can't be bothered!" "Just leave the stuff there, don't be bothered!"
Kõige tipuks on mu eesti keel kuidagi inglise keelega sassi läinud. Kui hommikul ärkad ja esimene asi, mis suust välja tuleb, on ingliskeelne ja õhtul selleks "naidi-nait, sliip tait!", siis pole imestada, et ma keset ööd järsku une pealt mingit võõrakeelset juttu hakkan ajama. Sven jällegi räägib, et ma pidavat ümisema ja niutsuma. (Mis keel see veel on?)
Elu on sellel ja möödunud nädalal pisut parema pöörde võtnud. Kohutavalt hea on, kui keegi su laupäeva hommikul ikkagi voodist välja meelitab ja sa terveks päevaks koju vedelema ei jää. Ja kui sa oled leidnud uusi tuttavaid, kasvõi gänkstaarmukese välimusega tibi, kes kibekähku purju jääb ja keda talutada tuleb (suuruselt vrdl. Massa, kandmiselt mitteestlane) või kellegi teise eesti soost tibi, kes ka eriti laulda ei oska, aga rõõmuga suga koos mööda Ida-Londonit afterpartyle kakerdades laulu üles võtab. Midagi Valgrelt!
Imelikud aftekad, kus sind suudab köita ainult külmkapp, mis on paksult magnetsõnu täis, millest sa lauseid moodustada üritad.
Mingid inimesed töö juures, kes järjest toredamaks muutuvad. Ja imelik sõbrustus manageri poolt. Midagi jääb siin selgusetuks, aga mis siis.
Uus korterinaaber, kelle eraelust sa juba peaaegu kõike tead, aga mida sa sugugi ei mõista. Ta on ka prantslane, sellega peab arvestma.
Suvaline poeskäik võib osutuda nädala sündmuseks, kui sa teed seda koos kahe ülimalt toreda inimesega ja see võtab enam-vähem täpselt kaks tundi aega. Just meenus, et poetripi alustuseks tõsteti mind lissalt poekärru... ja mul oli samal ajal viisakas mantel seljas ning ridikül käes. Ridiküloosne, kas pole?
Paks roosade dressidega hiinlane bussis oli siiski tänase päeva tipphetk. Ja kui Astrid teda liialt kaua jõllitama jäi, tegi va paks talle silma. Astrid oli shokeeritud! :D
Ja kui bussipilet on olemas, siis on ikka tõesti kena elu.
Vein jäigi täna joomata, küll homme jõuab, kui siin tiba rahvast saab olema.
Tellimine:
Postitused (Atom)
